Eksootika kutsus tagasi Keeniasse
Sellest
on nüüd möödas ligi kaks aastat, kui Estraveli turundusjuht
Jüri Toomel esimest korda Keenias käis. Sõit oli nii
huvitav, Aafrika loodus ja loomariik nii põnev, et lausa kutsus
tagasi. Allpool mõned mälupildid tema tänavuselt taaskohtumiselt
Keeniaga.
Helsinki-Vantaa on hubaselt pisike
Kenya Airways lendab Euroopas Amsterdami ja Londonisse. See tähendab
Tallinnast Kenya roheliste ja punaste triipudega lennukini jõudmiseks
vähemalt kaht lennusegmenti või pikka ringi Londoni kaudu.
Eiran kaine mõistuse häält ümberistumiseks mitmetunniseid
vahesid varuda ja valin kiireima tee läbi Helsingi. Vantaa lennujaamas
looklevad Schengeni tsooni passikontrolli ees soliidsed sabad, sikud (non-EU)
on eraldatud lammastest (EU). Valges särgis blondeeritud noormehed
teevad oma tööd soome-ugri põhjalikkusega ja peletavad
otsustavalt tagasi vene- ja jaapanikeelsed kiiremasse järjekorda
pürgijad. Mitteliitunute saba aga venib hirmaeglaselt ja tasapisi
hakkab silme ees juba sirendama pilt sellest, kuidas ma Amsterdami lennukist
ja loomulikult ka Nairobi omast maha jään. Kuid kuna Helsinki-Vantaa
on koduselt pisike ja pardakaart juba Tallinnast peos, jõuan siiski
vajaliku väravani just sel hetkel, kui hakatakse lennukisse minema.
Amsterdamis tuleb läbida mitmeid tõkkeid
Amsterdami Schiphol on üüratult suurem ning nagu kiuste
saabub Finnair selle ühte otsa ja Kenya Airways lendab teisest. Kuid
aega ümberistumiseks ja järjekordseks passikontrolliks on piisavalt
ning pika vahemaa võib läbida rahulikult jalutades. Noormees
transit check-inis alustab pikka vaidlust, kas Keenia viisa ikka saab
sihtlennujaamas või mitte, viitsimata asja kompuutrist kontrollida.
Lõpuks suudab tunamullune viisa teda veenda. Hollandlasest passikontrolör
elavneb Eesti passi nähes märgatavalt ja uurib, kes minu arvates
järgmisel päeval peetava Hollandi-Eesti jalgpallimatshi
võidab. Kiusu pärast pakun, et järsku jääb
viiki. Aga teil pole staadionil ju toolegi veel paigas, torkab ta vastu.
Keenia viisa saab 50 dollari eest
Järgneb öine lend Kenya Airwaysi Aafrika-lõhnalises
Airbusis. Kuna lennuk pole täis, kolivad ettenägelikumad hetk
enne väljalendu kohtadele, kus kõrvuti mitu vaba istet, et
sinna hiljem külili keerata. Istudes tukkumine küll erilist
puhkust ei paku.
Jomo Kenyatta lennujaamas jaguneb saabunute mass kaheks - ühed siirduvad
otse passikontrolli, mina ülejäänutega koos viisat saama.
Hiljuti ka paljudele lääneriikidele taastatud viisakohustus
koos suhteliselt kalli 50-dollarilise lõivuga peletab tagasi paljusid
turiste, kes siin aastaid viisata käisid. Protseduur on kaugel loogikast:
leti äärde tekib kolme ametniku ette kaks järjekorda, mille
ümber sebib omakorda veel neli rinnasildiga meest, kes saba lõpust
passe samadele ametnikele viisatembelduseks ette kannavad. Viisa saab
praktiliselt igaüks, kes maksab.
Nairobis on huviväärsusi napilt
Varahommikune Nairobi võtab saabuja vastu kesklinna liiklusummikutega.
Kõik kiirustavad kuhugi, matatud (minibussidest liinitaksod) otsekui
paisuvad, kui neisse normaalsest kolm korda rohkem inimesi sisse pressitakse.
Kiiremini pääseb see, kel rohkem meelekindlust oma auto nina
teisele ette lükata.
Nairobi on rajatud tühjale kohale vaid sadakond aastat tagasi Uganda
raudtee ehitamisel. Rahvusmuuseum, raudteemuuseum, madude kollektsioon,
Karen Blixeni majamuuseum. Kiirkontakti Aafrika loodusega saab Jomo Kenyatta
lennujaama külje all asuvas Nairobi rahvuspargis, kus isegi mõnetunnise
autosafari ajal õnnestub näha nii jaanalindu, sebrat, pühvleid,
kaelkirjakut ja isegi ninasarvikut (black rhino). Aga pole kerge end mõtelda
metsikusse loodusesse, kui silmapiiril paistavad mitmekorruselised majad
ja iga natukese aja pärast lendab madalalt maandumisele suunduv lennuk.
