Hullutav hind paiskas eestlased Venezuelasse

Lufthansa ühepäevane müügikampaania märtsi lõpul vapustas kogu Eestit ja puhus hõõgvele reisipisiku neiski, kes sel kevadel kuhugi üldse sõita polnud kavatsenud. Allpool jutustab Estraveli Kuldkaardiomanik Sille Roots, kuidas ta kampaaniaga kaasa läks ja niimoodi Venezuelasse sattus.

Reisisoov küpses aegamööda
Paar nädalat enne kampaaniat kuulsin tuttavalt, et Lufthansa paiskab oma Eesti esinduse kümnenda sünnipäeva puhul müüki kõik oma sihtkohad ülimadalate hindadega. Hind tundus tõeliselt uskumatu, aga kuna olime otsustanud sel aastal säästudele materiaalsema väärtuse anda, siis tõrjusin korraks tekkinud mõtte peast. Järgmise nädala jooksul tulid aga telefonikõned ja meilid paljudelt tuttavatelt, kes kõik olid reisipisikust haaratud. Nii hakkas see vägisi ka minusse tungima. Salvestasin lonelyplanet.com ja weather.com oma favoriitlehekülgede hulka ja klõpsutasin neid igal vabal momendil. Varsti hakkasid kujunema eelistused, et tahaks miskit sooja ja ilusat ja eksootilist. Kampaaniahind tundus olevat kõige enneolematum Lõuna-Ameerikasse, mujale on sarnaseid pakkumisi ennegi nähtud.

Algul oli mõte lennata Santiagosse ja sealt siselennuga edasi Peruusse, kuid pikapeale tundusid vahemaad liiga pikad ja kaks võimalikku puhkusenädalat ka liiga lühikesed. Lisaks ei innustanud meid Tshiili soojakraadide nappus ja liiga riskirikas tundus see ka. Lõpuks sai reisikorraldajale saadetud järgmised eelistused: Singapur-Malaisia, India, Venezuela, Lõuna-Aafrika. Neli päeva enne piletite müügipäeva oli selge, et esimesed kaks sihtpunkti on vähetõenäolised, kohti sinna tundus olevat, aga tagasisaamisega oli raskusi. Ka tegi asja keerulisemaks asjaolu, et mu ümber oli kogunenud juba kümneliikmeline seltskond. Seega jäime kindlalt oma sooviga Venezuela juurde ja nii meie piletid 23. märtsi ööl kell 00.10 broneeritud said.

Kogu Eestit haaranud palavikku saime tunda ka oma firmas, kes teenindab rahvusvahelist broneerimissüsteemi Amadeus. Sel ööl ületas tarbimine kolm korda senise kõige suurema kasutuse rekordi.

Hea reisijuht on reisil asendamatu
Piletid käes, ununes hullus mõneks nädalaks. Kui paar päeva hiljem poodi Lonely Planetit ostma suundusin, sain aru, et mitte ainult meie polnud oma reisisihiks Venezuelat valinud. Kirjandust selle maa kohta Eestis enam lihtsalt polnud. Sai see siis lõpuks välismaalt toodud. Aga see raamat osutus asendamatuks teejuhiks ja teenis meid piiblina kogu reisi jooksul.

Tasapisi hakkasime selle suhteliselt tundmatu maa kohta infot hankima. Lõunatasime tuttavatega, kes olid seal juba käinud, uurisime internetilinke, lugesime uudiseid. Kui varem polnud uudiseid Venezuelast silma alla sattunud, siis nüüd olid nad äkki esikohal: poliitiline segadus, riigipööre ja presidendi eksiil ning mõne päeva pärast presidendi tagasitulek. Siiski otsustasime, et kuni Lufthansa lendab, pole tegelikult hullu midagi. Ja tagantjärele võib öelda, et kohapeal ei puutunud me poliitikaga kordagi kokku.

Tallinnast Frankfurti lendas samas lennukis umbes 50 eestlast, kellest ligi 30 jätkas Venezuelasse. Neist pooled olid kohvritega, s.t. tulid palmi all puhkama ja lendasid enamasti kohe Margarita saarele edasi, ning pooltel seljas seljakotid, et maal ringi rännata. Meie siis nende viimaste hulgas.

Bolivar on kõige alus
Venezuela lühidalt -  see on maailma kõrgeim juga, Kariibi meri ja Andid. Väidetavalt avastas Venezuela 1498. aastal Columbus. 1520ndatel saabusid siia hispaanlased, tuues kaasa hulgaliselt tööjõudu Aafrikast. Peagi ületas saabunute arv kohalike indiaanlaste hulga. Pikkadele koloniaalaastatele tegi 1821. aastal lõpu Simon Bolivar, kelle kultus kestab tänapäevalgi. Raha on bolivar, kõrgeim tipp on Bolivari tipp ja absoluutselt igas linnas ja külas on Bolivari väljak. Kogu iseseisvumisjärgse aja on riigi poliitika olnud kaugel stabiilsusest. Praegu on Venezuela föderaalne riik, kus president on nii riigi kui ka valitsuse pea.

