Siinsetel elanikel tuleb läbida sedavõrd suuri vahemaid, et kunagi iidsetel aegadel kodustasid nende esivanemad looma, keda tänane maailm tunneb hobusena. Seejärel leiutasid nad kumõssi, mis sisuliselt tähendab halvaks läinud hobusepiima. Kasahhi rahva kolmas suur saavutus on mõistagi Borat.
Kui neid ridu luges nüüd üks tõeline kasahh, siis võiks ta autori 10 meetri pealt kiviga surnuks visata. No ja kui autor oleks ahelais, siis 50 meetri pealt.
Nali naljaks, aga kui Borati olemas poleks, siis poleks olemas ka Kasahstani tänast tuntust, kiristagu kasahhid selle väite peale hambaid palju tahes.
Läbi kahe ajavööndi ulatuv Kasahstan on tõeliselt suur riik, maailmas pindalalt üheksas, kuid rahvast on seal siiski vaid kümme korda rohkem kui Eestis.
Asustustihedus kuus inimest ruutkilomeetri kohta tähendab seda, et suurt osa riigist katavad inimtühjad kõrbed, stepid ja mäestikud.
Eestlastele on see riik veel võõras, Borati reklaamitööle vaatamata pole eesti toimekas kapital siin väga aktiivselt nuuskimas käinud. Ometi on areng viimasel aastakümnel olnud tormiline ja mis veelgi põnevam, see on aset leidnud meie riikluse arenguga samal ajateljel – Kasahstan iseseisvus 1991. aastal, kui samast vennalike rahvaste perest pääses ka Eesti.
Kui rääkida Kasahstanist, siis ei pääse kuidagi mööda Nursultan Nazarbajevist, sealsest autokraatlikust presidendist, valgustatud valitsejast, keda kasahhi rahvas palavalt armastab.
Peaaegu kuningriik
Et suurimat parteid juhib president ise ja suuruselt kolmandat presidendi tütar, siis on tegu peaaegu kuningriigiga. Muidugi toimuvad siin ka valimised, ent nende demokraatlikkuse osas on näiteks OSCE kahtleval seisukohal.
Võib-olla pole põhjust, viimatistel valmistel murdis end parlamenti ka üks opositsiooni esindaja…
Despoodid ja autokraadid võivad olla demokraatialembesele eurooplasele tüütud ja vastikud, ent ometi kätkeb nende võimutäius endas halvasti varjatud võlusid – võimet korda saata suuri asju ja seda väga lühikese ajaga, eriti kui tegu on veel sedavõrd rikka riigiga kui Kasahstan.
Kasahstan paikneb kohas, mida kunagi läbis suure siiditee põhjapoolsem haru, seega tsoonis, mis on läbi ajaloo ühendanud ida ja läänt. Täna on Kasahstan sillaks kahe suure majandusruumi, Venemaa ja Hiina vahel ja kui lisame siia veel rahvuslikud nafta- ja gaasivarud, siis muutub pilt põnevaks. SKP elaniku kohta on küll kaks korda väiksem kui Eestis, ent kokku on neil seda raha ikka väga palju.
Kui meil kunagi koliti haridusministeerium Tallinnast Tartusse, siis oli tegu üsna uskumatu ettevõtmisega. Kasahhid kolisid aga pealinnast minema ka kõik teised ministeeriumid. Nimelt otsustas suur juht ja õpetaja 1994. aastal rajada steppide keskele täiesti uue metropoli ja 1997. aastast ongi Kasahstani pealinnaks Astana.
Kunagiste uudismaade keskuseks olnud raudteeäärne asula paikneb strateegiliselt paremas positsioonis kui Almatõ, ka peaks asukoht võimaldama suuremat võimu riigi põhjapoolsete alade üle, mis seni Venemaa mõju alla kippusid libisema. Kurjad keeled seevastu väidavad, et Astana on lihtsalt võimalus pakkuda presidendi klanni valduses olevatele ehitusettevõtetele tulusaid tellimusi.
