19.–21. maini kogunesid seiklushuvilised Võrumaale, et osa võtta Eesti pikimast seiklusest EXTAR 48 h,mille korraldas XT-sport (www.xtsport.ee). Suure võistluse kõrval peeti ka kergem, 12 h võistlus, kus osales ka kaks Estraveli tiimi. Muljeid sellisest eneseületusest on uskumatult palju, aga siin toome teieni hoopis ainukese naiskonna esindajate Mareti ja Anniki mõtted 48 h rajalt.
ANNIKI:
Mingi aeg oli mul juba mõtteis mõlkunud, et ka nii pikka seiklust võiks teha ainult naistega. Nii ma siis tegingi neli päeva enne starti Marikale ja Maretile ettepaneku minna. Kuigi Marika alustas seiklusspordiga alles eelmine aasta ja tema pikimaks võistluseks oli siiamaani 8 h, teadsin kohe, et ei pea kummagi nõusolekut kaua ootama. Nii sündiski Buduaar48.
MARET: Meie plaan oli stressivaba – eesmärgiks oli läbida rada ning nautida võistlust. Nojah, küllap paljudele, kes sellisest võistlusest kordagi osa pole võtnud, tundub mõistetamatu, kuidas saab üldse nautida 48 h magamatust, seejuures pidevalt liikudes valges ja pimedas, jalgsi, jalgrattal ja kanuuga ning mõelda vaid: ujuda maihommikul kell pool kuus järvevees:) Aga saab – seda tuleb lihtsalt ise kogeda!
Kui tuletada meelde rajal kogetut, siis meenub kõigepealt esimene öö, kus jahedaks ei läinudki. Suur kuu taevas, kõrvulukustavalt laulvad ööbikud ja vahva seiklus paadiga öisel järvel. Jah, kuna meie eesmärgiks ei olnud teiste võistkondadega konkureerida (õieti ei olnud sellel ka suurt mõtet, kuna olime ainus naistevõistkond meeste- ja segavõistkondade seas), jõudsime kõike seda märgata ja tajuda. Seejuures aga ei saa siiski öelda, et me lonkinuks niisama. Püüdsime siiski mõistliku tempoga liikuda, kas või seetõttu, et jätkuks motivatsiooni jätkata ka pärast 24. rajal oldud tundi. Kõige sagedamini ilmselt kostis meie suust sel ööl lause: „Mõnus! Kui tore, et me otsustasime tulla!“ Tüdrukute silmad põlesid nii, et saime lambipatareidest pool kokku hoida:)
Esimene hommik tervitas meid Nopri talu õuel koos pererahva pakutud šokolaaditükkidega Kohokesega:) Unisemad võistlejad olid järgmise etapi avanemist oodates mähkunud termokiledesse, kuid meil und siiski piisavalt ei jagunud ning lobisesime niisama järjest saabuvate võistkondadega. Juba antigi uued kaardid ja startisime lühikesele jooksuetapile, mille krooniks oli ujumine: üks punkt nimelt asetses 50–60 meetri kaugusel järvesaarel. Mõni sekund kõhklust kaldal, aga siis kooris enamik nagu üks mees suuremad riided maha ning sumas vette. Vesi oli küll jahe, kuid mitte väljakannatamatult külm, hiljem mõjus juba mõnusalt värskendavalt.
Ujumine tehtud, silkasime Nopri talu poole tagasi, kus mul õnnestus saavutada maailmaklassi tulemus mahelehmade lugemises. Edu saladus on hea tehniline ettevalmistus: kunagi malevas olles sai paar nädalat lüpsmas käidud:)
Vahepeal oli päike juba üsna kõrgele tõusnud ning algas uus päev. Jätkasime ratastel positiivses meeleolus. Kirikumäele jõudes tundus pool päeva juba läbi olevat, aga ometi oli kell alles hommikutundidel ning Vastseliinasse jõudes polnud kell veel kümmegi. Carpe diem!
Varustasime endid Vastseliina poes paki lihapirukate ja pudeli Borjomiga ning järgmise etapi – laskmise – läbisime Vastseliina lasketiirus tulemusega 6-st lasust 6 pihta (viis oli vaja, et ülesanne sooritatud lugeda). Algas päeva raskeim rattaetapp, kus rajale oli antud kaasa soovitus vaadata kella, sest etapp oli pikk, mägine ja lisaülesanded rajal pidavat omajagu aega võtma. Nojaa, eks ta nii enam- vähem oligi, sest kergeks ei saa nimetada rattaga Kütiorgu laskumist ja tõusu; Vällamäge. Vahepeal sooritas Anniki meisterliku hüppe puu otsast ning olimegi taas kord võistluskeskuses.
