Ramadaan ja lebaran Indoneesias

Paastukuu oktoobri-novembri kandis halvab enamiku islamiriikide infrastruktuuri ja on vähe reisikonsultante, kes julgevad soovitada sinnakanti reisima minna. Ise Indoneesias elanud Helle-Mai Pedastsaar ei pääsenud hulluse eest aga kusagile.

Reisija jaoks tähendab ramadaan eelkõige, et söögikohad on suletud päikesetõusust päikeseloojanguni. Samas pole see reegel nii karm, et päevasel ajal kohe üldse süüa poleks võimalik leida. Poest/kioskitest ja turistidele mõeldud hotellidest leiab ikka midagi hamba alla ja paastu ei pea sugugi kõik kohalikud – näiteks rasedad naised, imetavad emad, lapsed, haiged ja vanurid. Lähemalt vaadates võivad söögikohad küll pealtnäha ja ametlikult suletud olla, kuid tõstetud kardinaserv reedab, et vajadusel saab süüa ikka. Söögivalikud, mis tekivad minutipealt koos päikeseloojanguga, annavad silmad ette igale muule ajale.

Peale söögimurede võib ramadaani ajal reisimist takistada kaootiline transpordisüsteem. Pikamaabussijuhid üldjuhul paastu ei pea või joovad vähemalt teel olles vett, aga kohalik transport võib aga osutuda problemaatiliseks – näiteks taksot/becak’it/rikšat otsides osutub tavaliseks vaatepilt, et juht tukastab oma sõiduki tagaistmel ja on üsna dehüdreeritud.

Positiivsemast küljest – kohalikud turistid reisivad ramadaani ajal minimaalselt ja seega on vaatamisväärsused meeldivalt inimtühjad ning vähem satub ette innukaid turismigruppe, mille iga liige sinuga koos pilti tahab teha.

Ramadaan Indoneesias

Indoneesia on rahvaarvu poolest suurim islamiriik maailmas, kuid see on petlik statistika. Suur osa riigi 230miljonilisest elanikkonnast kummardab Allahist teistsugust nime kandvat jumalat või pühasid jõude. Nii ei pea ka ramadaani sugugi kõik.

Ramadaani ajal Indoneesiasse reisida võib soovitada selgi lihtsal põhjusel, et kui kogu paastuvärk liiga kurnavaks osutub, siis on imelihtne sõita vaid järgmisele saarele ja tõenäosus on suur, et mida kaugemal Jaavast ja Sumatrast, seda vähem paastujaid seal leidub. Pea igas Jaava või Sumatra linnas leiab linnaosa, kus on end sisse seadnud näiteks hiinlased, kes vaaritavad kõigile soovijatele süüa suurima heameelega.

Oma esimesel aastal Indoneesias ja valdavalt islamiusulisel Jaava saarel elades ootasin oma esimest ramadaani seguga uudishimust ja umbusust. Kohalikud sõbrad-tuttavad ootasid ramadaani rõõmu ja innuga. Kui minu kahtlused keerlesid eelkõige kõhu ümber – kas ikka süüa kuskilt saab –, siis peagi sai ka selgeks, et toidust-joogist loobumine on kohalikele vaid suure jäämäe pisike veepealne ja kõrvaline osa.

Eelkõige tähendab ramadaan hingelist puhastumist, palvetamist, headust teiste vastu ja leppimist. Ramadaan on ka aeg mõelda elu üle järgi ja võtta vastu tähtsaid otsuseid. Näiteks minu parim sõbranna Indoneesias veetis ramadaani kaaludes, kas vastata oma peigmehe abieluettepanekule ei või jaa.

Ramadaani üheks nõudeks on muide ka see, et ei tohi olla vihane või kuri. Seda kasutas kavalalt ära Indoneesia valitsus, kes sättis bensiinihinna kahekordse tõusu just ramadaani algusele. Kuigi see oli ränk hoop enamikule indoneeslastest, siis suuremaid meeleavaldusi ei järgnenud.

Ramadaaniga käib kaasas päevasel ajal kehalistest mõnudest (söök, jook, seks) hoidumine. Paljud indoneesia pereemad kiidavad seejuures rõõmuga, et ramadaan on imehea aeg vabaneda mõnest liigsest kilost ja tervis paremasse korda saada.

Ramadaani elurütmiga (selguse mõttes tuleb öelda, et paastu ma kaasa ei teinud) harjusin ära tegelikult ootamatult kiiresti. Kohati tundus, nagu oleks lihtsalt päev ja öö ära vahetatud, muidu nii vaiksed öötunnid muutusid kärarikkaks. Kella kahe-kolme paiku öösel helisesid äratuskellad, televiisorid pandi üürgama ja vaaritati süüa. Söömisega peab ühele poole saama esimeseks palvuseks. Riis on sel puhul asendamatu toiduaine – hoiab kõhu täis pikka aega.

