Indoneesias asuv Bali saar on suuruselt võrreldav kahe Saaremaaga, kuid seal elab ligi neli miljonit inimest. Vulkaanid, draakonid, lendkoerad, troopilised õied, võitlevad kuked, templid, ohvrid, palved ja tseremooniad, heledad liivarannad ning möllavad ookeanilained – erinevaid nägusid on saarel sama palju kui plumeeriapuul õisi. Millised neist kõige rohkem meelde jäid, kirjutab meie hea klient Monika Vellend.
Bali saar on uue hooga maailma turismikaardile tõusnud. Tähelennule andis hoogu kuulus film “Söö. Palveta. Armasta”, mis kujutas Balit tõelise paradiisi ja vaimsuse keskusena. Jooga ja meditatsioon ei ole midagi, millega balilased “tegelevad”. See ongi nende elu.
Hea ja kurja tasakaalus hoidmiseks tehakse ohverdusi mõlemale, templid, altarid ja tseremooniad on osa igapäevaelu loomulik osa. Balilastel on side nii nähtava kui nähtamatu maailmaga ja nad usuvad maagiat – nii musta kui valget.
Indoneesia on tegelikult moslemimaa, kuid balilased on enamasti hinduistid. Kui sinult küsitakse, milline on sinu usk, ei tohiks öelda, et sa eestlasele omaselt millessegi ei usu. Parem mõtle midagi välja, kas või valeta, sest muidu hakatakse sinu pärast väga muretsema ja pidevalt palvetama, et sul ikka kõik hästi oleks, sa õnnetu uskmatu rändur! 🙂
Reis Balile võib muutuda reisiks iseendasse, kus avastad mikrokosmose enda sees, ammutad ohtralt päikeseenergiat ning leiad tasakaalu keha ja vaimu vahel. Kui sinu eesmärk on veeta kogu puhkus liival päevitades, pole mõtet Balile sõita. Seal on selleks liiga põnev, räpane, palav ja vihmane. Kui otsid midagi silmale ilusat ja hinge toitvat, oled valinud õige koha.
Maailma kalleim kohv ja muud kulinaariaelamused
Bali niiske, auru meenutav soe õhk ravib koheselt kõik eestlastele nii tavalised hingamisteede haigused. Uskumatult lihtsalt talutav kolmekümnekraadine kuumus sunnib taimed vahetpidamatult õitsema ja vilju kandma. Banaanipuudel on korraga näha tooreid pisikesi ja täiesti valmis suuri banaane. Eesti poodides müüdav hinnaline kookospähklike ja Balil teeservades vedelev nimekaim on mõõtkavas nagu tennispall ja korvpall.
Saare üks tuntumaid tegelasi on pisike rebase moodi kass luwak, kelle eriliseks oskuseks on valida välja parimad kohvioad ja need ära süüa. Seedimisprotsessi käigus muutuvad oad kohviubadest moodustunud pabulateks, mis hoolega puhastatakse ja jahvatatakse. Nii valmib Kopi Luwak, maailma kalleim kohv.
Kohvi ja maitseainete istanduses võtsid meid vastu sõbralikud ja rõõmsad inimesed. Koos loomakohviga (coffee from animal, nagu seletati) serveerisid nad meile külaskäigu jooksul veel kakaod, tavalist kohvi ja sidrunheinateed. Kõik see kraam, pluss palju muud, kasvas sealsamas käeulatuses. Psühholoogiline tõrge rebasejunnide vastu õnnestus maha suruda ja pakutud joogid osutusid päris maitsvaks.
Pisikeses maitseainepoes oli muuhulgas saadaval ka safran, mis kodus kullahinda maksab. Viimast ostes tasub teada, et kõik kollane puru, mida seal pakutakse, siiski see päris õige safran ei ole, vaid on maitselt lähedane nn Bali safran.
Tähtsad kulinaariamärksõnad on veel guling, arak ja durian – tulel röstitud põrsas Bali moodi, kohalik alkohoolne jook, mida omapead tundmatust kohast osta ei maksaks, ja kummaline haisev vili. Kõike tasub järele proovida, sest muidu nagu poleks Balil käinudki. Durian, muide, pidavat kõige paremini leevendama eelmise õhtu araki tagajärgi! 🙂
Guling on külm sealiharoog, mis väidetavalt on soe ainult hommikul, kui see valmistatakse. Meie sööme põrsaliha söögikohas, mis on vaatega hiigelsuurele ja imeilusale riisiterrassile, mida ümbritsevad palmid ja kus askeldavad kolmnurksete kübaratega inimesed.