Astana on grandioosne projekt, mastaapsuselt ja olemuselt võrreldav ehk Peterburi rajamisega. Erinevalt Eestist, kus pealinna ilme ja areng ei huvita pea kedagi, on kasahhide sooviks rajada linn, mis ei oleks mitte üksnes Kasahstani pealinn, vaid kogu Kesk-Aasia keskus, ja seda nii vaimu kui võimu seisukohast. Linna planeerimiseks kuulutati välja arhitektuurikonkurss, mille võitis jaapani arhitekt Kisho Kurokawa, ja planeering peaks arvestama regiooni olulisima linna arenguga paljude põlvkondade vältel.
Astana on karm koht, temperatuur võib aasta lõikes kõikuda ligi 90 kraadi, 45 soojakraadist 45 miinuskraadini! Elamispinda napib, sest linn ei kasva nii kiiresti kui valitsuse ja rahvusvaheliste ettevõtete opereerimiseks vajalikud rahvahulgad.
Näiteks võite sattuda juttu vestma autojuhiga, kes sõidutab oma ettevõtte tähtsaid ninasid roolivõimuta Volgaga, mille jäiga rooli keeramine külmas talves lausa valulikke grimasse esile kutsub. Tema pere elab soojakus, kus üle 30kraadise külmaga talves on ainsaks küttekehaks pursuika.
Endine Šõmkenti (Kasahhimaa lõunapiiri läheduses asuva linna) liiklusmiilits on tulnud Astanasse õnne otsima nagu paljud teisedki. Õnn seevastu kipub vilkalt eest ära jooksma ning nii on Astanas kibestunud inimeste kontsentratsioon erakordselt kõrge.
Suur osa Astanast on mõneti potjomkinlus, grandioossed kaheldava ehituskvaliteediga hooned, mis laiutavad keset tühjust. Rahvusvahelised ettevõtted rajavad sinna kontoreid, mille ainsaks ülesandeks on esinduslik ja edev välja näha. On täiesti tavaline, et ettevõtte peakontor asub Astanas ning seal töötab avarates tingimustes vaid kaks inimest, seevastu Almatõ kitsamas ja vähem esinduslikus kontoris sebib ringi 40 inimest.
Raha elab Almatõs
Almatõd valitsuse ärakolimine eriti ei morjendanud. Presidendipalee seisab ikka omal kohal ja raha on siin linnas täna rohkemgi kui aastate eest. Almatõ on Kasahhimaa ärikeskus, “kõigi õunte vanaisa”, nagu nimi ütleb, ehk siis oma regiooni Big Apple.
Seegi linn ei ole väga vana. 1911. aasta maavärin hävitas kõik olulisemad varasemad hooned. Püsti jäi vaid imposantne õigeusu katedraal. Asustus paikneb mägede vahel orus ja nii on seda aegade vältel sasinud ka mudalaviinid. Kaitseks nende eest on mägedesse ehitatud suur tamm, mis on kahtlemata ka üks linna vaatamisväärsustest.
Lennujaam asub linna kõige madalamas osas, 640 meetri kõrgusel. Edasi tõuseb linn mägede suunas 1000 meetri kõrgusele. Aktiivsema elutegevusega linnajagudes kipub kõrguste vahe olema 300 meetrit, mistõttu jalgsi liikumine annab kohati vägagi väärika sportliku koormuse.
Tänavad moodustavad ida-lääne ja põhja-lõuna suunal jooksva võrgustiku. Kõik on lihtne, selge, igal ristmikul on valgusfoor, ja tänavatel valitseb täielik kaos. Mitte et kasahhid ei oleks seaduskuulekad autojuhid: kui ikka fooris roheline vilkuma hakkab, litsutakse kohe pidurit, kollasega ei sõida ristmikule keegi. Kaos näikse tekkivat hoopis roheliste lainete ja mitme teise loogilise, ent sugugi mitte väga haruldase liikluskorraldusvahendi ignoreerimisest. Kui olukord väga hulluks muutub (linnas liigub Almatõs viibiv president või lähevad foorid lihtsalt rivist välja), siirduvad tänavatele reguleerijad, kelle tegevus kaost mõnevõrra leevendab.