Venezuela on maailmas kolmas naftaeksportija, mille tulust suurem osa on investeeritud teedeehitusse. Veel leidub riigis kulda ja alumiiniumit. Elekter saadakse peamiselt hüdroenergiast. SKP inimese kohta on kõrgem kui Eestis. Venezuela rummi peetakse maailmas üheks parimaks.

Inglise keelt osatakse vähe
Olime lugenud, et maailma kõrgeim juga Salto Angel võib kohale jõudes pettumuse valmistada, kuna kuival perioodil seal ehk vett polegi. Ometigi tahtsime esmalt käia Canaima Rahvuspargis. Hoolimata 13 tundi kestnud lennust polnud Caracasse jõudes kellelgi erilist väsimust. Sõitsime taksoga bussijaama ja istusime ööbussi, mis meid Ciudad Bolivari viis. 300 Eesti krooni eest 700 km sõitu väga mugavas ja luksuslikus bussis. Ainult konditsioneer oli kogu sõidu põhjas ja meie, kes me vahepeal juba lühikesed püksid jalga olime tõmmanud, saime parajalt külma. Uni oli siiski magus ja hommikul kell 5 end Ciudad Bolivarist leides võisime asuda linnaga tutvuma.

Ilma hispaania keele oskuseta põrkusime kohe keelebarjäärile, kuna inglise keelt osatakse siin vähe. Õnneks oli kolm meist väikese kursuse läbinud, nii et päris maha müüa me end ei lasknud. Kohalikus reisibüroos ootas meid ees ka esimene üllatus kahe eestimaalase näol, kellega koos alustasime hinnaläbirääkimisi, abiks peamiselt paber ja pliiats. Esimene reisibüroo pakkus 3 päeva Canaimat 250 dollariga inimeselt, järgmine lubas 4 päeva 200 dollari eest, kui me oleme nõus veel 3 tundi bussiga lõunasse sõitma ja sellega lendu lühendama. Nimelt saab Canaima rahvusparki vaid lennukiga. Võtsime viimase pakkumise vastu ja sõitsime La Paraguasse, kust 5-kohaliste lennukitega edasi Canaimasse pääsesime. Pärast kosutavat lõunat tutvusime oma nelja ülejäänud reisiseltsilisega, kellest kaks, oh üllatust, taas eestimaalasteks osutusid.

Maailma kõrgeim juga
Maailma kõrgeima joa Salto Angeli (979 meetrit, 20 Niagaarat) nägemiseks ja pargi imelise loodusega tutvumiseks valisime kolm päeva kestva ja 150 km pika paadiretke. Canaima keskuses on roostepunase veega laguun ning selle ümber viis veerohket ja maalilist juga. Kogu pargi territoorium on kolmveerand Eestit ja seal elab vaid kümme tuhat inimest, neist enamus indiaanlased. Riigis tervikuna on indiaanlasi järel umbes 200-250 tuhat ehk vaid 1% kogu riigi elanikkonnast.

Pargi teevad imeliseks mäed, mida tepuideks (table mountains) kutsutakse. Need on pealt lamedad ja väga sümpaatsed. Suurelt tepuilt nimega Auyantepui see Angel Fall alla kukubki. Selle võimsa tepui pealmise platoo pindala on umbes 700 km². Juga on nime saanud ühe ameeriklasest kullaotsija järgi, kes 1937. aastal sellel maandus ning selle kogu maailmale teadvustas. Peamiselt külastavad turistid juga sellest väikese lennukiga mööda lennates.

Esimesel päeval sõitsime oma motoriseeritud kanuuga umbes 30 km piki Carrao jõge, siis magasime öö vahepealses laagris võrkkiikedes ning jätkasime hommikul mööda väikeste kärestikega jõge sihtmärgi poole. Juba esimene pilk joale lubas, et me ei pea pettuma. 2 km mägist jalgsimatka läbi dzhungli viis meid joa jalamile, kus saime puhtast ja soojast veest nautida täielikku lõõgastust. Angeli juga on pikima vee vabalangemisega juga maailmas ning kuna vesi kukub pea kilomeetri kõrguselt, aurustub see vesi vahepeal ära ja moodustab keskel aurupilve, mis all taas veerohkeks joaks muutub. 

Siis kanuuga tagasi sama teed allavoolu, öö võrkkiiges, lend väikse lennukiga ja ööbuss Caracasse.

