|
|
Omaani 1001 ööd: päris, mitte plastmassist
![line](/estraveller/apr_june2003/images/hrule.GIF)
Toomas
H.Liiv
Kas olete mõnikord reisil olles tajunud, et keskkond, milles te
ringi kõnnite, on rajatud spetsiaalselt turistide jaoks ning sellel
pole midagi ühist tegeliku eluga sellel maal? Et te olete küll
seal, ent satute harva, kui üldse, väljapoole turistidele mõeldud
ning nende jaoks rajatud marsruute?
Mõnes mõttes on see paratamatu – mida rohkem on turiste,
seda vähem puutuvad nad kokku päriseluga; ning seda vähem
seda päriselu konkreetses riigis üldse alles jääbki.
Kui lähete Kanaari saartele või Dubaisse, siis võite
kindlad olla, et seal on tore ja mõnus, ent – see ei ole
reaalsus.
Kui tahate näha midagi, mis on päris, siis soovitan sõita
Omaani. Ja sõita kohe praegu, sest küllap on sealne unikaalne
keskkond viie või kümne aasta pärast suures osas hävinud.
Seni aga – tere tulemast tuhande ühe öö muinasjuttu
losside, kaamelite, beduiinide ja mägedega, mis on täiesti reaalne
ning kus elavad reaalsed inimesed.
“Tsivilisatsioon” saabus õnneks hilja
Esimene pilt Omaanist avaneb lennukiaknast. Tõenäoliselt jõuate
kohale hilisõhtul ja näete tuledes säravaid maanteid,
mis ulatuvad üle kogu riigi. Nafta on odav ja maanteed on paremini
valgustatud kui öise Tallinna tänavad. Teed ise on enamasti
nelja- kuni kuuerealised ning lubatud sõidukiiruseks 120 kilomeetrit
tunnis.
1970. aastal oli Omaanis 10 kilomeetrit asfaltteed, mis ühendas pealinna
Muscati (loe: maskat) osi Muscatit ja Mutrah’t (matra). Täna
on asfalti üle kümne tuhande kilomeetri. Kolmkümmend aastat
tagasi oli Omaanis üks haigla ja kaks algkooli – täna
on seal arstiabi tõenäoliselt parem kui meil Eestis ning kõigil
on võimalik koolis käia.
Omaani õnn on selles, et muutused (mida meie põhjendamatult
“lääne tsivilisatsiooniks” kipume nimetama) jõudsid
sinna teistest Araabia lahe riikidest hiljem. (Ärge tehke seda viga,
et neid maid Pärsia lahe riikideks nimetate! Pärsia laht on
see Iraani poolt vaadates, araabia maades aga nimetatakse seda Araabia
laheks – the Arab Gulf.)
1970. aastatel, kui Omaani “kaasajastama” hakati, valitses
maailmas juba teadmine, et vana ja ilusat tuleb mahalammutamise asemel
hoopis säilitada. Nii võitegi Muscatis ja veel rohkem teistes
linnades leida paiku, mis on samasugused kui sadu aastat tagasi. Kui katustel
turritavad sat-tv antennid välja arvata.
Aastail 1938-70 valitses Omaanis sultan Said Bin Taimur, kes oli vastu
igasugustele muutustele. Omaanlastel oli peaaegu võimatu riigist
lahkuda – ja neid, kel see õnnestus, ei lubatud tagasi. Said
andis isiklikult välja kõik sissesõiduviisad ning tegi
seda väga-väga mõõdukalt.
1970. aastal võttis Omaanis veretu paleepöördega võimu
Saidi poeg, Euroopas hariduse saanud Qaboos Bin Said. Qaboosi motiiv oli
lihtne: tema rahvas peab saama osa naftarikkusest, mis jumala tahtel on
Omaanile osaks langenud. Tänaseks on Omaanist saanud üks puhtamaid
ja turvalisemaid riike Araabia lahe ääres.
Omaan
on turvaline ja rahulik
Kuna sultan Qaboos on vastu massiturismile, eelistades säilitada
oma riigi tõelist nägu, siis külastab Omaani aastas umbes
40 000 inimest. Mis tähendab, et kuigi suur osa Omaani elust ja vaatamisväärsustest
on koondunud rannikupiirkonda, ei koge te iialgi “küünarnukitunnet”
ringi sebivate ning bussi või muuseumi trügivate turistide
hordidega.
