Kuidas Janek kajakiga merele kibeles ja kolleegid kaasa meelitas…

Kolmapäeva hommik, vaatan aknast välja ja tuul mängib puulehtedega. Ilmaprognoosi vaadates hiilib hinge kerge rahutus – lubab vihma, tormituult ja suuri laineid. Kas kaua oodatud kajakimatk mööda Tallinna sadamaid jääb tõesti ära? Õhtul siiski paistab, et muretsesin asjata – saame sõnumi, et seiklusfirma 360 Kraadi kajakid on merematkaks valmis.

Kogunesime töökaaslastega Linnahalli juurde ja jäime instruktaaži ootama. Lisaks meie kaheksapealisele seltskonnale oli kohal veel välisturiste ja muidu seiklushimulisi inimesi. Kaldal saime asjaliku koolituse, kuidas kajakiga liigelda ja mitte vette kukkuda. Viimane, muide, pidi olema suhteliselt võimatu (viie aasta jooksul on ainult kahel osaval see õnnestunud). Edasi oli ainult päästevest selga, kajakipõll ette ja vette.

Esimesed triibud tegime Linnahalli kõrval ja siis võtsime suuna Patarei vanglale. Tugevale tuulele vaatamata oli vesi veel üsna rahulik (lõunatuul, see on õnneks meie lahesopis halastava iseloomuga). Oma üllatuseks avastasin, et töökaaslased, kellest enamik on naised, on paganama osavad vee peal. Kajakid lausa lendasid läbi kerge lainetuse.

Patarei vangla juurde jõudes kogunesime kõrvuti ja moodustasime suure hulpiva parve. (See oli omamoodi lõbus ettevõtmine, kuna kõik olid õppinud hooga edasi sõitma, aga ABS-pidureid kajakil just ei ole. Seega oli esimene pilk ümbritsevale üsna õudust äratav – sina seisad rahulikult ja kõrvalt läheneb sulle kamikaze-kajakk. Õnneks olid kokkupõrked talutavad ja kindlustusse ei pidanud pärast pöörduma.) Kui parv oli koos, hakkas giid Arpo Põld rääkima Patarei vangla minevikust, olevikust ja tulevikust – väga huvitav kuulamine. Kas teie teadsite, et praeguste trellitatud akende asemel olid kunagi ainult laskeavad?!

Vangla juurest liikusime edasi Lennusadamasse, kuhu ka sisse põikasime, et oma käega katsuda allveelaeva Lembit ja jäälõhkujat Suur Tõll, mille kohta rääkis grupijuht samuti huvitavaid lugusid. Olgu siinkohal öeldud, et ma ei ole tegelikult eriline ajaloohuviline, aga kui istud vee peal kajakis ja hoiad kinni maailma vanima vees oleva allveelaeva kerest, on päris isane tunne küll. Ajalooliste laevade vahel aerutamises lihtsalt on midagi erilist.

Lennusadamast aerutasime edasi Paljassaare poole ning teel heitsime pilgu Peetri sadamale, Miinisadamale, Hundipea sadamale ja Paljassaare sadamale. Katariina kai poole liikudes pidime peatuse tegemiseks sõudma natukese kaugemale merele ja seal oli juba märgatav lainetus. Üle vee oli tihti kuulda naiste kiljatusi või mõnda teravamat üllatushüüatust, kui järjekordne laine kajaki pulssi tõstvalt viltu lükkas. See kõik tegi asja ainult huvitavamaks, kuna tegelikult on kajakis väga turvaline kulgeda. Katariina kai juures oli puhkepaus, kus paljud kasutasid võimalust paaki kütust lisada jäätise või mõne muu maiuse näol, mida kail olevas putkas müüakse. Soojema ilmaga saab seal rannas ennast mõnusa suplusega jahutada.

Puhkepaus seljataga ja esimesed vaimustuseavaldused töökaaslaste ja giididega vahetatud, asusime tagasiteele. See kulges eriti ladusalt, kuna liigutused olid juba vilunuks muutunud. Kajakid kihutasid mööda vett nagu mootorpaadid. Enam ei häirinud ka lainetus. Kõik olid karastunud. 🙂

Enne matka lõppu Linnahalli kõrval põikasime veel sisse Kalasadamasse, kus saime giidi kaasabil jälle natukese targemaks. Kalasadama peegelsiledal veel liueldes võis ainult unistada, kui mõnus võib sadamate tuur olla päiksepaistelisel ja tuulevaiksel päeval. Või noh, mis seal ikka unistada, tegelikult tuleb lihtsalt uuesti minna!

Kui lugejal tekkis ka soov kajakiga Tallinna lahte avastama minna, siis Estravelist kajakimatka tellides saad kuni augusti lõpuni seikluse erihinnaga 360 kr inimene. Plaanilised matkad toimuvad augustis igal kolmapäeval algusega kell 18 Linnahalli juurest. Seltskonnad (10 ja enam osalejat) saavad tellida matka ka mõnel teisel sobival ajal.

Muljed pani kirja Janek Jaago.