Kevad Taškendis

Aastaid tagasi käidi ka Soomest Inturisti ringreisidel läbi Kesk-Aasia legendaarsete linnade Samarkandi, Buhaara ja Taškendi. Nüüd tundis Marjut Masala end ainsa soomlasena terves linnas.

Lennuvälja parklas on veel pime, kuid rahvast on palju – perekonniti ollakse vastas Moskvast saabunud sugulastel. Kimpsud-kompsud laaditakse autodesse, vahetatakse viimaseid uudiseid ning kontrollitakse, kuidas lapsed end tunnevad. Vanaemadel on seljas halatid ja rätid, tütretütardel nabasärgid ja teksad.

Teel hotelli kuulen auto lahtisest aknast tundmatute lindude laulu. Soe öö muutub hommikuks. Puude alla kõnniteele on tõstetud laud, mehed joovad teed ja mängivad kaarte. Taksojuhid peavad pausi, ütleb minu autojuht.

Hotell Uzbekistani aulas on tumedaid mehi, liikumist ja lärmi nagu südapäeval. Küsin liftis pakikandjalt, miks rahvas ei maga. Araablased, vastab ta ükskõikselt. Minu toa rõdult avaneb vaade mägedele, teen paar välguta pilti. Õhust on tunda, et tuleb kuum päev, minul aga on 23st ärkvel oldud tunnist külmavärinad.

Sõbralik vastuvõtt

Pärast neljatunnist värskendavat und leian tee hommikusöögile hotelli suurde restorani. Teenindav personal koosneb usbekkidest ja venelastest, üks sõbralikum kui teine. Vestlust alustame inglise keeles, kuid läheme varsti üle vene keelele. Rahvus pannakse kiirelt paika ja Soome asukoht saab Finnairi taskukalendri kaardil kinnituse.

17korruseline Uzbekistan on turiste majutanud juba üle 30 aasta, aga viimati 2003. aastal remonditud toad on heas korras. Praegu Usbeki-Ameerika ühisfirmale kuuluva hotelli kohalik kategooria on lahkelt neli tärni.

Kogenud giid, Taškendis sündinud venelanna Natalia, alustab linnaekskursiooni meenutustega headest ja sõbralikest Soome klientidest, kellele ta N. Liidu päevil linna tutvustas.
Usbeki meistrimees valmistamas intarsia ja maalingutega kaunistatud karpi

Linna tänavad on laiad, aga autosid pole liiga palju, tegelikult lausa uskumatult vähe 2,3 miljoni elanikuga suurlinna jaoks. Avarad olid kindlasti ka karavaniteed, mille ristumiskohta linn 2000 aastat tagasi tekkima hakkas.

Kaupmehed läbisid Aasias pikki vahemaid, siiagi kerkis suur karavanserai – öömaja karavaniteel liikujatele. Seal puhkasid kaupmehed ja veoloomad, vahetati uudiseid ja sõlmiti tehinguid.
Nii kerkis tasapisi linn, mille usbekikeelne nimi on 6. sajandist juba teadaolevalt Toshkent. Tosh tähendab kivi ja sümboliseerib Natalia sõnul linna meeste meelekindlust pidevates sõdades, Taškent on ka mitu korda täiesti hävitatud ja uuesti üles ehitatud. Venelased vallutasid linna 1864 Aleksander Teise aegu. 1991. aastal kuulutas Usbekistan end iseseisvaks riigiks.

Ringkäik linnas

Taškendi 1947. aastal valminud ooperi- ja balletiteater esindab oma arhitektuurilt mingit nõukogude idamaist stiili. Teatri ees oli 20. sajandil alguses venelaste turg, kust linnas ainsa kohana võis viina osta. Nüüd soliseb siin Puuvilla-nimeline purskkaev, mille veejoad lendavad puuvillaõie kujuliselt.

Giid loetleb möödavilksatavaid vaatamisväärsusi. Tänavate ääres on palju puid, parke ja lillepeenraid, mis on imerohelised, kuna neid kastetakse pidevalt. Kõik Taškendi puud ja taimed on istutatud, giidi väitel pole siin midagi looduslikult kasvama hakanut.

Sooja on täna 38 kraadi ja õnneks lubatakse lastel purskkaevudes vabalt sulistada. Tuhande järve maast saabunu tunnetab siin selgelt, kui väärtuslik on puhas vesi ja selle kättesaadavus.

Vanalinna juures ehitusplatsil taastatakse iidset mošeed. Lisaks esialgsetele kividele vajatakse palju uusi, mida ka kooliõpilased aitavad õigesse suurusesse raiuda. Jalutan koos giidiga üle ehitusplatsi raamatukogu poole, käru lükkav töömees peatub, vaatab mind naerulsui ning kummardab. Galantne suurrahva esindaja – valitsesid ju usbekid kuni 19. sajandini tervet Kesk-Aasiat.

