Mauri Saarend oli juba ammu lubanud lastele pikemat välissõitu ja esialgu plaanis tavalise eestlasena ikka valmisreisi Egiptusse või Kanaari saartele. Kahtlasevõitu ja pisikeste masinatega lennufirmad ning massiturismi sihtkohad siiski ei tõmmanud, lisaks seadsid neli last omad piirangud majutusele – mitme magamistoaga hotellinumbreid väga ei leiagi ja koolivaheajal võib sooduspakkumised unustada. Sihtkohaks sai nii hoopis Florida, mille rõõme ja muresid suure seltskonnaga (kellest noorem vaid aastane) mööda teemaparke reisides pereisa jagabki.
Reisiplaani jäi veel päev Saksamaal Hamburgis, paar päeva New Yorgis ning tagasiteel päev Londonis. Euroopa vahepeatused olid eelkõige tingitud soovist lendude hinda madalamaks saada. Kuuekesi reisimine annab teatud mahueelise majutuse ja autorendi osas – kulusid ühe reisija kohta tuleb vähem, aga lendudel see muidugi ei kehti.
Et lennud olidki meie eelarves kõige suurem üksik kuluartikkel, nõudis hea variandi leidmine pikka planeerimist, väga varajast piletite väljaostmist ning reisimist väljaspool sihtkoha kõrghooaega, mis on Florida puhul igal juhul väga hea mõte.
Kuna reis toimus lastega (vanused 12, 10, 8 ning üks aasta ja kolm kuud), oli firma valikul absoluutne nõue, et pikkadel lendudel oleks igaühel isiklik ekraan.
Pikkade lendude valik langes lõpuks British Airwaysi kasuks tänu Saksamaalt alanud kampaaniahindadele. Eestist algavad lennud nendega ajaliselt hästi kokku ei sobinud, aga parem ongi pikal reisil vahepeatusi teha ning mitte muretseda pagasi pärast.
Miks Florida? Olen käinud kuues maailmajaos, enam kui 50 riigis ja julgen arvata, et Florida võiks olla läbi laste silmade vaadates üks põnevamaid paiku planeedil.
Florida põhiline tõmbenumber nii lastele kui ka täiskasvanutele on teemapargid, kus tegevust jätkub nädalateks, kuid sellest lähemalt allpool. Sombune Eesti sügis, mille sisse jääb laste koolivaheaeg, on selle osariigi külastamiseks suurepärane aeg. Õhutemperatuur on suvisest palavusest langenud meeldiva +25 kraadi kanti, ka merevesi on veel soe.
Madalhooajal on turiste vähem ja hotellide hinnad soodsamad ning teemaparkide tundidepikkused järjekorrad populaarsematele atraktsioonidele oluliselt lühenenud või sootuks kadunud. Tegemist on peresõbraliku sihtkohaga, mis tähendab ka seda, et suuremalegi seltskonnale taskukohase hinnaga majutuse leidmine pole probleem.
Perereisi eelarve
Reisieelarvest rääkides jäi meil n-ö baaskulu (lend+majutus) ühe inimese kohta 10 000 krooni kanti. Selles sisaldus kokku kuus lendu kolme lennufirmaga ja 14 ööd majutust, mis peaks olema vägagi konkurentsivõimeline ka märksa lähemal asuvate sihtkohtade kahenädalaste valmisreiside kataloogihinnaga.
Tõe huvides peab märkima, et reisi maksumust aitasid madalamal hoida laste hinnaalandused lendudel, asjaolu, et New Yorgis saime elada sugulaste juures ning koos sealse peatuse ja lendudega kestiski reis tegelikult 18 päeva.
Loomulikult ei ole lennud ja hotellid reisi ainsad kulud. Osale meist läks vaja viisasid; lisaks kulus raha söömisele, muuseumide ja teemaparkide sissepääsudele ning muidugi ostudele. Ja autorendile – mis on Floridas õnneks Eestiga võrreldes 2-3 korda odavam (ka bensiin on ligi poole soodsam). Dodge Grand Caravan’i mahtus probleemideta kuus inimest, lapsekäru ja kogu pagas.