Siin liikumiseks ei pea tingimata autoomanik olema. Astud tänava serva, tõstad käe ja juba peatubki auto – tšasnik ehk eraautoga taksoteenuse pakkuja on Almatõs täiesti orgaaniline ja usaldusväärne nähtus. Tariifid hakkavad meie mõistes 20 kroonist umbes 15minutise sõidu puhul. Sihtkohaks nimetatakse tänavate ristmik ja autojuhile öeldakse ka hind.
Kõlab see näiteks nii: “Furmanova-Komsomolskaja – dvesti”. Kui autojuhile hind meeldib ja ta tõepoolest ka sinna kanti sõita tahab, siis oletegi teel. Taksomeetrit neis autodes ei kohta. Poolteist tundi koduteed võib nõnda töökale kasahhile tähendada töö juurest teenitavale palgale (näiteks 500 dollarit) samaväärse lisasissetuleku teenimist. Päristaksot saab siiski samuti tellida.
Linnas on võimalik liikuda ka bussiga, aga nende 20kohaliste liikurite toimimine on täiesti juhuslik – pole ime, kui peatusesse saabub näiteks korraga kolm bussi number 5, kuna nende liikumisgraafik on segi läinud ja koos on toredam sõita ka …
Kui te peaksite aga soovima autoga Almatõs liigelda, siis kahtlemata kõige trendikam liikur on Land Cruiser, mille tellimise aeg on tänaseks pikenenud poole aastani. Suurde autosse suhtutakse respektiga.
Raha on ja ei ole ka
Kui teil tekib küsimus, kuidas nad endile selliseid autosid lubada suudavad, siis nagu eespool mainitud, raha on riigis ju kõvasti.
Kui noor inimene lõpetab ülikooli siis kipub tema palgasooviks olema 1500 dollarit. Polegi palju, kui mõelda, et kahetoalise korralikuma korteri üür on siin 800 dollarit.
Tõsiasi on küll see, et ega kõigile sellist palka ei maksta ja reaalselt näevad seda summat õnnelikud, kes suudavad end otse ülikoolist keskastme juhtideks murda.
Teisalt, palk ei tähenda Kasahhis kunagi ainsat sissetulekut. Vaja juurde teenida, siis teed kas või natuke taksot, nagu ülal kirjeldatud.
Ja tulles tagasi autosõidu juurde – miilits ei olegi alati paha. See-eest on seda poolriiklik turvafirma, kelle töötajad miilitsalaadseid vorme kandes autojuhtidelt raha koorivad.
Kilod näitavad väärikust
Kuidas teenitud raha sirgu lüüakse? Söömine on oluline. Kõhn mees on vaene mees ja sellisest ei peeta kuigivõrd lugu. Kui sul ikka raha on, siis jaksad sa ka nii palju süüa osta, et kehakaal seda väljendab.
Kui mu kehakaal vahepeal aktiivsema sportimise tõttu langes, muutusid kasahhidest tuttavad murelikuks – ega ma äkki haigeks ei ole jäänud.
Söögikohti leidub laias skaalas. Näiteks söögikohad mägedes ülalpool sudu: šašlõkikohad jurtades, istud patjadel ja vaatad alla orgu. On ka ülieuroopalikke kohti, kus toit serveeritakse hõbenõudel ja nurgas mängib pianist vaikset rahulikku muusikat.
