Perekond Sarrap armastab seiklusi
Muusikute Birgit ja Indrek Sarrapi reisid on adrenaliinirohkemad kui nende tempokas svingmuusika: nad on sattunud narkokartellide arveteklaarimisse, tuhisenud tormi ajal mäetipust alla, kogenud maavärinat ja isegi välk on löönud nende lennukisse! Lugu on ilmunud reisiajakirja Traveller 2022 sügis-talvises numbris.
Õnneks pole ükski ekstreemne kogemus nende reisikirge kustutanud: nii kui üks reis saab labi, plaanib Birgit juba järgmist. “Meie esimene reis oli umbes pool aastat pärast meie kohtumist – Itaaliasse,” räägib naine. “Indrek oli seal tänu tööle korduvalt käinud ja armastas seda riiki, mina olin näinud põgusalt vaid Roomat. Veetsime koos imelise kuu erinevates linnades ja saartel kabrioletiga ringi vurades – see oli tõeliselt eriline ja romantiline kogemus.”
Nüüd on nad maailmale tiiru peale teinud, abiellunud eksootilises Tai Kuningriigis, kasvatavad kahte last ja teevad ühiselt bändi The Swingers. Poeg Simeon (9) ja tütar Helin (6) on vanematega läbi käinud juba 14 riiki ning vanematel on omad nipid, kuidas reisimine lastega mugavaks ja meeldivaks muuta.
Enne abiellumist soovitatakse tulevase kaasaga reisil ära käia, et näha, mis inimene ta päriselt on. Missugune reisikaaslane Indrek on?
Birgit: Ei tahaks väga uhkeldada, kuid ta on ideaalne reisikaaslane! Ta on nii palju reisinud ja maailma näinud, et ei lähe kunagi ühegi pisikese – või minu jaoks suurena tunduva – äparduse või probleemi peale reisil närvi. Ta suudab kõik mured kiiresti ja rahulikult ära lahendada. Talle meeldib erinevaid kohti avastada, kultuuri nautida, linnades ringi kolada, restoranides süüa ja vahel ka niisama logeleda ehk siis teha kõike seda mida mullegi reisidel teha meeldib.
Ja missugune Birgit reisil on?
Indrek: Meil on vedanud, et meie reisihuvid ja -tegevused kattuvad. Õnneks ei ole nii, et üks istuks kogu aeg restoranis, aga teine vaataks päevad läbi muuseumis vanu potte. Mõlemal on huvi teatud määral üldistatult nii ooperi, lõbustusparkide, muuseumide, putukate söömise või loomaaias okassea vaatamise vastu. Rannas muidugi meeldib meile mõlemale ka. Birgit teeb seda kõike rõõmuga kaasa, nii et ta on ideaalne reisikaaslane.
Kui palju kattuvad teie unistuste sihtriigid? Kas soovite reisida alati samadesse kohtadesse või on erimeelsusi?
Indrek: Kuna olen töötanud paarkümmend aastat põhimõtteliselt mööda maailma reisides orkestri mänedžeri ja orkestrandina, siis minu esimene eelistus oleks võib-olla minna ekstreemsematesse kohtadesse, kuhu veel sattunud pole. Kuid ma ei sunni Birgitit Siberisse sääsekasvandusse ekskursioonile või Tuvalusse või Kiribatile – teen suurima rõõmuga temaga tööalaselt käidud radu kaasa. Seeläbi olen õppinud, et töö- ja puhkusereisid toovad samas riigis või linnas esile täiesti erineva pildi – väga erisugused elamused.
Mida reisimine teie mõlema jaoks tähendab? Miks te reisite?
Birgit: Reisimine on meie jaoks saanud eluviisiks. Töötame ja toimetame Eestis selleks, et siis jälle kuhugi sõita, ilusaid kohti avastada, seigelda ja puhata. Eestis olles ei suuda me kunagi sada protsenti end vabaks lasta ja lihtsalt olla, võib-olla vaid oma kodus olles. Reisidel tuleb puhkamine palju paremini välja.
Indrek: Birgit elab reisist reisini. Ehk kui üks reis on lõppenud, peab ta kohe saama planeerida uut reisi, tema jaoks on see nagu narkootikum, ta peab teadma, et varsti on tulekul uus reis. Mina olen vist rohkem see inimtüüp, kes teeb reisiotsuseid spontaanselt. Me oleme uudishimulikud inimesed ja ilmselt seetõttu ei ole meie tavapärane sihtkoht reeglina all-inclusive’is basseini ääres, vaid ikka nii, et saame ringi käia ja midagi põnevat kogeda.