Reis väikelapsega
Nagu ülal juba kirjas, oli meie kõige noorem laps reisi ajal veidi üle aasta vana ja sellises eas poisi kaasavõtmine polnud kindlasti tingitud arvamisest, et reis võiks temale suuri elamusi ja mälestusi pakkuda. Pigem oli tegu praktilise vajadusega – isegi kui õnnestunuks leida talle ligi kolmeks nädalaks hoidja, mõjunuks nii pikk eraldiolek vanematest negatiivselt mõlemale poolele.
Reisil sai ta olla koos oma perega, ehk koos tuttavate ja turvaliste kaaslastega, aga väljaspool kodust rutiini. Muidugi olime mures, kuidas ta vastu peab ja lennukis käitub – enne olime temaga teinud probleemideta lühikesi Euroopa-siseseid reise, Londoni-Miami lend aga kestab üheksa tundi.
Tegime siis ettevalmistusi, lugesime lastega reisimise teemalisi netifoorumeid, varusime lennule mänguasju ja kokkuvõttes kõik õnnestus. Väikelaps pidas ennast lennukis soliidselt üleval, harjus seitsmetunnise ajavahega kiiresti ning oli kogu reisi vältel valdavalt positiivse ellusuhtumisega.
Tundus, et uus ümbrus, mõnusalt soe kliima ja võimalus palju ringi liikuda (nii autoga, jalutuskärus, süles kui ka omal jalal) olid talle igati meeltmööda.
Praktilise poole pealt annab väikelapsega lendamine British Airwaysil mitmeid eeliseid. Istekohad valid juba broneeringut tehes – pikale lennule saab tellida lennuki seina külge käiva hälli ja nendel kohtadel, kus hälli kinnitamine võimalik, on jalaruum oluliselt suurem kui turistiklassis muidu tavaks.
Kui tavaliselt on lennukihällid mõeldud üsna väikestele imikutele, siis BA kasutatav Britaxi mudel mahutas probleemideta ka meie poisi, kes on oma vanuse kohta suhteliselt suurt kasvu. Seal ta siis magas – päevase lennuga minnes umbes kolm tundi ja öisega tulles pea kogu tee.
Ülejäänud aja sõi, vaatas aknast välja ning mängis oma uute, spetsiaalselt reisiks ostetud mänguasjade ja istme küljes oleva meelelahutussüsteemi juhtpuldiga.
Muide, British Airways kingib pikkadel lendudel kõigile lastele paki eakohaste mänguasjade, raamatute ja muu põnevaga ja kõigile reisijatele pakutakse ka odavaimas teenindusklassis valikut mitme erineva sooja eine vahel.
Veel – lapsekäruga on võimalik liikuda kuni lennukiukseni ja lastega reisijad kutsutakse pardale esimesena. Viimane on tegelikult kahe otsaga asi, sest istet võtnuna tuleb ära oodata, kuni kõik ligi 400 inimest on oma kohad leidnud, ja sellele järgneb suurtes lennujaamades veel umbes tunniajane stardijärjekorras ootamine, mis nooremate reisijate kannatuse paratamatult proovile paneb.
Meie lennu sihtkoht oli niisiis Miami, aga seal me pikemalt ei peatunud. Miamis?käikudest mäletan põhiliselt jubedaid liiklusummikuid ja arvan, et kuigi linn sobib sellesse osariiki kohalelendamiseks ja rendiauto võtmiseks, on põnevamad kohad tegelikult mujal.
Suundusime lõunasse, Florida Keys’i saarestikku, mis algab poolsaare lõunatipust ja kulgeb umbes 100 miili ulatuses lõunasse kuni Key Westini, mis on USA mandriosariikide kõige lõunapoolsem punkt. Key West asub geograafiliselt juba märksa lähemal Havannale kui Miamile, aga seoses USA sanktsioonidega Castro valitsuse vastu mingit regulaarset transporti (peale Kuuba paadipõgenike ühesuunalise liikluse) ei ole.