Eestist 7 korda suurema riigi enda elanikke on veidi üle kahe miljoni,
nii et Omaan jätab igal juhul veidi inimtühja mulje. Ent see
ei häiri – Omaanis võtate ka ise üle sealse rahuliku
elutempo ning naudite maailmast-ära olemist.
Omaani ühe suurema reisibüroo Mark Tours direktor MKM Mohamed,
kes mind seal võõrustas, ütleb: “Omaan on maa,
kus võib kogeda koos luksuslikku mugavust ja turvalisust keset
kaljuseid mägesid, pikki liivarandu ja haaravaid kõrbemaastikke.
See on ühendus suurtest ajaloolistest tsivilisatsioonidest ja kaasaegsest
arengust.“
Mohamedi sõnul on omaanlased kõigist Laheriikide elanikest
kõige sõbralikumad ja avatumad. “Külalislahkus
on omaanlaste olemuses; nad kutsuvad võõraid sageli oma
majadesse külla; nad on abivalmid ja lahked. Ning neil on suur sisemine
väärikus ja austus teiste inimeste ja nende päritolu vastu.“
Enamik
Omaani mehi kannab pikka valget rüüd disdasha’t (didasha).
Seaduse järgi peavad seda kandma vaid riigiteenistujad, ent traditsiooni
ja kliima tõttu on see inimeste lemmikrõivastus. Disdasha
juurde käib kas ümmargune tikutud müts kumma või
(ametlikumatel juhtudel) turbanitaoline peakate. Naiste riided on aga
küllalt värvikad.
Omaani pääseda on lihtne
Omaani viisa saamine on kerge. Kuigi Eesti kuulub nende riikide hulka,
mille kodanikud võivad viisat taotleda Muscati Seeb’i lennujaamas,
soovitaksin lasta selle korraldada teid vastu võtval reisibürool
– mõnikord kontrollib lennufirma viisat juba enne lennuki
peale lubamist.
Kui viisa on välja antud, faksib reisibüroo paberi, mis annab
lennufirmale loa teie lennukisse lubamiseks ning mille alusel saate Seeb’i
lennujaamas viisa passi. Lahkudes hommikul Tallinnast, jõuate Muscati
juba samaks õhtuks ning LH/SK/OV piletite hind algab 10 500 kroonist.
Tasub meeles pidada, et Omaani riaal (OMR) on maailma üks kallimaid
valuutasid: 1 riaal (jaguneb tuhandeks baisaks) maksab sõltuvalt
dollari kursist 38 kuni 40 krooni, nii et numbrites tunduvad sealsed hinnad
väga odavad. Tegelikkuses on elu ainult veidi kallim kui Eestis.
Kuritegevus on peaaegu olematu ning võõramaalastesse suhtutakse
äärmiselt hästi. Oluline on ainult see, et käituksite
maal maa kommete kohaselt. Soovitav on kanda pikki pükse (välja
arvatud hotellis või rannaklubis) ning päris kindlasti ei
tohi rannariietes minna ranna või hotelli territooriumilt kaugemale.
Alkoholi saab suuremate hotellide restoranidest ja minibaarist, aga samuti
mõnedes kallimates restoranides linnas. Ega see nii väga kallis
polegi: suure (purgi)õlle saab kätte 40-60 krooniga, pudeli
veini 120-360 krooniga. Aga uskuge, seal te tegelikult ei tahagi mingit
alkoholi, sest kogu keskkond on nii totaalselt teistsugune.
Mündid,
mõõgad ja palvehoidjad
Pealinn Muscat koosneb kolmest eraldi asetsevast linnaosast. Tänapäevase
Muscati äri- ja kaubanduskeskus on Ruwis, vanalinna ja endisi aegu
saab aga nautida mere ääres asuvas Mutrah’s. Kolmas linnaosa
ongi Muscat, mille järgi kogu piirkond on endale nime saanud.
Mutrah’ souki (turgu) peetakse Laheriikide põnevaimaks. Kui
astute päikesekuumusest souki varjulistele kitsastele tänavatele,
siis tundub, nagu oleksite sattunud hoopis teise maailma. Väikesed
poekesed, mille põrandal istuvad pikkade valgete rüüdega
kaupmehed, kes ei teegi eriti midagi, et teile oma kaupa kaela määrida.
