Hobisukeldumine: avastades veealust maailma
Meie esmakokkupuude huvitava veealuse maailmaga on väga erinev, enamasti avastame seda mugavasti oma tugitoolis või diivanil istudes. Mis on hobisukeldumine ja milline on tegevuse ajalugu, avab Tõnis Mutt.
Nende kokkupuutevõimaluste jada ühes otsas on Jules Verne’i kapten Nemo ja veealune liiklusvahend Nautilus, teises otsas kalapoeg Nemo oma seiklustega.
Sinna vahele jäävad Aleksandr Beljajevi amfiibinimene Ihtüander, Luc Bessoni kultusfilm “Le Grand bleu” Jean Reno ja Jean-Marc Barr’iga peaosades, või siis multifilm “Shark Tale”, kus Will Smith annab oma hääle peaosalisele Oscarile.
Steven Spielbergi filmil “Lõuad” koos kõigi oma järgedega olid aga hoopis ebamugavad tagajärjed: pärast filmi esilinastust 1975. aastal on räägitud, et maailma hobisukeldumisäri sattus madalseisu ja tööstusharu käive langes umbes poole peale. Või nägite te tõsielulistel sündmustel põhinevat filmi “Avavesi” aastast 2003?
Meie planeet koosneb suures ulatuses veest. BBCs on aastatepikkuse töö tulemusena selle väite kinnitamiseks valminud David Attenborough kaheksast dokumentaalfilmist koosnev sari “The Blue Planet”, kaasakiskuv ja ennastunustavalt põnev väga visuaalne lugu maailma ookeanidest ja sealsetest elanikest.
“97% maailma veest asub ookeanides, 80% elusolenditest elab ookeanipinna all. Mitte kuskil mujal pole rohkem elu kui ookeanides. Võta ette see teekond vedelasse kosmosesse,” esitleb BBC teist võrratut filmi, “Deep Blue”.
Hobisukeldumine on ala, millega tegelemine ei muuda mitte ainult teie elu vee all, vaid üsna tõenäoliselt muutub te elu huvitavamaks ka vee ja maa peal. Eelmainitud filmid ja raamatud on mõeldud teie kujutlusvõime käivitamiseks, võib-olla on nad loonud mõningaid natuke tendentslikke ettekujutusi veealusest maailmast.
Aga kindlasti on nad tekitanud palju küsimusi, millele te ei ole vastust saanud. Minu soovitus: küsige julgesti! Küsige nende käest, kes kõige tõenäolisemalt teavad tõde veealuse maailma kohta, küsige sukeldumisinstruktorite käest. Peale vastuse saate veel lisainformatsiooni ja viiteid, kus edasi otsida.
Sukeldumise kohta liiguvad ringi mitmed legendid. Nagu näiteks jutud haidest. Lühidalt: hairünnakute maailmastatistika näitab, et haid ründavad peamiselt vee pinnal olevaid inimesi ja sedagi juhuslikult.
Aga suurenenud tähelepanu tõttu on sukeldumise kohta väga palju informatsiooni, mis kinnitab, et võrreldes paljude teiste tehniliste aladega on sukeldumine ohutum. Ja seda paljuski tänu sukeldujate heale ettevalmistusele ja instruktorite professionaalsusele.
Hobisukeldumise eeldused
Hobisukeldumisega saab hakata tegelema iga terve inimene. Mõningad vastunäidustused on hingamisteede ja veresoonkonna haigusi põdevatel inimestel.
Konkreetsete terviseriskide kohta saab rohkem informatsiooni sukeldumiskeskuste instruktorite käest, kes lasevad kõigepealt inimesel endal hinnata oma tervislikku seisundit terviseankeedi abil, mille saab sukeldumisinstruktori käest.
Probleemide tekkimisel tuleb sukeldumishuvilisel minna oma perearsti või eriarstide juurde, aga ka nende jaoks on peamisi terviseriske kajastavad juhised instruktoritel olemas. Eelmainitud protsessi saab lihtsustada tänu sukeldumisorganisatsiooni PADI läbiviidavatele uuringutele.
