Kõik sai alguse meie heade klientide Anne ja Marguse kauaaegsest unistusest minna Jaapanisse, mis seni vaid plaaniks oligi jäänud. Estraveli uudiskirjast Turkish Airlinesi sooduspakkumist lugedes naljatles Anne, et kui Jaapanisse ei saanud, äkki lähme Kuala Lumpuri, ikkagi Aasia. Hoolimata sellest, et sihtkoht oli tundmatu, haaras Margus sõnasabast siiski kinni: “Aga äkki lähekski Kuala Lumpuri?”. Ja nii hakkas lumepall kiirelt veerema.
Oleme päris paljude erinevate lennufirmadega lennanud ja võib öelda, et Turkish Airlines on tõepoolest parimatest parim. Juba lennukisse sisenedes võtsid meid vastu viisakad pardateenindajad. Vaevalt saime istuda, kui stjuardessid lendlesid suupistetega mööda vahekäiku. Eks mõnus türgi maius põses ole loomulikult julgem õhku tõusta. Ka lennuki istmed oli väga mugavad. Et reisijatel igav ei hakkaks olid istmete seljatugedes ekraanid koos pultidega.
Kuala Lumpuri jõudsime sealse kohaliku aja järgi pealelõunal. Meie ilusa nimega hotell Summer View asetses KL Sentrali rongijaamast vaid mõnesaja meetri kaugusel, india linnaosa (Little India) serval. Hotelli uksel võttis meid vastu turvamees, avas viisakalt ukse ja juhatas sisse. Kohati tekkis justkui VIPi tunne – endal ei olnud vaja midagi teha. Hotell oli väga viisakas ja puhas ning vastas ilusti oma neljale tärnile. Tuba oli parajalt suur ja megalaia voodiga. Ka vaate üle ei saanud kurta.
Õhtul peale päikese loojumist algab Kuala Lumpuri pisitänavatel tõeline elu. Eks arusaadav kah – päevasel ajal on tapvalt päikesepaisteline. Õhtul tekivad muidu kitsastele tänavatele välirestoranid, kus iga kulunud välimusega laud on isesugune, toolidest rääkimata. Mida hilisemaks kellaaeg läheb, seda rohkem “restoran” rahvaga täitub. Söömine ja melu käib peaaegu hommikuni. Varahommikuks on restoranid justkui võluväel kadunud ja kollaste joonte vahel on rodu parkivaid autosid.
Linnaekskursioonid
Kuigi ärkasime järgmisel hommikul õigel ajal ja plaanisime veidi varem linnaekskursiooni alguspunkti kohale minna, avastasime peale hommikusööki veelkord ekskursiooni voucherit lugedes, et kuigi algusajaks oli märgitud 9:30, tuli täpne aeg 24 tundi varem üle täpsustada. Meie seda loomulikult ei teinud. Uksest välja tormates olime üsna kindlad, et oleme ekskursioonist maha jäänud. Õnneks oli voucheril telefoninumber, millele helistades selgus, et kõik on korras ja meile tullakse varsti järele.
Poole tundi hiljem saabuski keegi kiilakas onu, kes oli nii autojuht kui giid ühes isikus. Päris õige giidi mõõtu ta muidugi välja ei andnud ja ülipalju juttu ei vestnud, aga autojuhina ajas asja ilusti ära. Korjasime veel paarist lähedal asuvast hotellist mõned inimesed peale ja tuur võiski alata. Taolised imepisikesei nn. tuuribusse võis näha igal sammul ja iga suurema vaatamisväärsuse läheduses.
Märkamatult olime tihedas teederägastikus sattunud Petronase kaksiktornide juurde. Sups autost välja, klõps, klõps, klõps ja uuesti autosse. Edasi suundusime Batik factorysse. Sõna factory ei tähenda muidugi sel puhul suurt uhket tootmishoonet koos tehnika viimase sõna ja haritud spetsialistidega. Pisike hiina vanamees rääkis meile tagaruumis kohaliku tekstiilikunsti batika tehnikast, samal ajal kui töölised usinalt suurte riidetükkide kallal asjatasid. Kui tutvustav jutt räägitud, suunati turistid kiirelt sealsamas kõrval asuvasse hiigelsuurde meenetepoodi. Maast laeni rätikuid, kleite, salle, jms nänni täis.