Selline koht on Biblioteka, mille seinu katavad raamaturiiulid ning menüügi serveeritakse raamatu vahel nagu meil Seiklusjuttudes. Õhtusöök maksab seal kuuesaja krooni ümber, seda juhul kui tarbida kohalikku veini, mis maailma mastaabis pole kuigivõrd tegija, aga on kohalikus kontekstis täiesti joodav. Leidub nii kuiva kui magusat. Söök mägedes maksab kaks-kolmsada koos joogiga. Kangemast tasub proovida kohalikke viinasid, osad neist on võimelised võistlema vene paremikuga. Ka siinsed konjakid on põnevad.
Almatõ lähedal mägedes paikneb Medeo. See on kunagine NSVL talispordikoondise treeninglaager, kus kunagi eesti sportlasedki on oma vormi lihvinud. Siin paikneb ka ainulaadne uisustaadion, millel mägede hõredamas õhus on püstitatud mitmeid kiiruisutamise maailmarekordeid. Mõnda aega on Medeo olnud jaapanlastest investorite huviorbiidis, ent vaatamata heldetele pakkumistele kasahhid oma spordimekat ei müü.
Loomulikult tahavad kasahhid siin ka taliolümpiat korraldada, aga esimesel katsel neil kandideerimine ei õnnestunud. Nii proovitakse esmalt kätt 2011. aastal Aasia talimängudega.
Kasahhimaa tunneb vaimustust progressist. Mobiiltelefon on IN. Neid kasutatakse agarasti ja kohaliku kommunikatsiooni hinnad ei ole kõrged. Mobiilside reklaamidelt võite siin lugeda selliseid lauseid: “Katame 70% elanikkonnast ja 5% territooriumist”. 5% territooriumist ei tähenda muide, et katmata jääksid tingimata vaid stepid ja mäestikud, ka Almatõs on täiesti tavaline, et levi eksisteerib üle kvartali. Vahepeal võib levi küll olla, ent see on juba teise operaatori oma. Nutikad kasahhid kasutavad seetõttu kaht telefoni, et stabiilselt kättesaadavad olla.
Suurt arenguhüpet on tegemas ka internet. See, et täna ei leia Kasahhimaa kohta internetist kuigi palju infot, ei tähenda, et kahe lähema aasta vältel pilt radikaalselt ei muutuks. Seda turgu on käinud noolimas mõni üksik eestimaine ettevõtja, ent seni pole nad märkimisväärset läbimurret saavutanud.
Äri Kasahstanis
Eestlane kipub enamasti olema arrogantne ega saa kohalikust reeglistikust aru. Kasahhimaa on sügavalt ringkäenduslik riik, kus kogukondlikud struktuurid on palju olulisemad kui konkreetsed ärisuhted. Ühelt poolt tähendab see, et peab olema kontakte, teisalt tähendab see ka valmidust olla oma sõpradele kasulik. Ärge arvake, et see on otseselt altkäemaks, kuigi ka selline nähtus moodustab siin vaat et riigi omale paralleelse maksusüsteemi.
Kasulikkus tähendab teenet teene vastu. Nii on ka pisikeses Kasahhi pulmas umbes 150 külalist. Külalised lahkuvad tänutundega ja on omalt poolt valmis värskele naisemehele teene osutama, sellele järgnevad vastuteened …
Peale kasahhide elab siinmail veel teisigi rahvusi. Loomulikult on kõvasti venelasi, aga neid on arvukalt ka Venemaale tagasi rännanud, samuti on tagasi kolinud kunagi Astana kanti küüditatud volgasakslased. Kohalikud väiksemad hõimud on aga oma tavades tänaseni väga rangelt kinni. Nii võite Almatõs leiba teenimas kohata näiteks noormehi, kelle elu üle langetab hõimunõukogu, kelle otsuseid võiksid nad ju ka eirata, aga siis heidetaks nad ka hõimust välja. Seni aga, isegi kui nad peaks töötuks jääma, asuvad hõimu 1200 liiget kiiresti seisusekohast töökohta otsima.
