|
|
New Orleans: jazz ja voodoo
![line](/estraveller/jul_sept2002/images/hrule.GIF)
Äripäeva
toimetaja ja internetiportaali Reisijututuba hing Kaido Einama käis mai
lõpus USAs New Orleansis kõlava nimega rahvusvahelisel turismilaadal Pow
Wow. Käesolevas artiklis jagab ta oma reisimuljeid ka Estravelleri lugejatega.
New Orleans paikneb keset soid
Ameerika üks omapärasemaid linnu New Orleans asub Mississippi suudmes
keset lõputuid soid, mis kubisevad alligaatoritest, kilpkonnadest ja vesimadudest.
Sel kevadel toimus seal iga-aastane rahvusvaheline turismiüritus Pow Wow,
kus sõlmitakse valdav enamus USAsse kogu maailmast reisipakette pakkujate
turismitehingutest. Voodoo, jazzi, Mardi Grasi, kreooli köögi ja paljude
kultuuride segunemise linnas oli ligi 6000 osalejat 70st riigist. Louisiana
osariik, kus New Orleans asub, loodab tänu sellele üritusele teenida lähiaastatel
turismist lisaraha mitusada miljonit krooni aastas, siis kui ajakirjanikud,
reisibüroode esindajad ning turismiorganisatsioonide juhid kodumaale naasevad
ning oma muljeid New Orleansist vahendama hakkavad.
Mississippi
kaldal olev linn sai alguse paarsada aastat tagasi, kui Kanadast väljarännanud
prantslased Kariibi mere soistel kallastel seigeldes otsustasid mööda
Mississippit ülesvoolu sõita ja otsida mädasoos mõni kuivem koht, kus
laagri saaks üles panna. Praeguse French Quarteri kohal oligi maalapp,
mis üleujutatud soost ainsa kuiva pinnana välja ulatus.
Bussiekskursioone peavad New Orleansis käinud enamasti mõttetuks - kuigi
tegemist on USA linnaga, on see kokku surutud üsna kitsale alale ja kõik
olulisemad vaatamisväärsused asuvad jalutuskäigu kaugusel. Bussiga soovitatakse
sõita vaid unikaalsetele linnakalmistutele, mis asuvad kesklinnast eemal
kriminaalsetes piirkondades. New Orleans on USAs tuntud ka oma äärelinnades
vohava kuritegevuse tõttu, mille jälgi aeg-ajalt ka turiste täis French
Quarteris võib kohata. Öösiti on mõni pimedam tänav täis kodutuid ja joodikuid.
Kalmistud on omapärased selle tõttu, et inimesi maa sisse matta ei saa
- niipea, kui labidas mulda lüüakse, on kohe vesi vastas. Sellepärast
on surnuaiad täis keerulisi kabeleid ja suurejoonelisi hauaehitisi, kuhu
surnud maapinnast kõrgemal maetakse.
Jazz
sündis Prantsuse Kvartalis
Peamine vaatamisväärsus linnas Prantsuse Kvartal - French Quarter on Ameerikale
täiesti ebatüüpiline. Kitsad tänavad, metallpitsidega kaunistatud romantilised
rõdud, seal rippuvad lillesülemid ja taimed meenutavad pigem vana head
Euroopat. Kohe lennujaamas paigutataksegi meid kahte gruppi: need, kes
lähevad vanalinna ehk French Quarterisse, ja need, kes lähevad mujale.
Nimelt meile, kes me vanalinna poole läheme, on järele tulnud spetsiaalsed,
vist veoautost ümberehitatud pisemad bussid, kuna tavaline ekskursioonibuss
Prantsuse Kvartali kitsastele ühesuunalistele tänavatele ei mahu.
