Metsikud teed ülerahvastatud hiigelorgu: Yosemite’ rahvuspark
Priit Pulleritsu kevadtalvine külaskäik Yosemite’ rahvusparki Californias lõppes peaaegu eimillegagi: kohalikud olud mängisid vingerpussi. Suvine korduskülastus aga kinnitas värvikirevalt, et tegu on Põhja-Ameerika ühe imelisema looduspaigaga.
Aprilli alguse kohta polnud õhtu endises kullakaevanduslinnas Mariposas sugugi jahe. Motelli taga asuvas välibasseinis oli vesi supluseks loomulikult liiga külm. Kuid pärast pimeduse saabumist kohalikku hiina restorani jalutades võis jope hõlmad igatahes eest valla jätta. Miski ei viidanud, et järgmiseks päevaks kavandatud sõit Yosemite’ rahvusparki võiks viia läbi sootuks karmima kliimavööndi.
Kuna kirdesuunaline otsetee läbi El Portali oli hommikul remondi tõttu suletud, tuli parki pääsemiseks sõita kõigepealt 50 km edelasse Oakhursti ja sealt 75 km põhja poole.
Võib-olla oligi niiviisi parem, sest El Portal oli pahaendeline paik: kaks kuud varem olid seal jäänud kadunuks keskealine naine koos kahe teismelise tüdrukuga. Esialgu arvati, et nad läksid metsa seiklema ja eksisid rajalt. Kuid neli nädalat hiljem leidis üks matkaja nende põlenud rendiauto ning selle pakiruumist kadunuksjäänute söestunud laibad.
Kolm kuud hiljem leiti sealkandis tapetuna veel üks naine. See kõik viitas, et Yosemite’ rahvuspargi lähistel tegutseb sarimõrvar. Veel samal, 1999. aasta suvel vahistasidki võimud 37aastase El Portali motelli remondimehe Cary Stayneri, kes võttis tapatööd omaks.
Ent asudes hommikul Oakhursti kaudu Yosemite’ rahvuspargi poole teele, tegi mulle võimalikust sarimõrvarist palju rohkem muret vaatepilt, mida pakkusid vastutulevad autod. Mida kõrgemale tee mind viis, seda paksemad lumevaibad katsid sõidukite kapotte ja katuseid. Pilt sai selgeks: üleval mägedes ootab ees tõsine talv.
Kevadised lumesajud tähendavad sealkandis kaht ebameeldivat asja. Esiteks, tõenäoliselt võimutsevad Yosemite’ maalilises orus pilved ja udu ning imelised vaated, mis on teinud sellest California menukaima looduspaiga, jäävad nägemata.
Teiseks, mitte ühtki autot ei lubata lumistele mägiteedele ilma, et selle rehvide ümber poleks kinnitatud liiklemist aeglustavad ketid. Kas oodata homseni ilma paranemist?
Homme on ilm samasugune – ega siinkandis miski üleöö eriti muutu, teatas turismiinfo töötaja, kui olin Mariposasse naasnud. Järelikult tuli kusagilt ketid hankida. See nõudis mitme matkatarvete kaupluse külastamist, sest ettenägelikumad inimesed olid juba varakult neist enamiku rendile võtnud.
Ilma kettideta pole aga mingit lootust Yosemite’ parki pääseda. Oakhurstis, kust edasi läks sõit kitsaks, käänuliseks ja mägiseks, valvas keset maanteed maasturis politsei ning kontrollis, et keegi paljaste rehvidega läbi ei pääseks.
Ketid rehvidele
Kuna taevast kallas lörtsi pidevalt lisaks, pakkusid sadu trotsivad noormehed teeäärses parklas mugavusi hindavaile ameeriklastele, et panevad kümne dollari eest nende sõidukile ketid alla. Sain oma jõuga veerand tunniga hakkama, ehkki olin Mariposas läbinud vaid minutipikkuse teoreetilise õppuse.
Kettidega sõit on piinarikas. Rattad muudkui kolisevad ja auto väriseb. Kiirus ei tohi tõusta üle 30 km/h, sest vastasel korral võivad ketid rehvidelt minema lennata. Kuid ega lumesajus mägiteel kiiremini sõita saagi.
Pisut enne 1,3 km pikkust Wawona tunnelit, mille läbimise järel peaks silme ees avanema Yosemite’ org kogu oma ilus ja uhkuses, oli võrdlemisi sirgel lõigul üks auto teelt välja sõitnud ning nii palju, kui möödudes jõudsin piiluda, olid vaid teeäärsed põõsad takistanud sel kuristikku kukkumast.
Aga Wawona tunnelist väljudes ei näinud ma isegi kogu kujutlusvõimet pingutades midagi muud peale läbitungimatult valge udumassi.