Raamatukogu jaheda ruumi klaasvitriinides säilitatakse hinnalist koraanide kollektsiooni, muuseumi direktor näitab uhkusega kümneid kaasaegseid koraane, mille seas ka soomekeelne. Meid uksele saates jutustab mees aga, et poeg sõidab homme New Yorki taekwondo MM-võistlustele.

Vanalinna lähedale on maetud üks ammusurnud tark mees, kellelt inimesed üha käivad nõu küsimas. Giid soovitab minulgi seda teha, või siis lihtsalt rääkida targale, mis raskusi mu elus on. Istungi kivile remondimehe poolt haua juurde unustatud lõunanõude kõrvale, küsin vaikselt targalt nõu ja meel läheb kurvaks. Äkki on nii vaikne, et kuuleb vaid tuulevuhinat.

Jalutame Taškendi vanalinna, mis on giidi väitel tuhandeaastane. Astume mööda kõvaks tallatud kitsukesi muldtänavaid valgeks lubjatud madalate majade vahel ja meid teretab kolm kena mustapäist naist.

Siin on kombeks ka võõraid teretada, olla viisakad nagu maal. Nad tunnevad huvi, kust külaline tuleb, kuidas kuumusele vastu peab, ning soovivad talle tugevat tervist. Daamid on gaasiettevõtte inspektorid, tegemas oma tähtsat tööd, kuna nii kütmine kui toiduvalmistamine toimub vanalinnas gaasi abil.

Tänavakeselt pääseb siseõue, mille ümber elavad giidi tuttavad – südamlik usbeki abielupaar ja nende tütar oma perega. Muldpõrandaga kööki astutakse otse õuest, sisustus on lihtne – gaasipliit, tsinkplekiga kaetud nõudepesulaud, paar kappi, põrisev külmkapp, laud ja paar tooli. Vanaperenaine valmistab toitu seitsmeliikmelisele perele.

Külalised on alati oodatud

Võtame jalast kingad ja meid juhatatakse külalistetuppa. Vana kombe kohaselt ollakse kodus alati valmis külalisi vastu võtma. Väikese saali laual ootavad pähklid, kuivatatud puuviljad, teetassid ja -kann. Riiulit seina ääres ehivad mitmed esemed, muuhulgas uhke vaas peremehe pildiga küljel. Õueakent katab pitsiline kardin.

Ajapuudusel oleme sunnitud keelduma teejoomisest, kuid jõuame õuel kohata veel maja võluvat noorperenaist ja tema noorimat tütart. Õhkkond on kui vanasti maal vanaema juures, kus kõigil on rohkesti aega – aetakse juttu, imetletakse lapsi, naeratatakse üksteisele. Kui ekskursiooni jätkame, tuleb meile autode vahel vastu muulakaravan koormaga. Koraanikoolist väljub tänavale hulk pearätikutes neidusid.

Astume sisse miniatuurkunsti töökotta. Meistrid ja õpipoisid teevad keskendunult metall-, puu- ja lakitööd väikestes toakestes ning ei lase end külalistest segada. Siin-seal on vaikse töötegemise saatjaks linnupuurist kostel laul.

Paljudes töödes on peateemaks Usbekistani tähtsaimad kaubaartiklid, puuvillaõied ja granaatõunad. Siinsamas on müügil ka rohkesti kunstiesemeid, ostan väikese lakitud karbikese 5000 sumi eest. Järsku oleks pidanud tingima? Vist mitte, on ju tegemist kunstkäsitööga.

Geniaalne lesila

Õuel tõmbavad mehed hinge puude alla “supa” peal. Supa on geniaalne puust välimööbel, jalgadel seisev piirdega varustatud lavats, millele asetatakse mugavuse huvides õhukesed padjad. Keskosa jäetakse tühjaks ning sinna saab kandikutel tõsta söödavat, nautides seda idamaisel moel kas poolpikali asendis või rätsepaistes.

Ööseks kaetakse lavats paksemate patjadega, tõmmatakse peale sääsevõrk ja mõnus välivoodi ongi valmis! Ilmastik on siinkandis karm. Kuumimatel suvekuudel juulis ja augustis võib temperatuur tõusta +47 kraadini ning talvekuudel pakane ulatuda -20 kraadini.

Vanalinna majades on tänapäeval gaasiküte, muistsetel külmadel aegadel köeti aga kivisöega. Meie autojuht Ulugbek jutustab, et kasutab talverõivana traditsioonilist täispikka tepitud ja kapuutsiga varustatud palitut, mis kaitseb hästi külma eest.

Nüüd suvel riietutakse seinast seina – noored kannavad miniseelikuid ja toppe, teksaseid ja õietrükis lehvivaid kleite. Kaunitarid hõljuvad hirmkõrgetel kontsadel, seljas pikad seelikud. Küpsem seltskond eelistab rahvariiet, tööpintsakut või t-särke ja seelikut nagu meilgi Soomes. Peente hotellide lähedal väljuvad kohalikud ärimehed juhiga Lexusest, üll laitmatu must ülikond ja ninal säramas margiprillid.

