Indoneesias viimase suurema maavärina üle elanud Helle-Mai Pedastsaart on alati paelunud vulkaanid. On kummastav, et need enamasti nii kaunilt sümmeetrilised, näiliselt igavesed ja kivikõvad mäed on võimelised mingisugusel äraarvamatul ajamomendil hetkega kasvama, muutuma ja ka kaduma.
Oma esimesi vulkaane nägingi 2001. aasta Indoneesia reisil ja tookord ei tulnud pettuda – vulkaanid avaldasid päris elus enamgi muljet kui piltidel ja filmides.
Vulkaanid olid natuke põhjuseks ka nüüd, mil ma aastaks Indoneesiasse õppima minnes valisin kohaks just Yogyakarta – Jaava kultuuri- ja hariduspealinna, kust on 25 km põhja pool asuv Merapi vulkaan selge ilmaga täies hiilguses näha.
Kuigi, järele mõeldes, Jaava saarel tegelikult annab otsida kohta, kus poleks läheduses mõnd vulkaani, iidset kaldeerat või podisevat kuumaveeallikat. Enamik Indoneesia arhipelaagist on vulkaaniliselt aktiivne, Jaava saar aga kohe eriti.
Vulkaanid palistavad korrapäraselt kogu saart ja on ka põhjuseks, miks sel maailma tihedaimini asustatud saarel sirgeid teid tikutulega taga otsida tuleb. Kauneid vaateid õnneks nii raske leida pole.
Viimane aasta on toonud Indoneesiale palju vulkaaniuudiseid ja ka muresid. Ühtäkki on korraga ellu ärganud mitmed vulkaanid üle kogu saarestiku, Sumatrast Sulawesini. Neist enim peavalu on valmistanud aga just eelmainitud Merapi (ehk tõlkes Tulemägi) Jaava saare keskel.
Vulkaan ärkab
Juba septembris ajas mind natuke vihale, et planeeritud Merapi otsa ronimine tuli ära jätta – teadlaste sõnul hakkas mägi taas kõrgenenud tegutsemise märke üles näitama ja nii keelati ka Selost (küla Merapi põhjaküljel) alguse saavad varahommikused vulkaaniretked.
Varasematel aegadel on retki korraldatud ka Kaliurangist, populaarsest turismikülakesest Merapi lõunaküljel, kuid sealt alustades on teekond veelgi pikem, järsem ja ka ohud suuremad – nimelt suunab Merapi nii oma laavavood kui tossupilved enamasti edela või lõuna suunas.
Ma arvan, et see oli umbes jõulude paiku, kui ka oma silmaga esimesi kinnitusi Merapi tegutsemisest näha sai – koonuse tipus paistis sageli nagu väike valge pilveke hõljuvat.
Nii et Merapi hakkas suitsema. Seda kõike muidugi oli ka oodata – Merapi väljutab laavat keskmiselt iga kolme-nelja aasta tagant ning viimastest laavavoogudest oli möödas juba viis.
Aprilli keskel antigi Merapi ümbruse elanikele esimesed hoiatused, et varsti võib olla aeg evakueeruda, ning alustati agaralt ettevalmistustega. Merapi ümbus on väga tihedalt asustatud – tegemist ju hea põllumajandusmaaga, mis regulaarselt “vulkaaniväetist” saab – ja Indoneesia valitsus lubas seekord teha kõik võimaliku, et vulkaanipurse inimohvreid kaasa ei tooks.
Mina samal ajal sattusin suurde vulkaanivaimustusse. Merapi nägi nüüd tõesti välja nagu “päris” – väikesest valgest pilvekesest koonuse tipus oli kasvanud suur kollakashall toss, mis pidevalt mööda nõlva alla roomas.
Harjumuseks said varahommikused luureretked – sõitsime juba teada-tuntud vaatluskohtadesse Merapit imetlema ja mõtisklema, et kas ehk täna on see päev? Merapi tegelikult sõna otseses mõttes ei purska – pigem laava voolab tast välja.
Kuid laavaga kaasnevad alati suured kuumad suitsupilved, mis aatomiseenena taevasse pürgivad. Igatahes Merapi oli nädalaid uudisteema number üks ja öösiti nägi Yogya linnas pidevalt vaatepilti, et paarkümmend mootorratast on kuskil pimedal sillal kinni pidanud ja inimesed jõllitavad keskendunult põhja poole.