Kui olin pargi väravas 20dollarilist pääset ostes küsinud, kas halva (et mitte öelda olematu) nähtavuse tõttu hinnaalandust ei saa, vastas pargitöötaja, et paraku mitte. Ja lisas, et kui kahtlen edasisõidu mõttekuses, võin sealsamas otsa ringi keerata ja tagasi minna.
Pärast vaevarohket kahetunnilist mägisõitu polnud tagasipöördumisel enam mõtet. Ehkki tuleb tunnistada, et Yosemite’ oru legendaarne ilu jäi hiliskevadiste ilmakapriiside tõttu üksjagu tabamatuks.
Kolm aastat hiljem lähenesin Yosemite’ rahvuspargile hoopis teise nurga alt, läänest üle 3031 meetri kõrguse Tioga kuru, ning sootuks soodsamal külastusajal, keset suve.
Tõsi, too soodusaeg on kahe otsaga: vaatepilte rikkuvat lumesadu pole küll põhjust peljata, ent see-eest on turistide voorimine sedavõrd tihe, et kohati tekivad teedele parklate lähedusse liiklusummikud.
Telgikohagi saab vaid ette tellides
Rahvuspargi juhtkond murrab juba tükk aega pead, kuidas autoturistide voolu suviti ohjata. Ühe ettepaneku kohaselt hakkavad edaspidi oma masinaga Yosemite’ orgu pääsema vaid need, kes on seal ööbimiskoha reserveerinud.
Selleks, et saada suvel Yosemite’ rahvuspargis kas või tagasihoidlikku telkimiskohta, tuleb see interneti teel kinni panna vähemasti kolm kuud varem. Mul õnnestus kevade lõpus broneerida koht Crane Flati telklas paksu metsa sees, kust jääb rahvuspargi südamesse vähem kui tunnipikkune sõit.
Läänepoolne sissepääsutee Yosemite’ rahvusparki Lee Viningi väikelinnast Mono järve ääres on palju ilusam ja suursugusem kui kolm idapoolset juurdepääsu.
74 km pikkune Tioga tee (Tioga Road) tõuseb järsult üles Sierra Nevada mägedesse, kus õhtuvalguses mängivad teravahambulistel mägedel erisugused toonid oranzhist tumeroheliseni.
Otse tee äärde jäävad jääkülma veega Ellery ja Tioga mägijärved. Pärast Tioga kuru ületamist siirdub tee tihedasse okaspuumetsa, kuni väljub sealt imekaunile Tuolumne’i aasale (Tuolumne Meadows), mis laiub 2500 meetri kõrgusel merepinnast.
Üle aasa kulgeb 3860 km pikkune Vaikse ookeani harja matkarada (Pacific Crest Trail), mis ulatub USA põhjapiirilt Kanadaga selle lõunapiirile Mehhikoga. Edasi sõites jääb rohelust järjest vähemaks ning teeääri hakkavad ilmestama hallist graniidist mäenõlvad ja hiidrahnud.
Peagi möödub tee valge liivaribaga ümbritsetud Tenaya järvest ning jõuab Olmstedi punkti (Olmsted Point), kust paistab keset Yosemite’ metsikut loodust kauguses ka rahvuspargi kuulsaim mägi Poolkuppel (Half Dome).
Kuna jõudsin Flat Crane’i telklasse napilt kolmveerand tundi enne päikese loojumist, kell kaheksa, tuli asjatoimetustega kiirustada, et mitte kottpimedusse jääda. Selleks ajaks juba töölt lahkunud telklatöötaja oli jätnud minu nimega platsinumbri sissepääsu kõrvale infotahvlile.
Sealsamas märkasin suurt kuhja matkajate tühje gaasiballoone. Olin isegi tähele pannud, et millegipärast saavad balloonid kiiremini tühjaks, kui sildid neil lubavad. Põhjus selles, et kõrgel mägedes võtab vee kuumutamine lihtsalt rohkem aega kui madalamal.
Peida ära, karu tuleb!
Ent esimese asjana pidin kõik toidutagavarad panema telkimisplatsi serva kinnitatud, tugeva haagiga suletavatesse rasketesse metallkonteineritesse. Nimelt on karud harjunud Yosemite’ metsades turistidelt noosi jahtima ega häbene pätitegusid, et ihaldatud palasid kätte saada.
Seetõttu ei tohi toitu jätta isegi auto salongi. Küllaga on juhtunud, et meeldivate lõhnade peale kohale tulnud karud on auto aknad puruks löönud ja toitu otsides selle sisustuse pahupidi pööranud.
Hommikul tasub varakult startida, et jõuda esimeste hulgas 12 km pikkusesse Yosemite’ orgu, rahvuspargi südamesse. Siis on lootust leida parkimiskoht seal, kuhu ise soovid ega pea suunduma mõnda kaugemasse ja kõrvalisemasse paika, kuhu liikluse korraldajad hilisemaid tulijaid juhatavad.
