Kui kunagi – pisikese seljakotiga Riias

Kui kunagi lapsepõlveaegadel oli nii, et teise lapse sai kergesti ära hirmutada uudisega, et marmelaadi tehakse vetikatest, siis nüüd noorukieas hirmutavad mind hoopis need kommid, mille sisse vetikaid ega ühtegi teist päris asja ei panda. Vetikad tunduvad kui midagi väga ausat. Head ja ausat. Ja kui Riia võiks olla komm, siis ta võiks olla marmelaadikomm.

Teie hea jutuvestja sattus Riiga pooljuhuslikult. Õigupoolest ei teadnud ta isegi, et Riiga minnakse. Jutuvestja ütles lihtsalt ?jah”, kui sõbrad teda nädalavahetuseks Jurmalasse kutsusid. Nii ei teadnud ta ka seda, et hostel oli otsitud selle järgi, millises olid Interneti-piltide järgi kõige ilusamad toad.

Natukene enne Riiat plaanist kuuldes sai siiski kõigile autos olnud sõpradele osaks mitu juttu sellest, kuivõrd erinevad võivad ?Interneti-hotellid” piltidest päriselt olla. Vanalinna kulunud majade vahel kangialuse kõrval uksekella lastes oldi niisiis hotelliseikluseks valmis.

Üleval selgus siiski, et seiklus jääb ära ja selle asemel tuleb hoopis romantiline seikluskomöödia. Iga saabujat tervitas hotelli manager isiklikult ja tervitus lõppes küsimusega, et kas me sooviksime oma tasuta õlut kohe saada. Teadupoolest on tasuta õlu sisse kirjutatud
vaid väga headesse hotelliseiklustesse.

Voodi oli hea, pehme ja puhas ning kuna tegemist oli lihavõttenädalavahetusega, saime sõpradega kogu aja hosteli köögis liha praadida, mida teie toidusõbrast jutuvestja hindas kõrgelt. Ainult tasuta õlle pärast minna ei soovita, küll aga näitas too tasuta õlu kogu hosteli suhtumist.

Kui kunagi juhtub nii, et teil tekib soov proovida järele Riia ümbruse rongid, siis teie alandliku jutuvestja suust saavad süsteemile osaks ainult kiidusõnad. Teadupoolest võib ärireisijatel pahatihti juhtuda, et mõned reisil tehtavad kulutused tuleb teha enda taskust. Riia rongijaamas seda ei juhtu – isegi tualettruumi külastamise eest saab kaasa tšeki.

Rongist rääkides ei tohi jätta kiitmata ka Riia suurepäraseid konduktoreid. Esiteks võib vabalt juhtuda, et istudes reisiseltskonna keskel ja kirjutades käsitsi välja rongipiletit, teeb ta komplimendi ka reisija kaunite silmade kohta. On vist oluline märkida, et vene keeles saime
vähemalt Riias suurepäraselt hakkama nii igasuguse muu suhtlemise kui kaunissilmsuskomplimentide vastuvõtmisega.

Suures jutuhoos konduktoriga juhtus küll nii, et kui meie küsisime piletit Jurmalasse ja konduktor selle meile ilma pikemata müüs, siis kaardi pealt vaadates, mis peatuses me maha peaksime minema, me Jurmalat ei leidnud. Selgus nimelt, et kogu piirkonda võib tinglikult Jurmalaks nimetada. Reisisihiks olnud Akvaparksi kohta ei osanud järgmine konduktoritädi kahjuks suurt midagi arvata.

Õnneks sekkusid abistavad jõud ja vahetult enne õiget peatust hüüatas keegi näpuga vasakule näidates, et ?TAM AKVAPARKS” ja nii siis eestlased seljakottide välkudes oma Jurmalasse jõudsidki. Rongide kiituseks tuleb siia lõppu veel lisada, et piletid olid meeldivalt odavad.
Näiteks kolme inimese pilet Jurmalasse maksis kõigest 40 krooni, mis oli igati taskukohane. Rongide odavad piletid andsid meie vahvale reisiseltskonnale lausa mõtte minnagi lähitulevikus reisima Ida-Euroopa ?aeglase sõidu” rongidega, mille piletihinnad on võrreldes muu Euroopaga nii meeldivalt madalad.

Jurmala poole sõites helises teie alandliku jutuvestja mobiiltelefon ja kuulnud, et suundutakse Jurmalasse, ütles kojujäänud kaaseestlane, et Jurmala on ju vahva, seal pidi reklaami järgi eestlane kuningas olema. Kohale jõudes selgus, et see oligi täitsa tõsi. Eestlased olid seal kui kuningad ja lätlased olid seal kui turvamehed. Turvamehed, kes olid piisavalt näinud Eesti kuningaid.