Ainsaks märgiks kaasajast on teetubade seintel olevad pepsi logod
ning VISA-kleepsud poekeste ukse kõrval. Enamik antiigipoekesi
pakub võimalust maksta krediitkaardiga, mis on täiesti turvaline
– arve laekub tõepoolest selle summa peale, millele olete
alla kirjutanud.
Mutrah’ souk’is tasub ringi vaadata vanade hõbeehete
järele. Kaasa tasub osta ka mõni Maria Theresia hõbetaaler.
Need mündid, mis vermimise ajast sõltumata kannavad aastaarvu
1780 olid Omaanis käibel kuni 1968. aastani. Üks taaler maksab
2-3 OMR ja sisaldab umbes 20 grammi puhast hõbedat.
Kui tahate aga osta midagi tõeliselt omaanipärast, tasuks
ringi vaadata khanjar’i ehk traditsioonilise kõvera mõõga
järele, mida Omaani mehed pidulikel puhkudel kannavad. Tagasi reisides
pakkige khanjar kindlasti pagasisse, sest käsipagasis kantuna tekitab
see lennujaamas 100% tõenäosusega probleeme.
Valged
müürid ja rohelised palmid
Muscatist algab kõige tõenäolisemalt teie reis mööda
Omaani (sest ainult pealinnas nädalat veeta ei ole küll mõtet).
Mind võõrustanud reisibüroo Mark Tours paigutas mu
elama hotelli Mercure Al Falaj, mis on mitmeski mõttes hea valik
– nii asukoha, hinna kui ka legendi poolest.
Ruwi linnaosa südames asuv Al Falaj Omaani esimene hotell, mis valmis
aastal 1971 – varsti pärast Qaboosi võimuletulekut.
Kuna algusest peale on hotelli opereerinud Prantsuse firma, leiab Al Falaj’s
tänaseni prantslaslikku, heledat ja veidi lohakat seitsmekümnendate
elegantsi.
Kindlasti tasub Muscatis külastada kolme kindlust – Jalali,
Mirani ja Mutrah’ forte. Pilt valgetest müüridest roheliste
palmide taustal on see, mis jääb reisijat saatma kogu Omaanis
viibimise aja jooksul. Reisijuht loetleb Omaanis kokku on üle 20
kindluse, mis on ehitatud 16.-18. sajandil kas araablaste endi või
portugali vallutajate poolt.
Kindlustes, mis kuulusid omal ajal kas ilmalikele või religioossetele
valitsejatele (imaamidele) näeb, kuidas nood ülikud elasid sajandeid
tagasi – koos kõigi salakäikude, -treppide ja põgenemisteedega.
Satute palava päikese käest täiesti teistsugusesse õhkkonda,
ning kuna külastajaid peaaegu polegi, siis te ei tunne, et oleksite
muuseumis.
Kuna Omaanis suuri turismigruppe peaaegu ei käi, siis ekskursioonid
toimuvad enamasti diibiga, mitte bussiga. Seega sõltub ekskursiooni
hind eelkõige inimeste arvust autos: ühe auto kulud nelja
inimese peale teevad ekskursiooni poole odavamaks kui kahekaupa sõites.
Ning suurde Toyota dzhiipi mahuvad juht ja neli reisijat lahedalt ära.
Loomulikult on võimalik auto ka ilma juhita-giidita rentida, ent
kui olete juba investeerinud Omaani-reisisse, siis tasuks ka see väike
lisakulu välja kannatada: te ei pea ise kaarti uurima ja kuulete
maa kohta võrreldamatult rohkem kui iseseisvalt ringi sõites.
Hea ülevaate soovitatavatest reisimarsruutidest Omaanis saab veebisaidist
www.marktoursoman.com.
Maailma
kalleim parfüüm tuleb siit
Erinevalt teistest Laheriikidest leiab Omanis uskumatult erinevaid looduskooslusi.
Suure osa riigist moodustab küll liivakõrb, ent samas leiate
nii rannikul kui ka sisemaal mõnusaid palmisalusid; kõrgmägedes
selge veega mägijärvesid ning kaugel põhjas koguni terve
Musandami unikaalse looduskaitseala.
Sõber Mohamed arvab: “Omaani on mõtet tulla inimestel,
kellele meeldivad seiklused, nii “pehmed“ kui ka raskemad.
