Kuuba: nostalgiline reis möödanikku
Küllap
on paljud meist unistanud sattumisest ajamasinasse, millega reisid ajas
oleksid võimalikud. Reis Kuubasse võib selle unistuse tõepoolest
teoks teha. Oma reisimuljeid nn. Vabaduse saarele jagab meie lugejatega
Estraveli klient Veigo Kell.
Huvi Kuuba vastu tõusmas
Sotsialism ja jätkuv Ameerika kaubandusblokaad on Kuubast teinud
maa, kus aeg on tõeliselt seiskunud. Omamoodi armsalt tuttavana
tulevad ette nii Lada ja Moskvitš, VEF-raadiod, lõunavaheajad ja
inventuurid poodides, kui ka järjekorrad, valuutapoed ja sotsialistlik
teenindus.
Huvitaval kombel on Kuuba omandamas lausa kultussihtkoha mainet. Selles
on oma osa kindlasti ka Wim Wendersi üllatavalt edukal filmil "Buena
Vista Social Club", mis on kasvatanud huvi Kuuba muusika ja Kuuba
vastu. Õige aeg Kuuba külastamiseks ongi nüüd, kui
suured turismivood pole saarele veel saabunud ja kohalikud on võõraste
vastu avatud. Kõigele lisaks pole vähetähtis ka asjaolu,
et Kuuba on turvaline sihtpunkt.
Riiki sisenemiseks on vajalik turistikaart, passikontroll võib
huvi tunda majutuskoha broneeringu vastu.
Kolm valuutat ja mitu ajastut
Kuuba omapärad algavad juba rahaühikutest, mida on üheaegselt
kasutusel kolm -Kuuba peeso ehk moneda nacional, konverteeritav
peeso (võrdne USA dollariga) ning USA dollar. Segaduse teeb täiuslikuks
see, et kõiki kolme, sealhulgas ka dollarit, kutsutakse peesoks.
Välismaalasele on Kuuba rahvusvaluuta peaaegu kasutu, selle eest,
et turist dollarit kasutaks, on hästi hoolt kantud. Peeso kulub ära
eelkõige ühistranspordis ja tänavakaubanduses.
Kuuba teine võlu peitub selles, et sarnaselt rahaühikute
paljususega toimub ka kogu tegevus paralleelselt mitmes erinevas ajastus.
Nii möödub kaasaegne turismibuss põllust, mida küntakse
härgadega. Kuuba vaesemas idaosas pakuvad äratundmisrõõmu
traktorid, mis on pärit otsekui 1950-ndate aastate kinoringvaatest
Nõukogude Eesti. Kuuba on arvatavasti viimane maa maailmas, kus
tänavapildis on võimalus näha tõldasid ja sajandialguse
autosid. Kuubas puuduvad muruniidukid, muruniitmiseks kasutatakse matšeetet.
Piltlik näide totalitaarsest riigist
Kuuba on vapustav näide sellest, kuhu võib riigi viia
totaalne isolatsioon. Kuni aastani 1989 toetas Nõukogude Liit Kuuba
majandust igal aastal umbes 5 miljardi dollariga, makstes Kuuba ekspordi
eest maailmaturu hindadest kõrgemat hinda. Toetuse kadumine oli
Kuubale katastroof, mis sundis Castrot välja kuulutama "eriperioodi"
ja mõni aasta hiljem lubama dollari kasutamist.
Kui kohapeal toodetavad rumm ja sigarid välja arvata, on puudus
kõigest. Bensiinipuudus piirab liiklemist, ajalehekioskid puuduvad,
sest ka üleriigiline ajaleht, mis on samas formaadis meie omaaegse
Sädemega, on defitsiitne. Tänu totaalsele paberipuudusele on
enamik raamatupoode eesti mõistes antikvariaadid, kuna seal müüakse
ainult kasutatud raamatuid. Tavaline on raamatupood, kus valik piirdub
paarikümne eksemplariga. Palju pakutakse 80-ndate keskel Moskvas
välja antud tõlkeraamatuid nagu Masinaehitaja käsiraamat
ja Kapitalistliku süsteemi kokkuvarisemise paratamatus.
Kaubandus (kui jätta kõrvale valuutapoed) meile tuntud mõistes
on sisuliselt olematu. Peesopoodide
sortiment piirdub enamasti vaid tobenaljakate tarbekaupadega nagu plekk-kruusid
ja pintslid.