Selle parimaks näitajaks oli vahest see, et baaris oli lätikeelsete jooginimede vahel müügil sõnaselge eestikeelse nimega kokteil ?Kuum Eesti Mees”, mille sisukooslus algas absindi ja viinaga. Kui kunagi peaks juhtuma, et teie pai jutuvestja satub tagasi Jurmalasse veeparki, siis teeks ta täpselt nii nagu seekord – nimelt ostaks nelja tunni pileti. Kui kaks tundi oli ära oldud, siis oli meil tunne, et tahaks veel, ja kui kolm tundi, tuli tunne, et tahaks minna linna suurepäraste puitehitiste vahele jalutama.

Selle kandi puitehitised muide on tõesti muljetavaldavad ja nende vahel jalutamisega on siiani sobinud igas seltskonnas hoobelda. Lisaks soovitan kanti kõigile, kes pole käinud Disneylandis, aga korraks tahaks – nimelt on miljööväärtusliku naabruskonna leidnud enda jaoks ka uusrikkad ja asunud miljöö asemele tornidega maju ehitama. Tundlikule meelele ei ole see küll ilus vaatepilt, aga inimesed maksavad ju ka õudusfilmi piletite eest?

Kui kunagi tulevikus võiks juhtuda, et teie abivalmis jutuvestja aga taas Riiga satub, siis proovib ta kindlasti võtta üheks eesmärgiks kokkupuute päris Läti söögiga, sest praegusel korral see kahjuks ei õnnestunud. Tihti kiidetud pelmeenikohas Pelmenis XLs olid tollel päeval kahjuks pelmeenid leiged. Suure turu juures oli aga küll üks tšeburekiasutus, kus tšeburekid olid sama head kui Tallinnas Balti jaamas. See on väga oluline tähelepanek, sest näiteks Vilniuses ja Kiievis ei ole tšeburek nii hea kui Tallinnas Balti jaamas.

Teie vahva jutuvestja soovib teha veel ühe tähelepaneku. Nimelt nägi ta Riias kõige ilusamat kaubanduskeskust, mida ta senini näinud. Ja kui sellest siin niimoodi kirjutada, siis on see suur asi, kuna jutuvestja pole teab-kui-suur kaubanduskeskuste fänn ja peamiselt sellepärast, et nendel majadel ei ole tavaliselt aknaid.

Riias aga on üks suur kaubanduskeskus, mis paistab vajadusel kohe täitsa läbi, ja selle eest ka meie kiidusõnad. Jalutades mööda seda kaunist valgusküllast maja ja otsides sobivat saldejumsikafeiinitsat, sattusime me ka poeni, mille valisime oma lemmikpoeks Riias: mänguasjapood, kus müüdi suures koguses erinevaid mängutoose, karussellide, baleriinidega – millist aga soovid.

Kõige selle ilu juures õnnestus meil veenda ka lahket mängutoosipoemüüjat, et ta lubaks meil mängutoosidest pilti teha. Suurtes kaubanduskeskustes on nimelt pildistamine keelatud. Õnneks oli mängutoosipoemüüja oma töökoha vääriline ja kolmekesi kihistades ning turvamehevahti pidades – tema vaatas ühele poole, reisikaaslane teisele poole ja mina pildistasin – sai pilt tehtud.

Kui kunagi on juhtunud, et mõni artikli lugeja on olnud ausa jutuvestjaga sarnaselt irooniline lätlaste slogani ?Country that sings” üle ja olnud veendunud, et ?Estonia is the country that sings better”, siis on mul meile kahjuks halvad uudised – lätlased on meist igal juhul mööda minemas.

Riia tänavad olid täis muusikuid, kes laulsid läti keeles ja meie õnneks ei ole mina lihtsalt piisavalt pädev hindamaks, kas nemad olid paremad laulumehed kui meie või mitte, aga on oht, et kui nad nii palju laulavad, hakkavad nad varsti meist paremini laulma.

Lisaks kohtasime me kauni kaubanduskeskuse ees ka suurepärast saksofonimeest, kes nii ilusti-ilusti oma saksofoni puhus. Meie seltskonnal polnud küll plaanis tema plaati osta, aga kui saksofonimees Imants avas plaadikarbi ja näitas seal sees pilti endast tervisejooksul ja seletas, et kogub raha Antarktise maratonil osalemiseks, ei jäänud meil muud üle kui toetada vapra muusiku püüdlusi.

Ja nii paistab igal juhul, et Lätis on kõik hästi. Marmelaadipakk on kinni pandud läbipaistva teibiga. Marmelaadi ümber on päris suhkur. Kahjuks jäi marmelaad tagasitulekul külastatud vanaema juurde, nii et marmelaadist pilti ei ole.

– – –

Artikkel on ilmunud ajakirja Estraveller numbris august-september 2007.