Suuremad saared on omavahel sildadega ühendatud, sealjuures on pikim neist tervelt seitsme miili ehk üle 11 km pikkune. Seega on võimalik ette võtta suurejooneline autosõit läbi saarte ja üle mere – ühele poole jääb Atlandi ookean ja teisele Mehhiko laht.
Key Westis saab tee otsa. Tegemist on kirjanik Ernest Hemingway kunagise kodupaigaga ja tänapäeval ühe USA vabameelsema linnaga, kus on tore niisama jalutada ja inimesi jälgida ning mõnes lugematutest baaridest ja söögikohtadest istet võtta. Leiab ka piisavalt poode ja muuseume ning meie seltskonna ealistest iseärasustest lähtuvalt külastasime viimastest ?Ripley’s believe it or not” nimelist meelelahutuslikuma suunaga asutust.
Key West on mitmes mõttes eksklusiivne paik ja sealsed majutuse hinnad kõrged. Sestap asus meie hotell saarestikus veedetud päevade vältel hoopis põhjapoolsel Key Largo saarel ja nende kahe saare vahele jääb palju põnevat.
Paremad paigad asuvad vee all
Käisime Bahia Honda saare ilusate liivarandade ja palmidega rahvuspargis (liivarandu sealkandis muidu napib) ja Islamorada saarel, kus on võimalik sööta meres elavaid suuri kalu, üle kahe meetri pikkuseks kasvavaid tarpoone. Aga Florida Key’de peamised vaatamisväärsused paiknevad hoopis vee all, paari kilomeetri kaugusel kaldast.
Seal on mandri-USA ainus korallrahu koos suurepäraste sukeldumis- ja toruujumisvõimalustega. Inimtegevus on seda riffi küll mõnevõrra kahjustanud, aga siiski saab jälgida värvikirevat veealust elu, mida mina koos kolme suurema lapsega ka tegin. Laste jaoks ei olnudki suurim elamus vahest niivõrd snorgeldamine ise kui hoopis meie laevaga koos ujunud ja veest välja hüpanud delfiinid.
Pärast kolme päeva saarestikus oli järgmiseks olulisemaks sihtkohaks Space Coast ehk kosmoserannik, kus siis ühest küljest Atlandi-äärsed liivarannad ja teisest küljest Kennedy kosmosekeskus, aga esmalt käisime hoopis lähedalasuvas politseimuuseumis.
Kuigi see ei kuulu millegipärast sageli külastatavate vaatamisväärsuste hulka (meie olime suures muuseumis ainsad uudistajad), on tegemist igati põneva kohaga. Uurida saab kõike, mis puudutab politseitööd, kuritegevust ja viimase eest ettenähtud karistusi. Sealhulgas ka asju, mida Euroopas ehk muuseumi ei pandaks – näiteks elektritooli ja pilte sellel oma elupäevad lõpetanud kurikaeltest (muuhulgas ka pärast hukkamist).
Põhisihtkohaks kosmoserannikul oli siiski Canaverali neemel paiknev Kennedy kosmosekeskus – täiesti töötav, hiiglaslikul maa-alal paiknev kompleks, kust ka praegu regulaarselt süstikud maailmaruumi stardivad.
Külastajatel kosmosekeskuses vaatamist jagub, saab osaleda paljudel bussiekskursioonidel stardiplatvormide lähedale, kus tutvustatakse süstikute komplekteerimise hoonet ja transportimiseks kasutatavat tohutu suurt roomikutel liikurit. Boonusena võib bussiaknast välja vaadates näha alligaatoreid või haruldasi kotkaliike.
Keskuses saab uuesti läbi elada esimese Kuu-lennuga seotud hetki ja oma käega katsuda Kuu pinnalt toodud kivi. Samuti käia süstiku sees ning vaadata kinos suurelt ekraanilt spetsiaalsete prillidega kolmemõõtmelisi filme (kosmoseteemadel mõistagi).