Seetõttu keerleb kuubalaste elu ümber ratsiooniraamatute,
mis võimaldavad iga kuu osta ettenähtud koguses toiduained
ja tarbekaupu subsideeritud hinna eest. Näiteks on iga inimese kohta
ette nähtud 2,5 kg riisi, 1 kg kala ja 14 muna kuus, liha kord-kaks
aastas.
Ratsioonisüsteem ja peaaegu tasuta kommunaalteenused võimaldavadki
saareelanikel toime tulla keskmiselt 10-12 dollarilise kuusissetulekuga.
Parimad töökohad on seotud turismindusega ja sinna pääsevad
tööle vaid süsteemi aktiivsed toetajad. Seetõttu
võib isegi Havanna tipphotellide teenustelettides kohata endaga
rahulolevaid tädisid, kellel puuduvad elementaarsedki tööoskused.
Puudus on kuubalased teinud leidlikuks. Ratsionaliseerimisimesid kohtab
kõikjal - tühjast õllepurgist saab lillepoti, jalgrattale
paigaldatud mootorisse jookseb kütus tühjast veepudelist, linnapildis
hakkavad silma kuueukseliseks pikendatud kollased Lada taksod.
Patriootliku kasvatustöö huvitavamad tahud avalduvad demonstratsioonidel.
Nii võib näha koolilapsi propageerimas vee ja elektri kokkuhoidu,
dekoreerituna külmkappideks ja televiisoriteks, mis kõik kannavad
Nike´i logo.
Omapead
seiklemine Kuubas imelihtne
Kuigi Kuubat külastab aastas poolteist miljonit turisti, püsib
enamik neist Varadero või Cayo Coco taolistes isoleeritud resortides,
millele aitab kaasa valitsusele kuuluvate turismifirmade poolt pakutavad
soodsad "all inclusive" paketid.
Hoopis elamusrikkaim on Kuubas seigelda omapead, sest seda, mida avastada,
jätkub. Ja tegelikult on sõltumatu reisimine Kuubas isegi
üllatavalt lihtne. Nagu ikka, tuleb lahendus leida kolmele põhilisele
probleemile - peavari, transport ja söök.
Jättes kõrvale telkimise, on ööbimiskohtadest valida
hotellide ja eramajutuse vahel. Hotellide tase pole just kiita ja pakutav
on tihti ülehinnatud.
Tunduvalt huvitavam (ja odavam) on ööbida eramajutuses ehk
casa particularis, mille leidmine võtab suvalises linnas
aega paar minutit. Seljakotiga välismaalane on ju igale saareelanikule
tõeline maiuspala (valuuta!), kindlasti leidub igaühel mitu
tuttavat, kes proovivad rängale maksukoormale vaatamata õnne
majutusäris. Olenevalt linnast, vahendajate arvust ja kauplemisoskusest
maksab üks öö kahele inimesele 10-30 dollarit. Turismipiirkondades
on eramajutus riigi valuutatulude suurendamiseks keelatud. Tegelikult
pole ka näiteks Varaderos eramajutuse leidmisel probleeme, sest hoolimata
suurtest trahvidest pakkujaid jätkub.
Lisaks ööbimisele pakutakse casas alati võimalust
tellida hommiku- või õhtusöök. Seda tasub proovida,
sest kodus valmistatud toit maitseb kindlasti paremini riigile kuuluvate
restoranide omast. Neis pakutavat toitu on raske isegi keskpärasena
iseloomustada, see lihtsalt ei maitse kuidagi. Ei tasu imestada, kui tellides
menüüst samaaegselt kaks täiesti erinevat praadi, tuuakse
lauda identsed toidud ja seejuures veel täpsustatakse, kes mida tellis.
Bussiga või hääletades
Kuubas ringi liikumiseks on valida kas rendiauto või bussi
vahel. Kuigi ainsa Kariibi mere saarena on Kuubas ka raudtee, omab see
rohkem lokaalset tähtsust.
Autorent on Kuubas suhteliselt kallis, ületades tihti isegi Euroopa
hinnataseme. Samas on teed küllalt head ja autoliiklus hõre.
