Kadunud Konstantinoopol: Istanbul
Kui ma Istanbulist koju jõudsin, küsis üks sõber alustuseks: “Rentisite auto, jah?” No ei rentinud. 2000 aasta jooksul on Bosporuse kaldale kerkinud linn, milles autoga liikumine oleks kergelt öeldes keeruline.
Istanbulis on elanikke ametlikel andmetel ligi 11 miljonit, kohalikud ise arvavad, et see pole päris täpne, pakkudes suurusjärguks ligi 20 miljonit. Nii on kunagine maailma pealinn Konstantinoopol oma elanike arvult täna võrreldav suisa Tokyoga.
Lisades siia linna ajalooliste osade keeruka tänavavõrgu, seitse päris kobedat mäge, mere, mis linna sisuliselt kolmeks jagab, ning tubli annuse lõunamaist intensiivsust, ja isu autoga liikumiseks kaob nagu nõiaväel. Liiatigi on seda imelist linna pidi kõige toredam liikuda hoopis laevaga.
Miks üldse Istanbuli minna? Tegu on ühe olulisima linnaga Euroopa ajaloos. Teise Roomaga, nagu Bütsantsi keisrid oma kodulinna nimetasid, ja allakirjutanu arvates on vete keskel paiknev kunagine Konstantinoopol märkimisväärselt võluvamgi.
Oma vägivaldsele ajaloole vaatamata on Istanbul vägagi külalisesõbralik ja võib-olla just tänu sellele üks põnevamaid linnu maailmas. Paiknemine kahe kultuuriruumi kokkupuutepunktis ja kahe maailmajao vahel loob atmosfääri, millele ei ole võrdset.
On see Euroopa?
Osmani impeeriumi 1453. aasta vallutused on siiski siiani kristliku Euroopa hinges püsiv okas ning ehk on just siin põhjus, miks me Türgit Euroopa Liitu niiväga ei ootagi?
Tänane Türgi valitsus näeks riiki selle liidu liikmena meeleldi. Tööjõupuuduses vaevlev Euroopa on kahetisel positsioonil – soov on saada kätte Türgi tööjõuressurss ja meeletu tempoga arenev turg, ent liidu juhtmaadel, vanadel Euroopa suurriikidel, on oht kaotada oma senine roll.
Õhtuses vestluses ühe Türgi ettevõtjaga kuuleme, et ka Türgis on Euroopa-vaimustus vaibumas, täna olla liitumise vastaseid ehk rohkemgi. Ometi toob ta veel teise põhjuse – soovitab meil mõelda Istanbulis kõikjal eksponeeritud Atatürgi (Mustafa Kemal, kaasaegse Türgi riigi looja) portreedele ja küsib, et kas meil nõukogude ajal oli Lenini kultus ka sedavõrd intensiivne. Ega ei olnud küll. Kas Euroopa on ikka selline?
Lisab kolmandagi. Mainib armee rolli Türgi poliitikas ning rõhutab, et islami usku välisministri presidendiks mittekandideerimine on samuti tingitud sõjaväe survest. Kuna viimati oli sõjavägi Ankara tänavatel 1997. aastal, tundub see jutt igati usutav. Toda sündmust kommenteerides räägib ta anekdoodi Pentagoni hinnangust suuresti USAs õppinud türgi ohvitserkonna toonasele tegevusele – väidetavalt olla ameeriklased vaid nentinud: “Our boys did it again!” Otsapidi on armee aktiivsus Atatürgi pärand – soov hoida riiki libisemast islamimaailma ja hoida teda sellisena, nagu kõigi türklaste isa seda riiki näha soovis. Üsna isemoodi kodanikuühiskond, kas pole?
Tegelikult on see türgi härra õnnetu. Väidab, et EL asetab järgemööda nõudmisi, olemata konkreetne, millistel tingimustel Türgi tegelikult Euroopa Liitu pääseb.
Veel üks huvitav nüanss – meie koolide ajalookursuses käsitletakse Türgit, mis on minevikus pikalt olnud Euroopa võimsaim ja arenenuim riik, väga napilt. Juba selle puudujäägi korvamiseks tasub sõita Istanbuli, kus ajaloolise impeeriumi kuldaja mälestus on vägagi eredalt tallel.
Justinianuse-aegne maa-alune veehoidla. See kolossaalsete mõõtmetega basiilika läks pärast Bütsantsi langemist sadadeks aastateks kaotsi. Justinianuse kohta on öeldud, et see mees ei osanudki mõelda väikeses skaalas.
