Tänapäeval, mil pea kõigis eluvaldkondades saab üha olulisemaks spetsialiseerumine, toimub sama ka turisminduses nii reisijate kui korraldajate poolel. On suusareisid ja sukeldumisreisid, kultuurireisid ja koolitusreisid – kokku on võimalik panna igasuguseid pakette. Kui aga huvipakkuv valdkond osutub väga kitsaks, võib juhtuda, et kogu korraldustöö tuleb endal ära teha. Kaido Haagen valmistas endale ette spetsiaalse koopareisi Borneole.
Väikese ringreisi mööda maa-aluseid õõnsusi annab ka Eestis korraldada, kes aga soovib tõelisi koopaseiklusi, peab paratamatult pikema reisi ette võtma. Üks sobiv sihtkoht on Borneo saar Kagu-Aasias, kus on kompaktselt koos suur hulk huvitavaid koopaid.
Nendel, kes ei pelga odavlennufirmasid ja tunde kestvaid bussisõite, on võimalik saarele ring peale teha ja näha paljusid põnevaid koopaid. Kuna tähelepanuväärsemad asuvad saare Malaisia-poolses osas, siis saab piirduda reisimisega ainult ühe riigi piirides.
Üks võimalikest marsruutidest näeks välja järgmine. Jõudnud Kuala Lumpurisse, tuleb sealt kohaliku odavlennufirmaga edasi lennata Tawau’sse. Sealt takso või bussiga umbes 100 kilomeetrit põhja poole ja võibki imetleda väga lihtsalt ligipääsetavaid Madai koopaid. Sealt leiab enam kui 15 000 aasta taguse inimasustuse jälgi.
Neist on kohalik Ida hõim enam kui 500 aasta jooksul korjanud linnupesi, mida hiina gurmaanid ei hinda ainult sõnades, vaid ka rahas.
Linnupesaeined
On kaht tüüpi söödavaid linnupesi, valged ja mustad, kusjuures valgete kilohind võib küündida paarikümne tuhande kroonini. Erinevus seisneb selles, et kui valged pesad koosnevad ainult lindude süljest, siis mustades pesades võib olla lisandiks ka sulepuru.
Kui Madai koopad on ennast ammendanud, tuleb suunduda veel umbes 130 kilomeetrit põhja poole, kus Gomantong’i paekivist koobastikus asuvad lähestikku kaks koobast – Mustade Pesade koobas (Simud Hitam) ja Valgete Pesade koobas (Simud Putih). Nagu nimedestki näha, on ka nendes olulisel kohal lindude pesaehitusoskused.
Esimesse, mille suuremal osal kõrgust umbes 100 ja laiust 30 meetrit, on ka mugav laudtee sisse ehitatud. Gomantong’i juures tasub ära oodata õhtune õhusõu, mil miljonid nahkhiired lendavad koopast välja putukaotsingule. Samal ajal saabuvad puhkama salangaanid (swiftlets) ning kogu see virvarr meelitab kohale ka suuremaid röövlinde nagu haukad. WWF-i arvates on Gomantong’i koobastes kõige paremini organiseeritud söödavate linnupesade korjamise süsteem maailmas.
Pärast neid koopaid peab asuma teele Sandakan’i suunas, et edasi läbi Kota Kinabalu Miri’sse lennata. Mirist saab teha ühepäevase retke 110 kilomeetri kaugusel asuvasse Niah’i liivakivist koobastikku. Nende 15-20 miljonit aastat tagasi tekkinud koobasteni viib läbi džungli umbes kolme kilomeetri pikkune laudtee.
Kolmest esimene on Kauplejate koobas (Trader’s Cave). Õigupoolest sarnaneb see negatiivse kalde ja allosas asuva õnarusega kaljusein rohkem hiiglasliku varjualuse kui klassikalise koopaga. Linnupesade ja nahkhiiresõnnikuga kauplemiseks on see aga igati sobiv koht. Sellest ka nimi.
Valvepostiks olevast Kauplejatest edasi läheb tee Suurde koopasse (Great Cave), mis on tõepoolest muljetavaldavalt suur. „Põrandapinnaks” on arvutatud umbes kümme hektarit ja kõrguseks kuni 75 meetrit. Selle koopa läänepoolne sissekäik on ühtlasi maailma üks suuremaid koopasuid.
