Lennundushuvilisel Teodor Luczkowskil tekkis soov teada saada, kas selline tiitel on ikka põhjendatud, ja sõitmas ta seal käiski. Põhjusi Vancouverit külastada oli teisigi – saavad seal ju mõne aasta pärast olümpiamedalid kaela maailma parimad suusatajad.
Vancouver pole mitte ainult linn, sama nime kannab ka läheduses olev saar, kus asuv Briti Columbia provintsi pealinn Victoria pakub turistidele vaat et rohkemgi vaatamisväärsusi kui Vancouveri linn, kust pääseb Victoriasse praami, kopteri või vesilennukiga.
Pooleteisttunnisele praamisõidule lisanduvad umbes sama pikad bussisõidud sadamasse ja sadamast, kopterisõit on aga päris kallis. Vesilennukiga saab kiiresti ja kohalike jaoks ilmselt vastuvõetava hinnaga (ca 1300 kr), muidu ei saakski ju tegu olla maailma kõige tihedama liiklusega vesilennukiliiniga.
Lennud Victoriasse väljuvad Vancouveri südalinna sadamast umbes veerandtunniste vahedega. Lennuliine on loomulikult teisigi, nii saab Victoriast vesilennukiga muuhulgas sõita otse ka Vancouveri rahvusvahelisele lennuväljale, mis samuti asub saarel.
Hinnatundlikum reisija võib valida saarele sõitmiseks suurlinnale lähima sihtkoha Nanaimo (piletihind üle 700 kr) ning leppida enam kui kahetunnise bussisõiduga Victoriasse. Turist võib võtta seda aga huvipakkuva bussiekskursioonina pindalalt umbes kolmveerandi Eesti suuruse Vancouveri saare kahe suurima linna vahel.
Põhitegijateks vesilennunduse vallas on kaks lennukompaniid, Harbour Air ja West Coast Air. Mõlemal on umbes 20 lennukit, millest valdav enamik toodetud Kanadas ning mis kannavad vesilennukite jaoks igati sobivaid nimesid. Väikseim, kuue reisijakohaga lennuk DHC-2 on Beaver (‘kobras’), DHC-3 on Otter (‘saarmas’), 14kohalise turbomootoriga DHC-3 nimeks on Turbo Otter (otsetõlkes seega ‘turbosaarmas’). Suurima, kahemootorilise ja 19kohalise DHC-6 nimi on Twin Otter.
Lendudele, muide, kutsutakse, infotabloodele loota ei saa ja neid ei pruugi ollagi. Julgem reisija võib saada koha piloodikabiinis lenduri kõrval. Mitte et seal ohtlikum oleks, lihtsalt pardakaardil pole kohta näidatud ja esiistmel saab lennata reisija, kes seda kohta esimesena küsida taipab. Salongis viibijatest erinevalt saab ta lisavarustusena kõrvaklapid, et lenduri ja lennujuhi vahelist vestlust pealt kuulata ning lenduriga vestelda, kui jututeema tekib.
Liinilendudele lisaks tehakse huvilende, sest liigendatud rannaäär, mäed ja rohked järved on ülevalt vaatamist väärt. Tellimuslendude seas on silmatorkavaim võimalus teha vaalade vaatluslende ja kui lennukilt ühtegi vaala silma ei jää, siis pole hullu. Üks linna olulisematest vaatamisväärsustest, Vancouver Aquarium pakub võimalust näha vaalu ja muid mereasukaid päris lähedalt, nii ülalt kui vee alt.
Harbour Airiga lendamiseks ei pea tingimata Kanadasse sõitma. Kui varem toimus lennuühendus Malta ja Gozo saare vahel kopteriga, siis alates eelmise aasta juulist lendab Valletta sadamast Gozole Harbour Airi Turbo Otter. Paar aastat varem aitas sama lennufirma taastada regulaarse vesilennuliikluse Kreekas.
Korfu saarel peakorterit pidav AirSea Lines alustas 2004. aastal lendudega nimetatud saarel asuvast Gouvia Marina sadamast. Hetkel on AirSea Linesil kolm lennukit Twin Otter, hulk liine ja julged laienemisplaanid lähiaastateks.
Ajalugu ja tänapäev
Maailmas, eriti piirkondades, kus on sadu või lausa tuhandeid veekogusid, on vesilennukid tihedas kasutuses, kuid nendega lendamiseks peab enamasti olema selle lennuki omanik või viimase hea tuttav. Sadamakassast müüakse pileteid lennureisiks vähestes kohtades maailmas. Euroopas võib lisaks Maltale ja Kreekale leida vaid üksikuid kohti, kus saab vesilennukiga huvilennule minna.
Lennundusajastu esimesel poolel oli olukord pisut teistsugune. Lennuliinide avamine vesilennukitega oli sageli kõige mõistlikum otsus. Sobilikke lennuvälju nappis ja mis seal salata, ebakindla tehnika tõttu oli lennureisijal kindlam tunne astuda sellise lennuki pardale, mille mootorite seiskumise korral oli hädamaandumiskohtade valik võimalikult lai.
Eks ka esimesed lennuliinid Tallinnast algasid kas Kadrioru kandist või Ülemiste järvelt, põhitegijaks oli tollal kuuekohaline vesilennuk Junkers F13. Finnairi pika ajaloo algusaastaks loetakse 1923, kui Junkersid hakkasid Helsingist Tallinna lendama.
Kunagi pidid ühe suurima, tuntuima ja ambitsioonikaima lennukompanii Pan Americani juhid mandreid ühendavaid lennuliine kavandades kaardi pealt üles otsima ookeanis leiduvad väikesaared. Kütusepaake tuli ju pikkade lendude puhul korduvalt täita.
Need saared leiti, lennusadamad ehitati ja Boeingult telliti lennuk, mis oleks rahakate lennureisijate vääriline. Enne suurt sõda sai paatkerega 74kohaline Boeing 314 Clipper pea sama kuulsaks kui Boeing 747 poole sajandi pärast. Clipperite ajast pärineb ka komme kutsuda lennukit laevaks (ship).
Edasi järgnes vesilennukite jaoks dinosauruste ajajärk – suurim, kaheksamootoriline ja sadu reisijaid mahutama pidanud vesilennuk Hughes H-4 valmis 1947. aastal ja ta tegi vaid ühe, umbes minutilise lennu. Õnneks pääses ta lammutamisest ja asub nüüd USA Oregoni osariigis asuvas Evergreen Aviation Museumis just tema jaoks ehitatud hoones.
Spiraalse arenguteooria pooldajad võivad peagi oma veendumusi kinnitada näidetega vesilennunduse vallast. Metsatulekahjude kasvav arv ja ulatus on viinud mõttele luua Euroopas ühine vesilennukitega varustatud päästeüksus. Vene reaktiivmootoritega amfiiblennuki Be-200 pikka aega vindunud projekti vastu on hakatud ostuhuvi tundma, see sobib tuld kustutama ja vajadusel ka 72 reisijat sihtkohta toimetama. Hiljuti taaskäivitus Vancouveri saarel Twin Otterite tootmine.
Alustada lennureisi ülerahvastatud lennujaama asemel kesklinna sadamast meretuulte vallast pole üldse halb mõte.
Originaalartikkel on ilmunud ajakirja Estraveller numbris aprill-mai 2008.
Teemad