Bütsantsi pärand
Valdav osa kirikutest muudeti kohe pärast Mehmed Vallutaja võitu mošeedeks. Mõned kirikud säilitasid oma staatuse pikemaks ajaks, täna tegutseb Bütsantsi-aegsetest kirikutest aga vaid üks. Vaatamata staatuse muutusele on kirikutes säilinud nii mosaiike kui ka freskosid ja seda vaatamata nende hilisemale mošeeajaloole. Enamik väärtuslikumatest kirikutest on täna muuseumid – seda paljuski tänu Atatürgi initsiatiivile, kes ka Hagia Sofiast muuseumi tegi.Paradoksaalne on see, et suuresti pole kirikutes säilinud mosaiigid ja freskod alles mitte vaatamata islamipühamuteks muutumisele, vaid tänu sellele. Praktilise meelega türklased, kelle pühamutes on pildiline kujutamine keelatud, krohvisid need lihtsalt üle. Kaod on enamalt tekkinud maavärinate, ikonoklasmi (selles möllus hävisid kõik Hagia Irene kiriku mosaiigid) kui ka ristisõdijate rüüstamise tõttu IV ristisõjas (need barbarid suutsid ära röövida isegi hipodroomil paikneva obeliski pronksplaatidest katte, arvates, et tegu on kullaga). Samas leiab Chora kirikus bareljeefid ukse marmorpõskedel, mida ilmselt ei saanud üle krohvida. Siin on abiks olnud usin meisliga toksimine.
Mimar Sinan
Kahtlemata väärivad vaatamist ka islami pühakojad. Istanbulis paiknevad neist kauneimad ja parima arhitektuuriga hoonete autoriks on Mimar Sinan. Tegu on siinse arhitektuuriloo suurima nimega, kelle roll türgi ehituskunstis on võrreldav Sir Christopher Wreni omaga Inglismaal.
Sinan on Istanbulis projekteerinud rea kauneid mošeesid ja ka hamame (rooma traditsioonil põhinevaid saunasid), karavanseraisid, imarette (sisuliselt vaeste supikööke) ja medreseid (teoloogiline õppeasutus). Armeenia päritoluga arhitekti viljakas 99aastane elu kulges aastatel 1489-1588 ning tema pärand on tõepoolest suur.
Siinsete islamiarhitektuuri pärlite nautimine on suur rõõm – mošeed on imeilusad ja ka kohalike reaktsioon turistide suhtes on sõbralik, kuni selleni välja, et kui jääd mõnda kaunist araabiakeelset teksti kauemaks silmitsema, siis võite kohtuda mõne pearätikustatud türgi kaunitariga, kes teile lahkelt on selle teksti tõlke valmis hiljem meiliga saatma.
Muide, nagu meie kirikuteski ei küsita ka mošeedes piletiraha. Viisakas on jätta pisike annetus, mille vastu antakse korrektselt tšekk. Summa on teie vaba valik ega pea olema suur. Keskmisest natukenegi suurem annetus tekitab juba väga tunnustava reaktsiooni.
