Mõned inimesed on heas mõttes hullud. Ühe sellise reisihullu Martini teravaid elamusi vahendada on lausa lust. Martinit nimelt tõmbavad jää ja lumi.
“Just lappan peas variante, et kuhu järgmisena minna – Gröönimaa, Põhja-Kanada, Venemaa Artika osa. No lihtsalt meeldivad need mäed, jää ja külm!”
Allpool toome Sinuni Martini reisikirja Norrast Tervmägedelt.
Svalbardi saabumise päeval lonkisin 3 km linna ja tagasi ning elasin sisse 24h valguse maailma. Esimeseks suureks elamuseks olid jääkoopad, õigemini liustikupragudes kolamine. Tõsiselt cool oli näha jääd, mis 2-3 m ulatuses on kristallselge! Oli palju fossiile, tilkuvat vett ja helisevaid jääpurikaid.
Teisel päeval ootas mind juba tavapärane Svalbardi ilm – pilves, udu, tuisk ja lumi. Sellest hoolimata sain elu ägedaima sõidukogemuse koerarakendiga. Olen kindel, et 80% sellest ägedusest tuli sellest, et kelgud pidi ise ettevalmistama, koerad rakmetesse panema ja kelgu ette viima.
Ilm ja lume olukord takistas pisut korralikku sõitu, lume all oli kõvasti vett. Aeg-ajalt oli vaja koeri natuke ümber suunata, sest nad on nagu aeglane ja pikk rong, kohapeal ringi keerata ei oska. Kelgust väljahüppamine aga tähendas vööni lume ja vee sisse kargamist; koeri ja kelku kandis, aga inimest mitte. Sellegipoolest olen tõsiselt rahul, et sain seda proovida.
Kolmandal päeval pidin minema mootorsaanimatkale Barentsburgi, aga õhtul teatati, et kehva lume tõttu jääb see ära. See-eest anti valida paari teise sihtkoha vahel ning otsustasime Tempelfjordi kasuks. Ilm oli tõiselt meie vastu – tuisk, tuul, vesi. Giid küll ütles, et kihutada ei tohi, aga samas rõhutas, et üle vesiste kohtade sõites tuleb gaas põhjas hoida. Minu arust oli kogu aeg üks vesi igal pool!
Tempelfjordi liustiku all pakist ekspetsioonilõunat süües tuli aga päike välja. Kõigil osalejatel olid silmad punnis, et jääkaru näha, kuid kahjuks ei paistnud teda kusagil. Hülgeid, põhjapõtru, kajakaid oli see eest kuhjaga. Tagasiteel käisime jääs kose juures, jää oli helesinine ja paistis läbi. Kosk asus väikeses kanjonis – täielik tuule vaikus, sirav päike, -8 kraadi, no mida sa veel oskad tahta!
Neljas päev oli plaanitud 8-tunniseks jalgsimatkaks Trollsteini mäe otsa. Hommikul kokkulepitud ajal külalistemaja ees oodates hakkas tunduma, et midagi on valesti. Külaliste maja peremees teataski kurva näoga, et midagi on nihu ja matk ära jäetud. Teatasin rõõmsalt, et pole vahet, võin ka homme matkata, seega jäi mul kätte vaba päev, mis algselt pidi olema viimane päev mu reisist. 3 km paterdamist linna, paar postkaarti teele, 2 tundi Svalbardi muuseumis, tiir mere ääres ja külalistemaja poole tagasi.
Hommikul 9.30 olin krapsti valmis ukse ees. Kokku oli meid neli: Eleanor giidiks, paarike norrast ja habemik eestist. Räätsad alla ja mäest üles. 2 tundi jalgade lohistamist ja olimegi Sarkofageni mäe tipus. Päike paistis, ühel pool laius Longyearbreeni ja teisepool Larsbreeni liustik. Eleanor tegi koti lahti, valas teed ja pakkus küpsist. Tagasi teel rääkisime Norrast ja Eestist. Auto juures tõdesin, et oli tõesti mõnus matk, kestis küll planeeritud 5h asemel 3,5h, aga ju siis me olime lihtsalt nii kiired!
Kokkuvõtteks. Karu ei näinud. Norra naised on ilusad. Õlu on hea. Sai kõvasti vedeletud ja “X-Filesi” vaadatud. Saaniga sõidetud 130 km, koerarakendiga sõidetud 10 km, jala käidud 70 km . Sai teada, mida teeb Vana Tallinn korealastega.
-10 C, 20 m/s tuul kisub näo naerule – Artika on minu jaoks.
