Nostalgiline autoretk läbi Ukraina

Käesoleva loo oma seiklustest reisil kontrastide maale Ukrainasse kirjutas spetsiaalselt Estravelleri jaoks Tehnikamaailma toimetaja Tõnu Ojala.

Mõte mõlkus peas juba ammu
Idee autoga Krimmi sõita mõlkus peas juba mitu aastat ja kui Toyota Balti turundusjuht Üllar Lanno kevadel muu jutu seas mainis, et neilgi peres sama mõte olnud, lükkasimegi asja käima. Tuttavate kommentaarid meie puhkuseplaanidest kuuldes ulatusid küll seinast seina - kes kiitis idee heaks ja kukkus nostalgitsema, kes hirmutas kehvade teede, olematute tanklate, alla igasugust arvestust majutuse ja toitlustamise, maffia, korrumpeerunud miilitsa ja ei tea veel millega. Meie ei lasknud end nendest hirmujuttudest segada ja tegutsesime edasi.

Neid, kes Eestist viimasel ajal autoga Ukrainas seigelnud, kuigi palju pole, aga õnneks saab aeg-ajalt kokku ukrainlastest kolleegidega, kes kõik elu ja tervise juures. Kiievi autoajakirja Motor News peatoimetaja Oleg Vassilevski kiitis idee heaks, kuid laitis maha plaani otsemat teed mööda läbi Valgevene kohale sõita. Ei tea, kas tegu oli tüüpilise naabrite vahelise hõõrumisega, kuid Minskis sündinud ja nüüd Kiievis elav Oleg tegi oma sünnimaa maatasa ning veenis meid läbi Poola sõitma. Põhilisteks argumentideks olid üle mõistuse piiriületuskord, miilitsate rahaahnus ning tanklate vähesus. Otsustasimegi Valgevenet kunagi teine kord testida.

Lihtsaim (ja kulukaim) võimalus Krimmi jõuda olnuks sinna lennata, aga see jätnuks Ukrainast pooliku mulje. Ka ei olnud tahtmist üle maksta, nii et nagu vanal heal ajal - autoga!

Mureks viisad ja piiriületused
Ehkki autod on vahepeal paremaks läinud ning pagasiruumi ei pea enam varuosi täis laduma, on uuel ajal uued mured - viisad. Ukraina saatkond küsib viisa eest näiteks 30 dollarit. Endise NSV Liidu riikide viisadega kõik reisibürood tegeleda ei taha ja osa nõuab ülekohtuselt kallist hinda. Kaarti vaadates tekkisid vahepeal uitmõtted tagasiteel Moldovast läbi põigata - see mõte kadus kohe, kui selgus, et selle riigi viisa eest 100 dollarit küsitakse. Teine alternatiiv olnuks tagasitee läbi Venemaa, kuid seal ei kehti Roheline kaart ning kuuldavasti olevat tee läbi Brjanski, Smolenski ja Pihkva üsna autot lõhkuv. Ka mõni teine kord!

Läti, Leedu ja Poola autoga reisima harjunud eestlase jaoks erilisi emotsioone ei tekita, põnevaks läheb asi alles Poola-Ukraina piiril. Sealne olukord ei erine oluliselt aastate tagusest Leedu-Poola piirist. Kui poola keelt ei oska, jääb toimuv üsna segaseks. Nõutakse mingit ökoloogiamaksu (vist mingi kohalik andam), piiripunktis ei tea keegi, kas ja kuhu minna ja nii jääb suurel osal mitte-Poola autodest üks vajalikest templitest puudu ning autod keeratakse kitsukesel sillal enne Ukraina tõkkepuud tagasi. Take it easy, Poola värk…

Ukrainas segadus veel hullem
Kohe selgub, et "Poola värk" on võrreldes "Ukraina värgiga" lapsemäng. Ukraina poolel segadus aina süveneb, osa autosid seisab kannatlikult põletava päikese käes järjekorras, osa sõidab rahumeeli ette ning osa neist pääseb kohe ka päästva varikatuse alla, kus piiriületust vormistatakse. Kuna aga pole selge, kas, kellele ja kui palju maksta ning et kuumus tänu konditsioneerile veel hirmsasti liiga ei tee, kannatame ära ning oh imet - "vaid" 3 tundi ja olemegi sees (tagasiteel oleme kohalike kommetega juba kursis ja 20 dollari küsimine järjekorrast möödumiseks ei üllata põrmugi).