Sultaniteajastu mõnud
Nautimist väärib ka ilmalik arhitektuur. Eriti tähelepanuväärne on Türgi valitsejate Topkapi palee, mis ka olmekultuuri silmapaistva näitena on pea kohustuslik vaatamisväärsus. Paraku ka kohutavalt suur ja ajamahukas, mistõttu jäi ta meist järgmist Istanbuli-külastust ootama. No ja ilmalikku arhitektuuri saab nautida ka näiteks mõnes Sinani projekteeritud hamamis, mis on väga meeldiv kosutus füüsiliselt väsitava päeva lõpetuseks. Valusaks trambitud jalad olid pärast sealset massaazhi jälle kasutamiskõlblikud. Hamamid on rooma termide mantlipärijad.Kui jutt juba puhkamisele läks. Hotellivalik on oluline teema. Esmakordsel Istanbuli-reisil on vahest kõige mugavam peatuda Sultanahmetis – vanimas linnaosas, mis sisuliselt paikneb varasemate Konstantinoopoli linnamüüride vahel. Hotellivalik on siin avar ning minu eelistuseks oli seekord Sebnem, pisike ja meeldiv perehotell, mis oma 65eurose ööhinnaga oli üsna keskmisel tasemel. Kui te seal otsustate peatuda, siis osa tube külgneb üsna lärmakate õhtuveetmiskohtadega, vaiksemad merevaatega toad on kõige sümpaatsemad. Lärmakas naabrus võib olla probleemiks ka teistes Sultanahmeti hotellides.Siin linnaosas asub ka Four Seasons’i hotell, kus märkimisväärselt suurema raha eest saab nautida ühte Istanbuli luksuslikemat hotellikeskkonda.Väikeste hotellide võluks on alati sealsete elanike omavahelised kontaktid – väga meeldivad olid õhtused jutuajamised teiste külaliste ja ka hotelli manager’i Tahir Karabasiga.Tänu Tahirile tean nüüd märksa enam Türgi jalgpallist – minu Istanbulis viibimise ajal toimus seal parajasti mäng hiljuti eurosarjaski laineid löönud Galatasaray ning 17kordse ja tänavusegi Türgi meistri Fenerbahce vahel. Meeskonna kehvast käekäigust pettunud Galatasaray fännid üritasid oma koduväljakut põlema panna ja loopisid staadionimurule kõik kättesaadava, ka suure osa toolidest. Türgi jalgpall ja jalgpallifännid on väga emotsionaalsed ning kunagi tahaks ka ise mõnda sealset mängu vaatama jõuda …
Imeline Bosporus
Nüüd tagasi linna. Kindlasti tasub ette võtta laevaretk Bosporusel. Bosporuse kallastel paiknevad imeilusad yali’d (valdavalt puidust villad) meenutavad möödunud elegantseid aegu, mil suursugusesse idalinna saabus Orient Express rahakate seiklejatega. Yali’d, tõsi küll, on valdavalt türklaste eneste mõnusa äraolemise ja kitsamas ringis sotsialiseerimise kohad, kuid mõned neist kuulusid ka Euroopa riikide saatkondadele.
Siinsetele kallastele jäävad ka kindlused, mis türklasel aitasid järk-järgult Bütsantsi territooriumide üle kontrolli saavutada.
Kahe maailmajao vahel
Ja lõpuks avaneb Bosporuselt vaade Mustale merele ning just siin on koht, kus mõistate järsku, et asutegi Euroopa ja Aasia vahel, linnas sees kipub see vähem märgatav olema. Musta mere suudme kohal kõrgub kindlus, mille varemetest avaneb maailmajagude kohtumiskohale ja seda läbivatele laevadele eriti suurepärane vaade.
Sellelt tuurilt tagasi linna jõudes tajute selles leiduvaid vastuolusid uuel moel. Istanbul on segu erineva identiteediga rajoonidest. Lisaks lahknevustele jalgpalliklubide eelistustes on seal ka tõsisemaid erinevusi. Suurem osa linnast jaotub Kuldsarve lahe lõuna- ja põhjakaldale ning laias laastus võib öelda, et lõunaosa on konservatiivne ja põhjaosa progressimeelne. Eriti konservatiivsed on aga Bosporuse Aasia kaldal olevad linnaosad, Üsküdar ja Kadiköy, kus uitamiseks seekord aega ei jäänud.
Milles see konservatiivsus väljendub? Tänavapildis ehk pearätikuga naiste arvus. Mida progressiivsem (kunagi ehk Atatürgi-meelsem) piirkond, seda vähem pearätte kohtab ja seda euroopalikum on ka tänavapilt.
Silmapaistvalt euroopalik on näiteks hiljutise Nobeli laureaadi ja mõningal määral skandalistist kirjaniku Orhan Pamuki kunagine kodupiirkond Nisantasi, millest tänaseks on saanud oluline moetööstuse ja -elu keskus. Kurioosumina on see piirkond populaarne ka vene turistide seas, kes Türgi moetööstuse loomingut sugugi pahaks ei pane – poodide akendel on näha üksjagu venekeelseid silte. Muidugi leiab siit eest ka maailma moetööstuse suurnimede butiigid, aga samas on Türgi suur riik ning omad peened ja kallid kodused kaubamärgid on neil samuti hinnas.