Varahommikuses pimeduses ka pestakse – päevasel ajal pole lubatud isegi hambaid ega nägu pesta. Paljud lapsed ja noored suikusid pärast seda öist tegevust veel mõneks tunniks unne. Päevane aeg muutus harjumatult vaikseks, millele aitas kaasa ka kuum ilm. Kui hommikuti veel leidus energiat, et ringi toimetada, siis pärastlõunaks tundus, nagu oleks kogu linn maganud. See polnud ainult tunne – ramadaani ajal magataksegi väga palju. Tasakaalukalt nälga kustutama Mis mind üllatas, oli see, et päikeseloojangul ei tormatud esimese asjana söögi-joogi kallale. Kõigepealt palvus – mehed mošees, naised-lapsed kodus. Siis klaas vett või leiget teed. Rikkamad inimesed ?murravad” paastu traditsiooniliselt datliga. Et Indoneesias datleid ei kasva ja imporditult on nad üsna kallid, on tekkinud mitmeid teistsuguseid traditsioonilisi suupisteid. Nagu näiteks banaanilehtedesse mässitud kleepuvast riisist käkid jpm.

Ramadaanikuu lõpeb muidugi suure peoga. Lebaran ehk idul fitri (nagu seda Indoneesias kutsutakse) ongi muslimite kõige olulisem püha, milleks valmistutakse pikalt ja hoolega. See on ka aeg, kui Indoneesia kaubandusvõrk teenib kõige suuremat kasumit. Nimelt traditsiooniliselt tuleb kõigile muretseda uued riided. Kel raha napib, see ei vaheta välja tervet garderoobi, aga uus batikriie või palveseelik muretsetakse ikka.

Kõige olulisem on aga lebaran’iks minna koju. Pulang kampung on termin, mis käib Indoneesias lebaran’iga käsikäes ja mis otsetõlkes tähendabki ?tagasi kodukülla”. Ja kes vähegi saab, seda ka teeb. Lebaran ongi üks suur üleriigiline suguvõsakokkutulekute aeg. Ning nagu ka öeldakse – see on aeg lugeda tibusid.

Madal elatustase ja suur rahvaarv on tinginud selle, et paljud maakohtades üles kasvanud inimesed peavad oma pere ära toitmiseks suunduma linna tööle. Aasta jooksul saadetakse kodukülla raha, lebaran’iks aga naastakse ka ise koju. Ja inimesi, kes seda teevad, ei loeta mitte tuhandetes, vaid miljonites.

Totaalne reisipüha

Kõik lennud on broneeritud viimse kohani, praamid-laevad on kardetavalt ülerahvastatud ja inimesed ripuvad rongi uste küljes, isegi kui sõit kestab 12 tundi. Kogu transpordi hinnad kerkivad muidugi märkimisväärselt.

Kokkuvõttes on Pulang kampung tohutu iga-aastane peavalu Indoneesia valitsusele. Need miljonid, kes ei mahu lennukite, laevade või rongide peale (või kel pole selleks küllaldaselt raha), sõidavad ise. Ja mis on sõiduvahendiks? Muidugi motoroller. Jah, tõepoolest, ühele väiksele Hondale mahub lebaran’i puhul selga kolm-neli inimest, võetakse aga paak bensiini täis ja teele! Jakartast väljasuunduvad liiklusummikud on meeletud – isegi kui kõik teed on muudetud ühesuunaliseks. Sõit näiteks Surabayasse (suurlinn Ida-Jaaval) kestab rolleriga kaks-kolm päeva, kui õnnestub vältida suuremaid ummikuid. Teel ööbitakse kohalikes mošeedes või nende läheduses.

Parim aeg pealinnas viibimiseks

Taas positiivsele rõhudes: paljud Jakartas elavad expat’id väidavad, et lebaran on just parim aeg Jakarta külastamiseks – vaikne, rahulik ja tavalise hingematva liiklustossuta. Ei tea, mis meile pähe kargas, aga ramadaani lõpupoole tekkis kogu selle rahvasterändamise taustal ka endal reisikihk. Veelgi mõjusam põhjus oli arvatavasti see, et lebaran’i puhuks anti meile ülikoolist kahenädalane puhkus.

Ja veelgi mõjusam – tol hetkel ei teadnud me veel, mis ulatuses see rahvasterändamine ikkagi toimub, ja otsustasime sõita Sulawesile. Ja kuigi reis iseenesest kujunes väga meeleolukaks, siis kohe kindlasti ei läinud Sulawesile jõudmine sujuvalt. Vähemasti olime niipalju arukad, et broneerisime nii rongi- kui ka laevapiletid ette.

Rongis saime isegi oma istmele, meie vastas oli kahele kohale surutud neli kõrvuni naeratavat paapualast. Ka nemad olid teel Surabayasse laevale – viimane enne lebaran’i lahkuv Pelni liinilaev, mis jõuab Irian Jayale plaanikohaselt nelja päeva pärast. Paapualaste ja meie istme vahel oli osa nende hiiglaslikust pagasist, nii et ei jäänud muud üle kui oma istmel rätsepaistmes passida. Kuus tundi rongireisi kujunes nii üsna väsitavaks, kuid vähemasti olid meil muhedad jutukaaslased.