Tuhmuvad pildid
Viiskümmend aastat tagasi leiti sealt paksu guaanokihi seest umbes 40 000 aasta vanune Homo sapiens’i pealuu. Läbinud Suure koopa ja väljunud idapoolsest avausest, jõuab pärast mõneminutilist jalutuskäiku Maalitud koopasse (Painted Cave).
Kunagi matmispaigaks olnud koha seintele on rohkem kui 50 meetri ulatuses kantud beetlimahlast ja lubjast valmistatud värvi abil paatide ja inimeste kujutisi, mis on hakanud paraku inimeste kätega vaatamise kombe tõttu kahvatuma. Suurt kasu pole olnud ka esialgu koopajoonistuste kaitseks paigaldatud piirdest ja nüüd tulebki nende piltidega tutvuda kaugelt võrkaia tagant.
Tagasi Miri’s olles tuleb muretseda lennupiletid Mulu’sse. Sellesse raskesti ligipääsetavasse paika on võimalik jõuda ka maa- ja veeteed kasutades, aga aja kokkuhoidu silmas pidades on vähemalt üks ots mõistlik läbida lennukiga. Kahtlemata on Mulu rahvuspargis asuvad koopad Borneo koopareisi kulminatsiooniks.
Seal asuvat Selge Vee (Clearwater Cave) koobastikku peetakse mahuliselt maailma suurimaks. Käikude pikkuselt on ta oma 140 kilomeetriga kümnendal kohal. Nagu nimigi ütleb, peab kuskil leiduma selget vett. Koopast voolab läbi oja, mille veel usutakse olevat noorendav mõju – pärast näo pesemist olla inimene aasta võrra noorem.
Kes tõesti arvab, et protseduuri korrates saab nooruse tagasi, see eksib, sest võluvägi toimib igal inimesel ainult ühe korra. Arvestades koopamatkalt saadavat mõõdukat füüsilist koormust ja vägagi positiivset emotsionaalset laengut, võib sel legendil tõepõhi olla.
Selge Vee naabriks on Tuule koobas (Wind Cave), mis on oma nime saanud põhjusel, et 350 meetri pikkuse jalutuskäigu jooksul saab korduvalt tunda, kuidas rõhkude erinevusest tingituna tekib meeldivalt värskendav tuul.
Võimas kivikunst
Klassikaliste stalaktiitide ja stalagmiitide kõrval võib seal leida ka selliseid moodustusi, mis saavad tekkida ainult pidevalt ühes suunas puhuva tuule mõjul. Ringkäik tipneb Kuningate Saaliga (Kings Chamber), kus saab imetleda võimsat kõikvõimalike erinevate kivimoodustiste panoraami.
Teise laiadele rahvahulkadele avatud koopapaari moodustavad Langi koobas (Lang’s Cave) ja Hirve koobas (Deer Cave). Esimese neist avastas 1977. aastal kohalikust Berawani hõimust pärit Lang Belarek. Selles hubases ja küllaltki väikeses koopas saab 240meetrise ringkäigu ajal tutvuda ka selliste tilkekividega, mille kasvamisel vee pindpinevusjõud on ületanud maa külgetõmbejõu. Tulemuseks on külgedele ja kõveriti kasvavad moodustised (helictite).
Hirve koopa sissekäiku peetakse maailma suurimaks. Lisaks lindudest, putukatest, skorpionidest ja nahkhiirtest koopaelanikele väärib tähelepanu koopasuus olev hiiglaslik emakese looduse poolt vormitud Lincolni skulptuur. Igal õhtul umbes kella viie-kuue paiku, kui ilm lubab, lendavad sellest koopast toiduotsingule miljonid nahkhiired. See on vaatepilt, millega peaks päevaplaani koostamisel kindlasti arvestama.
Maailma suurima, Sarawak’i koopa (Sarawak Chamber) imetlemiseks peab ette võtma 10-15 tunni pikkuse retke. 1981. aastal kolme inglasest uurija avastatud koobas on 400 meetrit lai, 600 m pikk ja 100 m kõrge. Selle hoomamatult suure ruumini jõudmiseks tuleb läbida enam kui kilomeeter maa all, vahepeal rinnuni vees kahlates, ronides ja roomates.