Linnad kui Lewis Carrolli imedemaal
Hämmastav on Bali keele ja kohanimede sarnasus eesti keelega. Musi mägi ja Sukasada küla näiteks. Õpime pikkade sõitude ajal bali keelt, mis ei olegi nii raske.
Üks Bali tuntumaid linnu ja kohalik kultuurikeskus on Ubud. Terve linn on täis ilusaid asju. Loomulikult saab seal ohjeldamatult kaubelda, aga saab ka näha, kuidas valmistatakse näiteks ehteid, õmmeldakse ja värvitakse riideid, nikerdatakse kujukesi või maalitakse pilte.
Tegelikult ongi Balil kõik kunst. Loodus oma imeliste värvide ja lõhnadega, mäed ja vulkaanid koos pilvemütsidega, sõbralikud, naeratavad ja samade nimedega inimesed, kellel on lõpmatult aega sinuga rääkida ja kujukesi nikerdada Seal on teistsugune elu ja teistsugune aeg. Ka aeg ise on seal kunst.
Lovina on linnake, kus varahommikuti agaralt ookeani kaldal sagitakse. Hoolimata mäslevatest lainetest viivad paadid turistihorde merele delfiine vaatama. Mereäärsete inimestena hakkasime küsima, et kas liiga tormine pole… Pealegi tundus väheusutav, et selliste lainetega mõni delfiin välja ilmub.
Võitlus ookeaniga jäigi ära, aga delfiinid ja lapsed siiski kohtusid, nimelt hotelli basseinis. Sõbralikud suured ja siledad loomad nautisid inimeste tähelepanu ning kihutasid instruktori/dresseerija valvsa silma all lastega mööda basseini.
Hotell Melka on Lovinas asuv kolmetärnihotell. Esmapilgul tundub, nagu oleksime sattunud magamiskohtadega loomaaeda. Vetsus poti kõrval varitsevad hirmuäratavalt suured ämblikud ja virvendav toapõrand osutub mikroskoopilisteks sipelgateks. WiFi on küll tasuta, kuid levib harva ja ainult hotelli seinteta fuajees, mille ümber lendavad (lend)koerad ja jooksevad mingid tundmatud pehmed piiksuvad elukad.
Hoolimata esimesest ehmatusest on see üks lahedamaid hotelle, kus ma olen viibinud. Mälestus Hiina uusaasta puhul tantsivatest ja raha jagavatest draakonitest plumeeriaõitega kaetud helesinise basseini kõrval saadab mind veel väga kaua. Lapse rusika suuruseid Harley Davidsoni häält tegevaid mesimumme vaadates, kes askeldasid peopesa suuruste lilleõite umber, meenus mulle vägisi Lewis Carroll. Balil oleks vist tundunud tavaline, kui laes roniv sisalik kannaks nime Bill, sinine ussike suitsetaks vesipiipu ja teed juhataks Irvik-Kass.
Tee äärtes istuvad ja luusivad koerad, seekord tavalised, mitte lendavad. Neid on silmatorkavalt palju, koerad on balilaste sõbrad. „Ainult moslemitele nad eriti ei meeldi,” räägib meile giid.
Tee servas askeldav pärdikukari on meelitanud peatuma palju turiste. Läheme ka autost välja ja kohe on meil vastas naine, kes müüb banaane. Pärdikuid toita pole seal eriti mõistlik, sest siis koguneb kogu ahvikari sinu ümber ja peale banaanide võid ilma jääda ka näiteks päikeseprillidest või fotokast.
Ja kui juba kord oled ekvaatori ületanud ja nii kaugele sõitnud, tasuks üle vaadata ka Komodo draakonid. Need on maailma suurimad varaanid, kes elavad Komodo saarel, Balist mitte väga kaugel.
Võõrana tasub Balil teada…
Balile sõites tasub juba enne reisi leida endale usaldusväärne autojuht-giid. Nii näed ja kuuled rohkem ning säästad aega ja närve. Loomulikult võib ka ise rendiautoga seigelda, aga see nõuab kogenud juhti, sest sealsed teed ja sõitjad on oluliselt erinevad siinsest.