Paar tänavat edasi asus järgmine tuuri sihtpunkt – šokolaaditehas. Imepisikeses tehases räägiti põgusalt šokolaadi tegemisest, anti paari näidist katsuda ja juhatati turistid edasi poodi.
Taaskord maast laeni riiulid erinevate šokolaadikarpide ja kommidega. Maitsesime nii duriani, chilli kui erinevaid muid maitsešokolaade. Ei olnud mingit tavapärast keemia või rasva järelmaitset. Mõnusalt hõrk ja hea. Kaasa aga tasus sama šokolaadi osta pigem kuskilt kohalikust toidupoest või kasvõi Central Marketist. Hinnavahe oli märkimisväärne.
Edasi viis tee kuningapalee juurde ning rahvamuuseumisse, mis omal käel ringi jalutades kuigi sügavat muljet ei jätnud. Peale mõne pildi tegemist suundusime Sultan Abduli hoonet vaatama ning linnamuuseumisse. Kui esimene oli kõigest ilus nikerdustega hoone, siis viimane andis hea ülevaate kogu linnast. Stendidele olid välja pandud fotod linna ajaloost, uhked panoraamfotod parimate linnavaadetega ja suur valgustatud linna makett. Ühtlasi sai vaadata filmi Kuala Lumpuri ajaloost ning otseloomulikult meenetepoes ostelda.
Pärast pisikest uinakut suundusime omal käel lähiümbrusesse ringi uitama. Jalutasime kohalikel pisitänavatel, nautisime kõrghoonete ja räpaste tagatänavate kontraste ning põikasime sisse poodidesse. Välismaal on alati huvitav kohalikke toidupoode külastada. Ka siin võis näha igasuguseid kentsakusi. No vaevalt näiteks kuskil Euroopa tavalises toidupoes virnade viisi 10 kiloseid riisikotte näha saab. Või siis lugematul hulgal vürtse, kastmeid, kohalikke juurikaid ja puuvilju. Vaata ja üksnes imesta.
Õhtul nägime hotelli lähistel kohaliku püha puhul hiinlaste rongkäiku. Nagu hiljem kuulsime, oleks lähedal asuvas hiina templis olnud võimalik tasuta ka erinevaid kohalikke toite ja jooke proovida. Teadmatusest piirdusime kõigest karnevali meenutava rongkäigu nautimisega. Hiiglaslikud valgustatud kujukesed autokastides, toretsevad draakonid, küünaldega rahvas, kohalik muusika. Ja kõik see trall kestis hotelli ümbritsevatel tänavatel südaööni. Omapärane ja ennenägematu melu!
Batu koopad, tinatööstus ja Chinatown
Järgmise päeva ekskursioonil sõitsime esmalt Royal Selangori ehk ühte maailma suurimasse ning ühtlasi Malaisia peamise ekspordiartikli tinasulamite tehasesse. Nägime kuidas erinevaid tooteid valmistatakse, milliseid tehnikaid kasutatakse ja milline näeb päris tehas välja. Igati asjalik ja hariv tuur.
Ka seekordse ekskursiooni kavva kuulus (küll ühe teise) Batika tehase külastus, mis asus samuti kahtlases ümbruskonnas ja oli pisike “tööstus”. Ekskursiooni kõrghetkeks olid aga linna serval asetsevad Batu kaljukoopad, mis on ühed populaarseimad hindu pühamud väljaspool indiat.
