Rio karneval – kas vaid poolpaljad sulelised?

Rio de Janeiro karnevalile mõeldes meenuvad paljudele eelkõige fotod poolalasti ja sulgedega ehitud suurerinnalistest naistest, kes üsna tõenäoliselt on mehena sündinud. Liis Kängsepa meelest on karnevalil tegelikult pakkuda enamat ja soovi korral saab terve karnevali mööda saata, ilma et ühtegi karnevaliklišeed nägemagi peaks.

Kord aastas toimuv karneval on paljude carioca’de ehk Rio de Janeiro elanike jaoks aasta suursündmus, mida hakatakse ootama niipea, kui eelmise pohmell lahtunud. Kuigi ametlikult kestab karneval alla nädala, seiskub elu Rios umbes kolmeks nädalaks ja keskendutakse peamiselt pidutsemisele ja lõõgastumisele. Tööd eriti ei tehta ja paljud ettevõtted- asutused võivad avatud olla üsna kaootiliselt. Või vähemalt jääb selline tunne neile, kes pole kohalikud. Carioca’d muidugi teavad, mis millal avatud on, aga see ei tähenda, et nad nende kolme nädala jooksul suurt asjaajamisele ja töötamisele mõtleks.

ÄRATUSKELL HELISEB nõudlikult, kell on 6 hommikul ja Rio de Janeiro öö on veel pime. Vaevaliselt ajavad end linna erinevates nurkades voodist välja need, kes plaanivad hommikul esimestele tänavakontsertidele jõuda. Paljude jaoks pole see just kõige lihtsam tegevus maailmas, kuna koju magama on jõutud vaid mõned tunnid varem. Kuid karnevalinädalal ei tehta pidutsemisele allahindlust, seega kiirelt kostüüm selga ja kodust välja! Kiire hommikueine võib võtta nurgapealses tänavabaaris, mis on karnevali ajal suure tõenäosusega avatud ööpäev läbi.

Kuigi idee poolest on veel öö, käib tänaval pidu juba täies hooga. Mööda tormavad erinevad tegelased, näha on Batmane ja teisi koomiksikangelasi, kloune, piraate, ingleid ja saatanaid, glamuurseid daame (kes enamasti tööle minnes tõmbavad ilmselt selga hoopis tumeda ülikonna ja saavad kontsade kandmist lubada endale vaid karnevali ajal), talupoegi, prostituute, erinevaid loomi, sh vihaseid linde. Bussis toimub juba vennastumine, jagatakse infot üksteise ja sündmuste kohta, käitutakse võetud rollidele vastavalt, avanevad esimesed õllepurgid, sõlmitakse esimesed armusuhted.

SIILILEGI SELGE, ET KOSTÜÜMITA karnevali ajal kodust ei lahkuta. Eestisse paistab enamasti ära ainult see, et karnevalikostüüm on napp ja koosneb peamiselt sulgedest. Tõsi, Sambodromo paraadialal see sageli nii ongi, aga tänavapildis näeb sulgi harva või üldse mitte.

KOSTÜÜMI KANDMINE pole loomulikult kohustuslik, kuid siiski rangelt soovitatav. See tähendab, et inimesed hakkavad karnevalikostüümidele mõtlema juba kuid varem, mõnikord algab plaanimisprotsess juba siis, kui eelmine karneval just lõppenud. Parimad on ise kodus valmis meisterdatud kostüümid. Nii näiteks valmistas mu sõber Marcello kord endale vahtplastist ja hõbepaberist Robocopi kostüümi, sõbranna Mariana aga traageldas valgest kunstkarusnahast kokku kleidi ja esines Wilmana.

Lisaks tuleb arvestada sellega, et parimad carioca’d on sunnitud karnevali eriti pingeliselt plaanima – kostüüme tuleb välja mõelda erinevaid,
sest kes siis mitu päeva sama kostüümiga ringi käib! Veel hullem, kui ühte ja sama kostüümi kantaks aastaid! See ei ole muidugi keelatud, aga parem on sellist häbi siiski vältida.

SOOJEMA VASTUVÕTU saavad tihti kostüümid, mis pilavad silmanähtavalt mõnd popkultuurinähtust – nii võitis eelmisel karnevalil ühel peol kostüümide eest auhinna noormeestepaar, kes oli  riietunud ingliteks, kehastades Amy Winehouse’i ja Whitney Houstonit, kes olid hiljuti lühikeste vahedega ära surnud. Teise auhinna sai minu sõber Luisa, kes mõnitas üht kohalikku reklaami. Järgmisel päeval aga sai suure tähelepanu osaliseks sõber Renata, kes oli tulnud välja toona teleris jooksnud tõsielusarja “Rikkad naised” ühe tegelasena.