Tormijooks vulkaanile
Enamasti polnud näha muud kui väikest punast täppi kauguses. Aga teadmine, et see on vulkaani otsas kobrutav laava, naelutas kõiki kas või kogu ööks valvet pidama. Paljud – eriti tudengid ja fotograafid – sõitsid ka Merapi lähistele Kaliurangi või Kaliademi ööd veetma ning lõkete ja kitarrimängu saatel Merapi öiseid tegevusi silmitsema.
Yogya nägi sel ajal üldse tublit külastajatevoogu: ka välisturiste tõmbas Merapi magnetina – võimalus ikkagi looduse suurele vaatemängule ise tunnistajaks olla. Lihtsalt huviliste kõrval saabus aga ka tõelisi vulkaanifänne. Näiteks kohtusin hiljem ühe Itaalia poisiga, kes käib igal võimalusel aktiivseid vulkaane vaatamas.
Ja mitte vaid vaatamas, vaid ka katsumas. Ning seekord ei tundunud miski talle ahvatlevam, kui matkata mööda Merapi nõlva üles. Enamikul Merapini viivatel teedel olid kas valvepostid või keelusildid, kuid need muidugi teda ei takistanud.
Nii veetiski see itaallane öö kõmiseva vulkaani nõlval telgis, kolm-neli kilomeetrit koonuse tipust. Seekord sai ta aga pisut rohkem adrenaliini kui planeeritud. Nimelt varahommikul telgist välja ukeradades nägi ta vulkaanist just tema suunas väljuvat kuuma tossupilve.
Jooksis siis kõigest väest mäest alla, ja jäi ellu – pilv õnneks seekord nii kaugele ei ulatunud. Telgist ja asjadest jäi küll ilma. Aga see teda ei morjendanud. Järgmiseks sihtmärgiks oli tal Semeru – Jaava kõrgeim vulkaan, mis samuti sel aastal pidevalt laavat välja pillub.
Mina samal ajal Yogyas tundsin end üsna kaitstult – Merapi otsene ohuraadius oli välja kuulutatud 8-10 km vulkaani tipust ja selle piiri ületamiseks mul plaane polnud. Yogya põhjaserval elades jääb vulkaanini üle 25 kilomeetri ja ausalt öeldes kaugemalt ongi vulkaanidele tihti paremad vaated kui lähedalt.
Asjassepuutumatu maavärin
Seekord saabus aga oht täitsa ettearvamatust suunast. 27. mai hommikul raputas Yogyakarta ja Kesk-Jaava provintse tugev maavärin. Ei ole võimalik kirjeldada tunnet, kui ühtäkki maapind ja põrand muutuvad verd tarretama paneva kõmina saatel elastseks, majaseinad su ümber tantsivad ja iga sammu tegemine on tõeline tasakaaluproov.
Tänavatele tormanud karjuvad poolalasti inimesed (kell oli kuus hommikul, rahvas valmistus kooli-tööle minema) vaatasid kõik esimese hooga Merapi suunas. Sest mis muu võis see olla, kui kaua oodetud-kardetud väga-väga suur vulkaanipurse? Kuid Merapi nägi täitsa tavaline välja, tossupilv koonuse ümber mänglemas.
Hiljem selgus, et tegemist oli tektoonilise maavärinaga, mille epitsenter asus India ookeanis, ligi 60 km Yogya linnast lõunas. Ja vulkaaniga sidus teda vaid nii palju, et maavärin raputas ka Merapit, mille tõttu see veelgi rohkem hoogu juurde sai.
Yogyakarta linna ja eriti sellest lõunas asuva Bantuli regiooni jaoks olid maavärinal aga väga kurvad tagajärjed – suri üle 7000 ja oma kodu kaotas üle 600 000 inimese.
Paljud jaavalased korrutasid mulle selle aasta jooksul, et Allah mingil põhjusel karistab Indoneesiat. Tsunamist, mis Acechi Sumatra põhjatipust pea minema pühkis, on möödas vaid poolteist aastat; mudavoolud, maalihked, üleujutused toimuvad kartustäratava regulaarsusega; ja nüüd siis ka maavärin?
Sellel kõigele võib leida mõistliku, kas geoloogilise, klimaatilise või sotsiaalmajandusliku seletuse, kuid jaavalased arvavad, et lisaks neile on veel teisi põhjuseid. Põhjuseid, mis on kuskil sügavamal või kõrgemal, igatahes käegakatsutamatutes kohtades.