Milliseid reisisihtkohti eelistate?
Indrek: Meil on välja kujunenud reisimise aastaplaan – sügisel ja kevadel päikesereisid lastega, talvel suusareisid ning aasta sees mõned kultuurireisid kahekesi. Jõuluaja veedame alati kodus ning suvel avastame Eestimaad või naaberriike.
Birgit: Mulle tundub, et meie kaalukauss on seni olnud pigem päikesereiside kasuks, kuid mida aeg edasi, seda enam naudime ka suusareise.
Kas eelistate linna- või loodusepuhkust?
Birgit: Vahel üht, vahel teist. Näiteks sel suvel käisime Indreku sünnipäeva puhul kaunis Eesti rabahotellis, kus oli täielik vaikus ja rahu ning loodusega kooshingamine. Tavaliselt oleme liiga seiklusjanulised ja vajame rohkem kärtsu ja mürtsu, mida paratamatult linnaelus leiab rohkem.
Kas eelistate aktiivset puhkust või lubate endale ka lihtsalt olemist?
Birgit: Pigem oleme aktiivsed puhkajad. Me võime küll planeerida reisil olles ka lihtsalt olemise päevi, kuid enamasti ei tule sellest midagi välja ja üks meist utsitab, enamasti Indrek, teist kuhugi minema.
Missugune reis on enim hinge jäänud?
Birgit: Raske öelda, sest iga reis on olnud omamoodi armas ja meeldejääv. Tai on meie jaoks kõige südamelähedasem koht: seal oleme kogu perega kõige rohkem käinud ja mälestusi kogunud. Meile on meeldinud samuti Taist Singapuri sõita ja kogeda seal täiesti vastandlikku elu. Unustamatu kogemus oli keset koroonakaost perereis Mehhikosse ja sealne imeilus Holboxi saar. Igavesti jäävad mällu ka romantilised Maldiivid ja Kreeka saared, kus olime Indrekuga kahekesi, seiklus Soomes matkaauto ja lastega ning alati kaunis Itaalia. Laste jaoks oli üks meeldejäävamaid reise Odessasse ja külaskäik sealsesse delfinaariumisse, kus lapsed said delfiinidega ujuda.
Missugune on olnud kõige ekstreemsem reis?
Birgit: Viimati Indrekuga kahekesi Itaalia-Šveitsi suusareisil käies keset tormi viimaste suusatajatena kõrgelt Atarterhorni miest laskumine oli minu jaoks korralik eneseületus. Närvikõdi pakkus ka jahireis Egiptuses, kui filmisime muusikavideot ja pidin oma suurele hirmule vastu seisma – vetikates lamades laulma.
Indrek: Minu jaoks on kõige ekstreemsem reis komandeering Kuubale. Reisisihtkohana väga põnev, aga ekstreemne ja absurdne just asjaajamiste möttes. See oli üle kümne aasta tagasi ning Kuubal lokkas siis kohutav korruptsioon, tohutu bürokraatia ja elementaarsete sidevahendite puudus. Vaatamata sellele, et olen elamud veel Nõukogude Liidus, jooksis isegi minul juhe korralikult kokku. Üks väike stiilinäaide. Orkestri kaks kontrabassi ei mahtunud maalt välja lennates Havannas turvakontrollis röntgenimasinatest läbi, mistõttu neid ei lastud lennule. Orkester lendas minema, mina jõudsin koos kahe kontrabassiga järele alles neli ööpäeva hiljem. Selleks, et pille koos endaga maalt välja saada, käisin mooda erinevaid ametkondi, allkirjastasin liialdamata ligi 100 dokumenti, maksin korduvalt altkäemaksu ja viibisin isegi kohalikus politseijaoskonnas süüdistusega, et olen need, meie enda, kontrabassid nende riigist varastanud. Inimesed seejuures olid väga toredad, aga kogu asjaajamine ja tahe midagi teha oli aastaid tagasi olematu. Usun, et nüüd on seal kõik vaga lahe – hea meelega läheksin tagasi, sest riik ja inimesed tööväliselt jätsid väga positiivse ja põneva mulje.
