Estravelist USA-reisiks lennupiletid ostnud Martin saatis meile tänutäheks oma reisikirja ja lubas seda ka teistega jagada. Martini põnev rännak väärib lugemist, Ameerikamaa sai läbi käidud Kaliforniast Alaskani koos kõrvalepõikega Hawaiile. Lugege ja tehke järele! 🙂
Kõik algas mingist juhuslikust reklaamist. Paar päeva hiljem said piletid Estravelis makstud (reklaam töötas). 6 ½ kuud ootamist ja tuld.
Lennud läksid kiirelt ja valutult ilma pikemate pausideta. Los Angeleses olime kohal kell 22.30. Autosse ja sõitma. Unise peaga oli päris mõnus kruisida kiirteedel, teadmata täpselt, kuhu nüüd tuleks minna. Esimese öö sõit vast oligi kõige imelikum – udu, uni, sudu ja ei-tea-veel-mis. Esimene tukastamine USA pinnal oli Cambria lähistel autos ookeani kaldal ja elevanthüljeste korina saatel (siis mul veel fotokat polnud).
San Fransisco meeldis esimestest minutitest alates. Liigelda oli mõnus ja lihtne, inimesed olid soojad – nagu oleks tuttavasse kohta tagasi jõudnud. Ostsin kaamera ja pildistamine võis alata. Kuna jetlag oli veel võimas, sai juba kella viie ajal hommikul linnas longitud ja esimesi pilte tehtud. „Must see“ Golden Gate Bridge sai ka pildile ja mõlemat pidi läbi sõidetud.
Suund Yosemite’i rahvuspargi peale. Sõit oli hea. Ilm oli selge, teed head ja kiired. Yosemite’is endas vast jääbki loodusega võrselt meelde tee, mis oleks ideaalne tsikliga sõitmiseks (natuke kiiremini küll lubatud).
Yosemite -> Seqoia rahvuspark. Söömised tee äärsetest puhvetites olid suunurki tõstvad – pered nautimas kirikuskäigujärgseid vahvleid ja taco’sid. Sekvoiad on ikka suured. Suurimatel läbimõõt 11 m ja kõrgus 90 m kanti. Ööbimine motellis ja hommikul ootas Hoover Dam. Arvestades, et ehitati 1931, jääb ikka eriti mõtlemapanevaks tammi suurus. Edasi ootas Strip koos Bellagio, Mirage’i ja Luxoriga.
Õppisime tundma USA aadresside süsteemi: kui aadressis on W ja S, siis see ka tähendab midagi olulist – teineteisest nii umbes 12 km kauguseid kohti:). Las Vegas oli Las Vegas. Nagu ka piltidel ja filmides. Meeletult sähvivat valgust, plätades jaapanlasi, hotelle. Automaate oli nii palju erinevaid, et kulus ligi kümme minutit, enne kui leidsin kõige lihtsama pokkeri. Sai mängitud ja jäetud osa mängimist veel hommikuks. Pikem longerdamine stripil ja 5* nautimine öösel.
Las Vegas -> Grand Canyon.Tee viis läbi Surnuoru, õues oli +44, linnud istusid varjus, nokad töllakil, inimesed liikusid varjust varju, konditsioneerid ragistasid katusseservadel ja kõrb tekitas päris kiiresti üksinduse tunde.
Arizona metsad ja põllud meenutasid Mohni saart – ausalt. Madalad männid segamini leppade ja pajudega, mõned kadakad jne. Aga siis lõppes mets ja algas Kanjon. Tõesti suure algustähega Kanjon. Rahvast jällegi palju, aga kui võtta ette kas või 2 km pikkune jalgsimatk, siis tunned ennast igiliikurina teistega võrreldes, sest 97% ei suvatsenud üle 200 m mööda kanjoni serva kõndida. Vaated olid #“#¤. Ja tahtmine seal matkata suur, aga kui lugeda, et kanjoni põhjas matkaloa saamiseks on aastane järjekord, kaob ka see tuju.
Ööbisime Route 66 äärses Flagstaffis. Ja siis vast pikim ja igavaim päev San Diego suunas. San Diegos veetsime suurema osa päevast ühes kiidetuimas loomaaias ja ega ma eriti vastu ka ei vaidle:) Vahepeal siis oli peatus LAs ja edasi juba Hawaii. LAst mul pole mitte midagi kirjutada, aga Hawaist seevastu küll.