KOHALIKE JAOKS toimubki karneval enamasti erinevatel tänavatel, platsidel, parkides ja randades, kus toimuvad erinevad bloco’d ehk väikesed tänavaparaadid – bänd kõnnib mööda tänavat ja neile järgneb tantsiv rahvahulk.

Tantsuks mängitakse enamasti kõigile tuntud vanu hitte, mis tähendab, et kohalikud üürgavad bändiga koos laulda. Asja juurde käib loomulikult väike õlu ja kostüümide hindamine-võrdlemine.

Neid, kes käivad päriselt Sambodromol paraadi vaatamas või selles osalevad, on üsna vähe. Paraadi piletid on kallid, tantsijana osalemine on võimalik ja vägev kogemus, kuid kindlasti mitte kohustuslik. Pealegi pole see sugugi nii roosiline, kui kaugelt tundub – paraadikostüümid on tegelikult üsna rasked ning neis tuleb sõna otseses mõttes tunde seista.

AMETLIKULT LÕPPEB KARNEVAL vastlapäeval, mil katoliiklikes maades algab 40 päeva kestev ja lihavõtetega lõppev paast. Kuigi karnevali aura on müstiline ja salapärane ning see on väga tore elamus ja kogemus, tundub vähemalt mulle, et Rios peitub palju muud, mis on tunduvalt põnevam ja meelierutavam.

Nii et pidage meeles – kuigi kord elus võiks ju karnevali ära näha, on see vaid killuke Rio ja tema elanike identiteedist.

Kuidas ellu jääda?

Selge see, et suurte purjus masside seas ei pruugi olla just kõige turvalisem liikuda – eriti veel linnas, mida stereotüüpselt peetakse üheks kriminogeensemaks paigaks maailmas. Kuigi pole ilmselt eriti tõenäoline, et keegi turistidele otseselt kallale tungib, tuleb arvestada, et taskuvargaid liigub ringi parajalt palju.

Seega võta tänavale pidutsema minnes kaasa võimalikult vähe asju ehk ainult hädavajalik. Ära hoia samas kohas kogu sularaha ja pangakaarte, naised võivad igaks juhuks vähemalt osa sularaha peita rinnahoidjasse, sest kuigi carioca’d muutuvad karnevali ajal ka seksuaalselt pisut ülemeelikumaks, on üsna vähetõenäoline, et suvalised tüübid võõrastele naistele hoiatamata kätt pluusi alla hakkavad toppima. Aga muidugi, kui naine ise on sellest väga huvitatud, siis eriti karnevali ajal leidub kandidaate kindlasti mitmeid.

Joo palju vett! Karnevali ajal on Rios palav ja intensiivne päike särab lagipähe. Ning kuigi suure tõenäosusega algab õlle joomine juba kell kaheksa hommikul, ei suuda keha – eriti meie põhjamaine – päev otsa ainult õlle peal hakkama saada. Seega joo vähemalt kaks liitrit vett päevas!

Ära urineeri tänaval. Selle eest võidakse karnevali ajal isegi pokri pista. Eelmine kord jooksis televisioonis reklaamikampaania, kus kohalikud staarid laulsid ja ärgitasid inimesi tänavale mitte urineerima. Iga aastaga tekib karnevali ajal tänavatele juurde meilgi tuntud siniseid plastmassputkasid ja kui eriti veab, võib sealt mõnikord isegi paberit leida. Aga selle peale muidugi loota ei tasu. Tuleb ka arvestada, et tualetisabad on suuremate sündmuste ajal üsna pikad.

Pea meeles, et magama peab ka. Kohalike lemmikkontserdid hakkavad sageli üsna vara hommikul, pärastlõunal tehakse väike uinak ja õhtul jätkub pidu täie hooga. Kesklinnast on pärastlõunal targem jalga lasta, kuna inimesed on selleks ajaks juba väga purjus ja võivad kaotada enda üle igasuguse kontrolli. See tähendab ka, et kuigi tänaval urineerimise eest võidakse arestimajja viia, leidub piisavalt noormehi, keda see hoiatus ei morjenda, ning pärastlõunaks võivad mõned tänavad muutuda parajateks mülgasteks.

Loe ka lugu Päikeseline, sportlik ja põrgulikult kuum Rio de Janeiro.