Põhiliseks atraktsiooniks oli aga äsja avatud ja 60 miljonit dollarit maksma läinud kosmosesüstiku stardisimulaator. Seal on igal üle 122 cm pikkusel külastajal võimalus kogeda peaaegu sedasama, mida astronaut tunneb Maa pinnalt õhku tõustes.
Kennedy kosmosekeskuse suveniiripoes tegime ka oma reisi kõige suurema poearve – 370 dollari eest said kõik endale NASA temaatikaga riideid ja muud põnevat, näiteks kosmoses söömiseks mõeldud kuivatatud jäätist.
Melupealinn Orlando
Kosmoserannikult viis tee meid edasi reisi põhisihtkohta Orlandosse. Seda mitte väga suurt linna võiks ehk nimetada maailma meelelahutuspealinnaks, sest just seal paiknevad maailma suurimad teemapargid. Ja neid on palju!
Esmalt muidugi DisneyWorld. Enamik inimesi on kuulnud Kalifornias asuvast Disneylandist ja selle väiksest tütarettevõttest Pariisi lähistel, aga need kahvatuvad võrdluses Florida Disney-maailmaga.
Kogu DisneyWorld paikneb maa-alal, mis on sama suur kui kaks Manhattanit ja sisaldab nelja erinevat teemaparki, kahte veeparki, hotelle, poode, golfiväljakuid ja palju muud.
Kogu selle maalahmaka ostis Disney kompanii 1960. aastatel salaja ja väikese raha eest, et luua koht, kus külastajatel oleks olemas kõik, mida nad soovivad, ja sealjuures ostetaks see (st lisaks meelelahutusele ka majutus, söögid ja suveniirid) ikka Disney käest.
Osalt on soovitu neil ka õnnestunud ja Disney’l jagub kliente, kelle Orlando-puhkus möödub kordagi DisneyWorldist jalga välja tõstmata. Suure raha eest ostetavas paketis sisaldub transport lennujaamast Disney hotelli, majutus ja teemaparkide sissepääsud.
Elage Disney maailmast eemal
Aga saab ka odavamalt. Väljaspool Disney-maailma on hotellide hinnad märksa soodsamad ja valikut jagub – umbes miljoni elanikuga Orlando ümbruskonnas olevat üle 120 000 hotellitoa (võrdluseks on Tallinnas 7000 ringis).
DisneyWorld ei ole Orlando sugugi ainus atraktsioon. Pargi edu on kohale meelitanud piisavalt konkurente – oma teemapargid on olemas Universal Studios’el ja SeaWorldil. Lisaks veel paju väiksemaid lõbustusparke, muuseume ja mõni veepark; kogu aeg ehitatakse ka midagi uut.
Iga suure teemapargi külastamiseks tuleks planeerida vähemalt üks täispäev. See, mismoodi täpselt pargis käituda, on omaette teadus, sellest on kirjutatud raamatuid ja lugematult veebilehti.
Pargipiletid on kallid – enamasti vahemikus 50-80 dollarit ühe inimese ja ühe päeva kohta. Laste hinnaalandused on üsna sümboolsed ja kehtivad vaid alla 10aastastele (tõsi, alla 3aastastelt raha ei küsita). Teatud soodustused on ette nähtud mitmepäevaste piletite ja korraga mitme pargi piletite ostmisel.
Aga Disney tootemark on siin nii võimas, et nemad kellegagi koostööd ei tee, ja päeva kohta muutub neil hind oluliselt soodsamaks vaid nädalase või pikema pileti ostul. Kõrge hinna juures on hea asi see, et kord parki pääsenuna on pea kõik atraktsioonid tasuta.
Teoreetiliselt võib päev läbi sõita Eesti rahas miljardeid maksvatel kõrgtehnoloogilistel lõbustustel, kuigi populaarsemate juurde tekivad muidugi järjekorrad – õnneks ei ole need madalhooajal (erinevalt suvest) talumatult pikad.