Keenia tõelised võlud paiknevad siiski pealinnast kaugel
eemal.
Lennusõit
Samburusse kestab alla tunni
Aafrika metsik loodus on liikumapanevaks jõuks enamikule Keeniasse
suundujatest, mistõttu reis ei saa olla täiuslik ilma safarita.
Kuna maailmakuulsas Maasai Mara loodusreservaadis sai käidud eelmisel
korral, on sedapuhku sihiks tagasihoidlikum Samburu riiklik reservaat
Kesk-Keenias. Mikrobussiga jõuab Nairobist Samburusse viie tunniga,
lennuk lendab kohale 50 minutiga. Tegelikult on siin kõrvuti kaks
reservaati - Samburu ja Buffalo Springs teiselpool neid lahutavat Ewaso
Ngiro ("pruun vesi") jõge.
Wilsoni lennuväljalt pisilennukite vahelt startiv Air Kenya lennuk
polegi nii väike kui arvasin, tervelt 18 reisijakohta. Reisijaid
lisaks minule veel ainult üks. Ekipaazh on samuti kaheliikmeline
- kapteniks aristokraatse välimusega inglise vanahärra, teiseks
piloodiks kaptenist kaks korda rohkem kaaluv shokolaadinahaline kaunitar.
Cateringi asendab kausike kompvekke, mida kaasreisijaga teineteisele kordamööda
pakume. Lennuk läheb lennu ajal seest üsna jahedaks ja lühikeses
pükstes külmetavat kaasreisijat vaadates olen rõõmus,
et Nairobi palavast ilmast hoolimata taipasin pusa salongi kaasa võtta.
Lend ise on mõnus ja rahulik, ainult Mount Kenyast möödumisel
ja
enne maandumist natuke kõigutab.
Kesk-Keenia jõed on kuivad
Samburu lennuväli asub keset tühja lagedat savanni, "in-the-middle-of-nowhere".
Kõvakattega maandumisrada, millest piloot ainult veerandi ära
kasutab, vitstest punutud pisike putka, kus poolsõjaväelises
mundris ja automaadiga Kenya Wildlife Service段 pargivalvur külastustasu
kasseerib. Meetripikkune varikatus lennukiootajale ja tuulekoonus, mis
lendureid tuule suunast teavitab.
Lennukile vastutulnud mikrobuss viib mind Samburu Lodge段. See on mugav
varjuline oaas Ewaso Ngiro jõe kaldal keset kuiva ja tolmust Aafrika
savanni. Kuigi Keenias on juunis teoreetiliselt veel vihmahooaeg, püüab
Mount Kenya ookeanilt saabuva niiskuse kinni ja Samburus pole pool aastat
sadanud. Jõesängid on kuivad, Ewaso Ngiroski pruuni vett kohati
vaid 10-20 cm. Õhutemperatuur tõuseb päeval üle
30 kraadi.
Loomad
paistavad kätte restoraniterrassilt
Lodge段 saabumisel pakutakse külalisele baariterrassil kosutavat
troopilist jooki ja esitletakse teenuseid. Kümmekond kõigi
mugavustega onnikest ja mõned suuremad kahekorruselised ridamajad,
avar restoran, mille puuduv jõepoolne sein tagab maalilise vaate,
jõesängi kohal rippuv vaateterrass, mõnus ujumisbassein
okstest punutud päikesevarjudega, baarid siin ja seal. Majutuspakett
sisaldab reeglina kolme prisket sööki ja kaht minibussisafarit
päevas. Lõunasöögi ajal näeb taamal jõele
jooma tulnud elevandikarja ja enne õhtusööki roomavad
jõelt otse restorani ukse alla paksud suurte hammastega krokodillid,
kellele kokad turistide rõõmuks kindlal kellaajal lihatükke
loobivad. Õnneks roomavad nad vaid üht kindlat rada pidi,
mis restorani ees lühikese võrkaiaga lõpeb, ega taipa
sellest ringi minna. Võrkaial on silt "Beware of alligators
- Ettevaatust, krokodillid". Hiljem näen, et sama sildi teisele
poolele on kirjutatud "Beware of people". Onnide juures ootab
kirjaoskajaid loomi teinegi omapärane silt "Wild animals beyond
this point only". Puudel turnivad ahvid pole ilmselt kirjaoskajad
ning pärast päikeseloojangut pilkasest ööpimedusest
kostvad salapärased dzhunglihääled annavad märku,
et metsik loodus polegi väga kaugel.
