Meie reisikonsultant Renate kõhkles kaua, enne kui otsustas reisikorraldaja Aurinko möödunud aasta uudissihtkohta Agadiri sõita. Reisisaadetest ei olnud ta näinud Marokos midagi sellist, mis ligi tõmbaks – pigem vastupidi. Soe päike aga tundus meie vihmases novembris päris ahvatlev, mistõttu reis sai siiski teoks ja elamusi kuhjaga. Loe Sinagi, mida Renate reisil nägi ja kas see reisisiht võiks ka Sinule sobida.
Maroko puhkusepealinn Agadir võttiski mind vastu 28-kraadise kuumusega. Kohalikud aga rääkisid, et november ei pidavat tavaliselt nii kuum olema ja teistel päevadel jäigi temperatuur 22 kraadi piiresse.
Agadir ehitati üles peale 1960. aasta maavärinat, mis linna maatasa tegi. Rikkamate Euroopa riikide abiga kujundatigi sellest riigi turismikeskus, kus puhkajale on kõik vajalik olemas. Juba lennujaamast hotelli sõites torkas silma, kui ilus ja puhas on linn. Kõik hooned on valged, keskuste ja kaupluste vaateaknad puhtad. Sellist Marokot ei osanud ma küll ette kujutada!
Omaette vaatamisväärsus on linna sadam. Kunagi oli Agadir väike kaluriküla, kuid nüüdseks on sellest saanud riikliku tähtsusega kaubasadam. Ringi jalutades võib näha kõike, mida ookean söögiks pakub, lisaks on siin palju kalarestorane.
Sadama kohal kõrgub üle linna majesteetlik mägi, kus vanasti oli Agadiri medina – 16. sajandist pärit kasbah, mis samuti hävis maavärina tagajärjel. Praegu viiakse mäkke turiste panoraamvaateid pildistama. Mäel ootavad ees kõiksugu kaubitsejad, et turistidelt raha väljameelitada.
Agadiri medina asub nüüd 4 km linnast väljas. Selle konstrueeris itaalia päritoluga Rabatis sündinud arhitekt Coco Polizzi. Ehitusel kasutas ta traditsioonilisi berberi tehnikaid ja käsitööliike. Medinas on restoran, mis pakub maitsvaid maroko toite.
Maroko on islamiriik, kuid samas on alkohol enamikus hotellides, kauplustes, söögi- ja ajaveetmiskohtades vabalt saadaval. Ühtegi kohalikku naist ma välikohvikutes istumas ei näinud. Ikka ainult mehed, aga alkoholi asemel joovad nad teed. Nooremate seas on ka neid, kes on usust kaugenenud ja uhkustavad sellega, et joovad aeg-ajalt alkoholi.
Tõsimeelne usklik palvetab 5 korda päevas näoga Meka poole, nii nagu moslemitel kombeks. Palvuse kellaajad on üle maailma seatud selliselt, et need katavad 24 tundi ööpäevas.
Võib palvetada ka väljaspool ettenähtud aega, aga usutakse, et õigel ajal loetud palved täituvad suurema tõenäosusega. Seega ei tasu imestada, kui olete turul kaupmehega hinna üle tingimas, kui äkki kaob ta leti alla ega tule sealt tükk aega välja. Üle leti piiludes nägin, et mees on vaibal ja palvetab. Kui palved edastatud, tõuseb ta püsti ja jätkab sealt, kus pooleli jäi.
Turgudest ja kauplemisest
Maroko rahaühik on dirhem ja Eestist seda osta ei saa. Kurss võib igal pool natukene muutuda, kuid sisseoste tehes on lihtne meeles pidada, et 1 euro on umbes 10 dirhemit. Turgudel ja väiksemates ärides saab tegelikult kaubelda ka eurodega. Kaardiga maksta Marokos eriti ei tasu, sest reeglina läheb siis kauba hind umbes 5% kallimaks.
