Paar aastat tagasi Hiinas reisides oli Helle-Mai Pedastsaarel pidevalt tunne, et ega tegelikult hiinlased välisturiste taha või vaja – sa oled segav faktor, kes ei räägi keelt, ei oska õigesti käituda ja pealekauba veel tahab midagi (nt hotellis magada, restoranis süüa jne). Nüüd hiljuti Aomenis (Macaus) käies sai ta kinnitust mitmele asjale: see ei ole Hiina (hoolimata territoriaalsest kuuluvusest) ja macaulastele turistid täitsa meeldivad.
Tegelikult sattusin ma Macausse üsna juhuslikult. Otsides suvisel kõrgperioodil odavaid lennupileteid Austraalia ja Eesti vahel, sattusin lennufirmale Viva Macau, mis õige odavalt Sydney ja Macau vahet liigub. Selgus ka, et Macaust Hongkongi on vaid napp tunnine kiirlaevareis – ja vajalikud lennulülid olid niisiis edukalt ühendatud. Võimalus Macaus ringi vaadata oli süllekukkunud boonus, millest ma õnneks kinni taipasin haarata.
Macau on pisike – vaid 29 ruutkilomeetrit, mis pealekauba jaotatud poolsaarejupiks (Macau) ja kaheks saareks (Taipa ja Coloane). Mõnusalt kompaktne ajalooline keskus, mis nüüd pea täies koosseisus maailmapärandi nimistusse kuulub, asub Macau poolsaarel. Nii nagu naeratav turismibüroo neiu ladusas inglise keeles seletas – ühest päevast Macau külastamiseks piisab, kui ma kasiinodesse ei plaani minna.
Ma käisin nii linnas kui ka kasiinodes (ei mänginud), aga ütleks, et oleks hea meelega veel mõneks päevaks Macausse jäänud. Nädalaks tegelikult. Macau tundub selline koht, et huvitavaid nurgataguseid on jube palju ja aega on vaja lihtsalt ringi uitamiseks, äraeksimiseks ja võimaluseks juua pisikestes tänavakohvikutes jääkohv või kaks. Poodlemiseks ka hea koht muidugi.
Paljudest maailma kohtadest räägitakse, et just siin „kohtub ida läänega”. Macau teenib minu arvates selle tiitli välja suurema aplausiga kui paljud teised – kohtumine tundub nii kerge, kaunis ja kaubanduslik. Macau „lääs” on selgelt Portugali hõngu.
Viimane eurooplaste koloonia
Portugallased sattusid siia juba 16. sajandil, otsides head baasi Hiinaga äritsemiseks. Ja head kaubitsejad nad olid – ei läinud kohalikega tülli ja samas muudkui laiendasid oma mõjuvälja ja õigusi. Portugali kolooniaks kuulutati Macau ametlikult 1887 ja selleks ta jäi suuremate muutusteta kuni 1960. aastateni, lõplikult aga andis Portugal Macau Hiinale üle 1999. Niisiis oli see esimene ja viimane eurooplaste koloonia Hiinas.
Ja ajalugu on Macaule õpetanud, et hea läbisaamine peremehega on edu aluseks. Macau turismibrošüür nendib diplomaatiliselt: „Macau on tunnistus edukast ida-lääne kultuurilisest pluralismist, peegeldades Hiina igikestvat avatust lääne kultuurikontseptsioonidele; see on vili vastastikusest austusest ja sallivusest erinevate kultuuride ja tsivilisatsioonide vahel.”
Vahemerelikku sarmi stiilis „kitsas käänuline tänav, valgeks lubjatud maja, lahtine põnev uks” jätkub Macaus küllaga tänaseni. Tänavasildid on kahes keeles – portugali ja hiina. Põnev on kuulata kantonikeelset kõnet ja vahelduseks tabada lausejuppe „Rua da Felicidade” vms. Samas iga nurga taga on traditsioonilised hiina poekesed, müügiks mandlikoogid, nätsked kuivatatud liha „lehed” ja kõiksugu veidrad juured-seemned.
Raske öelda, kas need poed on tõesti alati seal olnud või on viimasel ajal toimunud suur „ärkamisaeg” seoses turismimassidega Hiinast ja Hongkongist. Rahvast liigub Macaus igatahes kõvasti – tunnistuseks sellele, et maailma kõrgeima rahvastikutihedusega piirkond (üle poole miljoni elaniku meie Lasnamäe suurusel alal) on samas ka meeletu turismimagnet (25 miljonit turisti aastas). Siiski on üllatav, et natuke kesklinnast eemale ekseldes on võimalik kõndida mööda pea inimtühje tänavakesi. Ehk oli mul abiks augustikuine pärastlõunane leitsak ja traditsioonilise siesta aja trotsimine ja ega kaua ses kuumuses muidugi kõndida jaksagi.
Mõnus kohvikukultuur
Macaus õilmitseb õnneks kohvikukultuur, väikeseid mõnusaid istumiskohti, kus nii jäiseid kui kuumi jooke pakutakse, leiab külluses. Samavõrd mõnus on ka Macau söögivalik – Portugali ja Hiina sugemed on põimunud kauniks koosluseks, mille ülimaks tipuks pidavat olema hõrgud kalaroad. Ma ei tea, kust täpselt oli pärit mu lõunane krevetipannkook, kuid väga hea ta igatahes oli.
Macau linnasüdameks on mustvalge lainemustriga sillutatud Senado väljak. Piltide pealt näeb see looklev muster peadpööritavalt lahe välja. Minu külaskäigu ajal oli aga kogu kesklinn parasjagu käimasolevate olümpiamängude hulluses kaetud olümpiamaskottidega. Püstitatud tulpadel eksponeeriti kõiki maskotivõistluse töid. Ja neid ideid ikka jagus. Natuke tegelikult paistis tulpade vahelt sillutist ka.
