Siisi Saetalu kolis tänavu kevadel Ugandasse, et rajada seal vabatahtlikuna MTÜ Mondo ja välisministeeriumi abil sotsiaalse ettevõttena kohvik, kus saavad tööd erivajadustega kohalikud noored. Siin jagab Siisi lihtsalt üht kohalikku kogemust. Või mitut.
Istume Entebbe lennujaamas autosse ning sõit algab! Eesistmel on tunne, nagu oleksin sattunud telekamängu kõige raskemale tasemele, kus teel on takistuseks vastassuunas sõitvad autod, samal ajal kahest küljest mõne sentimeetri kauguselt mööda kihutavad mootorrattad, mis on ülekoormatud loomade, lindude ja inimestega, ootamatud hiigelsuured augud, viiekordsed lamavad politseinikud ning kõige tipuks lapsi ja banaanivaagnaid kandvad üle tee jooksvad naised.
Erinevuseks aga see, et siin mängus on sul vaid üks elu – see päris elu – ja olukorra mängupuldiga kontrollimise asemel saad kontrollida vaid enda emotsioone. Kui tegu oleks minu esimese autosõiduga Ugandas, siis ilmselt istuksin kõrvalistmel sama vaikselt kui kinniseotud kits mööduval mootorrattal, silmad kinni ja nägu kaame. Kohalik autojuht seejuures naerab lõbusalt, surudes autot kaherealisel teel juba kolme kõrvuti sõitva vahele neljandaks.
Mis selle kõige juures naljakat on? Ei olegi, aga naerda võib ju ka muul puhul. Eriti veel siis, kui midagi targemat olukorra päästmiseks niikuinii teha ei ole. Meil on ju ometi tarvis Entebbest pealinna jõuda niisamuti, nagu on naisel lapse ja banaanikobaraga tarvis jõuda teisele poole teed. Parem siis juba naerdes!
PINGELISTES OLUKORDADES NAERMINE pole iseloomulik vaid Uganda autojuhtidele, vaid käib kaasas kõiksugu olukordade lahendamisega – ettevõtte registreerimisega, kauplemisega, inimeste tööle palkamisega, rahulolematute klientide lohutamisega, suhtluses ametnikega, politseiga – peaaegu kõigega, millega ma viimase üheksa kuu jooksul Uganda pealinna Kampalasse kohvikut rajades kokku olen puutunud. Riigis, kus elanikkonna keskmiseks vanuseks on 15 aastat, pole juuste kitkumiseks, närvitsemiseks ja karjumiseks aega. Alla 15-aastased naudivad lapsepõlve, vanemad tähistavad võidetud päevi.
Kuid ärge nüüd valesti aru saage – naermine ja elust rõõmu tundmine ei muuda ugandalasi veel hoolimatuteks tuleviku suhtes ükskõikseteks elunautijateks. Mis täna ei õnnestu, võetakse ette homme. Kokku läheb ehk millegi kordasaamiseks Euroopas tavapärasest kauem aega, kuid närve kulub vähem.
Ugandalaste võime rasketest olukordadest naeruga üle olla lisab hoopis väärtuse, mis teeb Ugandas elamise, reisimise, suhtlemise ja olemise nauditavaks. See muudab ugandalased külalise jaoks pehmeks ja meeldivaks suhtluspartneriks.
Näiteks ei kõnni ugandalane sama lauset korrates oma kaubaga turisti sabas, vaid pakub korra ja eitava vastuse järel liigub edasi. Samuti ei katsu ugandalane valget rikast turisti keerukate skeemidega petta, vaid proovib ehk mõnd lihtsat valet (mis võiks ta kuusissetuleku kolme minutiga kahekordistada) ning kui see ei õnnestu, siis naerab ning annab alla.
Ugandas elava või rändava eurooplase jaoks teeb riigi nauditavaks ka pehme kliima – päike siin ei kõrveta! Ehkki tegu on ekvaatoril asuva riigiga, kus päike paistab 12 tundi päevas pealae peale, asub Uganda merepinnast üle 1000 m kõrgusel, mis muudab ilma meeldivalt pehmeks. Pealinnas püsib temperatuur 25 kraadi ligiduses ning pole seega Lõuna-Euroopa suve lämmatava kuumusega võrreldavgi.
