Eret Pappelile meeldib kevadet nautida. Ei, mitte kodus ega mitte ka tööd tehes, vaid puhates. Puhates just seal kus aastaajad on sarnaselt Eestiga kevadest talveni esindatud ja kevad on ärkamisaeg.
Muidugi on tore meie hallist sügisest ja lörtsisest talvest pageda ja päikest otsida võimalikult kaugelt ja eksootiliselt maalt, et ikka naabrist parem olla. Selles pole midagi halba, ent paljude inimeste jaoks on massiturismikohad end ammendanud.
Juba kümmekond aastat tagasi veendusin, et maikuu on parim aeg puhkuseks. Aga kuhu siis seekord? Kaalumisel olid nii Andaluusia, Sardiinia, Horvaatia kui ka muud toredad ja seni käimata kohad.
Aga Sloveenia – mis riik see üldse on? Mõnedki tuttavad kahtlesid: see on endine Jugoslaavia “liiduvabariik”, kuhu Soome reisikorraldajad ei lenda ja kus mõned Eesti reisifirmad peatuvad bussiringreisidel vaid paar päeva. Naaberriigid tunduvad märksa ahvatlevamad olevat, aga minu meelest just see ongi tore.
Siiski leidsin Sloveenia mitmest inglaste matkakataloogist kõrvuti teiste mägimatkamise poolest tuntud Euroopa riikidega nagu Austria, Itaalia, Šveits. Oleme ise Alpides turninud nii Saksa kui Austria territooriumil, aga et Alpid ka Sloveeniasse ulatuvad, oli pisut üllatuseks.
Endise idabloki jõukaim riik
Faktide uurimisel ilmnes paljuski sarnasust Eestimaaga. Elanikke kaks miljonit, pindala 20 273 km2, iseseisvus Jugoslaaviast saadi 1991, Euroopa Liitu astuti nagu meiegi 2004.
Ida-Euroopa endistest kommunistlikest riikidest on Sloveenia saanud kõige jõukamaks, ja ilmselt USA abiliseks olemise tõttu on ühendriigid neile ka viisavabad. Ajaloost on teada sloveenlaste (mere)piiritülid suure naabri Itaaliaga, kellelt õnnestus siiski endale väike jupike (ca 20 km) merepiiri säilitada.
Olemuselt on tänane Sloveenia nagu miniatuurne Euroopa – siin on pisut kõigest Euroopale iseloomulikust. Pisut mereranda, kaunid lumiste tippudega Alpid, viinamarjaväljad, ajaloolised gooti kirikuid, barokklossid, idüllilised mägijärved, võimsad koopad, mäekurud, kosed, kiirevoolulised mägijõed…
Plaan oli istuda bussi ja Kranj väikelinnas ümber istudes Bledi jõuda. Mugavad ning internetist leitavate sõiduplaanidega bussid võimaldaks 10päevasesse reisiplaani sättida pikemaidki marsruute.
Auto rentisime 500 kilomeetri läbimiseks viiendast päevast, kuna rahvusparkides on bussi- ja rongiühendus siiski väga hõre. Jalgsi matkasime üle 50 kilomeetri.
Kõigis Sloveeniat tutvustavates brošüürides võib leida Bledi. See on Sloveenia külastaja kohustuslik sihtkoht – kirikuga saareke samanimelise kauni järve keskel. Ümber järve kulgeb kaunis parkmetsas kitsas asfalttee, mis sobib nii ratturitele kui tervisesportlasetele.
See on külaliste meelisrada nii südapäeval kui ka hilisõhtul, mil mäed paistavad tuledesära taustal. Bledi järve on nimetatud üheks kaunimaks maailmas ja see on läbi ajaloo paelunud poeete, artiste, romantikuid. Vila Bled oli ka kunagise presidendi Tito suveresidents.
Külas külalisena, mitte külastajana
Tänapäeval kerkib sinna üha uusi hotelle. Kuna meile hotellides ööbimise variant muljet ei avaldanud ja valisime kõik ööbimiskohad eramajutuse hulgast. Tuntumate ja kaunimate järvede Bled ja Bohinj ümbruses leiab 40-60 euroga korralikke neljakohalisi apartemente, kus on kaks magamistuba, köök-elutuba ja mitu rõdu.
Trentas ja Solcavas tasub valida “free apple” tähisega farm house’ide hulgast, mis võimaldavad sama raha eest mõnusa ja koduse ööbimiskoha, mis pole eriti võrreldavad Vahemere ääres tüüpilise tagasihoidliku kolmetärnilise apartement-majutusega.
Igas ööbimiskohas tundsime end oodatud külalistena. Juba siis, kui olime alles asjade tuppa seadmisega ametis, ilmusid köögilauale ahjusoojad pirukad ja suur kann värsket mahla. Järgmises ööbimiskohas ootasid laual pähklid-küpsised ja külm õlu toodi kohe lisaks.
Solcava farmis oli perenaine kohaliku tervitusjoogiga peagi platsis ja vahepeal kutsuti peretütargi kohale, et pakutud joogi päritolu selgemas inglise keeles selgitada. Ometi jäi selle marjadest maitsvaks likööriks segatud kohaliku puskari koostis saladuseks. Loomulikult oli see kõik “hinna sees”.