Mainitud raamatute ja veebilehtede idee ongi eelkõige õpetada, kuidas teemaparkides võimalikult vähe sabas seista. Täpne strateegia on parkides erinev, kuid läbiv joon on see, et kohale tuleks minna kindlasti avamiseks ja katsuda soosituimad sõidud läbida päeva alguses (või siis ajal, mil enamik külastajaid lõunat või õhtust sööb).
Parkides on ka täiesti legaalseid võimalusi järjekorrast mööda minna – Universal Studios müüb piiratud arvul ExpressPass’e, mille hind sõltub eeldatavast külastajate arvust ja võib tipphooajal küündida samasse hinnaklassi parki sissepääsuga. Madalhooajal meil seda õnneks tarvis ei läinud.
Disney pakub rahakotisõbralikumat alternatiivi – iga piletiomanik saab võtta tasuta Fastpass’i, mis annab konkreetse atraktsiooni juures õiguse kindlal kellaajal järjekorrata siseneda. Ent korraga saab ühel kliendil olla ainult üks selline pass (või kaks juhul, kui ühe algusajani on rohkem kui kaks tundi). Disney parkides oli rahvast rohkem ja need kulusid meile küll ilusti ära.
Väikelapsega teemaparke külastades peab arvestama, et paljud atraktsioonid on väga intensiivsed ja seal on sageli osalejatele minimaalse pikkuse nõue. Kui järjekorda pole, siis on asi lihtne – kõigepealt jääb väiksemaga üks lapsevanem ja siis teine, aga järjekorra puhul on skeemi kasutamine raskendatud.
Õnneks pakuvad suuremad pargid põnevamate atraktsioonide juures baby swap teenust. See tähendab, et kõik seisavad koos saba ära, ent kui on aeg atraktsioonile minna, jääb üks vanem lapsega spetsiaalsele alale ootama. Teine teeb sõidu läbi ja võtab seejärel lapse enda hoole alla.
Esimene saab nüüd atraktsioonile ilma järjekorrata. Suurematele lastele on selle süsteemi puhul boonuseks, et neid lubatakse atraktsioonile kaks korda järjest – koos mõlema vanemaga.
Söömine ja ostlemine
Lastele on reisil einestamine väga mitmendajärguline tegevus ja selleks kõlbavad suurepäraselt kiirsöögirestoranid. Hommikusöögid ja paar õhtusööki tegime oma majas ise. Väljas söömas käisime lõuna ajal ja mõnikord ka õhtuti. Teemaparkide söögikohad on loomulikult kallimad, aga kui rahulduda leti äärest tellitava toiduga, tuli viie inimese arve enamasti 40-50 dollari kanti.
Tegemist oli siis tavaliselt ?ameerika rahvustoidu” ehk burgerite ja friikartulitega, kohati ka Hiina toiduga. Muide, kõigis Ameerika kiirsöögikohtades on kõikvõimalikud kastmed söögi juurde alati tasuta saadaval (erinevalt Eestist). Mõnel pool leidub lisaks kastmetele ka tasuta salatilaud ja nii saab oma einele lisada teatud tervislikkuse hõngu.
Kõige eksklusiivsema lõuna pidasime SeaWorldis, lauateenindusega restoranis, mis asus sisuliselt haide basseini põhjas. Nii võis söögi kõrvale jälgida klaasi taga ujuvaid majesteetlikke röövkalu. Arve koos jootrahaga tuli seal üle 150 dollari, sest jootraha andmine on USAs sisuliselt kohutuslik ja selle protsent seal röövellikult suur – vähemalt 15%. Positiivse kõrvalefektina tagab see väga hea teeninduse.
Väljaspool teemaparke söömiseks on parima hinna ja kvaliteedi suhtega soodsamad kohad erinevad Rootsi laua pakkujad. Seal võib umbes 10 dollari eest (lastele soodustused) ennast sisuliselt lõhki süüa ja saadaval on ka tervislikud toiduvalikud.