Nii koopas sees kui selle ümbruses oli mitmeid uhkete nikerdustega templeid ja muid hinduismiga seonduvaid kujukesi. Kõige krooniks seisis koopa ees hindu jumalaus Murugani hiiglaslik (42,7 m) kuju. Suurimas ehk nn. templi koopas oli pisike nikerdustega tempel, kus toimus elav palvustegevus. Ülejäänud koopa osad olid lihtsalt erinevate hindutemaatiliste kujukestega kaunistatud. Näha sai ka omajagu kohalikku faunat. Kuked jalutasid ringi ja kiresid, ahvid varastasid annetusteks jäetud toitu ning lae all lendlesid linnud ja nahkhiired.
Koopa kõrvalt tänavalt leidis kohaliku mehe suure hunniku tooreste kookospähklitega. Hunniku ees pakul raius ta hiiglasliku noaga kookospähkli tipu maha, pistis kõrre sisse ja andis soovijatele juua. Mida rohkem jõime, seda maitsvamaks muutus.
Peale ekskursiooni ja väikest puhkust hotellis sõitsime omal käel rongiga hiinalinna. Ühistransport on Kuala Lumpuris odav ja sellega on lihtne liikuda. Vähemalt rongide loogika oli nagu igas teiseski suurlinnas. Pileti hinnad ühele kõikusid vahemikus 1-2.5 RMi (~0,25-0,65 EURi) ja pileti sai mugavalt kas piletiautomaadist või letist osta. Piletiks oli pisike sinine münti meenutav plastikust ketas ehk token.
Hiina templid olid ilusad ja tuntava vaimse hõnguga kohad. Värvilised, draakonikujuliste nikerduste ja maalingutega. Spiraalikujulised viirukid laest rippumas ja nende lõhn kõikjal hõljumas. Varikatusega vuhvelkaupadest pungil Petalingi tänav lähedal sai imetleda Sri Mahamariammani templit – vanimat ja uhkeimat hindu templit Kuala Lumpuris. Selle katus oli tõeline vaatamisväärsus. Petalingi tänava lähedal asus ka Central Market, mis oli pigem kohalikule käsitööle, kunstile ning meenetele orienteeritud.
Pärast sööki läksime kipitava keelega turu alumisele korrusele ning katsetasime fish spad. 5 RMi (~1,3 EURi) eest sai 10 minutiks jalad basseini pista ja meeletul kalaparvel jalgadelt surnud naharakke lasta näksida. Õrnemad lausa kilkasid kõdi pärast, tugevamad krigistasid lihtsalt hambaid. Rahvas käis lakkamatult mööda ja küsis, kas on valus. Ei olnud valus, kuigi kala suuruse järgi vaadates oleks võinud seda järeldada. Pärast olid jalad kerged ja surinat täis.
Thean Hou tempel ja toidutänav Jalan Alor
Harjumatult palav kliima ja ajavahest tingitud ebanormaalne uneaeg oli meid kolmandaks hommikus üsna ära kurnanud. Pärastlõunal otsustasime minna taksoga lähedal asuvasse hiina templisse. Taksoga sõitmine oli Kuala Lumpuris väga populaarne ja hinnad odavad. Samas oli turisti jaoks taksondus paras ettevõtmine. Libataksosid ja nende pakkujaid oli kõikjal meeletult. Põikasime läbi ka Little Indiast, mis oli harjumuspärasest tänavapildist täiesti teistsugune. Nikerdustega indialikud kaared igal pool, kirevad kleitide ja ehete poed, bollywoodi temaatika ning ilmtingimata vali muusika. Omapärane ja huvitav kooslus.
Peale väikest puhkust hotellis ja suurt äikesevihma olime valmis taas linnapeale minema. Ilm oli Kuala Lumpuris huvitav. Kui meil lööb ilma pärast äikest jahedaks ja värskeks, siis seal polnud vahet kas enne, äikse ajal või pärast, ikka oli sama palav.