Minu koduhotelli Uzbekistani vestibüülis pakub konditsioneer mõnusat jahedust. Fuajeebaari valges jakis kelner kiirustab tooma värskendavat vett ja kosutavat kohvi. Milline võis olla teenindus peatuspaigas iidse Siiditee ääres?

Kas mehed tervitasid üksteist samamoodi kui praegu – käsi südamele, pilk silmadesse, soe naeratus näole, kerge kummardus ja kätlemine ning tagatipuks veel kerge embus kontaktitu põsesuudlusega? Seda pärandati ilmselt isalt pojale, seda ei õpetatud käitumiskoolis.

Hotelli restoranis võtab administraator mind vastu kui püsiklienti ja tutvustab Rootsi laua auravaid roogi. Pilaff, hautatud maitsev riis, millesse on segatud lambaliha ja juurvilja. Mantid, suured tainapadjakesed, milles ürtidega maitsestatud hakkliha, šašlõkk sealihast. Kuum borš hapukoorega.

Vahelduseks võib nautida ka suurtele vaagnatele kuhjatud värskeid juurvilju. Magustoiduks tuuakse automaatselt väikseid muretainaküpsiseid meega.

Öösel tänaval nähtud araabia mehed on kelneri arvates veteranide jalgpallivõistkond Liibanonist, kellel seisab homme ees kohtumine kohalike kolleegidega. Nad istuvad end igat liiki toitudega tankides ja suuri Coca-Cola koguseid nautides pikas lauas. Tellida võib ka Peterburis villitud Baltika õlut.

Jalutan õhtuvidevikus läbi pargi jalakäijate tänavale, kus valitseb tõeline Tivoli atmosfäär. Siin võib osta suveniire, mängida, tulistada, jälgida kõhutantsunumbrit, kuulata tümpsmuusikat, lasta endast portree maalida või endale tulevikku ennustada, süüa ja juua.

Alkohol islami keskel

Igat sorti alkohoolseid jooke müüakse vabalt nii telkrestoranis kui kioskites. Mu giid Nataša jutustab, et Taškendi elanikest 80% on muhamediusulised, kuid erinevad rahvused ja usundid elavad rahumeelselt üksteise kõrval.

Hommikul üritan telerist otsida ilmaennustust. Leian kätte mitu venekeelset kanalit, kuid Taškendi oma saade meenutab lumesadu. Hommik on eilsest jahedam, taevas kergelt pilves ja puhub tuul. Suurepärane päev hotellidega tutvumiseks ja muutuste kirjapanekuks – käisin siin viimati 1998. aastal.

Hotellituuri järel viib autojuht Nadir mind basaarile ehk kaetud turule. Kuuma ilma tõttu loobun uurimast lihapoole valikut ning imetelen värskeid kaupu. Mitmesugused juurviljad, marjad, kirsid, puuviljad ja pähklid on hoolikalt sätitud letile. Tumedapealised müüjad kutsuvad maitsma ja ostma.

Suurepärased värsked kuivatatud viigimarjad ja terved kooritud Kreeka pähklid! Tingida pole ma kunagi osanud ja ma ei osta ka igapäevaseid kaupu. Kohalikud pereemad valivad endale hoolikalt kaupa, kontrollivad kaalumist ja hindu. Turuetikett on siis samasugune kui näiteks Pariisis või Pekingis.

Vormis mehed kontrollivad kaupmeeste müügilube, kõik tundub olevat puhas ja kontrolli all. Juurviljaosakonna lõpus müüakse kohupiima ja juustu – ahvatlev on seegi väljapanek. Ning seal söövad mehed rasvast toitu, ürtide järele lõhnavaid rupskeid, mis katlas gaasileegi kohal podisevad.

Hotelliaulas tunglevad kollastes särkides liibanoni mehed, oodates transporti staadionile, et võidelda seal Uzbekistaniga. Saaliski on õhus tunda nende indu. Just Koreast saabunud rühm valgub vastuvõtuleti juurde, liftidesse ja baari, kus veel hetk tagasi kõlas itaalia keel.

Õhtul pääsen restorani, kus kokad valmistavad usbeki toite Samarkandi moodi. Võtame platsi siseõuel, kus lauad on paigutatud varjuliste puude alla. Meie ette kantakse liudade kaupa juurvilju, sibularõngaid, fetajuustu ja leiba nimega lavašš.

Kohalik magus vein käib aperitiivina, mineraalvesi osutub parimaks joogiks söögi ajal. Peatoiduks on sütel küpsetatud šašlõkk. Kõrval tõstavad vormis mehed klaase üha kasvava tihedusega, saali teises otsas on sünnipäevakülalistel käes aeg šampust nautida.

Seest kostab kohalik rahvapillimuusika. Muinasjutuline õhtu, mille lõpetab Hiinast toodud roheline tee. Hotellis peseb koristaja peeglit. Küsin, kumb võitis? Nemad, vastab koristaja. Ja ohkame koos.

– – –

Originaalartikkel on ilmunud ajakirja Estraveller numbris detsember 2006 – jaanuar 2007.

Teemad