Vahepeal jõuame veenduda, et võrreldes omaaegse NSVLi mundrimeestega pole kuigi palju muutunud - isegi mundrid on samad ning midagi uut ei kohta ka ametimeeste käitumises. Aega on neil kõvasti ning ametnikud annavad igati mõista, et parem, kui meid seal ei oleks. Õnneks on meil nii Roheline kaart kui Ukraina tervisekindlustus juba Eestist kaasas, nii pääseme suhteliselt kergesti. Kõige tõsisemaks ülesandeks osutub vaid "kuskil" oleva ametniku leidmisele, kes meile mingi pitsati paberitükikesele vajutaks.

Teed lähevad üha paremaks
Teede olukord on teisel pool piiri vastupidiselt ootustele suhteliselt normaalne - kohtab küll isehakanud "lamavaid politseinikke" ja löökauke, samas saab siin-seal kihutada uhiuue kattega magistraalidel ning sageli satub ka ehitusjärgus olevatele teelõikudele - asi paraneb! Oodatult teevad rõõmu bensiinihinnad - liitri eest küsitakse 1,7-2 grivnat ehk 5,5-6,5 krooni ning kvaliteet tundub olevat enam-vähem normis. Mobiilifriike rahustab asjaolu, et suurematel maanteedel ja linnades püsivad ka Eesti numbritega telefonid ilusasti võrgus (omaette jutt on kõnehinnad).

Marsruudi valikul tasub sättida sõit nii, et õhtuks mingisse suuremasse linna jõuab (vahemaad on Ukrainas suured, valmis tuleb olla kuni 800-1000 km pikkusteks sõidupäevadeks). Teeäärsetest kämpingutest ja motellidest midagi ei teata, telkimise mõtte laitsid idasuunal tegutsevad reisibürood, kellelt nõu küsitud sai, kohe maha. Hotellide nimelisi asutusi on ohtralt, seda ka väiksemates linnades, kuid enamasti on tegu võõrastemajadega, mille tase kriitikat ei kannata. Eesti turismifirmadel Ukraina hotellide kohta teavet napib, pakutakse peamiselt ülekohtuselt kalleid suurlinnade võõrastemaju. Abi saab internetist - nii Odessas kui Lvivis õnnestus sel moel leida täiesti taskukohased elamised (suurusjärgus 20 dollarit kahekohalise toa eest) ja need VISA kaardiga isegi ette tasuda (liigsetele mugavustele muidugi loota ei tasu).

Pigem dollar kui grivna
Kuna Ukrainas kehtib ebameeldiv kord küsida "omadelt" üht ja "võõrastelt" teist, st kallimat hinda, ei ole paha omada mõnda kodu-ukrainlast (hea, et omal ajal selle kandi poistega sõjaväes oldud sai!), kes kohapealseid olusid teab ja heal juhul ka kahe hinna vahepealse tariifi välja võlub või mis veelgi põnevam - enda juurde võtab. Meile osutasid kõva abi ka kohalikud eestlased - Kiievis elav Mare Litnevska ning Odessa iluuisutamistreener Uno Zimmermann, kelle nõuanded marjaks kulusid.

Budget-traveli korral on suur abi kodumajutusest. Kui euroremonditud majad ja korterid kõrvale jätta, siis on hinnad siitkandist vaadates ülisoodsad ka tingimata - kolmetoaline kõigi mugavustega möbleeritud korter Krimmi lõunarannikul 5 min jalutuskäigu kaugusel Mustast merest maksis tipphooajal (juuli-august) 30 dollarit ööpäevas ehk siis 5 dollarit inimese kohta. 30 dollariga saanuks ka kõrvalasuvasse pansionaati, kuid sel juhul oleks ülejäänud viis reiskaaslast tänavale jäänud…

Ehkki Ukrainas kehtib ametliku valuutana grivna, saab paljudel juhtudel hakkama ka USA dollariga. Näiteks korterit üürides ei tulda selle pealegi, et keegi grivnades maksta soovib. Enamik valuutavahetuspunkte tunnistab peale dollari vaid Saksa marka ja Vene rubla, kursid võivad erinevates linnades olla üsna erinevad - suvel näiteks Krimmis 5,20…5,25, Kiievis 5,30…5,35, Odessas aga vaid 5,00…5,10 UAH/USD.