Kunagi Jaapanis töötades sain kogeda ka ühte viimaste aastakümnete kõvemat maavärinat ja taifuuni ning eks on tulnud ette igasuguseid huvitavaid olukordi lõppematul Venemaal. Alpidest üle lennates sattusime kord sellisesse turbulentsi, et lennukis kukkusid kõik hapnikumaskid välja, üks kord aga sai lennuk äikesega pihta ja lõi seest pimedaks. Kes reisib, sellel tuleb igasugu asju ette. Õnneks on meid hullemast hoitud ja reisid on ikka rõõmsates toonides kulgenud. Seiklused teevad elu ju teatavasti põnevaks.
Mida absurdset või naljakat on teiega reisil juhtunud?
Birgit: Sattusime Taisse kahel väga veidral ajal. Ühel korral täpselt siis, kui maailma vallutas koroonalaine, teisel korral lendasime sinna päeval, mil algas sõda Ukrainas. Üsna absurdne oli basseini ääres kokteile nautida ja maailma uudiseid lugeda, tagantjärele ka hirmus, kuid õnneks saime ikkagi kenasti koju tagasi.
Indrek: Minul on reisidel korduvalt õnnestunud endale jalga astuda merisiil. Seda ka kohtades, kus neid tavaliselt olla ei tohiks. Hiljuti kuulsin, et keegi ol ka Eestis Pirita rannas endale merisiili suutnud jalga astuda, ootan põnevusega – ju mina olen järgmine. Muidu seda inimestele ei soovita – ei ole väga meeldiv kogemus ja saab paar nädalat ühel jalal hüpata.
Kas olete kusagil saanud ka kultuurišoki?
Birgit: Õnneks vähe. Küll tekkis meil väike hirm Mehhikos populaarses kuurordis Tulumis, kus sattusime narkokartellide omavahelise arveteklaarimise keerisesse ja olime paar päeva kahe tulevahetuse läheduses, Mitu juhuslikult möödunud turisti sai surma. Oli tunne, nagu me elaks mingis maffiafilmis. Näi teks rannas oli liiva peale ühel hommikul suurelt kirjutatud, et ärge täna randa tulge –käivad arveteklaarimised ja seal on ohtlik. Sel hetkel tundsime end küll väga ebaturvaliselt ja otsustasime lastega kiirelt linnast lahkuda. Kohalik meedia ja inimesed sellest kõigest muidugi vaikisid, nagu midagi poleks juhtunudki.
Mida veel ebameeldivat on juhtunud?
Birgit: Ühel aastal Tais olles põdes meie poeg Simeon tuulerõugeid. See oli ka natuke kurb kogemus, sest soojal maal olles tahaks ju laps ikka ujuda ja ainult õues olla, kuid siis pidime mitu päeva Simeoni toas hoidma ning hiljem välja minnes keha riietega katma. Ilmselt väikese trauma sai meil Tai haiglas ka tol ajal aastane tütar Helin, kellega kõrge palaviku tõttu arsti juurde läksime ja keda sealse haigla reeglite tõttu enne arsti juurde ei lastud, kui medöde ta vannis ära pesi, vanemad seda teha ei tohti-nud. Sellest ajast saati ei lähe ta arstide juurde hea meelega.
Ebameeldiv on seegi, kui tühistatakse kojulend ja asenduslendu pakutakse viie päeva pärast, sest on streigid, ja oled kusagil saarel, kus muud liikumisvõimalust pole, samas on vaja koju jõuda, sest Eestis on mitu esinemist tulemas. Igal reisil ju ikka midagi juhtub, aga eks neid asju tuleb võtta osana reisikogemusest.
Kuhu tahate ikka ja jälle tagasi minna?
Birgit: Ikka meie armas Tai ja Itaalia, armastame nende maade toitu ja kliimat ning tunneme seal alati end väga hästi.
Kui tihti olete Tais pärast oma seitse aastat tagasi toimunud pulmapidu käinud?
Birgit: Tais oleme koos käinud seitse korda ja olnud seal alati pigem pikemalt, ühe-kahe kuu kaupa, Ideaalis tahaksime sinna kord aastas jõuda, kuid nüüd, kui lapsed käivad koolis ja erinevates huviringides, on see pisut raskendatud. Koolivaheaegadel tahaks ju uusi kohti avastada. Seega mele Tai reisid hakkavad nüüd pisut harvem toimuma, õnneks jäävad meile alatiseks me armsad mälestused.
Missugused on teie nipid kohvri pakkimisel? Kas võtate kaasa pigem vähem või rohkem asju?