Nagu
tõelised maadeavastajad
Safari on see, mille pärast Samburusse tullakse. Enne päikesetõusu
kiirele kohvile-teele ja koos esimeste päikesekiirtega Buffalo Springsi
poolele loomi küttima. Tulirelv on tänapäeval küttimisel
asendunud fotoaparaadiga ning kaamelid-hobused safaribussidega. Suure
õhina ja innuga sihivad loomi ka seebikarbiomanikud, kuigi ilma
korralikult suurendava objektiivita on neist head pilti saada võimatu.
Aga tähtis on samastuda esimeste maadeavastajatega, mis sest, et
minibussi katuseluugist ja Aafrika ohtude eest kaitstult. Kaasa tõmbab
joovastus "olen ise siin olnud ja oma silmaga näinud" ning
kui hommikusafari läbi saab, jätkub hommikusöögilauas
jutt veel pikalt nähtud loomadest. Tõelised entusiastid viitsivad
selle kõik kirja panna ka kahte logiraamatusse restorani sissepääsu
kõrval, The Animals I Saw Today ning The Birds I Saw Today. Ning
sama kordub loojangueelsel safaril reservaadi Samburu-poolsele territooriumile.
Bussijuht teab loomadest kõike
Minul veab sedapuhku lausa uskumatult: kuna minuga samal ajal lodge段s
ööbijad on kõik saabunud minibussidega, millega ka safarile
siirduvad, saan lodge段 safaribussi ja draiveri üksinda oma käsutusse.
Kuna tegelikult olen loomariigis täielik profaan, palun bussijuhil
endale selgitada kõige lihtsamaid asju loomade elust ning tahan
ennekõike näha leopardi ja lõvi ja gepardit-cheetat
ning muud haruldasemat. Elevandi- ja sebrakarjad (teistsuguse triibuga
kui Maasai Mara sebra), kaelkirjakud (erinevate rombidega) ja igatliiki
sarvedega eriti haruldased kitsed, dik-dikid, orynxid, impaalad ja pika
kaelaga gasellid muutuvad paari tunniga nii "tavaliseks", et
need enam põnevana ei tundugi. Ja kuigi Samburu linnuriik on väidetavalt
väga liigirikas, läheb draiveri põhjalik jutustus minu
peale raisku - ise tunnen ära vaid pärlkanad, jaanalinnu ja
mingid kotkad.
Lõvi on kadunud, gepard peab jahti
Kuigi mul on õnnestunud vabas looduses laisklevat lõvi
seirata nii Maasai Maras kui Nairobi rahvuspargis, Samburus sedapuhku
lõviga ei vea. Ta lihtsalt ei anna end näha ei varahommikul
ega päikeseloojangul. Kuigi bussijuht peatub kahel korral, et mulle
liival värskeid lõvijälgi näidata. See-eest võime
kahel eri päeval ja erinevates paikades pikalt jälgida leopardipoega,
kes väsimatult oma ema sabaga mänge korraldab, lähenevatele
safaribussidele mingit tähelepanu pööramata. Samuti jõkke
jooma ja mudavanne võtma suunduvat ligi 30-pealist elevandikarja
ning puude ülemisi lehti napsivaid kaelkirjakuid. Ja siis tabame
midagi üsna haruldast - samaaegselt kolme cheetat (gepardit), kes
taktikaliselt väga professionaalselt kilomeetri kauguselt pahaaimamatuid
söövaid impaalasid varitsesid, neile varjatult üha lähemale
hiilides.
Pisilennuk täis tipptehnoloogiat
Nairobisse tagasilennuks saabub Samburusse veelgi pisem lennumasin
12 reisijakoha (Beechcraft?) ja ainult ühe piloodiga. Sellegipoolest
tunnen end turvalisena - lennuk on tuttuus, pehmed nahkistmed sama mugavad
kui Boeingi äriklassis ning piloodil on kümnete arusaamatute
mõõdikute asemel abiks paar lihtsat kompuutriekraani, millel
joonistuvad külad ja külavaheteed, vajalikud lennukoridorid
ja lennuväljadele lähenemisteed ning kus meie lennuki pisike
kontuur lollilegi asukohta osutab. Piloodiks verinoor sikhi noormees,
pügamata habe võrgukesega põsele riputatud. Reisijaid
on sedapuhku kaks korda rohkem kui Samburusse lennul - tervelt neli -
ja neistki pooled püüab piloot vastavalt oma logilehe andmetele
vahemaandumisel Nanyukis maha panna. Aga me tahame hoopis Nairobisse,
teatavad reisijad. Pileteid pole meil veel üldse, kuid eks me seal
maksame! Ja kuna piloot on sõbralik inimene nagu enamik keenialasi,
siis Nairobisse nad lendavadki.