Vanalinna
läbiv Bourbon Street ütleb palju igale jazzisõbrale. See on jazz-nimelise
muusikastiili sünnikoht ja iseenesest mõista on praegugi kogu tänav täis
jazzbaare, kohvikuid ja restorane, kus õhtupoole võtavad kohad sisse üliprofessionaalsed
jazzmuusikud. Õhtul kogunetakse ka French Quarteri teise olulise, jõeäärse
peatänava äärde: Decartur Streetil on hulgaliselt bluesikohvikuid. See
muusikastiil sündis New Orleansist põhja pool, samuti Mississippi ääres
asuvas St Louisis. Kõige juurde käib loomulikult üks maailma parimaid
kreooli kööke - pisut prantsuspärane, pisut mehhikopärane ja sisaldab
tihti meie jaoks eksootiliste lihamaterjalidega roogasid: kilpkonnasuppi
ja alligaatoripraadi.
Prantsuse Kvartalis toimuv Mardi Gras festival on kuulus üle Ameerika.
Siis kogunevad inimesed kostüümides linna peatänavale ja pikk rongkäik
kohalike muusikute ja tantsijate saatel läbib kogu linna. Aga lisaks festivalile
võib ka muul ajal kohata rongkäike: siis jalutab rivi ees mõni jazzbänd,
nende taga aga Second Line’ina rahvas, valgeid
rätte pea kohal lehvitades ja tantsides.
Piki Mississippit kulgevad ookeanilaevad
Linna jõekaldal seisab ankrus hulk ratasaurikuid ja üks hiiglasuur Kariibi
mere kruiisilaev. Selleks, et kruiisilaevad mööda laia Mississippit saaksid
liigelda ja pisut sisemaale jäävat New Orleansi külastada ning veel kaugemale
põhja edasi sõita, on üle jõe tehtud sild ehitatud väga kõrgele. Nii kõrgele,
et linna vanemad rajoonid jäävad sillasammaste vahele kuhugi kaugele alla.
Autoga üle silla sõites näeb linna nagu aerofotolt, kui üle sillaserva
vaadata.
Jõeaurikud
aga pole praktilised transpordivahendid, vaid nendega saab ligi 50 dollari
eest sõita näiteks jõele einestama. Söök ja elav muusika on tasuta. Päris
ilma rahata saab jalakäija ka praamiga teisele poole jõge, kus algab tüüpiline
Ameerika elukvartal: pisikesed villad tihedalt üksteise kõrval ruudukujulise
planeeringuga lõpututes magalarajoonides. Maju kaitseb jõe eest tamm,
silma järgi vaadates tunduvad aga majad ise jõe veepinnast madalamal asuvat.
Õhtul, kui troopiline vihmavaling 35kraadises kuumuses linnast üle on
käinud, süüdatakse vanalinnas gaasilambid, mitte elektripirnid. Gaasilaternad
heidavad kõnniteedele sinakat võbelevat valgust, ühtki säravalt valgustatud
tänavat Prantsuse Kvartalist öösel ei leiagi. Sillutisekivid nühitakse
aga pesupulbriga läikima. Kuumas ja kuivas lähevad muidu pärast haisema
ja plekiliseks.
Bourbon Streetil kihab elu
See ajalooline tänav läbib kogu New Orleansi vanalinna. Isegi südapäeval
leiab sealt hulga tänavamuusikuid ja arvatavasti on karm konkurents kõik
kehvemad pillimehed välja tõrjunud, sest muusikat teevad ainult virtuoosid.
18 paiku õhtul aga on enamus baare rahvast täis ja kõnniteed veel rohkem
muusikuid täis - ööelu käib nii baarides sees, New Orleansi stiilis pitsrõdudega
majade rõdudel kui ka keset tänavat, kus autoliiklus spetsiaalsete tõkkepuudega
õhtul eemale on hoitud.
Päris Bourbon Streeti lõpus, enne kui ta Canal Streeti suubub, kostab
saksofonitörts. Pill köhitakse puhtaks ja tühjal tänavalõpul hakkab mängima
lüheldane mees, seljas roosa T-särk, kõhu peale kirjutatud suurte trükitähtedega
PLAYBOY. Saksofoni mängib ta hästi ja südantlõhestavalt. Ise näeb välja
aga karvane ja karm tüüp.