USA on kahtlemata ostureisija paradiis, eriti nüüd, mil dollar alla 11 krooni. Meie saabusime riiki nelja ja lahkusime sealt kaheksa kohvriga… Vaieldamatuteks lemmikuteks kujunesid erinevad vabrikupoed – ?factory outlet stores”, mis asuvad tavaliselt muudest eemal ja piltlikult öeldes on seal kvaliteetbrändide toodang saadaval säästuhindadega.
Tegelikult võiks kõik eesti tarbijad ja kaupmehed kohustuslikus korras niisugusesse keskusesse saata. Esimesed selleks, et nad enam kunagi ei maksaks, ja teised, et nad enam kunagi ei küsiks selliseid hindu nagu praegu. Eriti riiete puhul on hinnavahe masendav ja valik on oluliselt suurem.
Fort Lauderdale’i lähedal paikneb Florida suurim ja maailmas suuruselt neljas outlet-ostukeskus – Sawgrass Mills Mall.
MAURI SAAREND
Florida teemapargid
Epcot
Minu vaieldamatu lemmik Disney parkidest koosneb kahest osast. Kõigepealt Future World ehk tulevikumaailm, kus on ühest küljest põnevad ja teisalt harivad atraktsioonid.
Sealsed tipplõbustused on ?Soarin’” ja ?Mission Space”. Esimene neist kujutab endast simuleeritud deltaplaanilendu Kalifornia osariigi kaunimate paikade kohal, kus tuul puhub sõitjatele näkku ja iste liigub kõrglahutusega pildiga sünkroonis. Kokkuvõttes on mulje vägagi realistlik.
Teine on aga ehk kalleim teemaparkide atraktsioon üldse – selle valmissaamine läks kuuldavasti maksma üle 100 miljoni dollari – ja kujutab endast Marsi-lennu simulatsiooni. Meenutab mingil määral Kennedy kosmosekeskuse stardisimulaatorit, aga on veel realistlikum.
Seda muidugi juhul, kui valida kõige intensiivsem variant sellel lõbustusel, mis tähendab, et ?kosmosesõiduki” kabiin paikneb pöörlevas tsentrifuugis. Viimase pöörlemisega pannakse ?astronaudi” kehale ?Maa atmosfäärist” väljumisel mõjuma 2-3G suurune raskusjõud.
Sõitja ise pöörlemist otseselt ei taju, vaid näeb oma aknast kosmost ja kaugenevat Maad. Ning tunneb iiveldust. Enne Mission Space’ile minekut hoiatatakse kõiki vähemalt seitse korda, et tegemist on väga intensiivse kogemusega ja kellel vähegi mingeid probleeme tervisega, ei peaks sõitma. Lisaks on istmete kõrval igaks juhuks valmis pandud oksekotid. Meie lapsed sõitsid siin kaks korda…
Epcoti teine osa on ?World Showcase”, mis kujutab endast ümber väikese järve paiknevat mudelit 11 riigist. Igas ?riigis” on olemas maale iseloomulikud ehitised, poed ja söögikohad ning kogu teenindav personal on ka tegelikult pärit maalt, mida nad esindavad.
Igal sügisel toimub Epcotis rahvusvaheline toidu- ja veinifestival, mis tähendab, et lisaks 11 tavapärasele riigile on esindatud veel paarkümmend maad oma söökidega. Külastaja võib jalutada ühe leti juurest teise juurde ja osta spetsiaalseid prooviportsjoneid iga riigi iseloomulikest söökidest – näiteks kombineerides tigusid Prantsusmaalt empanada’dega Argentiinast ja baklavaga Türgist. Kõhu saab täis ja maitseb väga hea.
Universal Studios
See on filmidele pühendatud teemapark, kus saab filmidest tuntud sündmustes ise osaleda. Paljud atraktsioonid on küll suhteliselt vanade filmide teemadel, näiteks 1970. aastate ?Maavärin” ja ?Lõuad”. Esimeses sõidavad külastajad San Francisco metroos hetkel, kui linna tabab võimas maavärin, ja saavad siis ise tunda tõukeid ja näha ümbritseva purunemist.