Kergest väljasõidust rohelusse on asi kaugel. Lisaks Sarawak’i koopale on Mulu’s kogenenumale ronijale ka muid võimalusi, mis aga eeldavad spetsiaalset varustust ja ettevalmistust.
Miri’st saab kohalike kompaniide abil mugavalt lennata lõuna pool asuvasse Kuching’i. Sellest linnast umbes kolmveerandtunnise autosõidu kaugusel asuvad Haldja koobas (Fairy Cave) ja Tuule koobas (Wind Cave).
Esimeses neist on loomi ja erinevaid kujusid meenutavate stalaktiitide ja stalagmiitide kõrval mitu improvisatsioonilist altarit, kuhu kohalikud taoistidest hiinlased viivad ohvriande. Tuule koopa muudab eriti võluvaks selle keskelt läbi voolav väike jõgi ning koopa suudmes on rõhkude erinevusest tingitud tuule tugevuseks mõõdetud kuni 30 m/s.
Koopad ka mujal
Kui juba Kuala Lumpuris niikuinii ollakse, tasuks läbi käia ka Malaisia pealinnast kümmekonna kilomeetri kaugusel paekivikaljudes asuvatest arvatavalt 400 miljoni aasta vanustest Batu koobastest. Tavainimestel on seal võimalik lähemalt tutvust teha kolme koopaga.
Kõige tähelepanuväärivamaks nendest on kuni 100 meetri kõrgune Templikoobas, mis on tuntud ka Katedraalikoopana (Temple Cave, Cathedral Cave) ja milleni viib 272astmeline trepp.
19. sajandi lõpust alates on seal asunud hindude tempel ja kes soovib lisaväärtusena näha igal aastal selles koopas peetavaid suurejoonelisi Thaipusami pidustusi, peaks reisi sättima jaanuari lõppu või veebruari algusesse.
Paraku on siis koopa nautimine ligi miljoni kaashuvilise seltsis raskendatud. Aga kuna tegemist on seal niikuinii rohkem templi kui koopaga, siis kultuuriline elamus kaalub selle ebamugava küünarnukitunde kindlasti üles.
Nendel, kes ei pelga tõsist turnimist ja poriseks saamist, on võimalik giidi saatel ette võtta paari-kolmetunnine retk kahe kilomeetri pikkusesse Pimedasse koopasse (Dark Cave). Seal võib imetleda lisaks tilkekividele ka haruldasi koopapärleid. Kolmas, Galerii koobas (Art Gallery Cave), asub mäe jalamil ja selles võib nautida hindu skulptorite mütoloogiaainelisi töid.
Soovitused
Võta kaasa:
a) head sissekäidud matkasaapad. Kuigi mitmes koopas on välja ehitatud korralikud laudteed, leidub kindlasti ka selliseid kohti, kus nn varbavahedega turnimine võib päris keerukaks osutuda;
b) korralik taskulamp. Veel parem, kui varuks oleks veel teinegi, näiteks küklooplamp. Mõnes koopas on küll korralik valgustus, aga ka seal tasub kõikvõimalikesse urgastesse vaatamiseks omada isiklikku valgusallikat;
c) statiiv pildistamiseks ja filmimiseks. Mõnedes koobastes on küll statiivi kasutamine keelatud, kuid alati on võimalik koopa valvuriga rääkida ja piisava argumenteerituse korral vastav luba saada.
Vaata ainult silmadega. Kuna stalaktiidid ja stalagmiidid on elusad/kasvavad moodustised, siis nende puudutamine võib rikkuda aastatuhandete jooksul tekkinud (bio)keemilis-füüsikalise tasakaalu ja loodusimed hävida.
Reisi enne kõrghooaega. Koobastes pole ilm määrava tähtsusega ja mugavam on vähemate uudistajatega.
Planeeri koobaste külastus ajale, kui toimub linnupesade korjamine, mis on küllalt atraktiivne tegevus. Seikluslikumale matkale minnes tuleks täpsustada, kas vajaliku varustuse saab kohapealt laenutada või peab ise kaasa võtma.
Paljude koobaste külastamiseks on vaja asjaomastelt instantsidelt luba taotleda. Ebameeldivuste vältimiseks on nutikas need varakult selgeks teha ja ära korraldada.
Originaalartikkel on ilmunud ajakirja Estraveller aprill-mai 2008 numbris.
Teemad