See on ideaalne sihtkoht looduse- ja ajalooarmastele ning neile, kes on
tüdinud suurtest turistide hulkadest.“ Tema büroo pakub
erinevaid keeli kõnelevaid giide – lisaks inglise keelele
ka prantsuse ja saksa keele oskajatele.
Kui teil on Omaani vaatamiseks umbes nädal, siis soovitan kindlasti
külastada kolme kohta – kunagist pealinna Nizwat, mis on Omaani
käsitööliste ja juveelimeistrite keskus; mereäärset
Sur’i, kus tänaseni ehitatakse uhkeid puust laevu dhow’sid
ning Omaani keskosas asuvat Wahiba kõrbe.
Veel nelikümmend aastat tagasi oli Nizwa välismaalaste jaoks
tegelikult keelatud linnaks. Täna on see Muscati järel tähtsuselt
teine turismikeskus. Kindluse tornist avaneb suurepärane vaade linnale
– ning sealt väljudes tasuks minna mõnesaja meetri kaugusele,
kus leiate ees vanalinna kitsaste tänavate ja savist majade labürindi.
Nizwa souk’ile sattudes aga vaadake ringi viiruki ja mürri
järele (ingl. k. frankincense ja myrrh). Väikestes söepannides
põletatava viiruki lõhn on Omaanile üks iseloomulikumaid
ja seda kohtate enamikus Omaani majadest. Viirukipuu vaiku nimetatakse
Omaanis ka “valgeks kullaks” või “jumalate pisarateks”.
Kui aga soovite kogu oma rahast korraga lahti saada, siis võiksite
Nizwa souk’ilt osta maailma kalleimat lõhnaainet amuaazhi.
Välja töötatud sultani korraldusel, on sellesse magusavõitu
parfüümi kokku pandud kõik Idas tuntud lõhnaained.
Väike kuldkorgiga pudelike maksab umbes 315 OMR (ligi 12 000 krooni).
Hea kingitus kallile inimesele.
Öö kõrbetähtede all
Pärast Nizwas veedetud ööd (kahest hotellist on parem Falaj
Daris, mis asub linnast 5 km kaugusel) on mõistlik jätkata
teed Wahiba kõrbe poole. Muide, teistes linnades peale Muscati
tulebki valida umbes kahe hotelli vahel, sest Omaanis praegu käivate
turistide majutamiseks pole neid rohkem vaja!
Nii. Nüüd oletegi kõrbes ja see on täiesti uskumatu
elamus. Kilomeetrite viisi luiteid (millel sõitmisega Toyota dzhiip
imehästi toime tuleb), sekka üksikud beduiinide vitselamud ning
varjualustes konutavad kaamelid. Beduiinide juurde tasub sisse astuda
– kindlasti pakutakse teile tilluke tass kanget omaani kohvi ja
aetakse tõlgi abil juttugi.
Beduiini elu on üksluine. Kasvatatakse kaameleid, kitsi või
lambaid; mehed on enamasti tööl kas linnas või Ühendemiraatides.
Tihti on peres kaheksa või enamgi last, kes hommikuti koolidzhiibiga
tundidesse viiakse. Kuigi majad on kipakad ja õhuaugulised, on
otse liivale asetatud kallis vaip, nurgas on teler ja seina ääres
klaaskapp nõudega.
Iseasi, kas tahaks närvesöövat elu külmas ja tuulises
Eestis millegi nii rahuliku vastu vahetada – sest kõrbes
on päevi, mil ei toimugi midagi peale päikese igavese ringi
taevalaotusel. Ja ega beduiinid sealt kuhugi pääse – kui
noored abielluvad, siis ehitatakse neile majast eemale oma magamistuba
(ehk vitstest onn), millest aja jooksul omaette maja kasvab.
Kindlasti soovitan ööbida kõrbelaagris. Suurim ja mõnusaim
neist on Al Areesh, mis asub Wahiba kõrbes umbes kahe tunni tee
kaugusel Nizwast. Laagris saate ööbida kas palmilehtedest punutud
telgis või – kui soovi on – otse kõrbetähtede
all lavatsitel.
Kõrbes tasuks proovida luidetel suusatamist või lumelauaga
(vabandust! liivalauaga) sõitmist. Täiesti uskumatu, kuidas
nood asjad liival libisevad, ja kõrgest luitest alla laskmine on
omamoodi elamus. Luidet mööda palava päikese käes
üles ronimine on aga jälle üks teistmoodi elamus, paneb
higistama igatahes.