Surabayas jõudsime sadamasse kahetunnise hilinemisega ja tekkis kartus, et laev on äkki läinud. Laev ei olnud läinud ega lahkunud veel viie tunni jooksul – pühade-eelsed segadused. Pelni laevadega olime varemgi korduvalt sõitnud ja teadsime, et tegemist on korralike uute parvlaevadega, kuhu ei võeta peale ühtegi sõidukit, küll aga nii palju inimesi, kui vähegi mahub.

Tihedalt seltskonnas

See mass, kes lõpuks laevale tormi jooksis, oli nägemist väärt. Me olime ?ekonomi”- piletite omanikena arvestanud ka sellega, et istume väljas tekil ja naudime värsket õhku ja tähistaevast. Me ei olnud arvestanud sellega, et peale meie peab seekord tekil sõitma veel tuhatkond inimest, kellest igaühele jagub peaaegu piisavalt ruumi istumiseks.

Võitlesime oma poolemeetrise koha kätte ja õhtu jooksul nihutasime seda niipalju, et kordamööda saime tekile pikaligi visata. Aga meeleolu oli kõigil koju naasvatel inimestel hea, kõlas kitarrimäng ja pakuti üksteisele suupisteid (kui päike oli juba loojunud).

Järgmiseks õhtuks olime Makassaris ja sealt edasi suundusime kolmepäevasele jalgsimatkale mägedesse – lebaran’i hullusest, mis jätkus Jaaval, lugesime pärast vaid lehest ja kuulsime tuttavatelt.

Ei ole paremaid, halvemaid aegu

Turismihooaegadega seoses räägitakse eelkõige ilmast – näiteks kui Lõuna-Indias ladistab vihma ja merel möllavad mussoonid, pole seal siis rannapuhkuseks just parim aeg. Viimasel ajal on aga ilmad muutunud ettearvamatuks ja traditsioonilised teadmised kuivast, külmast, kuumast või niiskest hooajast ei pruugi üldse tegelikkusele vastata.

Reisi planeerimine on muutunud õnnemänguks ja neil, kes on valmis riskima ja kel veab, saavad puhkuse off-season hindadega imeheades tingimustes. See paraku tähendab, et alati on ka neid, kes maksavad kõrghooaja lakkelöödud hindu ja vaatavad kogu puhkuse aja akna taga mühisevat troopilist tormi.

Kui ilmaga arvestamine on muutunud keerulisemaks, siis kindlasti peaks silma peal hoidma sihtriigis toimuvatel erilistel sündmustel ja pühadel. Kuigi paljud pühad on liikuvad ehk ei sõltu kalendripäevast, vaid pigem kuuseisust või millestki muust, siis enamasti leiab ka täpsed kuupäevad juba mitu aastat varem Internetist üles. Planeerimiseks aega kui palju, lihtsalt natuke kodutööd vaja teha.

Näiteks Hiina uut aastat tähistatakse innukalt väga paljudes riikides ja sündmusega kaasas käivad värvilised draakoniparaadid ja trummipõrinad on tõesti väärt vaatemäng. Hiinas endas aga tekitab uus aasta üpris tõsise kaose reisija jaoks – kõik transpordivahendid on pilgeni täis kuhugi liikvel inimestest, poed on suletud, paljud hotellid kinni ja vaene reisija vangutab nukralt pead, mis küll peale hakata.

On lühikesi, vaid paar päeva kestvaid pühi, mis reisiplaane kuigipalju segi ei löö. Ühe meeldesööbinuma reisielamuse sain näiteks India kevadpühadest – holi’st. See on üks värviline päev, kus kõik inimesed varuvad värvipulbrit ja puistavad seda teistele inimestele kaela.

Kuigi lõppkokkuvõttes möödus enamik päevast külalistemaja katuselt hullunult värvipulbrit loopivat rahvamassi vaadates (sest hommikune ringkäik tänavatel tõestas, et blondid tütarlapsed mõjuvad eriti ligitõmbava värvimagnetina), oli elamus ehe ja lõbus. Järgmisel päeval läks elu edasi, mis sest, et enamik inimesi olid jätkuvalt värvilaigulised.

Selliseid toredaid reisihetki meenub veelgi – nt Tai kuninga sünnipäevapidustused, mille auks pisikeses külakeses Mekongi jõe kaldal peeti ladyboy’de iludusvõistlust; suvepüha Poola religioosseimas linnas Czestochowas, kuhu saabusid kohale sadu kilomeetreid läbi kõndinud palverändurid, või kas või Sydney Sadamasilla sünnipäev, kui autoliiklus peatati ja sild anti peo pidamiseks linnarahva käsutusse, neoonvärvilise valgussõu, didgeridoo’de müha ja eukalüptitossu taustal.

Tuleb tunnistada, et igasuguste pühade ajal reisides on raske korraldada idüllilist ja lõõgastavat puhkust, küll aga on tulemus elamusterohke ja kaootiline. Ja kas need pole need parimat sorti reisid?

– – –

Artikkel on ilmunud ajakirja Estraveller numbris oktoober-november 2007.