Sukelduma saab hakata juba kaheksa-aastaselt, sukeldumist õpetavas organisatsioonis PADI on noorte sukeldumishuviliste jaoks välja pakkuda mitmeid huvitavaid programme. Vanuse kasvades muutuvad programmid tõsisemaks ja suuremat tähelepanu ning vastutustunnet nõudvaks.
PADI sukeldujaid koolitavad programmid on oma 35aastase arenguga jõudnud tasemele, kus neid programme tunnustavad mitmed haridusorganisatsioonid maailmas. Näiteks Ameerika Haridusnõukogu ACE (American Council of Education) soovitab alg- ja jätkutaseme koolitusi kolledzhipunktide saamiseks.
Inglismaal saavad PADI instruktorid taotleda rahvusliku kutseandja kvalifikatsiooni (NVQ), mistõttu tunnustatakse neid elukutseliste haridusandjatena isegi aladel väljaspool sukeldumist. Sarnast suundumust võib märgata ka paljudes teistes riikides, organisatsioonides ja ülikoolides.
Süsteem on lihtne
Sukeldumiskoolitus PADI süsteemis on lihtne ja mõistetav kõigile huvilistele. Esimesel tasemel (OWD) õpetatakse selgeks kõik peamised oskused, mis vee all vajalikud on. Neid oskusi treenides saab vesi märkimisväärselt omasemaks ja vähem stressi tekitavaks.
Esimese taseme lõpetanud on aga veel siiski algajad ja sellepärast on suurema meisterlikkuse saavutamiseni nende sukeldumise maksimaalsügavus piiratud 18 meetriga.
Teine tase (AOWD) on isikliku meisterlikkuse tase, kus meisterlikkuse tõstmise jaoks on terve rida programme ja harjutusi. Sukeldutakse sügavamale, pimedas või piiratud nähtavusega vees. Peale selle on võimalik hakata õppima veel paljusid lisaerialasid, nagu näiteks veealune fotograafia.
Kolmas tase (Rescue diver) on PADI koolitussüsteemis mõeldud teiste eest hoolitsejatele, st õppurid saavad hea koolituse, kuidas õnnetusjuhtumi korral käituda. PADI ei piirdu siin ainult vees toimunud õnnetustega, oma partnerite abil antakse õppuritele esmaabi alane ettevalmistus n-ö kõigiks elujuhtumiteks.
Neljas tase annab võimaluse valida kas meistritasemel huvisukelduja (Master Scuba Diver) või siis professionaali (Divemaster) tee. Esimesel juhul õpib õppur sügavuti tundma teda huvitavaid sukeldumiserialasid, teisel juhul omandab ta peale selle veel inimeste juhtimise ja organiseerimise oskused.
Siit algab professionaali tee, kust edasi lähevad instruktorid. Hea ülevaate kõigist tasemetest leiab aadressil www.padi.com/padi/en/kd/padicourses.aspx
Esimese taseme koolitus koosneb viiest teooriamoodulist, viiest basseini-sukeldumisest ja neljast meresukeldumisest. Ajaliselt on iga mooduli jaoks vaja planeerida üks õhtu. Kuigi teooriat saab õppida ka kiiremini, on hea materjali mõnda aega kodus seedida, sest kiirelt õpitu kipub ka kiirelt ununema.
Teooria emakeeles
Samas on PADI õppematerjalid väga mugavad, sest peale harjumuspärase õpiku on kasutada veel ka õppefilmid ja -presentatsioonid. Nii et igaühele midagi. Kuna instruktorid on oma ala fännid, ei ole ka teooriatunnid igavad, pigem lausa vastupidi ja teooria omandamine toimub mängleva kergusega.