Söök on hea, õlu odav
Vaatamata kartustele üllatas meeldivalt ukraina köök. Tõsi, teeäärsetesse "kafedesse", mis sageli ehitatud vanadesse raudteevagunitesse, sisenemine ehmatab, kuid meie esmatutvus just sellise kohaliku einega mingeid komplikatsioone ei tekitanud. Linnades ei pea ekstremaaltoitlustamist harrastama, seal leidub söögikohti igale maitsele ja rahakotile. Peab aga arvestama, et teenindustase võib kõikuda - Musta mere äärses krimmitatari restoranis toodi esmalt dessert, seejärel supp, siis salat ja alles siis praad! Ei tasu ka üllatuda, kui menüüd avades selgub, et see mitte toitude, vaid hoopis kangete napsidega algab. Samas pakkus aga Odessa kõrvaltänaval asuv tänavarestoran taset, mis lõi pika puuga kõiki Tallinna analoogseid söögikohti - alates lennukite äriklassist tuttava kuuma rätikuga, lõpetades odavate, kuid ülisuurte ja -maitsvate roogadega. Üldiselt on meie mõistes normaalsete söögikohtade hinnatase selline, et 20 grivnane (ca 70 krooni) praad on juba kallite killast. Toitu tellides tuleb vaid silmas pidada, et kartulid, riis vms tuleb alati lisaraha eest juurde tellida. Paaril korral kogesime sedagi, et menüüsse kirjutatakse 100 grammi hind, ports ise on aga suurem. See selgub alles siis, kui arve käes!

Õllesõpru rõõmustab kindlasti õlle hind - Kiievi peatänaval Kreštšatikul küsitakse 0,5 liitri külma vaadiõlle eest naeruväärsed 2 grivnat ehk 6,5 krooni! Pole vahet, kas osta lahtist või pudeliõlut - mõlemad maksavad (kui pole tegu kauplusega) 2 grivna ringis. Levinumad margid on meilgi hästi tuntud Obolon, Saku sõsarfirma Slavutitš, aga ka Taller ja Rogon. Eksisteerib veel ka nn vana kooli õlletehaseid, mille toodang eestlasele enam hästi sisse ei lähe (meile sattus ette Mõkolaivski Pivzavod).

Ülimalt odav on Ukrainas ühistransport. Tõsi, kohalikud nii ei arva - kui Kiievis piletihind 50 kopikani (1,7 krooni) tõusis, kutsunud see esile hulganisti nurinaid - nii mõnelgi pool saab hakkama veel 30-40 kopikaga. Kuskohast piletit saada, oma pead vaevama ei pea - et tööjõudu on lahedalt käes, on igas trammis-bussis-trollis konduktor, kes pileteid müüb. Kiievi metroojaamadesse on aga üles seatud zhetooniautomaadid.

Sulid pressivad raha välja
Üks mure reisi eel oli kindlasti kuritegevus maanteedel. Ei tea, kas meil vedas või ongi olukord selline, kuid põhilised kogemused sel teemal piirdusid kõikvõimalike mundris sulidega, kes üritasid igat sorti mõeldavate ja mõeldamatute trikkidega raha välja pressida. Küll on tee peale seatud mingi tõkkepuu - väidetavalt looduskaitseala, kuhu sissesõit maksab, küll küsitakse kõige ootamatumas kohas parkimistasu, küll nõuavad sauaga erariides tegelased nn ökoloogiamaksu, kord teevad aga liiklusmiilits või muuseumipiletite müüja ja -kontroll endale lisaraha! Õnneks pole summad suured ja kui viitsimist, siis saab ka tingida!

Kui miilitsate "ettevõtlusest" võib veel aru saada - palgad väikesed, lapsed vaja toita jne, siis kõige imelikumat "äri" ajavad nn ökoloogid. Mõni mees on vähemalt veidi vaeva näinud ja üritanud endale mingi mundri moodi asja tekitada, enamus piirdub triibulise saua vibutamisega ja kergeusklikelt turistidelt raha pommimisega. Nii nad siis seisavad teede ääres, peatavad juhte ning üritavad neile heitgaasi CO-sisalduse normile vastavust tõendavat talongi müüa (Dnepropetrovski oblasti piiril küsitakse nt 17 grivnat). Kes vastu vaielda ei tea, maksabki! Tegelikkuses võib sellistest "ettevõtjatest" rahumeeli mööda sõita ja targem nii teha ongi, sest suvalise erariietes tüübi taha võib peituda tont teab kes.