Teise puhul minnakse rahulikule paadisõidule, kus korraga ilmub veest välja tapjahai ja asub veesõidukit ründama. Kaptenil on küll õnneks püss käepärast, aga sihik pole väga täpne ja hai asemel tulistab ta põlema hoopis mingid kütuseballoonid…
Kõige uuem ja ehk ka kõige intensiivsem atraktsioon on ?Muumia kättemaks” – sõit hauakambri sisemuses mingi kahtlase vankriga. Hauakambris muidugi möllavad elluärganud muumiad, skarabeused ja lahtine tuli…
Islands of Adventure
Seikluste Saared on Universali sõsarpark, kus side filmitemaatikaga vabam ja sõita saab mitme suure ameerika raudteega. Kaks meeldejäävamat lõbustust on ehk ?Jurassic Park” ja ?Spiderman”.
Esimeses sõidetakse dinosauruste pargis paadiga. Kõik algab rahulikult, aga siis muidugi selgub, et ohtlikud kiskjad on oma alalt välja pääsenud, paat kaldub kursist kõrvale ja ees ootavad mitmed verejanulised saurused. Kulminatsioon saabub hetkel, mil hiiglaslik türannosaurus oma lõuad avab ja paati ründama asub – korraga avaneb tema jalgade vahel mingi luuk ja järgneb kümmekond meetrit vabalangust improviseeritud kosest alla.
?Ämblikmees” on mitmedimensionaalne atraktsioon nagu palju lõbustusi teemaparkides – vaadata tuleb 3D prillidega, mis toovad objektid ?ekraani seest välja” ja tegevus toimub sageli otse vaataja nina ees, nii et tekib kiusatus käsi välja sirutada ja katsuda. Tihti on lisatud ka neljanda dimensiooni aspekte liikuvate istmete, lõhnade ja näkku piserdatava vee või puhuva tuule abil.
?Spiderman” on siin realistlikkuselt klass omaette – sisuliselt sõidavad osalejad, prillid peas, ringi mitme suure ekraani vahel, mille abil on loodud New Yorgi tänavad ja pilvelõhkujad, mille vahel tuleb koos Ämblikmehega pahalasi taga ajada.
Magic Kingdom
Võlukuningriik on DisneyWorldi ja ühtlasi kogu maailma kõige külastajaterohkem park – aastas käib seal üle 21 miljoni inimese. Kuigi tegemist on kõige lapsemeelsema pargiga, võib ka seal kohata aega veetma tulnud pensionäripaare. Florida teemapargid ei ole sugugi ainult lastele mõeldud!
Just Magic Kingdomis saab käia Miki-Hiire majas ja vaadata multifilmidest tuntud tegelaskujude paraade või külastada presidentide halli, kus olemas kõnelevad vahakujud kõigist USA presidentidest, või sõita suure hulga kõikvõimalike lõbustustega, millest üsna paljud sobivad ka täitsa väikestele lastele.
SeaWorld
Selles pargis on põhirõhk vees ning veekogude ääres elavatel loomadel ja lindudel. Jälgida saab suurejoonelisi sõusid delfiinide ja mõrtsukvaaladega, jalutada klaastorus haide vahel, sööta raisid ja delfiine ning mõlemaid puudutada ja delfiinidega palli mängida.
Wet’n’Wild
Üks veepark võiks lastega reisil ikka kavas olla. Need on küll maailma eri paikades üsna sarnased – rohkem ja vähem adrenaliinirohked sõidud erinevate abivahenditega erinevates torudes ja radadel pakuvad mitmeks tunniks lõbusat äraolemist.
Gatorland
Tegemist on alligaatorite kasvanduse ja väikse loomaaiaga, mis pühendatud põhiliselt alligaatoritele ja erinevatele madudele, aga on ka muid loomi ja linde. End saab pildistada koos mao ja alligaatoriga, vaadata alligaatorite sõusid ja neid toita. Või süüa ise maitsvat alligaatoriliha…
Originaalartikkel on ilmunud ajakirja Estraveller numbris aprill-mai 2008.
Teemad