Enamik jaavalasi on moslemid, kuid nende mõtetesse, traditsioonidesse ja uskumistesse on küllaldaselt jäänud ruumi iidsetele animistlikele sugemetele. Näiteks usutakse, et Yogyakarta sultaniperel on eriline side Tulemäe Merapiga ja ka Jaava lõunakallast valitseva Lõunamerede Kuninganna ehk India ookeaniga (kes ilmutab end Parangtritise rannal).
Toimunud maavärin on üheks tõestuseks, et miski selles iidses suhtes on viltu läinud. Igal aastal viiakse mitmeid kordi spetsiaalse tseremoonia Labuhani käigus nii vulkaanile kui ookeanile ande – toitu, Sultani riideid, juukselokke ning varba- ja sõrmeküünte otsi.
Ka tänavu sai see tehtud, kuid tundub, et miskit jäi vajaka.
Viis tektoonilist lemmikut:
Bromo-Tenggeri “kuumaastik”
See paik Jaava idaosas jätab vähesed külastajad külmaks. Ööbida on võimalik täpselt kaldeera äärel asuvas Cemero Lawangi külakeses, kust paistab kätte ka täies suuruses vulkaanide uhkus ja viletsus.
Nimelt iidvana Tenggeri vulkaan on purske järel igaveseks kadunud, jättes maha kolossaalse kaldeera ja selle põhjas asuvast liivamerest välja kasvavat kaks uut vulkaanikoonust – Bromo ja Batoki.
Pidevalt tossava Bromo otsa on võimalik kergesti ronida – karusesse nõlva on ronimise hõlbustamiseks ehitatud astmed.
Astmed on keskel metalltoruga eraldatud – üks pool üles minejatele ja teine pool alla tulijatele. See annab tunnistust sellest, et Bromo tõepoolest on Indoneesia populaarseim vulkaan.
Hommikusel ajal on vulkaaninõlv tulvil kohalikest turistidest ja neile küüti pakkuvatest hobustest ja hobuseajajatest.
Muul ajal päevast on aga Bromo üsna üksildane ja kummastavalt vaikne paik, kus tuul keerutab kaldeera taimkatteta põhjast üles liivakeeriseid ja pahvakutena saabub väävlilõhna. Bromo võib olla üsna ettearvamatu – viimati purskas ta ilma suurema hoiatuseta juunis 2004.
Kui päikesetõusuks suunduda Penanjakani vaatepunkti, siis selge ilmaga paistab kätte kogu Tenggeri vulkaanimaastik ja taamal kõrguv Semeru vulkaan. Semeru on Jaava kõrgeim vulkaan (3676 m), mis hetkel on samuti väga aktiivne.
Kogu eelmise aasta on ta järjekindlalt laavat ja kuumi gaase väljutanud ning muidu vulkaanironijate seas populaarse, kuigi keerulise mäe otsa turnimise võib hetkel ära unustada.
Baturi vulkaan
Bali saarel asub Indoneesia teine muljetavaldav ja hõlpsasti ligipääsetav vulkaanimaastik – Baturi vulkaan (1717 m). Ka siin on tegemist iidvana vulkaaniga, sellest järgi jäänud kaldeera ja uue vulkaanikoonusega. Lisaks on kaldeera põhjas suur Baturi järv.
Baturi teeb eriliseks see, et vulkaan on pidevalt pursanud uutest avaustest, jättes koonuse üsna räsituks. Nii et kaldeera äärelt vaadates paistab vulkaanil kolm korrapäraselt üksteise all olevat kraatrit. Ka Baturi otsa on võimalik ronida ja teha ring erineva vanusega kraatrite servadel.
Baturi järve äärsest Toya Bungkah külast viib mäe otsa üsna selge rada. Pooleteisttunnise pingutuse järel on võimalik imetleda kogu kaldeerat, suurt osa Bali saarest ja vedamise korral ka kõrvalasuva Lomboki saare uhkuse – Rinjani vulkaani – tippu. Vulkaanilt lääne suunas laskudes viib tee lähedalt mööda värskest laavast, tossavatest avaustest ja väävlikogumeist.
Batur näeb tegelikult kõige dramaatilisem välja kaldeera servalt, Kintamani külast. Sellel külal on aga paljutuntud turismihaigus – liiga palju kaubitsejaid, kes on näinud liiga palju turiste, kellel on liiga vähe aega, kuid üsna palju raha. Nii et võite maha matta lootused rahulikult vulkaani imetleda, pidevalt on keegi õlale koputamas ja püüdmas miskit maha müüa.