NB! Siinkohal tahan ma anda soovituse neile, kelle sukeldumishuvi tärkab harilikult kuskil sooja mere ääres võõral maal. Kuigi eeldatavasti on sukeldumiskoolituse tase kõrge ka seal (PADI teostab kvaliteedikontrolli üle maailma), on soovitav teooria osa selgeks õppida oma emakeeles.
Sukeldumisterminoloogia ei ole just miski, mida me igapäevases elus kogu aeg kasutame, sellepärast on tähtis, et ka kõik detailid meile täies ulatuses kohale jõuaksid. Sajaprotsendilisest arusaamisest sõltub hiljem su meisterlikkuse tase ja võib-olla ka su tervis.
PADI süsteemis on võimalik teooria- ja basseinitunnid sooritada Eestis ja meretunde minna tegema soojadele maadele sooja mere sisse. Kas ei kõla ahvatlusena teha läbi sukeldumiskursus novembris-detsembris, et jaanuaris-veebruaris sõita Egiptusesse või Taisse patareisid päikesega laadima?
Basseinis rakendatakse loengutel õpitud teooriat praktikas. Basseinis on seda mugav teha, sest nähtavus on hea, veetemperatuur mugav ja sügavus pole ka suur.
Kursuste käigus teostatavad meresukeldumised sisaldavad peamiselt õppurite poolt õpitud oskuste demonstreerimist meretingimustes ja n-ö “jalutuskäike merepõhjas”.
Kohad Eestis
Enamik instruktoreid on koondunud sukeldumiskeskustesse, Eestis on neid päris mitu: Sebak, Maremark, Topdiving jt.
Harilikult pakuvad sukeldumiskeskused peale sukeldumiskoolituse, -varustuse müügi ja rendi veel sukeldumistegevust.
Näiteks korraldavad pea kõik sukeldumiskeskused pidevalt üritusi Eestis ja lähinaabrite juures.
Võimalustega kursis end registreerida nende keskuste mailinglistide lugejaks.
Kui suvi on otsa saanud, jääb võimalusi oma hobiga tegelemiseks ikka veel mitmeid. Külm vesi ei takista sukeldumist, seda saab õige varustusega teha aasta ringi. Kes eelistavad soojemaid ja päikselisemaid kohti, siis on sukeldumiskeskustel tihti välja pakkuda reise kas siis tuttavaks saanud Egiptusesse, Taimaale või veel kuhugi mujale.
Mitmed eesti soost instruktorid on kas siis pidevalt või periooditi mitmes lõunamaa riigis instruktoritena tööl, tasub nende kohta vaid Eesti oma keskustest informatsiooni küsida.
Kui te aga olete otsustanud omapäi sukeldumiskeskusi otsida, siis siin aitab jälle välja internet. Nimelt on PADI koduleheküljel andmebaas kõigi PADI sukeldumiskeskuste kohta. Sealt leiab informatsiooni ka kõige kaugemate ja intrigeerivamate sukeldumiskeskuste kohta.
Kulutused varustusele
Kõik tehnilised spordialad nõuavad küllalt suuri rahalisi investeeringuid ja erand pole siin ka sukeldumine. Aga vaatame siin üheskoos, millele see raha siis kulub ja kas seda ongi nii palju.
Esmane kulutus on algtaseme koolitusele ning täiskasvanule maksab see natuke üle nelja tuhande krooni, mis katab teooriakoolituse ja basseini ning meretunnid ja ka varustuse rendi.
Koolituse ajal ja pärast seda hakkavad instruktorid teile soovitama varustust, mis vastab nii teie sukeldumisharjumustele ja -soovidele kui ka teie ettevalmistusele. Sukeldumisvarustust saab ka rentida, aga alates mingist sukeldumissagedusest muutub rentimine kallimaks kui varustuse omamine.
Pealegi on isikliku varustusega kindlam ujuda, sest tunneme ja trimmime oma varustust tavaliselt märkimisväärselt paremini kui kuskilt laenatut, seega suureneb ohutustunne ja sukeldumisest saadav mõnu.