Vanad laevad ja kilpkonnad
Kui hakkate kõrbest Muscati poole tagasi sõitma, tasuks
sisse põigata Sur’i. Seal näete, kuidas tänaseni
ehitatakse puidust uhkeid laevu ehk dhow’sid. Laevatehas pole samuti
otseselt turismiatraktsioon, aga külalised on seal teretulnud.
Kindlasti ei tasu Sur’is kohalikku hotelli ööbima jääda,
sest siis jääte ilma teisest ülitoredast elamusest lisaks
kõrbes veedetud ööle: kilpkonnadest. Umbes 75 km Sur’ist
asub äsja avatud Turtle Beach Resort (majakesed otse mere kaldal,
õhtuti elav omaani muusika, vanast laevast ehitatud baaris Omaani
odavaim õlu 1 OMR pool liitrit).
Enne öömajale jäämist tasuks ära käia lähedasel
kilpkonnade kaitsealal ning võtta 1 OMR eest luba öiseks visiidiks.
Kui öösel kokkulepitud ajal kohale jõuate, ootavad teid
juba pikkades valgetes rüüdes kilpkonnauurijad. Ja merekilpkonnad
ise – suurimad isendid on üle meetri pikad ja kaaluvad üle
100 kilo!
Ega pimedas esialgu midagi ei näegi – arvad, et rannas on suured
mustad kivid. Ent kui üks kividest hakkab äkki loibadega vehkima
ja liiva laiali pilduma, siis selgub, et tegemist on hoopis pesa tegeva
kilpkonnaga.
Kilpkonnad elavad kuni 100-aastaseks ning hakkavad munema alles 30-50-aastaselt.
Siit ka põhjus, miks neid nii hoolega hoidma peab. Rannas kõndides
aga tasuks taskulambiga jalgeesist valgustada, sest liiv on täis
tillu-tillukesi kilpkonnasid, kes üle suurte luidete mere poole,
esimest korda ujuma ukerdavad.
Rannapuhkus
samuti võimalik
Kui olete neli-viis päeva dzhiibiga mööda kõrbeid
ja mägiteid ukerdanud, siis küllap tahaksite ennast mõneks
ajaks lõdvaks lasta ja mitte midagi teha. Parim koht selleks on
Omaani põhjaosas (120 km Muscatist) mere ääres asuv Al
Sawadi Beach Resort.
Hoiatan kohe ette, et tegemist on väga hea, nelja tärni tasemel
oleva kuurordiga, ent just selle tõttu ei leia sealt autentset
Omaani. Aga kindlasti on see oma basseinide, tenniseväljakute, golfi
ja muude sportimisvõimalustega heaks kohaks, kus pärast pikka
reisi ja enne tagasilendu mõtteid koguda.
Kuna Omaani naftatulud kahanevad, on turismi edendamine tõsiselt
ette võetud. Nii kavatsetakse 12-kilomeetrisele rannikuribale rajada
hotellid kokku 1000 toaga, basseinide ja golfiväljakutega. Õnneks
ei saa need olema koledad klaasist kõrghooned, vaid neis püütakse
säilitada Omaani ehitistele omast kindlusestiili.
Ent see on tulevikuprojekt. Praegusel hetkel on Omaan aga kindlasti üks
viimaseid kohti maailmas, mis on äärmiselt põnev, äärmiselt
rikkaliku kultuuri- ja ajalooga, ent mida maailmas iga aastaga kasvav
turismibuum pole veel ära rikkunud. Igal juhul on seal hästi
mõnus.
Ah soo, kaamelitest unustasin veel rääkida. Omaani mõistes
on rikas see mees, kellel on vähemalt 1000 kaamelit. Hea võidusõidukaamel
maksab kuni 50 000 OMR ehk ligi 2 miljonit krooni. Ja kuna kaamelid on
riigi elus nii tähtsad, siis korraldab kõike nendega seonduvat
Kaameliasjade Peadirektoraat – ärge naerge, see on tähtis
riigiasutus!
Toomas H. Liivi tööks ja hobiks on Eesti tutvustamine Lähis-Idas
ning Türgis ja vastupidi.
|