Kui vahetate raha kohaliku vastu ja arvate, et ei kuluta seda ära, siis küsige kindlasti kviitungit, sest ilma selleta raha tagasi ei vahetata. Kui ei küsi, siis vähemasti hotellides seda vabatahtlikult keegi ei anna. Kui mõtlete, et kulutate kohaliku raha lennujaamas sisseostudeks ära, siis võtke teadmiseks, et see ei õnnestu, sest lennujaamas sees enam sellega maksta ei saa. Üsna paljudes hotellides olid olemas ka sularahaautomaadid.
Marokost ostetakse enamasti kaasa nahast rõivaid, ehteid (enamasti hõbe kõikvõimalikke kivikestega), vürtse ja argaaniaõli. Nahkesemed on tõepoolest väga pehmest nahast, kuid mood meenutab rohkem 1980ndaid. Hind jääb soodsamatel asjadel umbes 100–150 euro kanti: ei saa öelda, et see kehvasti õmmeldud asja kohta väga odav oleks.
Ehete valik on nii suur, et seda ei jõuagi ära vaadata ja veel raskem on otsustada, mida siis osta. Kuigi ehted on väga kenad, jätab kvaliteet soovida. Kivid kipuvad hõbeda küljest lahti tulema ja ära kaduma. Mis puutub aga vürtsidesse, siis nende müük turul on minu arust omaette vaatamisväärsus. Millised värvid ja milline valik!
Selleks et üldse midagi osta, tuleb meeletult aega raisata ja kaubelda. Kui sa ei tea asjade väärtust, osatakse see sulle palju kallimalt maha müüa kui fikseeritud hinnaga poes (ka selliseid on seal, üksikuid muidugi). Mõned müüjad kipuvad nii pealetükkivad olema, et ostja pole veel hinnaga nõustunudki, kui kaupmees juba asja sisse pakkima hakkab. Kui jätad ostmata ja lähed ära, käib ta sul pikalt sabas ja alandab hinda, aga väga harva õnnestub asi siiski saada enda pakutud hinnaga. Sa lihtsalt väsid kõigest sellest.
Muide, kauplemine käib Agadiris soome keeles, sest eesti keelt kuuldes arvavad nad kohe, et tegu on soomlastega. Kõik numbrid on neil soome keeles selged, seega eesti keeles omavahel hinnast rääkida eriti ei maksa. Samuti on neil teada, palju Soomes miski asi maksab, ja seda taktikat kasutavad nad oma müügistrateegias väga osavalt. Teebki tegelikult nalja, kuidas nad eestlastele “halpa hinta” pakkuma hakkavad.
Agadiri souk osutus üheks meeldivamaks kohaks, kus üllatuseks sai pealetükkivust kõige vähem tunda. See on päris suur ja et korralikult ringi vaadata, tuleks pool päeva võtta. Souk avatakse, kui päike tõuseb, ja suletakse loojangu ajal. Sealt ostsin oma pojale berberi rahvuspilli lotari, mis näeb välja umbes nagu mandoliin, aga keeli on 3 ja pilli tagumine külg on kilpkonnakilbist.
Just soukis õnnestus mul ka näha, kuidas argaaniaviljadest pressitakse õli. Argaania kasvab ainult Marokos Kesk- ja Kõrg-Atlase piirkonnas. See puu on üsna väike, aga võib elada kuni 1000-aastaseks. Tema viljad meenutavad oliive, millest raske ja aeganõudva tööga õli saadakse.
Õli väljapressimine on iidsetest aegadest olnud ainult naiste töö ja nii on see ka tänapäeval. 1 liitri argaaniaõli saamiseks kulub umbes 20 tundi ja 80 kg vilju. Õli kasutatakse nii toidus kui ka kosmeetikatööstuses.
Muide, kui lasete ennast taksol souki viia, viiakse teid kõigepealt kindlasti Souk Berbere Artisanali, mis on kohaliku souki läheduses, kuid mõeldud turistidele. Hinnad on muidugi meeletult kõrged ja fikseeritud: kõiki neid tooteid saab kohalikust soukist poole odavamalt (jääb ainult tingimise vaev).