Keenia turism elab üle raskeid aegu
Mõni päev hiljem lendame Kenya Airwaysi normaalse Boeing
737-ga Mombasasse. Istmeridu on salongi topitud tihedamalt kui Skandinaavia
charter-lennukitel ja mingi eurooplane keeldub resoluutselt end kitsasse
vahesse vägistamast. Kohe vahetatakse talle koht esiritta, kus ruumi
rohkem. Karpi pakitud võileib on söödav ja mahl värske.
Värskeltvalminud Mombasa rahvusvahelise lennujaama hoone lubab nüüd
enamikel lennukitel oma reisijaid teleskoopkoridori kaudu maha lasta ja
peale võtta. Küll aga kurdab kohalik ajaleht The Nation, et
terve eelmise nädala jooksul (juunis) maandus Mombasas vaid üks
charter-lennuk. Kuigi juunis on veel tegemist vihmaperioodiga, on selge,
et Keenia turism elab üle raskeid aegu. Umbes samal ajal levitab
kohalik press turismifirmade
liidu ja hotelliliidu avalikku kirja Keenia valitsusele, kus nenditakse,
et viisa kõrge hind, riikliku turismipoliitika ja ettevõtlusdotatsioonide
puudumine ning arvukate välismajandusesinduste tegevusetus tähtsamatel
sihtturgudel on riigi turismi viimas kängumisele. Tekib soe ja kodune
tunne.
Rannikul ootavad kümned turistigetod
Mombasa on Keenia suurim linn ja merevärav. Kui Nairobil on vanust
vaid sadakond aastat, siis Mombasa sadam on eksisteerinud aastasadu. Tänu
tihedale kaubavahetusele on siin ka suur araabia ja india kogukond ning
sügavad jäljed arhitektuuris ja kultuuris.
Mombasast jäävad nii põhja kui lõunasse suurepärased
palmisaludega ääristatud valged liivarannad, päikesehimuliste
ja purilaudurite paradiis. Rannast poole kilomeetri kaugusel vahune korallriff.
Piki rannikut on ehitatud arvukad hotellikompleksid. Osa neist on spetsialiseerunud
ühe konkreetse riigi turistidele ja neist on saanud tõelised
turistigetod, kus inglane kohtab vaid inglast ja sakslane sakslast. Ja
kui turist ka safarile või Mombasa linna ei soovi sõita,
võibki tema ainsaks kontaktiks Keeniaga olla kohalik teenindav
personal ja vaade lennujaama viiva bussi aknast. Aga tühja sellest,
peaasi et inimene oma puhkust naudiks.
Ka vihmaperioodil saab päikest võtta
Meid ootab Nyali Beach Hotel, mitmest majutuskorpusest ja restoranist
koosnev suurkompleks Mombasa lähedal. Mitu baari, kaks sinavat basseini,
rohkesti lamamistoole, hästivarustatud veespordiklubi ja kasiino.
Hotell on pooltühi, suur osa tube ilmselt remondis. Mitmete rahvusvaheliste
reisikorraldajate programmialustel lipendavad igivanad teated. Sellegipoolest
saame saabumisel muude infomaterjalide seas ka hotellidirektori kirja,
milles teavitatakse, et rannasandaalide, lühikeste pükste, teksaste
ja t-särgiga õhtusöögile tulek shokeeriks kindlasti
kõiki teisi turiste.
Saame poolteist päeva päevitada ja siis muutub vihmaperiood
aktiivsemaks - ikka tunnike päikest ja tunnike vihma. Vihma ajal
raputavad ja painutavad tugevad tuuleiilid palme, kuid päris tormiks
ei lähe. Mõned inimesed lähevad basseinivette vihma eest
varju. Ja siis paistab jälle päike.
Nairobist Euroopasse naasmisel jääb Kenya Airwaysi lennuk väljumisega
ligi tund aega hiljaks ning Amsterdamis läbin ümberistumiskilomeetrid
peaaegu sprinterisammul. Finnair sulgeb ukse täpselt minu selja taga
ning kuigi Nairobi lennujaamas kuulsin ka soome keelt, ei jõua
hõimuveljedest ükski minuga sama Helsingi-lennuki peale. Ja
minu kohver ka mitte. Aga juba järgmisel päeval tuuakse Õismäele
koju kätte.
|