Kuni pooleteise kilomeetri laiusse orgu sisenedes jääb paremat kätt esimesena silma 62korruselise hoone kõrgune Pruudiloori juga (Bridalveil Fall). Indiaanlased kutsusid seda vanasti Pohonoks – Puhkiva tuule hingeks.
Pisutki tuulise ilmaga on tõepoolest näha, kuidas iilid õõtsutavad veejuga paremale või vasakule. Siis muutub see õhuliseks nagu pruudiloor.
Piki Mercedi jõge teekonda jätkates ääristavad paremat kätt orgu Katedraali kaljud (Cathedral Rocks), vasakul aga seisab uhkelt El Capitán, maailma väidetavalt kõrgeim monoliit.
See 1370meetrine sein on tõsine katsumus ka vilunud kaljuronijaile, kel võib vallutusretkeks kuluda päevi. 1989. aastal suutis end El Capitáni tippu vinnata koguni mõlemast jalast halvatud endine Yosemite’ rahvuspargi töötaja Mark Wellman. Tõsi, tal kulus selleks seitse ööpäeva.
Kraan kinni, kraan lahti
Järgmisena köidab orus tähelepanu 740meetrine Yosemite’ juga (Yosemite Falls), maailmas kõrguselt viies ja Põhja-Ameerikas esimene. Tegelikult langeb juga kolmes järgus, kuid alt on neist näha vaid ülemist ja alumist.
Sellegipoolest on pilt muljetavaldav, olgugi et suvise põuaga tikub ülemises, kõige pikemas järgus joasammas tuule käes laiali hajuma. Septembris juhtub aga sageli, et loodus keerab üleval “kraani” hoopis kinni ning siis jääb üle tunnistada vaid hallile graniidile tekkinud halli veejälge.
Et Yosemite’ kaunidust ja suurust lähemalt tunnetada, tasub matkata mööda Udu rada (Mist Trail) Vernali ja Nevada joani. Üksjagu vaevarohke algus meenutab oma tõusunurgalt Suure kanjoni radade järsemaid lõike.
Kuid mida kõrgemale sammuda, seda võimsamalt paistavad ka ümberkaudsed hõreda okaspuumetsaga kaetud mäed. Siin-seal vedelevad mitme meetri kõrgused hiidrahnud.
Jõudmaks 95 meetri kõrguse Vernali joa ülemise servani, tuleb selle kõrval ronida üles kitsast, järsust ja libedast 500astmelisest trepist. Päiksevalguse käes moodustuvad kõikjal lendlevaile pritsmeile vikerkaared.
Jalgade turgutamiseks ja looduse nautimiseks tasub ülal pikali heita siledale kerge kallakuga kaljupinnale otse vetevoo kõrvale ning lasta siis päiksel end jõemühinas kosutada.
Sellest meeldivamat puhkust on raske välja mõelda. Siis, puhanuna, võib ette võtta kolme kilomeetri pikkuse retke ligi kaks korda kõrgema, 180meetrise Nevada joa äärde.
Yosemite’ rahvuspargi kuulsaim kalju ja sümbol on Poolkuppel (Half Dome), mis kerkib oru põhjast peaaegu ühe miili ehk 1600 meetri kõrguseni ja paistab seetõttu pea kõikjalt silma.
Geoloogide arvates on Poolkuppel pigem kolmveerandkuppel – neljandiku sellest viisid arvatavasti minema suured jääliustikud 15 000 aastat tagasi. Need, kes soovivad Poolkupli otsa ronida, peavad esiteks varuma kaks päeva ja teiseks julgust.
Edasi-tagasi matk on 28 km pikk ning selleks, et ennast Poolkupli ääre peale vinnata, tuleb tolle tagumist paljast külge mööda üles ronimiseks võtta appi kalju sisse taotud jämedad ketid.
Kuid linnulennulise vaate Yosemite’ orule ja horisondini ulatuvate mägedeni saab ka palju kergemalt. Mööda Liustikupunkti teed (Glacier Point Road) sõites jõuab vähem kui poole tunniga samanimelisele vaatenõlvale (Glacier Point), mis sirutub oru põhjast 980 meetri kõrgusele.
Enam ei sarimõrtsukaid ega turistilõkkeid
Sealt paistab enamik Yosemite’ vaatamisväärsusi nagu suurel panoraamlõuendil, isegi Poolkuppel. Kahjuks ei korraldata Liustikupunktis enam selliseid tuleetendusi nagu vanasti.
Kuni 1968. aastani süüdati seal igal õhtul lõke, mis üle kalju ääre alla heideti. Oru põhja Curry külla kogunenud turistidele oli see üks põnevamaid elamusi.
Vähemasti ei ole nüüdsete turistide õnneks saanud Yosemite’ pargi uueks närvidemänguks oht sattuda sarimõrtsuka kätte.
– – –
Artikkel on ilmunud ajakirja ESTraveller numbris apill-mai 2006.
Tekst ja pildid PRIIT PULLERITS, Postimees
Taustapilt: Shutterstock