Bussiga reisides tuleb otsustada, kas sõita koos kohalikega igivanades
Ikarus-bussides, mille toolidelt on ajahammas võtnud enamiku pehmendavat
porolooni või uutes, välismaalastele mõeldud kaasaegsetes
bussides, mis opereerivad Viazuli kaubamärgi all. Kuigi välismaalased
peavad mõlemas maksma dollarites, on Viazuli eeliseks see, et bussi
väljumine väljakuulutatud ajal on siiski enam-vähem kindel.
Bussiliiklus on viimastel aastatel oluliselt paranenud - liine on juurde
tulnud ja enamik busse sõidab Kuuba kohta hämmastavalt tiheda
graafiku alusel - üks kord päevas, Havanna ja Varadero vahel
isegi kolm korda päevas.
Kuubalased ise kasutavad ühest punktist teise saamiseks peamiselt
hääletamist. Sinise ja punase numbrimärgiga riigile kuuluvad
sõidukid on vaba ruumi olemasolul kohustatud hääletajaid
peale võtma ja kiiruse mõõtmise asemel kontrollib
kohalik politsei hoopis autode täituvust.
Et busse ei jätku, kasutatakse inimeste vedamisel palju veoautosid,
mille kaste on tublid keevitajad veidi reisijasõbralikumaks kohendanud.
Hoolimata minimaalsetest mugavustest on veoauto lisaks odavusele ka huvitav
sõiduvahend - kõige lahedamad spontaansed jämmid kohalike
rütmide saatel said kuuldud just veoautokastis.
Havanna
meenutab Hollywoodi filmi
Võrreldes 1960-ndatega on Havanna linnapilt vähe muutunud
ja seetõttu tekib Havanna kesklinnas tunne, nagu kõnniksid
ringi vanas Hollywoodi filmis. Koloniaalstiilis majad on küll mõnevõrra
lagunenud, aga samas loovad nad sellise meeleolu, mida mujal ei kohta.
Arhitektuuriga on sobivas kooskõlas 50-ndatest pärit Ameerika
autod.
Havanna peamised vaatamisväärsused asuvad La Habana Viejas.
Üks sõlmpunkte on El Capitolio, mis on täpne koopia Washingtoni
Kapitooliumist. Selle taga leiab huviline Partagás sigarivabriku,
kus pakutav 6-dollariline tuur tasuks kindlasti võtta. Tõsi,
peale seda võib ka mittesuitsetajatel sigarivabriku poes ootamatult
palju raha kuluda. Muidugi pakutakse kõigile välismaalastele
sigareid hoopis odavama hinna eest osta ka tänaval, kuid nende kvaliteedis
ei saa iialgi kindel olla. Lisaks võib Kuuba toll ilma ostu legaalsust
tõendava tšekita need lennujaamas lihtsalt konfiskeerida.
Havannas osatakse ära kasutada Hemingway jätkuvat populaarsust.
Kirjaniku üks lemmikkohti, baar El Floridita, mis on ka daiquiri
sünnikoht, on legendi Hemingwayst muutnud tõeliseks kullaauguks.
Kokteilide eest, mis mujal maksavad keskmiselt 2, kasseeritakse tänu
kuulsale külalisele sisse tervelt 6 dollarit. Igal juhul tasub baari,
mille seintel ripuvad Hemingway fotod koos Gary Cooperi ja Erroll Flynniga,
külastada ka ilma drinki võtmata.
Teine Hamingway lemmikbaar, La Bodeguita, küsib Hemingway lemmikkokteili
mojito eest 4 dollarit. La Bodeguita seintelt võib leida Fidel
Castro, Harry Belafonte ja Nat King Cole´i autogrammid. Kolmas tähtsam
Hemingwayga seotud paik on hotell Ambos Mundos, kus kirjanik kunagi peatus.
Malecón
on Havanna kuulsamaid motiive
Enamik Havanna külalistest võtab ette jalutuskäigu
Malecónil, kus Florida väina ääres promineerides
saab suurepärase ülevaate päevinäinud koloniaalarhitektuurist.
Malecón on Havanna kuulsamaid motiive ja seda kasutatakse paljudes
Kuuba mängufilmides nii romantika kui revolutsioonilise südametunnistuse
tärkamise kohana (neid filme näeb Viazuli bussides). Revolutsiooniga
saab lähemalt tutvuda ka Revolutsioonimuuseumis, mis oli kunagi presidendipalee.
La Habana Viejast lääne poole jääb Vedado linnaosa,
kuhu enne revolutsiooni kerkisid luksuslikud villad ning ameerika gangsterid
rajasid hasartmänguparadiisi hotell Riviera. Vedados asub ka enamik
casa particulare’sid.