Birgit: Oleme aastatega õppinud võimalikult vähe asju kaasa pakkima. Kui lapsed olid beebieas, oli pakkimist kõvasti rohkem, nüüd juba mõned aastad reisime ainult käsipagasiga, viimati kuu pikkustel Mehhiko ja Tai reisidel saime niimoodi kenasti hakkama.
Indrek: Kogu selles COVIDI-järgses lennunduskaoses on see muidugi kõigile soovitatav, sest asjad kipuvad kuuldavasti kaduma ja hilinema mitte enam tunde või päevi, vaid pigem nädalaid.
Kas armastate reiside ajal ka šopata?
Birgit: Mulle tundub, et oleme šoppamisega reisidel üsna mõistlikud, kuna me suurte kohvritega ei reisi, pole ka võimalik palju asju osta. Küll soetame alati midagi mälestuseks ja kogume erinevatest paikadest näiteks kive või muud iseloomulikku. Aga mõningaid erilisi ehteid ja esinemisriideid püüan ka igalt reisilt endale leida.
Kuhu olete reisinud sel aastal ja kuhu plaanite järgmisena lennata?
Indrek: Selle aasta alguses käisime Soomes ja Itaalias suusareisidel, kevadel lastega koos Tais ja Itaalias ning suvel kahekesi ja sõpradega jahiga Kreeka saartel. Sügisel plaanime minna kahekesi kultuurireisile ja lastega koolivaheaja reisile, kuid sihtpunkte veel ära otsustanud ei ole.
Missugused on teie unistuste sihtkohad?
Birgit: Kogu perega tahaksime ära käia Jaapanis ja Ameerikas ning avastada pisut eksootilisemaid paiku – Aasia põnevaid kohti, Islandit ja Uus-Meremaad. Eks paistab, mida elu toob ja millal me sinna kõik koos jõuame. Teades meie reisikirge, usun ja loodan, et need unistused kunagi täituvad.
Lapsed on käinud juba 14 riigis
Birgit: Võime oma lapsi reisisellideks nimetada, sest näha on, et igasugused valjasõidud, kasvõi Eestis teise linna, minek spaasse või matkama, neile väga meeldivad. Kui kokku lugeda, siis lapsed on seni käinud meiega 14 riigis. Lastega reisimisel püüame valida võimalikult mugavad sõidutingimused, mõistlikud kellaajad ja mugavad lendude ümberistumised, ööbimiskohad erinevad samuti kahekesi reisimisest.
Lastega reisimine ei ole kunagi päris sama, mis kahekesi. Pigem nimetaks seda seikluseks kui puhkuseks. Kuna me armastame ka seiklusi, siis piisab sellest, kui valime ööbimiskohad, kus oleme lastest eraldi toas, ja nad lubavad meil hommikuti kauem magada ning ise toimetavad veidi omaette või lepime kokku, et täna teeme seda, mida nemad soovivad, ja järgmisel päeval teeme seda, mis emale-isale meeldib. Lastega mõistlike kokkulepete saavutamine aitab heale puhkusele kaasa.
Missuguseid sihtkohti lastega vältida?
Birgit: Kuigi meile meeldisid Pariis ja London, siis väga väikeste lastega sinna reisida ei soovita. Suurlinnade elu on liiga kiire ja närviline ning metroodega sõitmine ja rahva-massi sees toimetamine oli lõpuks väga kurnav, nii et linnailu nautimisest ei tulnud midagi välja.
Indrek: Lõbustuspargid, olgu see Disneyland Pariisis või Universal Studios Singapuris – nende ootejärjekorrad on üsna šokeerivad. Oled lastega karussellisabas poolteist tundi seisnud ja siis nad avastavad, et on vaja WC-sse minna, ning pärast sabasse sama koha peale tagasi ei pääse, hakkad algusest peale seisma. Siis on selline tunne, et kas ma selleks selle sajaeurose pileti ostsingi, et kaks tundi meeletu kuumuse käes sabas seista ja siis poolteist minutit sõita?! Kes soovib, saab kõva raha eest kiirpassid osta ja mõnel atraktsioonil ära käia. Soovitan neid kohti tipphooajal vältida.”
Lugu on ilmunud reisiajakirja Traveller 2022 sügis-talvises numbris.
Tekst: Liina Rein
Fotod: Sergei Zjuganov, erakogu
Stilist: Merit Boeijkens
Meik: Maret Ubaleht
Tahaksid ka reisile?
Vaata reiside näidispakkumisi estravel.ee/pakettreisid.
Teemad