Lühike jalutuskäik mööda poodidega ääristatud tänavat (firmariiete/kellade/kingade outlet’id ja hiina meenepoekesed vaheldumisi) viib Macau kuulsaima kiriku São Paulo juurde. Tegemist on tegelikult varemetega – tulekahjust 1835. aastal jäi ainult katedraali fassaad alles. Aga trepp sinna on võimas ja vaated imelised – São Paulo oli ikka tõeline kirik keset küla. Fassaadi taga laiub nüüd suur lage plats, aga see tühjus on petlik. Maa-aluses krüptis asub sakraalkunsti muuseum, kus hoitakse ka üht erilist pilti, mis päästeti katedraali põlengust. Pilt kujutab peaingel Miikaeli, kes näeb kahtlaselt samurai moodi välja (pildi autor on jaapanlane).
Ida-lääne tasakaalu huvides käisin ära ka A-Ma templis, mis asub samuti künka otsas, kuid otse mere ääres. A-Ma, mis püstitati meresõitjate ja kalurite jumalanna auks 15. sajandil, on üks vanimaid templeid Macaus ja arvatakse, et vastutab ka riigikese nime eest. Nimelt kui portugallased maabusid, küsisid nad kohalikelt, kuhu nad siis ka jõudnud on. Vastuseks tuli „A-Ma-Gao” ehk A-Ma laht. A-Ma templis käib vilgas tegevus tänaseni ja siia tullakse ikka asja pärast, mitte niisama uudistama. Vaadata on templi uhke punane fassaad ja suur kivimürakas templi ees, kuhu on laev sisse raiutud.
Macau vanalinna võlud vahelduvad tänapäeva Hiina pompoossete ettevõtmistega. Neist sõna otseses mõttes silmatorkavaim on uhiuus Grand Lisboa kasiino. Tegemist on suure kuldse keraga, millele tõrvik otsa pistetud. Ausalt. Arhitektuuriliselt ilmselt kallis lahendus, aga efektne. Ja särab kõikjale kätte – hea orientiir linnas liikudes.
Vahel on suur kogus kiirgavat kitši just see, mida vaja heaks tujuks. Või siis jälle suurest masendusest ülesaamiseks – oleneb, kuidas asjad kasiinos kujunevad. Kuna ma ise pole eriline hasartmänguhuviline, siis kasiinode sisemusega tutvumine jäi põgusaks. Küll aga nägin küllaldaselt väga õnnelikke või väga morne inimesi neist lahkumas.
Võidud kullaks
Kesklinna kasiinode ümbrus on kulla- ja ehtepoodidega ümbritsetud – kuhugi tuleb need värsked ja ootamatud ressursid ju paigutada (või ehk oma asjad pantida?). Nende poodide akendel särasid väga ekstravagantsed kuldkujukesed ja ornamendid, hiina maitsele kohaselt kollased-kuldsed (kõrgema kullasisaldusega, kui me harjunud oleme).
Grand Lisboa kõrval kirendab tagasihoidlikult, kuid igikestvalt Casino Lisboa. Seest pidavat ta olema suurepärases kuuekümnendate vaimus dekoreeritud. Ilmselt mõjub see värskendavalt kõigi nende uute hiilgavate kasiinode kõrval. Kasiinosid on Macaus hetkel umbes 40 ringis, ja järjest uued megaehitised võitlevad suurima, kõrgeima, kalleima ja uhkeima tiitlitele. Macau on igatahes oma tiitlid „Oriendi Monte Carlo” ja „Ida Las Vegas” ausalt välja teeninud. Valitsuse sissetulekutest muide moodustab hasartmängumaks umbes 70% ja see on ainus piirkond Hiinas, kus mängupõrgud lubatud on.
Macau poolsaare teised suured kasiinod, Sands ja Galaxy asuvad kohe sadama kõrval vee ääres – ju et hongkonglased vähem aega linnas veedaksid ja rohkem aega-raha kasiinodes kulutaksid. N-ö „kultuurne meelelahutus” on kohe kasiinode kõrvale püsti pandud, võttes hiinaliku ja suurejoonelise teemapargi vormi. Kalurite kail, nagu seda ala kutsutakse, asuvad kõrvuti Rooma amfiteater, Väike Itaalia, igal ööl „purskav” vulkaan, Tangi dünastia kindlus, Pisa torn jne.
Turismiarendajate ja ärimeeste mõtted Macaus tunduvad liikuvat liinil „milleks minna mujale, kui meil on siin kõik olemas”. Ja Macau pole nähtavasti veel kaugeltki valmis.
Eestlasele viisata
Eestlastel pole viisat vaja ei Aomeni piirkonna ega Hongkongi külastamiseks. Alates detsembrist 1999 on Macau taaskorporeeritud Hiinasse kui eriline administratiivpiirkond, kuid veel 50 aastaks on neil õigus ajada oma rida. Macau puhul oli kokkulepe Hiina ja Portugali vahel selline, et nende 50 aasta jooksul säilitab Macau oma sotsiaal- ja majandussüsteemi, elustiili, õigused ja vabadused. Hiinaga ühised on vaid välispoliitika ja kaitsemeetmed.
Macau ja Hongkongi vahel saab kiiresti ja muretult liikuda kiirpraamidega. Sõit võtab aega ühe tunni ja maksab umbes 150 Hongkongi dollarit või Macau pataca’t.
Originaalartikkel on ilmunud ajakirja Estraveller numbris detsember-jaanuar 2008.
Teemad