Tol õhtul läksime rongiga Jalan Alori – Kuala Lumpuri kuulsaimale toidutänavale. Päeval on tänavake vaikne, kuid õhtul tõstavad kohalikud restoranid oma aiamööbli tänavale, puuviljade ja muude toiduainetega kauplejad ilmuvad välja ja läheb lahti tõeline toiduparaad. Mulje oli uskumatu. Restoran restoranis kinni, igal sammul nn. sisseviskaja, kes su sõna otseses mõttes menüüga pikali jooksis ja surnuks rääkis. Ja kui sisseviskajast lahti said, pidid ettevaatlik olema, et mõni auto sind lihtsalt alla ei ajaks.
Taman Negara rahvuspark
Nagu ekskursiooni broneerides lubati, oli järgmisel hommikul kell 6 auto koos autojuhiga hotelli ees ootamas. Meie auto- ja tuurijuhiks oli firma omanik Simba – pisike tõmmu india päritolu mees. Nagu sealsele privaattuurile kohane, istusime nagu VIPid avaral ja mugaval tagaistmel ja lasime end sõidutada.
Puhkepausina tegime peatuse kummipuusalus ning Simba rääkis meile ühest Malaisia suurimast kohalikust nn. tootmisalast – kummi tootmisest (kummipuude kasvatamisest, selle lõikamisest, töötlemisest jms). Privaattuur ja suhtlus Simbaga oli parim viis kohaliku eluolu ja reeglitega tutvumiseks. Vahet polnud, mis meid ka huvitanud poleks, kõigest räägiti pikalt ja laialt ning täpselt nii nagu asjad on.
Mägedesse sõites ümbritsesid meid meeletud palmiistandused. Lisaks kummile, tinale ja kütusele, toodetakse Malaisias massiliselt ka palmiõli. Lihtne raha, nagu Simba selle kohta armastas öelda. Istutad palmi maha, ootad viis aastat kuni see täiskasvanuks saab ja siis korjad 20 aastat järjest iga kolme kuu tagant saaki. Ja saaki andis palmipuu meeletult.
Peagi sai tee otsa ning olimegi Taman Negara rahvuspargis – üks maailma vanima troopilise vihmametsaga parke. Kui täpne olla, siis pargi alale pääsemiseks tuli ületada paadiga lai, mudast kollane jõgi. Mingit silda vms. seal polnud. Kogu liiklus üle jõe ja jõel käis paatidega. Enne matkaradadele minemist tutvustas Simba meid kohaliku giidi Atan Mushroomiga, kes kogu dzungliseikluse vältel meile kahele teejuhiks ja vaimseks õpetajaks oli. Tagantjärgi tarkusena oli kohalik giid super asi. Ilma oleksime lihtsalt tuima näoga suvalist taime või puud vaadanud.
Matk džunglis oli võimas. Vihmamets oligi täpselt nii kõrge, selliste uskumatult teistsuguste häälte, välimuse ja lõhnadega, nagu seda loodusfilmide põhjal ette võib kujutada. See oli koht, kus inimene tundus hiiglasliku looduse taustal mõttetult pisike putukas. Kuna oli ilus vihmavaba ilm, õnnestus matka keskel külastada ka maast 40 meetri kõrgusele puulatvade vahele ehitatud rippsilda. Peale vaevalist mäetippu ronimist veendusime, et vaated on kogu pingutust väärt. Paistsid kõrged vihmametsadega mäed, mägede vahel voolas kollakas jõgi, rohutirtsud siristasid – uskumatu ilu.
Peale mõnetunnist matka tulime taas alla jõe äärde, kus Simba meid ühes ujuvas restoranis ootas. Ei ole just tihti võimalik kuulata eemalt lindude laulu, näha lainete kerget loksumist, vaadata möödasõitvaid väikseid puidust lootsikuid ja proovida head kohalikku toitu.