Oma instruktor on teiega vees olnud ja oskab hinnata nii teie tugevaid kui ka tugevdamist vajavaid külgi. Seetõttu muutub ta pea et parimaks soovitajaks, millist varustust teil vaja võib minna ja millal, sest ega ei pea kogu varustust ju kohe ostma.
Alustada tuleb intiimsematest ja iga kord vajaminevatest elementidest, nagu mask, toru ja lestad. Selle komplekti hind jääb 2000-4000 krooni vahele ja oma kogemusest ütlen, et madalam hind toob kohe kaasa kvaliteedi languse.
Eriti ohtlikeks pean turismipiirkondades müüdavaid komplekte, mis ei vasta hobisukeldumisega seonduvatele ohutusnõuetele. Seega küsige asjatundjate käest endale nii hinnalt kui ka eesmärgilt sobivat pakkumist.
Sukelduja järgmine investeering peaks olema sukeldumiskompuuter, sest sukeldumine kompuutriga on muutunud igapäevaseks ja vee all võib kohata hobisukeldujaid sukeldumiskompuutritega tihemini kui ilma nendeta. Valik on suur ja hinnaskaala pakub kõigile midagi.
Samas muudab kompuutriga sukeldumine tegevuse ohutumaks ja pikendab vee all olemise aega ja võimalusi. Huvilistele soovitan vaadata maailma ühe juhtivama sukeldumiskompuutrite tootja Suunto kodulehekülge aadressil www.suunto.com.
Sukeldumiskompuutrite hinnad algavad kolme ja poole tuhande juurest ja liiguvad ülespoole.
Siis soovitan uuesti oma instruktori juurde minna ja paika panna esialgne ja paindlik ajakava, millise koolituse te veel võiksite läbida ja millist varustust mis ajal muretseda.
Veel kord tuletan meelde, et varustust peaks ostma järk-järgult ja vastavalt vajadusele. Teisalt ei tohiks varustuse elemente ka liiga hilja muretseda, et see teie arengut ei pärsiks.
Nüüd oleme jõudnud hetkeni, kus edasisi üldisi soovitusi anda on väga raske. Kalipsod ehk sukeldumisülikonnad on midagi nii isiklikku nagu lips mehele või kingad naisterahvale.
Teie parim “moenõustaja” sel teemal on teie instruktor, sest kalipso valik sõltub paljudest faktoritest, nagu teie sukeldumistihedus, sukeldumise perioodilisus, teie kehaehitus ja külmataluvus, teie sukeldumishuvid ja rahalised võimalused, soov olla vee all siis kas hästi märgatav või vastupidi jne. Samal ajal võiks kaaluda ka BCD-d ehk ujuvuskontrolli vesti hankimist.
Varustuse muretsemisel kasutavad paljud sukeldujad võimalusi sukeldumiskeskustes erinevat varustust testida. Kui miskit meeldima hakkab, saab sellesse ka investeerida. Ka see on üks võimalus, kuidas kulusid optimeerida.
Aga lõpuks on teie parim (moe-, finants)nõustaja ikkagi oma instruktor – leppige temaga kokku, rääkige mure ära ja leidke koos rahuldav lahendus. Edu selles teile! Ja kohtumiseni!
Kui teie uudishimu on lõkkele löönud ja te soovite lisainformatsiooni, ootan teie küsimusi aadressil tonis@sebak.ee. Meie meeskond vastab teie küsimustele kas järgmistes Estravelleri numbrites, Sebaki sukeldumiskeskuse koduleheküljel või siis otse Sebaki sukeldumiskeskuses.
Agentuurid
Peale PADI (Professional Association of Diving Instructors) õpetavad sukeldumist veel paljud teised organisatsioonid.
