Talvepuhkus ei pea mööduma vaid tõstukitel ja lauamängude taga. Alari Rammo avastas, et Põhja-Soomes saab veeta päris mitu elavat päeva hoopis põhjapõtrade, koerte, virmaliste, saamide ja saanidega.
Peab ikka päris vihane enda peale olema, et niigi kõledast Eesti talvest veel külmemasse kohta ronida. Aga kes just ei arva, et maailma kauneim riik on Lõuna-Eesti, leiab lähima tõelise talve ja põhjamaa Soomest.
Alustame polaarjoonel asuvast, 8000aastase ajalooga Rovaniemist, mis pärast totaalset hävimist Teises maailmasõjas on moodsana üles ehitatud ja viimase 50 aasta jooksul tuntust kogunud ühe paksu tegelase kodukandina.
Kõik algab ja lõpeb siin loodusega – Alvar Aalto kavandatud linna põhiplaan järgib põhjapõdra sarve ja kohalikus McDonald’sis pakutakse põdraburgerit, sest elab neid loomi Lapimaal ju rohkem kui inimesi.
Kelle jaoks õudusunenägu, kellele paradiis, aga jõuluvana istub siin tõepoolest kohal 365 päeva aastas. Tegelikult poeb tippajal suure habeme taha kolm-neli erinevat meest, kuna aastas istub vana põlvel kümneid tuhandeid lapsi ja lapsemeelseid, kuni see veel legaalne on…
Kirju saabub jõuluvana postkontorisse igal aastalõpul umbes 30 000 tükki päevas, ka välja ei lähe neid mitte vähe. Viimane teenus maksab küll kuus eurot, sest varem postkontoriga samas majas lapsi vastu võtnud jõuluvana pidi omale ehitama veidi suurema hacienda. Lapsi oli nimelt nii palju, et osal neist tuli ukse taga 40kraadises pakases oma põlveleistumise korda oodata.
Jõuluvana külakeses asub lisaks muudele atraktsioonidele iseäranis hingestatud restoran Santamus, mille nimi on tuletatud Santa Clausist ja soome sõnast “isommus”, viidates kullatükile. Restoran võtab vastu küll vaid gruppe, aga kes hindab lapigurmee kõrval jämedaid palkseinu, kümneid küünlaid, hubast sauna, mitut kaminat, kunagise kullasõelumise proovimiseks tuppa improviseeritud ojakest, selle kõrval tiigikeses elavat forelli ja sadu muid sulneid vidinaid, võib seal tunde heldimuspisaraid valada.
Kõigi jõuluvana külakeses pakutavate tegevuste kõrval leiab sama palju ka Rovaniemi linnas endas. Näiteks tuhandeid aastaid põhjamaalaste ajalugu jutustav muuseum Arktikum sai 1990. aastate alul riigi parima turismiatraktsiooni tiitli.
Üks huvitav tegevus Lapimaal on ka talvesõidu harjutamine. Meie külastuse ajal peatus samas hotellis Porsche laager, kus laagrilised õppisid – sarnaselt paljudele teistele autofirmadele – talvesõitu just Lapimaal. Keldrigaraazhi pargitud 65 Carrerat ja Cayenne’i maksid kokku ilmselt kõvasti rohkem kui hotell ise.
Klaasist iglud
250 kilomeetrit Rovaniemist veelgi põhja poole sõites jõuame Lapimaa viimase aja suurema hiti juurde – maailmas ainulaadsed klaasist iglud. Helsingist on sinna üle 1000 kilomeetri, aga Finnairiga pääseb hõlpsasti lähedasse Ivalosse.
Hotell Kakslauttanen alustas kunagi tavaliste kämpingumajakestega, siis lisas esimesena Soomes ööbimiseks mõeldud lumest iglud ja 2005. aastal ehitati juurde hulk klaasmajakesi, mis on eriti populaarsed Jaapanist pärit turistide seas.
Nimelt teavad jaapanlased millegi, küllap iidse idamaa tarkuse põhjal, et virmaliste nägemine tähendab head õnne poja saamiseks. Nii on tavaline, et alati jääb üks inimene öösel valvesse ja äratab kiiresti kõik teised, kui virmalised näole annavad. Mis sellele järgneb, sellest kohalikud viisakalt vaikivad. Ei piisa lapse saamiseks ju vaid virmaliste nägemisest.
Kui üks kohalik töötaja oma suurtele kõhklustele vaatamata kord uinunud külalised virmaliste saabudes üles ajas, sai ta järgmisel päeval tänuks kimbu lilli. Vaat nii tõsiselt võtavad “seksturistid” neid legende.
Erinevalt lumeigludest on klaasist onnid soojad ning voodeid saab puldiga tõsta ja langetada nagu moodsamas haiglas. Häbelikumad võivad poolde seina ulatuvate kardinate taha end rahulikult pikali visata ja… muidugi virmalisi vaadata. Vähemalt wc-nurgake on läbipaistmatu.
Hommikul 20kraadisest iglust miinus 25sesse pakasesse astumine kujuneb küll omaette katsumuseks. Kompensatsiooniks võib liduda üle jõe hommikusauna võtma.