Jalavaeva saab Havannas vähendada velo-, coco- (kolmerattaline kookospähklit
meenutav mootorratas) või tavalise taksoga. Bussiliine on tänu
kütusekriisile vähe, intervall harv ja peatusevahed pikad. Suurim
võimalus bussi peale saada on alguspeatuses, kus eksisteerivad
eraldi järjekorrad iste- ja seisukohtade soovijaile.
Bussi saabudes jaotatakse järjekorras seisjatele välja papitükid,
mis tuleb ära anda meetri kaugusel seisvale teisele tähtsale
ametnikule, kes lubab sind seepeale bussi. Samas ei garanteeri papitüki
olemasolu veel bussisõitu, sest kohalikel bussijuhtidel on komme
bussi täituvusest sõltumata mingil hetkel gaasi andes peatusest
lihtsalt minema sõita. Bussipilet ise on odav, makstes pool peesot
kuni peeso (40-80 senti).
Tegelik elu on väljaspool Havannat
Väljaspool Havannat käib elu oma rütmis. Aega on külluses,
kiirustavat inimest naljalt ei näe. Kui Havanna ja Santiago de Cuba
kõrvale jätta, on Kuuba linnad mõnusalt väikesed
ja ka jalutades ei kulu ühest linna otsast teise jõudmiseks
üle poole tunni. Kuigi enamikes linnades puuduvad suuremad turismimagnetid,
saab just väiksemates linnades parema ettekujutuse Kuuba igapäevaelust.
Paljud välismaalased käivad ära Kuuba keskosas asuvas
Trinidadi linnakeses, mis on kuulus oma hästisäilinud koloniaalarhitektuuri
ja mõnusa õhkkonna poolest. Arhitektuur ja sukeldumiskohtade
lähedus tõmbab Trinidadi seiklejaid üle kogu maailma.
Et linn on väike, tunduvad varsti kõik nägupidi tuttavad.
Üsna pea jäävad meelde ka kohalikud aja surnuks lööjad.
Õhtusöögiks tasub Trinidadis kindlasti proovida tervet
grillitud langusti, mida saab 5 dollari eest paladaris (erarestoranis).
Reeglina pole ühelgi paladaril silti, aga iga kohalik võib
teid sinna juhatada.
Vähem külastatakse selliseid vanu koloniaallinnu nagu Sancti
Spiritus või Camagüey. Seal saabuvad kõige huvitavamad
hetked umbes kella viie paiku õhtul, kui harjutama asuvad kohalikud
salsabändid. Proovid toimuvad kas Casa de la Trovas (kultuurimaja)
või kellegi juures kodus, kus on natuke rohkem ruumi. Võõramaalasest
uudistaja kutsutakse lahkelt sisse ja pannakse istuma parimale kohale.
Elamus on garanteeritud!
Rütmikas
salsamuusika saadab sind Kuubas kõikjal, ka rannas, kus võib
näha, kuidas kohalikud selle järgi spontaanselt tantsima hakkavad.
Selliseid elamusi saab siiski vaid sissetöötatud turismimarsruutidest
eemal.
Kuuba looduslikult kauneim piirkond asub saare lääneosas Pinar
del Rio ümbruses. Seal kasvab ka Vabadusesaare parim tubakas, mida
sigariteks rullitakse põhiliselt Havannas. Huvitaval kombel saadab
Pinar del Rio elanikke ülejäänud saareelanike silmis samasuguste
kuulsus nagu tšuktse Nõukogude Liidus ja nende lihtsameelsusest
räägitakse anekdoote.
Kuubat külastades ei saa üle ega ümber rummist, mille
valik on suur ja hinnad taskukohased. Rumm on ka kõikide kokteilide
põhikomponent, 3-aastased ja vanemad rummid sobivad tarvitamiseks
puhtalt.
Kuubalaste enda arvates on elu üldiselt paranemas. Näiteks
meid lennujaama sõidutanud taksojuht rääkis, et viimase
aasta jooksul on hinnad langenud. Nii maksis üks õun alles
aasta tagasi valuutapoes dollari, tänaseks on hind langenud kolmveerand
dollarini. "Elu on tõesti paranenud", arvas ka meie casa
peremees Havannas ja pakkus 7-aastast rummi.
|