Elatustasemest ja eluolust
Taksosõit linna piires maksab umbes 20 dirhemit (umbes 2 €), kuid tark on enne taksosse istumist hind kokku leppida. Rahanumbritest ja sihtkohast, kuhu sõita, saavad taksojuhid ka inglise keeles aru, aga kui on soovi taksojuhilt veel üht-teist küsida, peate ise väheke prantsuse keelt oskama. Nooremad inimesed ja turisminduses töötajad räägivad aga inglise keelt väga kenasti.
Miinimumpalk Marokos on umbes 225 eurot, kuid seda saavad enamasti need töötajad, kellel teine ja suurem osa palgast tuleb jootrahast. Jootraha anda on Marokos kombeks. Midagi ei juhtu, kui seda ei jäeta, aga on näha, kuidas seda oodatakse ja tihtipeale ka otseselt vihjatakse, et nüüd oleks aeg raha välja käia.
Hotellides on puhta töö tegijad (kelnerid, administraatorid) enamasti mehed, koristajad ja muu mustema töö peal naised. Naiste näod ei ole kaetud, aga rätid on peas ja pikad kaftanid seljas. Need naised aga, kes otseselt turistidega lävivad (giidid, turismibüroode esindajad jne), riietuvad täiesti euroopalikult.
Pensionile minnes sõltub pensioni suurus sellest, milline oli palk viimases töökohas, sest täpselt nii suurt summat hakatakse saama pensionina. Korterite hinnad on Eestiga ühel tasemel ja toidukaubad poes ka enam-vähem meie tasemel. Puu- ja juurviljad on muidugi odavamad.
Maapiirkonnad ja mäed
Mäed on võimsad ja nende värv vaheldub iga mõne kilomeetri tagant. Atlase mäed on Aafrika põhjapoolseimad, ulatudes mäeahelikuna umbes 2400 kilomeetrit läbi Maroko, Alzeeria ja Tuneesia. Maroko kõrgeim tipp on Jebel Toubkal (4167 m), mis asub Marrakeshist 63 km kaugusel.
Maroko kuumas ja kuivas kliimas on rohelust vähe ja seepärast pole ime, et sealsed mustad kitsed, keda karjatatakse, ronivad viljade kättesaamiseks argaaniapuude otsa. Sellest vaatepildist on saanud ka maapiirkondade elanike väike sissetulekuallikas, sest ekskursioonibusside peatudes teevad turistid pilte ja annavad karjusele jootraha.
Paarkümmend aastat tagasi hakkasid inimesed maapiirkondadest ära tulema ja juurdevool linnadesse kasvas. Selleks et seda ära hoida, kattis Maroko riik elektrienergiaga kogu riigi, sealhulgas ka mägised alad, kus inimesed elavad. Elektripostid on mägedes tõesti kõikidel kõrgustel.
Maaelu saab piiluda näiteks väljasõidul Imouzzeri koskede juurde. Jalgsi koskede alla kõndides tuleb loomulikult läbida kaubanduslik kadalipp, sest ka seal lageda taeva all Kõrg-Atlase jalamil ei unustata turistidele midagi müüa. Mäkke (umbes 1200 m kõrgusele) on ehitatud hotell Ecolodge Hotel Des Cascades, kus on väga mõnus restoran ja pakutakse kolmekäigulist lõunat.
Kogu teekonnal avanevad maalilised vaated nii mägedele, kui ka Paradiisioru palmisaludele. Paradiisiks nimetas selle piirkonna Jimmy Hendrix 1960ndatel, kui see oli hipide meelispaik ja telkimisala. Lähedalasuvas väikeses külakeses Aourir on banaaniturg, kus neid müüakse mitmeid erinevaid sorte. Kilo hind jääb umbes 50 sendi kanti.
Tagasi Agadiri sõitsime läbi Taghazouti, kus asub Maroko üks parimaid looduslike tingimustega surfikeskusi. Lainetus oli seal tõepoolest võimas ja silmale ilus vaadata.