Veidi teistmoodi oli vastuvõtt Trentas. Farmi leidsime kergesti, aga keda polnud, oli pererahvas. Pärast mõningat ootamist otsustasime siiski endale majavõtme välja otsida. Leidsimegi perenaise ühest elumaja köögist, kus suur pesukauss ja mitu paljast jõnglast kannatamatult oma pesemisjärge ootamas.
Selgus, et meie saabumise kuupäev oli meelest läinud ja broneeritud majas laiutas üks teine perekond. Õnneks polnud see ainuke võimalus ja nii saime küll väiksema, aga siiski omaette maja võtmed.
Kui hiljem isekeskis sellest talust juttu tuli, siis kutsusime seda “metsatölli juures”. Heatahtlikult, sest kui maksad omaette neljase majakese eest 50 eurot ja hinnas sisaldub fantastiline vaade akendest, pole põhjust nuriseda.
Just Trenta päikeseloojang oli üks omapärasemaid – päike vajub läänes mägede taha, valgustades samal ajal kõrgeid kaljutippusid, nagu oleks keegi hiigelprozhektorid üles seadnud. Vaatepilt muutub minutitega ja kui seda fotokaadrid ei kinnitaks, võiks arvata miraazhi.
Muru on silumata ja üle värvimata
Külades on vägagi iseloomulikud nn alpimajakesed oma rõdude, lillede ja sindelkatustega. Ent kui Austria või Saksa alpikülas on selline muinasjutumajakeste tunne teadlikult loodud ja viimse rohulibleni paika silutud, siis Sloveenia küla on traditsiooniline ja ilma liigse rõhutatud klanimiseta.
Karjuvat vaesust kusagil ei kohanud, nagu ka veidrikest uusrikkaid majapidamisi. Rõhuasetus on ökotaludel – mõnel neist maad 10, mõnel 50 hektarit ja enamus neist majutab ka turiste. Meeldiv on seegi, et kevad-suvisel ajal ei domineeri suusakeskustele iseloomulikud tõstukid ja lagedaks suusanõlvadeks kohandatud mäeküljed.
Suusatamise võimalusi muidugi on, ent selle nimel ei ole metsadest vabaneda püütud ja matkajatele on see ikkagi paradiis. Väidetavalt on kogu riigis 7000 km tähistatud radasid, mägedes üle 160 hüti matkajatele (ka ööbimiseks).
Meie plaanidesse mahtus ligi 10 erinevat 5-15 km pikkust matkarada. Reisi planeerimisel osutus asendamatuks abiliseks Sunflower Booksi raamat Landscapes of Slovenia, mida tuleb Eestis küll internetist tellida.
Kuigi kõik pakutud andmed ei klapi, oli abi kirjeldustest peatuste ja matkade valikul. 11kilomeetrisel matkal Izvir Soce-Zapoden-Vrsic lubati neljatunnist jalutamist. Meil kulus kaheksa tundi, ja päris jalutamisest oli asi kaugel. Alguseks kohe 500 m tõusu ja hilisem laskumine polnud ka kergemate killast, aga väga võimsad vaated igal juhul.
Easy walki sarjast soovitaks Robanov Koti orus kulgevat üheksakilomeetrist rada. Kauniks sissejuhatuseks enam kui 83 000hektarisse Triglavi rahvusparki on Bohinj järv. Triglavi nimeline tipp (2864 m) on ka Sloveenia kõrgeim.
Vahele ei tohiks jätta Vrata oru 7,5 km rada, mis annab parima võimaluse lumiste kaljude imetlemiseks täies hiilguses, väidetavalt algab siit ka kergeim tee Triglavile. Samas on siingi kividel hulk mälestustahvleid uljastele mägedevallutajatele.
Aga Sloveenia on tõesti väike. Solcava lähistel valitud rada tähendas sujuvat 800meetrist tõusu, mis viis ootamatult teise riiki. Edasi kulgeski tee mäenõlval, kus vasakul Austria ja paremal Sloveenia.
Piirist polnud märkigi, asukoha muutusele viitas vaid ühest operaatori võrgust teise hüppav mobiil. Keset metsa oli hiigelsuur punane silt ACHTUNG – ei teagi, mis ohtude eest hoiatas. Ehk oligi riigipiir.
Huvitav kuidas Jugoslaavia omal ajal seda metsas kulgevat piiri “valvas”? Asustuse jälgi üleval polnud.
Maikuu ilmad olid sel aastal eriliselt soojad ja seetõttu tuli juba hommikul kell kaheksa raja alguses olla, et keskpäevaks raskem osa läbitud saaks.
Vaatamata laupäeva hommikule leidus teisigi kevadhommikut täiega looduse nautimisele pühendavaid huvilisi. Orgudest hajub kerge udu ja aasad on alpililledest kirjud.
Logarskas pidid olema suured valgete nartsisside väljad, mida me ei leidnud, küll aga tuntud ja tundmatuid lilli ja põõsaid ning puudes on esindatud kõik rohelise varjundid.