Broneerige piletid
Tulles tagasi eestlaste juurde – tee Kasahstani on avatud. Ja kui te peaksite lihtsa turistiliku uudistamise asemel soovima siinsest majanduskasvust kasu lõigata, siis eelkõige on siia põhjust tulla oskusteaberohkete valdkondade esindajatel, aga kes teab, võib-olla on eestlastel kunagi ka ridamisi kuurorte Kaspia rannikul. Leedukad ja lätlased on muide juba kohal, viimased on suutnud isegi oma reklaamiagentuuri asutada.
Meeles tasub pidada vaid seda, et kohaliku tööjõuga on probleeme. Ühelt poolt kummitab tööpuudus ja teisalt tööjõupuudus. Täna näikse kõige asjalikum lahendus tööjõu leidmiseks olevat korralik ettevõttesisene koolitusprogramm, mis reaalselt garanteerib, et tööjõu ja ettevõtja huvid üksteisele lähemale nihkuvad. Muidu kipuvad kultuurierinevused suureks jääma.
Et kuidas Kasahstani saab? Ikka lennukiga: Frankfurdi kaudu Lufthansaga on vahest kõige mugavam, üle Londoni British Airwaysiga minnes tuleks lennujaamasid vahetada, lendab ka KLM.
Ja veel. Olge ööbimist valides tähelepanelikud. Nii Almatõs kui Astanas domineerivad väga kallid hotellid. Kesktaset sisuliselt pole ja seda otsides võite mõne õuduse otsa sattuda. Kõige soodsam on ehk isegi lühiajaline korteri rentimine, ent selleks vajaksite kohaliku tuttava abi. Igatahes tasub ööbimise broneerimisel usaldusväärse allika abile tugineda, et hiljem mitte pettuda.
Estravelleri toimetus tänab loo valmimisel osutatud abi eest Julia Zhilkinat Aktau reisibüroost Madagascar (www.madagascar.kz).
Astana püramiid
Alustatud märtsis 2005, valmis see hoone 2006. aasta suvel. Hoone mastaabid on muljetavaldavad – kõrgus 62 meetrit, põhjapind 62×62 meetrit. Lisaks maa-alused korrused, mida peidab ligi 20 meetri kõrgune muldkeha, mis püramiidi ümbritsevast maastikust veelgi kõrgemale tõstab.
President Nazarbajev otsustas luua uue institutsiooni – Maailma ja Traditsiooniliste Religioonide Juhtide Kongressi. See üritus on nüüdseks aset leidnud kahel korral.
Et ettevõtmine väärikam oleks, ehitatigi “tagasihoidlik” hoone – Rahu ja Kooskõla Palee. Lisaks kongressiruumile mahutab püramiid veel Rippuvad Aiad, Kultuuri Muuseumi, Tsivilisatsiooni Ülikooli ja 1500kohalise ooperimaja, mis peaks kinda heitma maailma kuulsamatele ooperitele.
Kogu selle meeletuse arhitektuurilise lahenduse on loonud briti arhitekt Sir Norman Foster, maailmakuulus vanahärra, kelle tuntuimaks tööks on vast Riigipäevahoone kuppel Berliinis. Fosteri kaubamärgiks on väga põnevad insenertehnilised lahendused, tänu millele näikse tema looming pärinevat justkui tulevikust.
Foster võttis selle hoone loomisel šnitti prantsuse revolutsioonieelsetelt utopistlikelt arhitektidelt Etienne-Louis Boullée’lt ja Claude-Nicholas Ledoux’lt.
Kuuldavasti ei jää püramiid Fosteri viimaseks tellimuseks Astanas. Ees ootab tervet linnaosa mahutava telkehitise rajamine.
– – –
Artikkel on ilmunud ajakirja Estraveller numbris veebruar-märts 2007.
Taustapilt: Shutterstock