Los Angeles -> Honolulu. Kuna lend hilines, ei jõudnud me ka järgmisele lennule (esimene hilinemine). Aga natuke mõistvat suhtumist ja neljatunnise hilinemisega võttis meid vastu +31 ja Big Island.
Suur saar oli tõesti mõnus, palju pinda ja vähe rahvast, nagu mulle meeldib. Vulkaanid, randadel lebavad kilpkonnad, suured lained ja mahe tuul. Sõitsime saarele ringi peale, kolasime kõikvõimalikes kohtades, magasime reisi parimas öömajas. Kolm päeva Big Islandil jäi selgelt väheks, eriti kui arvestada, et lahkumispäeval 5.15 jõudes lennujaama avastasin, et lend läheb 6.15 PM, mitte 6.15, nagu mul ülejäänud lennud reisikavas kirjas olid:) Aga kümme minutit juttu ja 7.15 lennuga olime Oahul tagasi.
Waikiki oli vast esimene pettumus reisi jooksul. Kujutasin vist ette mõnusat vaikset linna, kus on pikk rand ja palju sinist vett. Rand oligi olemas, aga see oleks nagu asunud lõputus Viru keskuses. Rahvas, inimesed, seltskonnad – mitte et mul selle vastu midagi oleks, aga kui rannas on kohta vaid püsti seismiseks, on aeg linnast kiiresti lahkuda.
Ülejäänud Oahu oli aga täpselt selline, nagu ootasin: roheliselt sametised mäed, surfarid ja rannaelu. Hea istuda liival, ujuda suurtes lainetes, mis üritavad pooleks väänata, ning siis vedeleda liival ja vaadata surfareid, snorgeldada ja süüa parimaid kiirsööke, mida USA pakub:).
Oahu -> Anchorage. Hommikul kell 6.00 olime autos ja suundusime WiFit, et hotelli kinni panna. WiFi leidmiseks lihtsaim variant on leida Mac. Linnatänavad oli varahommikuselt tühjad, aga Maci drive-in’is oli järjekorras 20 autot:) No comments.
Esimesed paar päeva Anchorage’i ümbruses ringi sõita oli paras ja linnas kolamise jätsime viimaseks päevaks. Kolmas päev oli sõit Wrangell–St.Eliase rahvuspargi poole ja plaanitud öö autos. Anchorage’ist ostetud tutikad magamiskotid tahtsid proovimist. Kuna autoks oli Grand Cherokee, siis magamisruumiga muret polnud – oli täitsa plaanitud nii:) Õhtul veel teeäärne soe purgisupp ja magama. Õues +3.
Hommikul tunnen, et jalad on kuidagi jahedad. Aknad jääs. Auto termomeeter näitab –7. Paar kilomeetrit allamäge ja termomeeter näitab juba –15. Esimene tutvumine rahvuspargi kruusateedega tähendas kaht katkist rehvi. Pargi ranger juhatas kohaliku juurde, kes saab parandamisega hakkama ja pani meile ka Public Use Cabin’i kinni kaheks ööks. Rehviparandaja oli aga tasemel.
Suure tee pealt mahakeeramine meenutas vägisi Wrong Turni algust. Tihe kuusemets, metsaalune täis autosid. Osad neist aastatest 1960, aga osad päris uued, kokku 30 ringi. Hulkuvad kanad ja kauguses haukuvad koerad. Aga Joel oli lahke ja hea mees ning tunni pärast olime teel Anchorage’i poole tagasi, sest mökki ootas meid alles kahe päeva pärast.
Mökki oli mõnus, umbes 6 x 8 m palkmaja teest umbes 1 km jalutuskäigu kaugusel. Kütet pidid ise saagima metsast ja vett tooma ojast. Ahi praksus ööpäev läbi. Esimene päev kulus ainult lugemisele ja mitte millegi tegemisele. Öösel vilkusid õrnad virmalised ja hommikul näitasid ennast suured kakud. Edasi viis meid tee Fairbanksi. Chena kuumaveeallikad tegid enne autos ööbimist tuju heaks ja kere soojaks. Seal oleks olnud ka võimalik virmalisi vaadata otse allikast, aga uni tegi oma töö.