Ka uuemad linnajaod on põnevad. Näiteks rahanduskeskuseks tõusnud Levent. Siit leidsime eest möödunud aastal avatud ja juba rahvusvahelist tunnustust pälvinud arhitektuuriga Canyoni kaubanduskeskuse, kus teiste maailmakuulsate kaubamärkide seas on end sisse seadnud ka näiteks Harvey Nicholsi kaubamaja, kel Eestisse ilmselt iial asja ei saa olema. Ambitsioonikust türklastel jagub ja Istanbul on oma moodsamates osades tasapisi täitumas suurlinlike pilvelõhkujatega.
Kõige võluvamad agulid jäid tee peale kunagi tihedamalt kreeklastega asustatud Feneris, mille tänavatel käis erakordselt aktiivne elu. Tohutu hulk lapsi ja kus aga võimalik, muidugi jalgpalli mängimas. Südantsoojendav vaatepilt, mis hetkeks tõi silme ette kujutluse kunagisest elust Tallinna Kalamaja, Uue Maailma ja Kassisaba tänavatel.
Feneris asub ka tänaseni tegev Konstantinoopoli patriarhaat, millele alluvad ka meie eestimeelsed õigeusu kirikud. Patriarhaadi kooli territooriumil asub ka too Bütsantsi ajast tänaseni tegutsev kirik.
Sinna pole siiski lihtne sattuda. Möödunud aegade viha ja suisa pogrommid (nt 1953. aastal) on võõrrahvad siin ettevaatlikuks teinud ja ligipääs patriarhaadi valdustele on võimalik vaid väga piiratud kellaaegadel.
Värvikad agulid
Tänavaterägastikus teed otsides sattusime ühe Istanbulis töötava ameeriklase peale, kes oli hiljuti Fenerisse kolinud, nautimaks sealset värvikat elu. Jutuks tuli ka sealsete maaliliste puumajade kurb saatus, paljud neist on lootusetult varemetes. Kuulsime, et viimase kolme aasta vältel on Istanbuli jõudnud Euroopa Liidu ja UNESCO toetused selliste puitarhitektuuri pärlite renoveerimiseks. Küsisime üle ka Tahirilt, kes väitis, et on küll, aga neid maju puudutavad regulatsioonid olla nii karmid, et majade taastamine ei taha siiski kuigivõrd sujuda. Enamgi veel, kui keegi tahab krundile reaalselt midagi ehitada, siis pole haruldane, et ootamatult puhkeb tulekahju. Tuttav teema, kas pole?
Põnev on veel ka Galata piirkond, kunagine genovalaste asum, kuhu majutati 16. sajandi Hispaaniast põgenesid sefardi juudid. Muide, kogu see rahvastepaabel, kes siin ajalooliselt on elanud, on tänini alles ja peab oma identiteedist lugu.
Mõni aasta tagasi sattus üks mu abikaasa tuttav hispaanlanna ühe sealse juudiga ka juttu ajama – kuulnud tänaval hispaaniakeelset vestlust, oli järsku ligi astunud üks vanamees, kellel ka hispaania keel veel kenasti 16. sajandi üsna iseäralikus olekus tallel oli. Nüüdsel reisil õnnestus kohata üht kreeklast, kes samuti ise ligi astus ja pidas vajalikuks oma olemasolust märku anda. Veel 20. sajandi alguses olid türklased Istanbulis vähemuses …
Avastamist jagub mitmeteks reisideks
Mina viibisin Istanbulis viis päeva ja lähen sinna miskil hetkel kindlasti tagasi. Avastamist väärivad veel Printsi saared, mis on ülikallis puhkepiirkond privaatvilladega, mille kohta Tahir mainis natuke mürgiselt, et enamik neist kuulub rikastele armeenlastele. Belgradi metsadesse tasuks üks väljasõit teha, Topkapit külastada ning süüa veel ja veel kord kõht täis imelisest Türgi ja Osmani toidust. Ja lihtsalt nautida Igavest Linna. Kui võtate vaevaks sinna sõita, siis kõige olulisem soovitus on – ärge raisake kogu aega vaatamisväärsustele, vaid nautige Istanbuli maalilisi miljöösid.
Kirikud
Hagia Sofia
Vaadates Hagia Sofiat Bütsantsi-aegselt hipodroomilt, tundub see hoone ehk veidi tagasihoidlikum, kui ma teda varemalt olin ette kujutanud. Ehk on küsimus türklaste lisatud minarettides, mis oma sihvaka vertikaalse pürgimusega kiriku mastaapi veidi vähendavad. Raske öelda, aga astudes sellesse Tarkusele pühendatud jumalakotta sisse, tekivad uued muljed. Mälestus Peetri katedraalist Roomas kui kõige võimsamast seninähtud sakraalruumist kahvatub. Kindlasti on roomakatoliku peakirik mõneti uhkemgi. Pompoossem vahest, aga Hagia Sofia interjöör on seletamatult võimsam. Ehk on küsimus intensiivse dekoori puudumises? Või mosaiikide delikaatses säras? Vist siiski mitte. Juba ruumi proportsioonid ja selles liikuv valgus jätavad unustamatu mulje.