Peab tunnistama, et järgnev jalgsi/rulluisuetapp oli üks väheseid kordi seal rajal, kus meil korraks suunurgad ülespoole kaardus ei olnud – aga allapoole ka mitte. Ilmselt olime ikkagi piisavalt väsinud ja Anniki oli kogu aja üksinda kaarti lugenud ning teel rulluisuetapile tegime suurima orienteerumisvea sel võistlusel. Sain sealt ka oma ainsad villid – ei viitsinud lihtsalt kuivi sokke jalga panna, mõeldes, et küllap jalad jälle kohe märjaks saavad – niisked sokid, soe ilm ja kerge liiv jalanõudes koostöös asfaldiga tegid aga kiiresti selgeks, et siin olin vea teinud. Rulluisuetapist oli meil plaanis võtta maksimum, aga välja tuli miinimum – tagantjärele väga ei kahetsegi, sest rajameistri ja võistlejate nägemus rulluisutamisest ei läinud päris kokku.
Kui stardist oli möödunud umbes-täpselt 24 tundi, otsustasime, et nüüd just on õige teha kerge magamispaus – ohverdasime selleks enamuse õhtuses jalgsietapi ajast. Tundus, et see oli väga õige otsus, sest ehkki me planeeritud kahte tundi täis ei maganudki, oli n-ö rajalt maas olek kasulik ning juba pimedas rattaetapile startides tundus tee olevat kogu aeg allamäge ja kilomeetrid muudkui lendasid:) Teine öö, ehkki pisut jahedam kui eelmine, läks üldse kuidagi kärmelt ja juba olimegi hommikuhämaruses lippamas sillani, kus meid ootasid kanuud. Justnimelt lippamas – sest kohati tundus jooksuliigutus isegi kergem kui pidev kõndimine.
Kanuusse olime varunud maiustamiseks kartulikrõpse – a no neid polnud seal küll aega süüa, nagu ka polnud ohtu, et uni tuleks, sest esiteks mõlasime Anniki juhatusel hoolega, võttes jõevoolust maksimumi ja teiseks – olid korraldajad kannuuetapi teise osa planeerinud vastuvoolu sellise vooluga jões, kus kangemategi meeste käteramm sõudmisel varsti rauges.
Nii võisidki keskhommikul kohalikud elanikud näha kummastavat vaatepilti: ridamisi kanuusid mööda võilillekollast heinamaad ja pärast maanteed mööda liikumas. Arutasime omakeskis, et kui jalgsi tuleb liikuda vasakul pool tee servas, aga jalgrattaga paremal – siis kuidas oleks liikluseeskirja järgi korrektne, kui liikled maanteel kanuuga:) Eriti suured silmad selliste kanuuetappi nähes tegid aga põhjanaabritest võistkonnakaaslased – konservatiivsete skandinaavlastena polnud nad selle peale tulnudki, et kanuuetapil võib hoopis kiirem olla kanuuga mööda maanteed liigelda.
ANNIKI: Seiklusspordi üks suuremaid võlusid ongi eneseületamine. Esiteks oma võimete ja keha proovile panek nii pikaks aktiivseks tööks. Teiseks kõikide ettetulevate katsumuste ja ülesannete lahendamine. Ja see tunne, mis sellest tekib, on lihtsal kirjeldamatu. Väike elevus on kehas ja vaimus veel järgnevad päevadki. See on nagu armuks uuesti ja uuesti, sest liblikad lendavad kõhus nii enne kui ka pärast võistlust.
MARET: Kuigi järgmise jalgsetapi alguseks oli finišini jäänud veel kümmekond tundi, tundus edasine vaid vormistamise küsimus. Varsti oligi käes viimane etapp. Eneselegi imestuseks me tõesti viimase jalgsietapi jooksime – kuidagi uskumatult kerge oli olemine, kerged olid jalad ja üleüldse ei olnud tunnet, et kohe saab täis 48. tund võistlusest. Me oleksime võinud vabalt jätkata! Lisaks vürtsitasime jooksuetappi suplusega rinnuniulatuvas soovees – et panna võistlusele väärikas punkt.
Finišis oli rõõm muidugi suur. Ära tegime:) Ja hiljem selgus, et sugugi mitte kehvasti, sest olgugi, et meie eesmärgiks oli nautida, osutusime me üldarvestuses sega- ja meestetiimide vahel tulemustes kusagile keskpaika arvatuks. Pole paha!
Ja ehkki ma olin arvanud, et peale võistlust, saunaskäiku ja ehk ühte külma õlut kukun jalapealt voodisse, see sugugi nii ei olnud – muljeid ja juttu jätkus veel kolmandateks hommikutundideks. Emotsioon oli ülev! Kõikidele ootustele vastupidiselt ei tundud me end ka järgmistel päevadel kurnatuna, vaid saime võistlusest hoopiski positiivse energiasüsti. „Puhas nauding! „ oli ka rajal meie loosungiks:)
ANNIKI: Julgen selliseid võistlusi ja seiklussporti kõigile soovitada. Kindlasti ei tohi nii pikki võistlusi karta. Natukenegi aktiivne inimene suudab selle rajaga ilusasti hakkama saada. Tuleb endale vaid jõukohane tempo valida. Hästi palju loeb hoopis vaimne tugevus. Aga ainult selliseid seiklusi läbides võib sattuda täiesti uutesse, ootamatutesse ja kaunitesse kohtadesse.
Teemad