Paari päeva pärast olimegi Anchorage’is tagasi. Vahepeal sai käidud Denali rahvuspargis, tee peal kõvasti pildistatud ja autos magatud. Denali oli kahjuks paar nädalat varem kinni pandud ja kuulus bussireis jäi tegemata (karud nägemata). Alaska oli mõnus. Öösel –15 ja ülejärgmisel päeval +19. Sai nähtud 10 cm lund, päikest ja kõva tuult. Inimesed olid vast reisi jooksul kõige tagasihoidlikumad (eestlaste sarnased). Ei olnud, et kõik, kes vastu tulid, ütlesid tere. Nägi ka pilk maas, suu kriipsuks liikuvaid nägusid. Kodune tunne.
Anchorage -> Seattle. Seattle oma ümbrusega oli järjekordne meeldiv üllatus. Suurim suu-lahti-ahsoo tuli Olympicu rahvuspargis: vihmamets, kus kasvavad kuused ja mustikad. Ainuke asi, et kuused on üle 100 m ja mustikad 2 m kõrged ning okstelt rippuvad samblikud meeter pikad. Seattle’i vanalinn (nende mõistes hirmvana) oli hubaselt mõnus oma sanfransiscolike üles-alla-tänavatega.
Ööbimised olid tasuta mökkist Alaska metsas – autos – motellides – innides kuni Las Vegase 5* hotellini (100 $). Kusjuures see 5* maksis vähem kui näiteks Fairbanksis 2*:). Hotellides ööbimiste kinnipanemiseks kasutasin enamasti läbi telefoni hotwire.com’i abi. Pakub tärne ja piirkonda, aga hotelli nime saad teada siis, kui oled juba maksnud. Hea kiire süsteem. Suvaline Maci WiFi bookimiseks ja kümne minuti pärast võis saabuda hotelli. Sellesama kaudu võtsin ka lennu/auto/ööbimise Big Islandil. Ööbimise sain sedasi tõesti luksi – oli rohkem ruumi kui mul koduses majas ja oleks olnud ideaalne näiteks nädalaseks puhkuseks.
Lendudest hilines kaks. LA -> Honolulu ja Seattle -> Chicago. Kui esimene tähendas saartevahelisest lennust mahajäämist, siis teine tähendas üle Atlandi lennust mahajäämist. Üle tunni aja leti ääres seismist tõi tulemuseks, et lähme sama lennukiga ikkagi Chicagosse, aga sealt edasi mitte otse Stockholmi, vaid läbi Kopenhaageni. Kuna nüüd oli ka äraantav pagas, võttis koti õigesse kohta saamine võttis Seattle’is rohkem aega kui enda pileti kordasaamine – vähemalt alguses näis asi nii.
Chicagos check-in’i tehes selgus aga, et piletid olid ikka valed ja vaja kõik uuesti läbi teha. Leti tagune tegelane võttis asja tõsiselt. Oli kümme minutit ära ja see tähendas seda, et järgmine lend oli Economy Extra, siis Economy Plus ja viimane lend tallinnasse First Class. Mõnus lõpp reisile koos veini ja viskiga ja oh seda üllatust, kui ka pagas lindile jõudis. Kahtlesin selles sügavalt, sest Kopenhaagenis oli maandumise ja õhku tõusmise vahel 35 minutit. Stockholmis jõudsin veel sõbral paar tundi külas olla ja samal õhtul ootas juba kodus soojaks köetud saun.
Californias oleks võinud kauem olla (liiga palju tahtsin näha), Big Islandil oleks tahtnud kauem olla. Alaskal oleks võinud rikas olla – sigakallis ja enamik ägedaid asju nõuab väikese lennuki rentimist. Washington Seattle’iga oli kirss tordil. Eks järgmine kord tuleks võib-olla varem plaanida kohalolekuaegasid, kui alles telefonis öeldes, et oleme nädala seal ja kaks seal. Aga mitte midagi ei jäänud tegemata ja meenutada on sellevõrra rohkem kui täiesti mööda-nööri-käimise-reisiga. Eks nüüd tahavad plaanimist järgmised reisid. Pikem alles 2012 kevadel, aga lühemaid saab ka varem teha õnneks. Ideed on juba olemas ja uurin pileteid vaikselt.
Teemad