OMA SUUREPÄRASE GEOGRAAFILISE ASUKOHA TÕTTU on Eestist ligi kuus korda suuremale alale koondunud nõnda kirju loomariik, et ära näeb peaaegu kõik loomad, keda Aafrikasse otsima võiks tulla (või vähemasti olen kuulnud endast suuremaid rännumehi seda väitmas): elevandid, lõvid, jõehobud, sebrad, pühvlid, kaelkirjakud, krokodillid, loendamatud antiloobid, šimpansid ning väljasuremisohus mägigorillad, keda on maailma alles jäänud vaid 800 isendit.
Minu elu esimene rahvuspargi külastus oli pisikesse ning turistide seas alahinnatud Lake Mburo rahvusparki. Kuna jõudsime parki päikeseloojanguks, sai meie esimeseks seikluseks jalutuskäik metsatukka jäävasse ööbimiskohta, pisikesse ilma WC-ta majakesse (turistide tavapärasemaks majutuseks rahvusparkides on korralikud sooja vee ja ilusate vaadetega onnid).
Teel manitses giid meid öösel välikäimlasse minnes taskulampi kaasa võtma, kuna teel võib kohtuda pühvliga! Mulle on tänaseni jäänud arusaamatuks, kuidas taskulamp mind pühvli vastu kaitsta võiks, ning võib-olla selsamal põhjusel ükski meist kolmest tüdrukust sel öösel käimla poole ei kippunudki.
PÜHVEL MEIL SIISKI NÄGEMATA EI JÄÄNUD. Lake Mburo rahvuspark on Aafrikas üks väheseid, kus lisaks tavalisele autosafarile saab loodusesse minna jalgsi, küll ühes giidi ning tema suure relvaga, kuid ilma mootoripõrina ning kaitsva autokereta. Päikesetõusul märjas murus naisgiidi sabas läbi savanni mütates sattusime õige kiiresti vastamisi suure üksiku isase pühvliga. Seda suurt keret nähes ma hetkeks võpatasin.
Õnneks on pühvlitel nõnda kehv silmanägemine, et sõltumata sellest, et ta otse meie poole vaatas, polnud tal giidi sõnul meie tegelikust lähedusest aimugi. Et meie õnn ei pöörduks, astusime pühvli rajalt siiski kõrvale ning andsime alandlikult teed.
Mitte kuigi palju hiljem sattusime antiloobi skeleti juurde, mida uurides katsusime giidi vihjete abil mõistatada, mis kiskja saagiks loom on langenud. Skeleti asetuse järgi jäi giid kõige tugevamalt toetama arvamust, et oma kõhutäie võis sealt saada pargis harva nähtav lõvi.
Teadmine, et seisan keset savanni, eemal autodest ja majadest, täpselt samal kohal, kus alles mõni aeg tagasi viibis loomade kuningas, oli päris võimas ning jättis oluliselt tugevama mälestuse kui viis päeva hiljem suures Queen Elizabethi rahvuspargis autokatuselt viie meetri kaugusel heinas magava lõvi väljasirutatud jala pildistamine.
ÜHEKSA KUU JOOKSUL on Uganda mind väga hästi vastu võtnud, elutervelt naerma õpetanud ning saanud ehk pehmeks sissejuhatuseks tulevastele Aafrika-seiklustele. Et saaksin Ugandast veel lõputult rääkida ning võimalikult paljudele inimestele eestlaste toel ja minu jõul Ugandasse rajatud kohvikut näidata, siis otsustasin hakata Uganda reisijuhiks.
Järgmine kord oleks selle pühvli vastas koos grupi kaasmaalastega seista hulga julgem!
Toetades MTÜ Mondo kaudu www.muudamaailma.ee saab edendada puuetega noorte iseseisvat toimetulekut Ugandas.
Lugu on ilmunud ajakirjas Estraveller numbris 6/2012.
Loe lisaks lugu 10 asja, mida Kampalasse sattudes kindlasti tegema peab.
Teemad