Edasi ootas meid ees nn. rapid shooting ja kohaliku põlisrahva ehk Orang Asili külastus. Sõit allikalisel kollakal jõel, ümberringi ülikõrged vihmametsad, taevas valged pilvetupsud, vesi üle paadi külje pritsimas – see kõik oli täpselt nii maaliline ja äge, kui mõnest Discovery loodusfilmist näha võib. Põlisrahva kanajalgadel ning palmilehtedest katustega onnid asusid kõrgel jõe kaldal. Majadeni jõudmiseks tuli end köiest kinni hoides järsust liivasest kaldaäärest üles vinnata. Külakeses näidati kohalikku eluolu, kombeid ja tutvustati, milliseid meetodeid kasutatakse ellujäämiseks. Et turistidel lõbusam oleks, sai ka ise puhkpüssi proovida ning kohalike onnidesse sisse piiluda.
Rahvusmošee, linnupark ja rahvusmonument
Järgmisel päeval otsustasime rahulikumalt võtta ning hotelli lähedal olevat mošeed ja botaanikaaeda vaatama minna. Mošee ise mingit väga erilist muljet ei jätnud, selle esine aed oli seevastu väga ilus ja hoolitsetud, tõeliselt hea koht, kus puhata ja linnamelust natuke eemal olla. Edasi jalutasime väidetavalt Aasia suurimasse vabalt ringi lendavate lindudega parki. Loodud oli tõesti täitsa arvestatav mäekeste, koskede ja veekogudega roheline oaas.
Välikohvikus pidi aga hoolikalt oma jäätist valvama. Näiteks pidi Margus tükk aega võitlema ühe eriti ülbe papagoiga, kes oli täiesti veendunud, et viimane jäätisesuutäis kuulus just talle. Ühtlasi külastasime ka linnupargi papagoishowd, kus papagoid treeneritega koos erinevaid trikke tegid.
Rahvusmonumendi juures olime me tegelikult linnatuuri raames käinud. Kuna aga tol momendil oli aega vähe, saime kõigest paar klõpsu teha ning edasi tormata, soovisime ise enda tempos tagasi tulla. Me ei pidanud pettuma, monument oli sinna juurde kuuluvaga pargikesega ilus.
Cameron Highlands
Järgmisel hommikul punkt kell 8 hommikul võttis juba eelnevast tuntud privaatuurifirma omanik Simba meid auto peale ja sõitsime vaatama kohalikku bambusekorvide tehast, mis oli pisike katusealune keset külakest. Peagi jõudsime mägiteedele, mis meenutasid natuke Norra trolliteed, ainult siin olid tee äärtes lopsakad puud ja põõsad. Veidi sõitnud, pidas Simba auto ühe eramaja väravate ees kinni – olime jõudnud draakonvilja kasvandusse. Tegemist ei olnud puuga, soomuselised roosad viljad kasvasid hoopis peaaegu inimesekõrguse kaktuse küljes. Saime kaktusepõllul ringi jalutada, vaadata, nuusutada, katsuda. Omanik rääkis ja näitas samal ajal, kuidas antud vili kasvab ja milline välja näeb. Draakonvili võib olla kas roosat või kollast värvi. Paksu soomuselise koore all on kiivi suurune erkroosa pehme vili. Maitses hästi ja meenutas ka maitselt natuke kiivit.
Mida edasi sõitsime, seda võimatum tundus taolistest tiheda vihmametsaga kaetud mägedest teeistandusi leida. Siis aga ühtäkki hakkas maastik muutuma. Metsad asendusid tihedalt kokku surutud peenramaadega. Antud piirkonnast pidi tulema suuremosa Malaisia köögiviljadest. Kuna mingeid euronõudeid seal polnud ja iga sentimeeter maapinda oli kulla hinnaga, olid köögiviljade read võimalikult tee ääres. Tomateid ja baklažaane sai vabalt auto aknast noppida.