Maroko tähtsaim linn Marrakech
Agadirist Marrakechi on 273 km ja kuigi Marrakech asub rohkem sisemaal, oli seal üllatuseks palju jahedam, kohati isegi päris külm, vihmane ja tuuline. Marrakech on samuti väga kaasaegne ja puhas linn. Juba sisse sõites jäävad silma väga uhked eramud, lisaks autodele on liikvel ka hobutaksod.
Vastupidiselt Agadiri valgele on Marrakeshi värv saviroosa. Linna nimi tuleb berberikeelsest sõnast mur (n) akush, mis tähendab jumalate maad. 11. sajandil oli see kõige tähtsam linn, mille järgi sai oma nime Maroko riik.
Niipea kui jõuad linna uuest osast vanasse, tunned kohe, nagu oleksid sattunud keskaega. Kuulsaimaks vaatamisväärsuseks on legendaarne turuväljak Jemaa El Fna, mis on kantud ka UNESCO maailmapärandi nimekirja. Kindlasti pole see mingi turistilõks, vaid kõik seal toimuv on marokolaste tuhandeaastane pärand.
Väljakul olevatest maotaltsutajatest niisama pilti teha ei lasta. Selle eest tahetakse raha ja küsitakse umbes 5–10 eurot. Nii palju tegelikult anda ei maksa, sest pildid saavad tehtud ka 50 sendi või 2 euro eest. Kui raha makstud, jooksevad nad madu kohe ümber kaela panema. Kui sa seda ei taha, siis võtab aega, enne kui aru saavad, et tahad niisama pilti teha.
Lisaks leidub ahvitaltsutajaid, hennamaalijaid (henna kätel on ilusam siis, kui henna veel kuivab, pärast jääb ta natuke liiga hele), akrobaate ja igasuguseid muid tegelasi. Olen kuulnud, et seal pidi olema isegi hambaarst, kes valutavaid hambaid keset väljakut välja tõmbab. Endal ei õnnestunud seda kahjuks näha.
Turg ise on väga suur ja jätab labürindi mulje, kus on väga lihtne eksida. Tegelikult on seal mingi kindel plaan, aga mõne tunniga seda selgeks ei tee. Kuigi terve turg on jagatud sektsioonideks, nii et ühes osas on jalanõud, teises maitseained, kolmandas riided jne, pakub iga kaupmees oma poes täpselt seda sama, mis naabrilgi on. Päev läbi käib nii tihe sebimine ja kauplemine, et jube mõne tunni möödudes tundsin, kuidas tahaks tagasi bussi. Turg on selline vaatamisväärsus, mis võib meeldida või mitte, kuid unustamatu elamus on kõikidele.
Mida enne Maroko reisi silmas pidada?
Vahelduseks Egiptusele võiksid ka rannapuhkuse nautijad Marokosse sõita, kuid sügise lõpupoole (oktoobri lõpp, november) võib ilm olla heitlik ja päiksele alati loota ei saa.
Basseinisoojendused pole veel sisse lülitatud ja vesi võib olla jahedavõitu. Lastele Agadiri hotellides ülemäära palju atraktsioone ei ole (on ainult miniklubid) ja eelarve poolest tuleb Maroko-reis pisut kallim kui Egiptus.
Kuidas Marokosse kõige mugavam sõita oleks? Kes on ajaloost ja araabia kultuurist huvitatud, nendele soovitaksin kindlasti Aurinko korraldatavat Maroko ringireisi. Kui ringreis aga liiga “kultuurine” tundub, siis kaalu hoopis Maroko puhkusereisi paketti.
Lend Tallinnast Agadiri kestab umbes 6 tundi. Soovitan Smartlynxi lendudel toidu ette tellida. Toidukarbid antakse kätte nimelistena, toit on ülimaitsev ja viib pikal lennul mõtted “millal juba kohale jõuame?” mõneks ajaks eemale.
Teemad