Samasuguseid
on ka baarides. Astud mõnda lahtiste uste ja akendega Bourbon Streeti
baari sisse ja enne kui silmad hämarusega harjuda jõuavad, leiad enda
kõrvalt uksepoisi. Ta juhatab sind leti juurde ja kohe saad ka sissejuhatava
kokteili, ilma et midagi ütleks või teeks. Kokteil on tavaliselt peaaegu
saksofoni suuruses ja -kujulises klaasis, nimeks Hurricane. Kergelt mõrkja
maitsega, vähese alkoholisisaldusega, marju ja puuviljatükke paistab ka
klaasist. See esimene kokteil võib mõnes kohas olla tasuta, enamasti aga
saab selle tasuta siis, kui sissepääsutasu nõutakse. Mõnes baaris ongi
müügil vaid joogid, toitu saab osta teisel korrusel paiknevast restoranist
ja seda rõdul süüa.
Voodoo ja Tarot’ kaardid
Tundub, et New Orleans on ka maagiakeskus, sest vanalinna peaväljakul
Jacson Square’il on klapptoolide ja kokkupandava mobiilse mööbliga koha
sisse võtnud igasugused nõidujad, loitsijad ja Tarot’ kaartidega ennustajad.
Õhtul, kui turismiüritus vanalinna peaväljakul kohalike parimate restoranide
degusteerimisõhtu korraldab, on lava ees tantsimas ka voodoo-nõiad, sama
platsi serval on lugematu hulk suveniiripoekesi, kust saab endale osta
voodoo-nuku ja muid käepäraseid vahendeid Aafrika musta maagiaga tegelemiseks.
Loomulikult mitte töövahendeid, vaid suveniirtööriistakomplekte, mis kodus
teiste reisitrofeede kõrvale riiulisse pannakse.
Tarot’ kaartidega ennustajad pakuvad eestlase päritolumaaks Saksamaa,
mis ennustuse usaldusväärsust pisut kahandab, aga muus osas püüab ennustaja
ära aimata, kellega tegu ja kaardid juba ütlevad, mis tulevikus saab.
Voodoo-nõiad väljakul personaalselt kedagi ette ei võta. Pigem tantsivad
kollektiivse õnne ja edu nimel.
Soos on metsikuid elukaid
New Orleansi ümbritsevatesse soodesse saab kesklinnast mõne soobussiga,
erinevaid atraktsioone metsikus looduses pakkuvaid firmasid on nii palju,
et hotellis nende kohta küsides sobrab teenindaja tükk aega sahtlites,
et reklaammaterjalide pakk kokku saada. Soo on meie mõistes tegelikult
üleujutatud mets, kus kasvavad alt laienevad pudelikujulised puud. Vees
ujuvad kalad, kilpkonnad, vesimaod ja alligaatorid, kes mõnelt saviselt
künkalt end vette libistanud on õhtuse kõhutäite otsimiseks.
Soomatkal saab selgeks, et alligaator pole nii ohtlik kui krokodill,
sest ei jaksa inimest ühes tükis alla kugistada ja sellepärast ei vaata
meid kui saaklooma. Kilpkonnad on soos ka suuremad kui diivani all peetavad
kodused isendid, lisaks on nad vetikatest rohelised ja sooelust krobelise
kilbiga. Puud, mis kasvavad veest, hingavad juuretüügaste abil, mis ulatuvad
veest välja nagu kummalised koonused. Vesi on aga nii paks, et vees hõljuvad
roosade õitega taimed ei vaevu oma juuri põhja ajama, kasvades lihtsalt
vee sees ujudes ja hankides toidumaterjalis sogasest veest.
New Orleansist välja aetud usulahk, kes soosse ujuvmajadesse elama läks,
on sel sajandil linna tagasi kolinud. Majakestes, mis rohekas vees kössitavad,
ööbivad vaid vahest harva jahi- ja kalamehed või veidrad puhkajad, kes
kõrvulukustavate ööhäältega mädasoos mõne öö tahavad vastu pidada.
|