Miljonäriks saada on Balil suhteliselt lihtne. See saab teoks, kui vahetada 84 eurot 1 002 702,291 Indoneesia ruupia vastu. Abiks arvutamisel on veel ehk teadmine, et 15 000 ruupiat oli samaväärne 20 Eesti krooniga. Raha tuleks välja võtta rahaautomaadist, mitte sekeldada abivalmis rahavahetajatega.
Kõigis kohtades, kuhu turist võiks kogematagi sattuda, ilmuvad justkui maa alt välja müüjad igasuguse kraamiga. Nad on väga-väga pealetükkivad. Kui arvad, et oled juba Türgis või Egiptuses kõige hullemad ära näinud, siis oota, kuni Balile jõuad… Tidak – no deal! – õpetab meid meie autojuht-giid Kadek.
Kui sa midagi osta ei taha, ei tasu müüjate poole isegi vaadata, sest vähemagi huvi ilmutamise korral on nad parves su ümber ja tõestavad isegi kõige uskmatumatele, kuidas ostmata jätmine halba õnne toob nii ostjale kui ka müüjale.
Sihilikult ja pahatahtlikult sind petma keegi siiski ei hakka. Igal teol, heal või halval, on tagajärg. See on karma, millesse usuvad nii hinduistid kui budistid, ja seetõttu balilased halba kellelegi ei soovi.
Kui siiski maksad millegi eest nii palju, kui küsitakse, oled maksnud vähemalt kümme korda rohkem, kui asi väärt on. Kodustes poodides ei ole sul mitmekordsetest hindadest pääsu, aga Balil saad ise öelda, millise hinnaga osta soovid! 😉
Võõrastesse suhtuvad balilased väga sõbralikult. Igal pool küsiti, kust me tuleme. Salvestasime selleks puhuks tahvelarvutisse maailmakaardi, kuhu Eesti peale märkisime, ja paar lumist pilti. Rääkisime, et tuleme jää ja lume maalt, kus on samapalju külmakraade kui Balil sooja. Justkui kokkusattumusena avastasime pärast reisi koju naastes, et liialdused on tõeks osutunud ja temperatuurivahe oli tõesti kuuekümnekraadine. Karistuseks pani see meid palavikuga voodisse. Kas see oligi karma?
Eesti välisministeerium soovitab ennast enne Indoneesiasse sõitu registreerida. Ei maksa unustada, et seal väriseb maa, mäed purskavad tuld, möllavad hiidlained ja plahvatavad pommid. Ka inimröövid ei ole võimatud.
Bali vulkaanid kerkivad tõesti ähvardavalt pilvedesse – tumedad ja sünged, samas aukartust äratavad, ilusad ja võimsad. Vulkaanide juures võttis meid vastu mäeilm ehk udu, pilved ja tuul. Pilte teha suudavad seal vist ainult parimatest parimad ja parimate masinatega, teistel tuleb leppida mälestustega.
Tõenäoliselt leiad sa Balilt üles nii oma jumalad kui ka deemonid. Peale selle võid avastada ookeani, maitsta banaanipannkooke ja rebasekohvi, otsida hingerahu ja tasakaalu või kaubelda ja tingida, nii et hing paelaga kaelas. See on Sinu Bali – just nii, nagu Sina seda näed.
______________________
Tekst ja fotod: Monika Vellend
Taustapilt: Shutterstock
Tahad Balile?
Peamine lennujaam Ngurah Rai International Airport – tuntud ka kui Denpasar International Airport – asub Kuta ja Jimbarani vahel, umbes 30 minutilise sõidu kaugusel Denpasarist.
Kas oled samuti Balil käinud? Millised on Sinu lemmikkohad? Märksõnu, mis kõik teistele Baliga seondub, leiad Estraveli Facebooki postituse alt.
Loe ka raamatu “Minu Bali” autori Jesper Parve 10 soovitust, mida teha Balil või vaata Bali reisihommiku videot, kus Bali reisi teemadel vestlevad Evelin Ilves, Jesper Parve, Triinu Aruoja ning Mauri Saarend.
Teemad