Ehkki oli karta, et välismaise numbriga auto tekitab liiklusmiilitsas teravdatud tähelepanu, oli tegelik olukord mõnevõrra erinev. Kinni meid küll peeti, kuid seda vaid asja eest. Juhtide solidaarsus on kõrgel tasemel ja miilitsaautost antakse juba aegsasti vilgutamisega teada. Ametlikult miilits kohapeal trahvi sisse kasseerida ei saa ja ei ole õigust ka juhilube ega muid autodokumente ära võtta - tegelik elu on pisut erinev ja olukord laheneb kiiresti inspektori taskusse mineva mõnekümne grivnase "trahvi" abil.

Välismaalastele kallimad hinnad
Siit vaadates kipume Venemaad ja Ukrainat ühte patta panema, tegelikkuses on maad üsna erinevad. Kõige paremini saab sellest aru muidugi Lääne-Ukraina pealinnas Lvivis, kus isegi vene keelega jänni jääda võib ja kus erinevalt Venemaast Tšetšeenia endise presidendi Dzhohhar Dudajevi nimeline tänavgi on. Pole ka ime, arvestades, et see kant alles 1939. aastal esmakordselt Moskva võimu alla sattus.

Termin "turist" tähendab enamasti mõnest muust Ukraina oblastist, Venemaalt, Valgevenest või Moldovast saabunut ning kohalikud lausa sulavad, kuuldes, et võõrad "pribaltikast" on ning avaldavad üksteise võidu kahetsust, et siitkandist viimasel ajal külalisi nii harva käib. Et Lääne turiste napib, pole ka ime - kui Nõukogude aegne kool puudub, võib nii mõnigi asi šokeerida (nt avalikud WC-d!). Ka jääb külaline, kes vene keelt ei oska, kindlasti jänni - kui suured hotellid välja arvata, on võõrkeelte oskus puudulik (loe: olematu).

Ka nööritakse välismaalasi, kus see vähegi võimalik - välismaalastele kehtivad eraldi hinnad nii hotellides kui muuseumides (tõsi, pole päris selge, kas Eesti on "oma" või võõras - Kiievis tuleb eestlasel muuseumides osta kallim välismaalase pilet, Krimmis aga mitte).

Põnev ja sõbralik maa
Ukraina sõit ei sobi kindlasti inimestele, kes nõuavad nn eurotaset ja virisevad aeg-ajalt lonkava teenindustaseme peale. Peab olema valmis ootamatusteks ning ei tohi teha sellest numbrit, kui palavus hotellitoas tappa tahab ja ainsaks kergenduseks on pugemine märgade linade vahele, kui vesi pooleks päevaks ära kaob, lahtise akna all kell 6 hommikul ehitustöödega alustatakse (hiljem ei saa - liiga palav on!) ning allkorrusel asuva poe ette kogunevad babuljad samal ajal valjuhäälselt Ljuda ja Volodja eraelu peensusi lahkavad. Aga sõita tasub sinna kindlasti - leiate eest sõbraliku maa, mis tekitab mõnusat nostalgiat ja kus vaadata on tohutult - ainuüksi Krimm, kus Must meri ei jää Vahemerele millegi poolest alla, kus kerge vaevaga pääseb nii kõrgele mägedesse kui sügavale koobastesse, kus on delfinaariumid, botaanikaaed, kõikvõimalikud muuseumid, kus laeva- või paadisõit maksab sümboolse raha jne jne. Aga lisaks Krimmile ning põgusalt väisatud Kiievile, Odessale ja Lvivile on ju veel Taga-Karpaatia, kuhu me sedapuhku ei jõudnudki…

Ah jaa! Enne sõitu otsige raamaturiiulist välja Ilfi ja Petrovi "12 tooli" ja tuletage Ostap Benderi trikid meelde - siis on lootust, et suudate tänapäeva Benderitele natukenegi vastu hakata! Ja ärge üritagegi hakata ingliskeelset välismaalast mängima, vene keele algtõed peaks ju ikka veel meeles olema!