Esimesena külastasime kuulsat Bohi teeistandust, mis on Malaisia üks suurimaid, tootes kokku ~70 % kogu riigis toodetavast teest. Meil lubati territooriumil vabalt ringi käia ja teepõldu mööda ühe kõrgeima mäe otsa ronida. Ümbrus nägi välja kui lapitekk, teepõõsaste read looklemas ühelt mäeküljelt teisele, taamal sinised mäetipud, üksikud pilved taevas – jumalik. Mäest alla jõudes tegi kohalik giid väikse tuuri tehases ja rääkis kuidas teed toodetakse. Hiiglaslikud masinad mürisesid ja lõhn oli kirjeldamatu.
Tagasiteel põikasime sisse teeistandusse Cameron Valley Tea Plantation, ning nautisime maalilist vaadet. Sinna istandusse turiste ei lastud ja ainus võimalus kogu seda ilu näha, oli kohviku terrassilt. Aga sealt vist oligi kõige parem vaade, kuna olime kõrgel mäe otsas ja näha oli kogu orus laiuv lapitekk. Võrratu!
Edasine teekond viis meid ühte paljudest maasikafarmidest. Maasikaid kasvatatakse seal meile veidi tavatult – põõsad on maast umbes meetri kõrgustel pukkidel. Saime natuke maasikalavatsite vahel jalutada ning maasikaid proovida. Mõne minutilise autosõitu järel jalutasime juba mesilasfarmi tarude vahel ringi ning võrdlesime nähtut koduste mesilatega.
Edasi viis ekskursioon meid kohalikku liblikafarmi. Liblikaaed oleks tõenäoliselt õigem väljend. Meie juurde astus keegi tõmmu lühike tüüp, kes eriti hästi inglise keelt ei osanud, aga suutis end käte ja jalgadega piisavalt arusaadavaks teha. Et lisaks liblikatele oli aias ka suur hulk madusid, putukaid ja erinevaid muid roomajaid, hakkas toosama tõmmu tüüp meile omaalgatuslikult ekskursiooni tegema. Võttis elukaid puuridest välja ja pani nii endale kui meile käte peale. Küll jalutas meie peal üks, siis teine kentsakas putukas. Ja see kuidas need putukad nahast kinni hoidsid – võigas, aga samas üliäge.
Viimaseks vaatamisväärsuseks nimekirjas oli kaktuste aed, hiiglaslik angaar, mis oli äärest ääreni täidetud erinevate taimedega. Kõikidel taimedel olid hinnasildid küljes ja neid sai kohe ka kaasa osta. See oli lillearmastaja paradiis.
Näha võis meeletul hulgal erinevaid õitsvaid taimi, mingeid heinapuhmaid, lademetes kaktuseid ja isegi maasikataimi. Jalutasime ringi kui lapsed kommipoes – kõik tundus nii äge ja võimalusel oleks mitme autokoorma täie lilledega minema sõitnud. Aga kes meid hiiglasliku kaktuse või lillepuhmaga ikka lennukisse lubaks.
Chow kit wet market ja Petronase kaksiktornid
Nägemaks Malaisia kohalikke saadusi ja kogemaks tibake ekstreemsust, külastasime järgmisel hommikul üht Kuala Lumpuri suurimat wet marketit – turgu, kus müüakse nii puu- kui köögivilju ja erinevaid liha- ning kalasaadusi. Kui üldine räpasus ja lögane põrand välja arvata, oli taolises kohas jalutamine huvitavam kui kuskil muuseumis. Igal sammul midagi imestamapanevat ja kentsakat. Kõige ekstreemsemad sel turul olidki lihaletid. Osta sai nii ilusat fileed, vasika jalgu, lehma pead, rupskeid, kui kollaseid kanu.
Pärast paaritunnist puhkust hotellis sõitsime Petronase kaksiktornide juurde. Pilet ühele maksis 20 EURi ja see sisaldas nii tornide vahel oleva skybridge kui 86. korruse vaateplatvormi külastamist. Vaadet 42. korruselt on raske sõnadesse panna, seda peab ilmtingimata ise nägema. Kuala Lumpur oli ülevalt vaadates huvitav linn. Kesklinna suured pilvelõhkujad vaheldusid kohati ülimadalate lobudikest onnidega. Kõrghooneid oli kõikjal. Nagu ringi liikudes varasemalt kogesime, võis näha ka palju erinevaid suuri liiklussõlmi. Kui arvasime, et senine vaade enam paremaks minna ei saa, eksisime. Kui 86. korrusele jõudsime, olid vaated lausa fantastilised.
