“Appikene, miks ometi Kentucky? Seal pole ju peale hobuste midagi,” reageerisid njuujorklased meie plaanile rännata vähetuntud kanti. Eestlastele meenub Kentucky nime kuuldes ilmselt esimesena Joosep Tootsi kuulus hüüatus “Edasi, kentuki lõvid!”
Lõvisid ega punanahku, tõsi küll, ei juhtunud me seal nägema, viskisõprade seas on Kentucky kuulus hoopis burbooni ehk maisiviski tootmiskohana. Louisville’is endas on samas alkoholimüük üldse keelatud. Maker’s Marki tehase külastuse järel võtsime suuna oma sihtkohta – Mammoth Cave National Parki.
Puud ja rohi olid mahlakalt rohelised, lilled õitsesid. Ja hobuseid nägi tõesti igal nurgal. Elu kulgeb Kentuckys hoopis teises taktis kui New Yorgis. Iga kokkupuude kohalikega kujuneb pikaks ja sõbralikuks vestluseks, sest kiiret pole kellelgi.
Mammutkoopa rahvuspark on nime saanud maailma pikimate, umbes 560 kilomeetri pikkuste ühendatud koopakäikude tõttu. Geoloogide arvates võib tõelises loodusimes – kõik koopad on uuristanud vesi – üle 900 kilomeetri käike olla. Park on kantud ka UNESCO maailmapärandi nimekirja.
Lisaks koobastele leidub rahvuspargis piisavalt tegevust ka maa peal. Otse hotelli juurest algab matkarada, mis väänleb läbi metsa paari kilomeetri kaugusele jõe äärde. Seal puude vahel metskitsi nähes otsustas mees neile lähemale hiilida, et pilti teha. See üritus lõppes hoopiski mudasel jõekaldal libisemisega ja ainsana jäi kuivaks fotokas, mida abikaasa kangelaslikult väljasirutatud käes hoidis.
Kahel järgmisel päeval tutvusime maa-aluse eluga. Sissepääsud koobastesse on lukustatud ja omal käel avastama ei pääse. Parem on muidugi osaleda mitmel retkel, et külastada koopa erinevaid osi. Kõige ekstreemsem on kuuetunnine wild cave tour – treenituile ja saledaile! Rangelt kontrollitakse matkasaabaste olemasolu, kohapealt saab kiivri ja põlvekaitsed.
Kuigi selle retke läbimiseks ei pea olema üliinimene, võtab tundide kaupa mööda kohati väga kitsaid käike roomamine võhmale küll. Üks tüsedam härrasmees jäi isegi käiku kinni, nii et üks giididest pidi tema teist teed pidi ringiga viima. Sellesse gruppi võetakse ainult 14 inimest, nii et huvi korral oleks parem koht juba mitu nädalat ette broneerida.
Hinda oma võimeid
Kahetunnine Frozen Niagara Tour peaks aga igale inimesele jõukohane olema, kaasa arvatud lapsed alates vanusest viis-kuus aastat. Hakkama said ka need, kes olid koopasse tulnud plätudes.
Mõistlikum on siiski jalga panna spordijalanõud, sest tee peale jäi ka paar üsna järsku ja libedat keerdtreppi. Tähele tasub panna soovitust kerge jakk kaasa võtta – koobastes on ka palaval suvepäeval jahe.
Üks meie giididest rääkis hoiatuseks loo mehest, kes otsustas kord grupist veidi maha jääda, et saaks rahulikult isu täis pildistada.
Et giidid teda ei märkaks, peitis ta end kaljunuki taha, teadmata, et grupi lõpus kõndiv giid kustutab lahkudes tuled. Seega leidis mees end varsti kottpimedast.
Algul lohutas ta end sellega, et küllap varsti tuleb järgmine grupp, aga see oli tulemas alles järgmisel päeval. Nii pidigi vaene fotohuviline terve öö pimedas veetma. Kõige hullem oli aga absoluutne vaikus ning vaene mees veetis terve öö lauldes, kuni järgmine grupp ta üles korjas. Kahjuks polnud mehel aimugi, et ta istus terve öö vaid poole meetri kaugusel lambilülitist.
Kohati tuli läbi pugeda päris kitsastest käikudest, mõnes kohas viis teekond läbi hiigelsaalide, mida võib suuruselt teatri- või kontserdisaaliga võrrelda. Võiks ju arvata, et sellised saalid on ehitanud inimene, aga ei, see on kõik looduse kätetöö. Koobaste kõige ilusamaks osaks on kahtlemata mitmesugused purikad ja muud nikerdused, mille on samuti rajanud vesi.
Eriti uhke oli külmunud Niagara, mis näeb tõesti välja nagu juga, aga tegemist on kiviga. Kahju ainult, et väga raske on kogu seda ilu fotole jäädvustada. Giid rääkis meile, et koopas elab rohkem kui 130 liiki elusolendeid, kellest meil õnnestus näha vaid nahkhiirt, kilke ja ämblikke.
– – –
Artikkel on ilmunud ajakija ESTraveller numbris august-september 2006.