Savinja Alpides paiknevat Logarska Dolina loodusparki on nimetatud ka Alpide pärliks, kus püütakse sõidukitega liiklemist hoida minimaalsena, autodele on kehtestatud isegi teemaks. Tasulisi rajalõike leidub teisteski piirkondades.
Õlut, mitte veini!
Turistide taskust tuleb näiteks pisuke osa ohutuks liikumiseks loodud puidust rajatistele, mille kaudu pääseb ligi Soca jõe sajameetrisele Slap Boka kaskaadile ja võimsatele kaljudevahelistele koskedele.
Sloveenial on viinamarjakasvatuse piirkonnad ja omad veinid, mille hulgast meie küll ühtegi lemmikut ei leidnud. Hoopis enam meeldis kohalik õlu. Aga mis saakski paremini maitsta pärast mitmetunnist turnimist, kui maandud hingetõmbele päikesevarjulises mägionni restoranis. Vahel läks ka maiustamiseks ja kuuma šokolaadiga pannkoogid 1700 kõrgusel mäe jalamil on meeles siiani.
Esimestes ööbimiskohtades ei tellinud me toitlustamist, Solcava farmis võtsime siiski half-boardi, mis tähendas seitsmeeurost “per pax per day” (reisija ja päeva kohta) kohalikku toitu. Jagati seda tõelises talu söögitoas suure laua taga, mis kaunistatud tikitud linaga ja igal hommikul ning õhtul kolmekäigulise menüüga.
Toiduelamustest meenub kohe ka PIZZA (oleme ju Itaalia naabruses), mille tahaks kirjutada hiigelsuurte tähtedega, et väljendada ülisuures koguses ülimeeldivat kogemust. Studori külas asuvasse söögikohta peremehe soovitusel renditud jalgratastega me teele asusimegi.
Pizza läbimõõt 60 cm, hind kuus eurot ja maitse hindaks viiepallisüsteemis kuuega. Olles andnud endast parima, saabus laua äärde lahkelt naeratav ettekandja ja asus umbes veerandit tellitud kogusest karpidesse kaasa pakkima.
Väga maitsev oli friteeritud juust ühes kohalikus söögikohas. Sama maja tagahoovis terrassil istudes avanes vaatepilt, kuidas külamees hobusega kohale ratsutas, selle terrassi piirde külge sidus ja õhtustama asus. Vahepeal uudistama saabunud lapsed vinnas ta hiljem hobuse selga ja suundus läbi küla lõbusõidule.
Ratsatalud ja vabaõhunautlejad
Hobused on Sloveeniale iseloomulikud. Lipicas kasvatatakse tänaseni kuulsaid Lipizzaneri valgeid hobuseid, keda aretati juba 16. sajandil Austria-Ungari õukonnale.
Kaunid ja graatsilised alpiaasadel karjadeviisi maastikku kaunistavad loomad. Kes ratsutamisest ja ööbimisest sellises talus lugu peab, soovitaks Lepena asuvat ööbimiskohta “4 Apples”, mille pildid juba internetis on hingematvad.
Aga hoopis teistmoodi kogemust hobustega tahan jagada. Olime meiegi mitmes kohas neid imetlenud, pildistanud ja sõprust jaganud, Logarska Dolinas valisime siis ühe tähistatud matkaraja. Ühel hetkel lähenes üsna julgelt meile varss, kes hakkas peaga nühkima ja oli näha, et otsis peost midagi nosimiseks.
Kuna meil tõesti midagi pakkuda ei olnud, püüdis ta haarata minu mütsist ja kui ma seda ikka endale tagasi nõudsin, nügis ta mind juba jõe suunas. Hetk veel ja see armas loomake otsustas hambad mulle õlga lüüa.
Ehmudes sellisest agressiivsusest, hakkasime kiirendatult väljapääsu poole liikuma. Olukorra koomilisuse tipuks tormas ka eemal aasal lõunapuhkust nautiv paarike oma maist vara (isegi sandaalid ununesid) maha jättes otse jõkke.
Hiljem vaatasime naeru hoides, kuidas murul pikutanud noormees vargsi luurates tekke ja rattaid läbi jõe kahlates teisele kaldale kandis.
Kusagil eemal leidsime kevadõites aasal suure puu all varjulise pingi, millel end pikemalt istuma unustame. See on idüll, millest lahkuda ei sooviks – Sloveenia kevades on värve, palju rohkem kui meie kodumaal, lausa kadedaks teeb.
Kevadõhus on joovastavat värskust, märkamatult tabab sind tõeline vabaduse tunne, kusagil kohiseb juga kõrvulukustavalt ja ehmud, kui jäiselt võib mõjuda suvekuumuses kristallselge mägijõe kiire vool.
Äsjaniidetud hein lõhnab ja taluperemehe suurim mure on üles leida kaelakellade kolinal minemajalutanud lehmad. Nii saadki aru, et suure maailma suured mured siia ei jõuagi.
Tahaksid Sloveeniasse minna?
– – –
Artikkel on ilmunud ajakirja ESTraveller numbris juuni-juuli 2006.
Tekst ja pildid: Eret Pappel
Taustapilt: Shutterstock