Kompleks reklaamib end ka maailma suurima suitsusaunaga, mille kõrval kahekraadise veega jääauk redeli, luugi ja valgustusega. Viimasesse õnnestub meelitada lume ja külma tekitatud šokile vaatamata üks hispaanlasest reisikaaslane ja seda lausa enne sauna! Miks ta jääaugust välja vaadates sõnatuks muutub, saab selgeks ise sama proovides – hea, kui hingatagi õnnestub, sõnu ei saa suust ühtegi. Tee sauna leiame iseäranis kiiresti.
Kuum suudlus jääaltaril
Kakslauttase lumest kabelis abiellub igal aastal kümneid välismaalt pärit paare. Äsja sai valmis ka järjekordne lumerestoran, kus küll väga kaua viina ja põdraliha paljakäsi ei naudi. Ja ärge mõelge põhjapõdrale kui jõuluvana heale sõbrale, muidu ei õnnestugi seda süüa! Päkapikuliha õnneks ei pakuta.
Pärast sööki kolime kärmelt tagasi harjumuspärasemasse restorani. Või noh, kas saab harjumuspäraseks pidada, et kusagil teispool polaarjoont leiad personali seast mehhiklase, tüdrukud Taist ning Jaapanist, sihvaka tšiili naise ja veel paar tundmatuma rahva esindajat.
Igasugusele perifeeriale omaselt nõuab Lapimaa nautimine ka hoiupõrsale enneaegset surma. Klaasigludes maksab öö 150 eurot nina pealt, lumeonnides veidi vähem. Viimased püsivad ühes tükis eeldatavasti aprilli lõpuni.
Tavapärase lapipaketi hulka tuleb kindlasti lülitada erinevad safarid. Et väljas on jätkuvalt 25 miinuskraadi (see on veel soe, ka 30-40 kraadi pole haruldus), lõdisevad nii põdrad kui kelgukoerad, kes ometi vapralt turiste mööda lumiseid metsi veavad.
Jaanuaris on Lapimaal veel nii hämar, et enam-vähem igal ajal väljas käimist võib pidada päikesetõusuks või -loojanguks, kuna päike on pidevalt kusagil puude taga peidus. Hommikuhämaruses end põdrasaani tekkidest ja nahkadest välja harutanud, hakkame püstkoja lõkke ääres sõrmi ja varbaid soojendama.
Sooja jooki pakutakse olude tõttu õnneks sagedamini kui maratonil. Kuigi koerte varjupaika meenutava laikafarmi jook näeb välja kui kaaliumpermanganaat, maitseb see siiski elupäästvalt. Miski ei päästa aga fotoaparaadi elektroonikat ja akut külmumast ning kui üks sinisilmne kutsu oma nina vastu objektiivi surub, kattub klaas hetkega jääga ning pildistamisega on ühel pool – sulatada ja kuivatada pole aparaati kusagil.
Veel väike instruktsioon kelgu juhtimisest, ja kuus muidu sõbralikku, aga selleks hetkeks hullumiseni elevil laikat paneb jooksu. Sinu ainsaks võimaluseks jääb jala all asuva piduriga hoogu maha võtta, kui mootorsaaniga ees sõitev tüdruk (kes teab kõiki farmi 300 koera nimepidi!) selleks märku annab.
Külma tõttu jääb retk kümmekonna kilomeetri pikkuseks, läbides nii metsi kui lagendikke, hetkeks vilksab puude vahel päikegi. Sõrmed-varbad on taas külmad, need koerad said vähemalt sooja, teised lõdisevad edasi.
Talvel pole vähemalt sääski!
Safareid tehakse ka mitmepäevaseid, hinnad küündivad siis sadadesse eurodesse. Ivalo kandist ei jää kaugele ka Norra, Barentsi ning Põhjameri või Murmansk. Koertega peetakse lisaks turistisafaritele ka võistlusi, hoolikalt aretatud ja treenitud penisid on vaja vaid 16, et sõiduauto paigast tõmmata.
Saariselkä mägedesse on mõistlikum sõita siiski mootorsaaniga. Jäine tuul ja ninast ilma jäämine saavad lummavate vaadetega tasutud. Horisont paistab päikeseloojangul täpselt sellisena kui Lapin Kulta sildil ja reklaamides, pisemad puud-põõsad on muutunud müstilisteks lume ja jääga kaetud monstrumiteks.
Taas paus keset metsa asuvas püstkojas, kus reisisaatja teeb kiire lõkke, tahmase kannuga kuuma kohvi ja soojendab puuhalul kaasavõetud võileibu. Eesti tervisekaitseinspektorid läheks sellist asja nähes ilmselt hulluks… aga hirmus hea on, kuigi lõkke ümber tahab tappa suits ja õue astudes külm.
Tagasi sõites paistab taamalt Saariselkä valgustatud suusamägi, kus ligi 200 kilomeetrit murdmaaradu. Kusagil lume all on jõed ja ojad, kus suvel kanuutada ja matkata.
Lõppeks mõeldes, kui neetult palju on siin suvel sääski, tundub talv siiski päris hea aeg Lapimaa külastuseks.
– – –
Artikkel on ilmunud ajakirja ESTraveller numbris veebruar – märts 2006.
Teemad