Arhipelaag sobib snorkeldamiseks
Caracasest vaid niipalju, et takso aknast vaadates on see suur 5 miljoni elanikuga linn kontrastne nagu iga teine suurlinn. Asub mägede vahel ja peal ning kesklinn on tihedalt täis kõrghooneid, millel särasid paljud tuntud ameerika ja euroopa kaubamärgid. Veidi eemal kesklinnast aga algab getode rajoon, kus üksteise otsas ilma vee, kanalisatsiooni ja elektrita seisavad lihtsalt aknaaukudega majaseinad. Kuidas inimesed mäe peal majade vahel liikuda saavad, jäigi meile mõistatuseks.   

Seejärel lendasime kaheksakesi arhipelaagile Los Roques, mis jääb pealinnast 160 km põhja poole Kariibi merre. Edasi-tagasi lend maksis 90 dollarit. Olles Punasest merest saanud snorkeldamise pisiku, oli kange tahtmine ka Kariibi mere elu näha ja Los Roqes võimaldas seda väidetavalt kõige paremini. Lennukilt saarestikku vaadates jäi hing kinni: sügavsinine värvigamma oli sedavõrd postkaardilik.

Maandumise järel asusime otsima sobivat posadat. Posada on meie mõistes motell või külalistemaja ja neid leidub kõikjal rohkesti. Vaja vaid valida meelepärane ja hind alla tingida. Öö kahekohalises WC ja dushiga toas maksab keskmiselt 300-400 krooni. Kahe päeva jooksul sõitsime kaatriga mööda Kariibi merd ühelt saarelt teisele, külastades mitmeid snorkeldamiseks sobivaid paiku. Siiski jäid imelised korallid pelgaks unistuseks, kuna enamasti olid nad surnud ja hallid. Küll aga oli kalade valik värvikirev ja liigirohke. Suuremates kaladest sai imetletud rai lendlevat liikumist ja barrakuudade kõhedusttekitavat lähedust. Paadijuhtide hommikul lubatud haid ja delfiinid jäid aga millegipärast nägemata. 

Rannad on kõigil neil saartel lumivalge liivaga ja merevesi muinasjutuliselt erksinine. Pealtnäha lopsakas põõsastik aga osutus mangroovideks ehk vee peal kasvavateks taimedeks. Randades vedelesid suured merikarbihunnikud, mille pärlmutter sisepind võis ka pärli kunagist olemasolu meenutada. Päike oli tõeliselt kuum, mistõttu veetsime mõlemad päevad pikkades riietes, sest ära põleda võisid esimese tunniga. Poed müüsid päevituskreemi faktoriga 50!

Saarel nimega Dos Mosquises kasvatatakse merikilpkonne. Munad korjatakse saare rannalt kokku ja hautakse neist väikesed kilpkonnad, kes vette tagasi lastakse alles kaheaastasena. Lugesime kasvanduses kokku 225 kilpkonnapoega, kokku on neid merre lastud juba üle 5000. Lisaks liigi säilitamisele tehakse siin ka uuringuid nende käitumise ja iseloomu kohta. Vähemalt sellel saarel oli meie sissekanne külalisteraamatusse esimene eestikeelne.  

Üüriautoga serpentiinidel seiklemas
Tagasi mandrile jõudes võtsime lennujaamast rendiauto. Vastupidiselt soovitustele rentisime selle kohalikust firmast ning kirjutasime alla hispaaniakeelsele lepingule, millest midagi aru ei saanud. Auto hind oli lihtsalt poole odavam kui rahvusvahelistel firmadel - 50 dollarit päev - ja auto pidas kenasti vastu meie 2150 km pikkusele sõidule. Autorendi päev on USA ja ka Euroopaga võrreldes muidugi suhteliselt kallis, aga selle kompenseerib maailma odavaim bensiin 1,8 krooni liiter.

Võtsime suuna Andidele, sihtmärgiks linn nimega Merida, mida tudengite linnaks peetakse ja kus asub maailma pikim köisraudtee. Teleferico oli aga remondis ja linn ise ei jätnud ka mingit erilist muljet. Küll aga olid mäed nauditavad ja suurim kõrgus serpentiinil, mille meie GPS fikseeris, oli 4040m. Teede ääres olid armsad mägikülad, kus igaühes mõnusad posadad ja turistidele mõeldud käsitööpoekesed. Peamised müügiartiklid on võrkkiiged, mis on nii kangastel kui masinaga kootud, samuti indiaanlaste käsitöö, mitmesugused punutised ja puust voolitud kausikesed. Mägiteed meenutasid Norra serpentiine, erinevuseks vaid teed ääristavad ristid, kust allasõitja nime ja aastaarvu võis lugeda. Neid riste oli seal tõeliselt tihedalt ja kurvid olid jubedad. Enne täiesti pimedasse kurvi sisenemist lasevad kohalikud pikalt signaali ja loodavad, et vastutulija endale turvalise teeserva leiab. Tihti suunatakse mägijõed lihtsalt üle tee voolama ja nii on kohati niigi pooleteist suuna laiusest teest alles vaid pool. Keskmiseks kiiruseks saime sellel kahel Andide päeval vaid 45 km tunnis.