Petronase tornide ees on üsna suur tehispark koos purskkaevuga. Õhtuti toimub seal muusika saatel värviline veeshow. Kergelt pilvise ilmaga oli ülim niisama pargipingil istuda, mööduvaid inimesi vaadata ning üha enam tuledesse mattuvaid kaksiktorne nautida. Purskaevu värviline veeshow oli samuti ilus. Kena punkt muljeterohkele päevale.
Genting Highlands
Reisi eelviimasel päeval võtsime peamiselt pika gondlisõidu ja Chin Swee Caves templi nägemiseks ette teekonna umbes 55 kilomeetri kaugusel asuvasse Malaisia meelelahutuslinna või kohaliku Las Vegasena tuntud Genting Highlandsi. Gondlisõiduks viis buss meid väikelinnakesse, kust edasi algas sõit mäkke. Meiesugustele kõrgusekartjatele natuke jube, aga lahe. Rippusime kõrgel vihmametsa kohal ja nautisime vaadet mägedele ja kaugusest paistvale Kuala Lumpurile. Rohutirtsud siristasid ja tuuleke puhus – jumalik puhkus.
Mäe otsa jõudes ja gondlist väljudes sattusime meeletusse rahvamassi ja saginasse. Tegemist oli üli suure mitmete hotellide, toidukohtade ja lõbustusasutuste kompleksiga. Kuna Genting Highlandsis oli Malaisia üks suurimaid lõbustusparke ja ainuke kasiino, tuldi sinna lõbutsema nii ühe kaupa kui peredega.
Tempel, mida külastada soovisime, asus Genting Highlandsist natuke allpool mäe küljel. Sealtsamast suurest meelelahutuskompleksist viis templisse iga tunni tagant tasuta buss. Tempel ise oli üsna suur, hõlmates nii erinevaid hiinateemalisi maalinguid, templihoonet, suurt terrassi kui kõrget 9 korruselist torni, kuhu vaate nautimiseks ronida sai. Kogu olustik oli templi alal rahulik ja mõnus.
Pärastlõunal käisime veel korra Little Indias, jalutasime kohalikes poekestes ja ostsime ühtteist kohalikku kodustele kaasa. Kuna me meeneteinimesed pole, on traditsiooniks saanud reisidelt kaasa tuua kas kohalikke maiustusi või jooke. Midagi, millest saaks maitseelamuse, mida saaks proovida, mitte ei peaks piinlikkusest kappi peitma või kummutile tolmu koguma panema.
Järgmisel hommikul pakkisime asjad, istusime ekspressbussi ja asusime lennujaama poole teele. Kuna lennujaama oli Kuala Lumpurist ~55 km, ootasime rahulikku tunniajalist sõitu. Umbes poolel teel pööras buss aga kiirteelt maha ja suundus esimese ettejuhtuva bensiinijaama poole. Mõtlesime alguses, et ehk oli bussijuhil tarvis wc-sse minna või midagi poest osta. Tegelikult manööverdas buss end aga osavalt väikeautode vahelt esimese ettejuhtuva tankuri juurde ja asus tankima. Oleks tegemist olnud pikamaa bussiga, mis läbib tuhandeid kilomeetreid järjest, oleks asi mõistetav. Sõidu keskel tankivat ekspressbussi polnud me aga kunagi varem näinud. Saime taaskord kinnitust, et Malaisia võib ka kõige ootamatumatel hetkedel üllatada.
2. juuli õhtuks olime aga õnnelikult lennukiistmekujuliste tagumikega kodus tagasi.
Teemad