See, et Hagia Sofiast on saanud muuseum, on kahtlemata pisikeseks plaastriks kristliku kogukonna hingehaavadele – oli see koht ju kunagi idakiriku südameks. Et muuseum oleks ikka tõepoolest muuseum, on keset kirikuruumi püüdlikult eksponeeritud laste joonistused ja töömehed ehitavad kontserdilava.
Chora kirik
Samamoodi tegutseb muuseum ka kunagises Chora kirikus, hilisemas Kariye Camii’s – jah, ka siin on laste joonistuste näitus. Kirik ehitati 5. sajandil väljapoole Konstantinoopoli müüre, kuid juba 80 aastaga neelas kasvav linn selle endasse. Ka siin näeme mosaiike, kuid erinevalt Hagia Sofiast, kus varaseimad pärinevad 6. sajandist, kuuluvad siinsed 14. sajandisse. Paljud peavad Chora mosaiike uhkemateks kui Hagia Sofia omi. Neid on siin tõepoolest suuremas kontsentratsioonis, aga erinevus on kvalitatiivne – Hagia Sofia kasuks.
Rõõmsa Jumalaema kirik
Võluv on ka üsna pisike Türgi traditsioonis Fethiye Camii nime kandev bütsantsiaegne sakraalhoone, kus täna tegutseb samuti muuseum.See pisike kirik oli patriarhaadi kodukirikuks kuni 1573. aastani, millal ka siia mošee rajati, tähistamaks võite Gruusias ja Aserbaidzhaanis.Väga kaunis on Kristust pantokraatorina kujutav mosaiik kiriku kuplil, aga ka kogu ülejäänud interjöör on oma kadunud krohvi ja tellisseinadega neitsilikult ilus.
Mošeed
Selle reisi valikusse sattus neid neli – mõneti tähelepanuväärsemad. Nagu eespool mainitud, on siinne mošeearhitektuur, eriti interjööriloogika, suuresti mõjutatud Hagia Sofiast. Välisilme osas on islami pühakojad põneval viisil oma teed läinud ja just Sinan on loonud stiili, mida hiljem on eeskujuks võetud.
Suleymanie
Kindlasti võiks külastada Sinani poolt sultan Suleimanile projekteeritud mošeed , mille läheduses paikneb Sinani haud. Õhuline interjöör on tõeliselt vägev. Läheduses paikneb ka imarett, kus küll vaestele tasuta suppi enam ei jagata, aga turistile antakse korraliku hüvitise eest süüa küll, ka maiustusi ja teed.
Rüstem Paša mošee
Neljast kõige pisem ja intiimsem (ka ilusaim), tänavat pidi kõndides võib ülimalt tagasihoidliku sissepääsu väga lihtsalt maha magada. Izniki kuldaja keraamikat saab siin imetleda nii interjööris kui ka mošee ees võlvkäigus.
Sinine mošee
Täpsema nimega Sultan Ahmedi mošee on näide Sinani-järgsest arhitektuurist, autoriks üks tema õpilastest Mehmed Aga. Ohtralt kasutatud Izniki keraamika ja vitraazhaknad loovad pühaliku õhkkonna. Väga monumentaalne ja loodud ambitsiooniga vastasasuvale Hagia Sofiale ära teha. Linnaruumis nad pigem siiski täiendavad teineteist.
Mošee Eyüp’is
Asub kaugel Kuldsarve lahes ja ka laevasõit sinna on tore kogemus. Üks islamimaailma pühamaid paikasid, kuhu maetud Muhammedi lähedase kaasvõitleja Abu Ayyub al-Ansari hauale (4) pääseb ka uskmatu. Soovitaks külastada pühapäeval, mil pidulikult riietunud pered kogunevad seoses ümberlõikustseremooniatega.
– – –
Originaalartikkel on ilmunud ajakirja Estraveller numbris juuni-juuni 2007.
Taustapilt: Shutterstock