Mägedes on aasta keskmine temperatuur 14°C. Vaid 35 km meie viimasest külmast mägiööst allapoole sõites tundsime linnas nimega Valera taas 30-kraadist leitsakut. Nii erinevad on temperatuurid sellel maal.

Coro vanalinn on maailmapärandite nimekirjas
Coro on pea ainuke koht, kus veidi koloniaalarhitektuuri säilinud on. Coro vanalinn on ka UNESCO maailmapärandite nimekirjas nagu Tallinngi. Linn oli tõepoolest sümpaatne, kena ja puhas ning esimeses posadas saime sõbraliku tervituse osaliseks, From Estonia? Yes, I know Estonia and Lufthansa. Kohe Coro lähedal mererannikul asub rahvuspark Medanos de Coro, mille ehteks on 30 meetri kõrgused liivadüünid. Tekib tunne, et oled keset kõrbe, mõnus on hüpata düüniharjalt pehmele liivale. Rannik Corost Caracase poole on ääristatud kookospalmisaludega, mille keskel leiab kilomeetrite kaupa suuri ja väikeseid hotelle. Veidi sisemaa poole kohtab tee ääres rantshode väravaid, loodus on siin roheline ja lopsakas.

Viimased päevad veetsime Choroni lähedal rannal Playa El Diario. Kuigi tee sinna on vaevarikas, 45 km väga kitsast serpentiini üle 1830-meetrise mäe, kohtasime ka selles raskesti ligipääsetavas paradiisis "hullude päevade" kollaste kilekottidega eestlasi. See mägitee läheb läbi Henri Pittieri rahvuspargi, mille pilvedes ja udus paiknevad metsad on tuntud oma looma- ja linnuliigi rohkuse poolest. Omapärased olid teed ääristavad võimsad bambusetihnikud. Turistidele avalikuks kasutamiseks mõeldud rand ise oli umbes 200 m pikkune kookospalmidega ääristatud kena maariba kahe kalju vahel. Lained olid aga sedavõrd suured ja nauditavad, et me ulpisime neis tundide kaupa. Lisaks veel kohalikud hõrgutised: suhkrurooviina aquartinta ja passion-fruiti kokteil quarapita, kaktusejahust saiakesed, maisijahust burgerid-arepad, palmivõrsed, tuntud ja tundmatud mereelukad supiportsus. Graatsilised surfarid, puhtad ja hoolitsetud kohalikud lapsed ning laupäevaõhtune külapidu tsikaadide kõrvulukustava laulu ning kohalike trummipõrina ja salsamuusika saatel - jääb vaid õhata ja loota, et see pilt veel kaua hinges püsiks ja meie siinset külmapoolset ilma soojaks aitaks "kütta". Need täielikku lõõgastust pakkuvad tunnid olid ilusaks lõpp-punktiks meie looduskaunile ja kirevale Venezuela reisile.

Lufhansa, palun korrata!
Kokkuvõtvalt on Venezuela maa, kus lopsakas dzhungel, kaktusemets, bambusevõsa ja palmisalu kasvavad praktiliselt kõrvuti ning orhidee on rahvuslill. Kus on 43 rahvusparki ning tavaline on näha ussi, kaimanit või iguaani. Paremal juhul ka looduses ahve, pantreid ja jaaguare (parim koht loomasõpradele on Los Lanos).  Kus esineb 7 protsenti kogu maailma linnuliikidest. Kus on fantastilised rannad, tasandikud ja mäed ning siiralt sõbralikud inimesed. Kogu meie reisi jooksul ei juhtunud ühtegi ebameeldivat seika. Turism on soositud, transport väga arenenud, sularahaautomaate on piisavalt ning pangakaardiga saab pea igal pool maksta.

Ja siinjuures tahaksin läkitada tänusõnad Lufthansale, kes siiani suhteliselt kättesaamatuna tundunud Lõuna-Ameerika äkki külastatavaks tegi. Vaatamata loo alguses toodud hullude päevade paralleelile andis see müügikampaania paljudele eestlastele fantastilise võimaluse oma reisinimekirja pikendada ja kaunistada sedavõrd eksootilise kohaga nagu seda on Venezuela. Olen kindel, et kõik need 300 eestlast, kes Venezuela viisa oma passi said, jäid reisiga samavõrd rahule kui meie pisike seltskond.