Ja “tänan, ei” pole kahjuks siinkohal küllaldane väljend, et neist lahti saada.
Krakatau
Krakatau on arvatavasti tuntuim Indoneesia vulkaan – vähemalt nime poolest. Sest vulkaanist endast on näha vaid väike vulkaanisaareke (hellitavalt kutsutud Anak Krakatau ehk Krakatau Laps) Sumatra ja Jaava saare vahelises Sunda väinas.
Krakatau purskas 1883. aastal ja väidetavalt sellise pauguga, et see oli kuulda nii Taimaal kui Austraalias. Tekkinud tsunami pühkis Jaava saarelt minema 36 000 elanikku.
Anak Krakatau trööstitu taimkatteta pind tossava avausega keskel on vulkaanigurmaanidele (ja rikastele jakartalastele) maiuspalaks. Kiirpaadi rent selleks mõnetunniseks retkeks maksab ligi 2000 krooni, nii et õhukese rahakotiga reisijatel ei jää muud üle kui kiigata silmapiiril tossavat kurikuulsat saarekest Jaava-Sumatra vahelistelt praamidelt.
Bandungi piirkond
Jaava suuruselt kolmanda linna Bandungi (kus asub väga huvitav ja moodne geoloogia muuseum, millest lõviosa on pühendatud saarestiku tulemägede tutvustamisele) ümbrus on vulkaanidest ja kuumaveeallikatest pungil.
Tangkuban Prahu on arvatavasti vulkaanidest populaarseim – sest siingi on võimalus mööda asfaltteed otse kaldeera äärele sõita. Tangkuban Prahu tähendab tõlkes ümberkeeratud paati ja vulkaaniga on seotud üsna pikk ja segane legend, kust ei puudu ka armuvalus prints ja kaunis neidis.
Mitmed vulkaanid Bandungist lõunas on sel aastal väga aktiivsed olnud. Cipanase kuumaveeallikad pole aga veel keemistemperatuure saavutanud ja mõnusalt soe vesi tulvab otse maa seest mühinal kuurortlinna basseinidesse ja vannitubadesse.
Diengi platoo
Keset Jaava saart asub vulkaanidest ümbritsetud Diengi platoo – kõrgendik, mis on elavaks tunnistuseks Jaava saare all möllavale tulemerele.
Siin asub eresinine Telaga Warna järv ja podisevaid muda- ja väävliallikaid täis Kawah Sikidang ja Sileri Lisaks on suitsevaid ja mädamunalõhnalisi väiksemaid allikaid maapinnale avanemas kümnetes kohtades. Mõned neist toidavad nüüd suuri geotermaaljaamu.
Jaavalaste seas on see koht aga kuulus kartulite poolest. 1990. aastatel oli sealsete kartulikasvatajate hõlp kiirtulu (abiks viljakas vulkaaniline maa ja jahedam kliima) teiste piirkondade põllumeestele pinnuks silmas. Nüüd kõik parastavad – kartulid on maa kümmekonna aastaga välja kurnanud ja saagid vähenevad drastiliselt. Nii et paljud suurejooneliselt alustatud mošeed seisavad finantside kokkukuivamise tõttu lõpetamata.
Soovitused vulkaanivaatlejatele
Parimad vulkaanivaated avanevad kuival aastaajal – umbes juunist oktoobrini. Ülejäänud aasta jooksul on vulkaanid suure osa ajast pilvedesse peitunud.
- Kõige selgemad vaated avanevad varahommikuti. Rusikareeglina tõuseb päike kell kuus ja selleks ajaks või pisut enne on kaval juba vaatepostil olla. Kella 8-9 paiku hakkavad tavaliselt pilved tekkima.
- Ka kohalikele meeldib vulkaane silmitseda – eriti kui on lootust öiseks laavavaatemänguks –, nii et neilt tasub küsida paremaid vaatekohti.
- Ühegi aktiivse vulkaani otsa ei tohiks ronida ilma põhjalikult järgi uurimata, kas see ikka ohutu on. Kui on kehtestatud keeld vulkaanile minemiseks, siis seda eirata ei maksa – ohud on reaalsed.
– – –
Artikkel on ilmunud ajakirja ESTraveller numbris august-september 2006.
Tekst ja pildid HELLE-MAI PEDASTSAAR
Taustapilt: Shutterstock