Tuntumad neist on:
- BSAC – The British Sub Aqua Club
- CMAS – World Confederation of Underwater Activities
- SSI – Scuba Schools International
Lisainformatsioon teiste agentuuride kohta leiate veebist: www.worlddivingzone.com/Scuba_Training_Agencies
Sukeldumise ajalugu
Internetist kergesti kätte saadav US Navy sukeldumisejuhend räägib sukeldumise ajaloost järgmist: sukeldumise juured on selgelt inimese vajadustes ja soovides laiendada oma võimalusi merekaubanduses, sooritada pääste- ja sõjalisi operatsioone ning laiendada oma teadmiste piire läbi avastamise, uuringute ja arendustegevuse. Vt ka www.coralspringsscuba.com/.
Professionaalne sukeldumine on üle 5000 aasta vana. Esimesed sukeldujad tegutsesid kuni 30 meetri sügavuses, sooritades päästetöid, otsides, kogudes ja püüdes toitu, käsnasid, koralle ja pärleid.
Kreeka ajaloolane Herodotos on 5. sajandi e.m.a. jäädvustanud loo sukeldujast nimega Scyllis, kes teenis Pärsia kuningas Xerxest ja tõi merepõhjast välja sinna uppunud varanduse.
Algusest peale on sukeldujad aktiivselt osalenud sõjategevuses. Nende ülesannete hulgas olid vaenlase laevade ankruköite läbilõikamine, aukude tegemine laevade vee all olevatesse osadesse, samuti ka kodusadamate kaitseehitiste ehitamine ja võõrsadamate ehitiste lõhkumine.
Aleksander Suur saatis 332 aastal e.m.a. Tyre linna piiramise käigus oma sukeldujad eemaldama sadamasse ehitatud takistusi (linn asub praeguse Liibanoni territooriumil).
Ajastute vahetuseks olid Vahemere sukeldujad loonud tõsiseltvõetava päästetööstuse, mis tegutses peamiselt Vahemere idaosas suuremate ja tähtsamate sadamate juures.
Esimesel sajandil e.m.a. muutus sukeldumis-päästetegevus nii hästi organiseerituks, et tekkis vajadus anda välja seadus, mis normeeris töö eest saadava tasu määrad. Skaala arvestas sügavuse kasvust tingitud pingutusi ja ohte sukelduja elule.
Kaheksa meetri sügavusest väljatoodud kauba eest võis sukelduja endale nõuda kuni poole kaubast, nelja meetri sügavuselt väljatoodu eest lubati neile kuni kolmandik väärtusest ja ühe meetri sügavuselt toodu eest ainult kümnendik kogu kauba väärtusest.
Väga kaua oli peamine sukeldumismoodus vabasukeldumine, st kogu tegevuseks pidi piisama sissehingatud õhust. Vaatamata vahepealsetele katsetustele kaasavõetud õhuga toimus läbimurre alles möödunud sajandil Teise maailmasõja ajal.
Ning toimus see jälle Vahemere ääres, kus kaks prantslast, Jacques-Yves Cousteau ja Emile Gagnan, lõid esimese efektiivse ja turvalise avatud süsteemiga hingamisaparaadi. Avatud süsteemi korral väljub väljahingatav õhk süsteemist, erinevalt suletud süsteemist, kus väljahingatav õhk jääb süsteemi sisse ja rikastatakse uuesti hapnikuga.
Uut süsteemi tuntakse praeguse ajani nime all Aqua-Lung (veekops) ja selle arendust tuntakse nime all “scuba” – lühend sõnadest self contained underwater breathing apparatus (“iseseisev veealune hingamisaparaat).
Aqua-Lung on sajanditepikkuse arendustegevuse tulemus, mis väärtustab selliste allveetehnoloogia loojate tööd, nagu Rouquayol, LePrieur ja suletud süsteemiga hingamisaparaadi pioneer Henry A. Fleuss.
Pärast sõda sai Aqua-Lung’ile osaks suur kommertsedu ja tänasel päeval kasutavad scuba süsteemi maailmamerede avastamisel kõik, kes on saanud piisavat ettevalmistust ja kel on põhilised füüsilised võimed.
Hobisukeldumine tundub põnev? Loe ka teisi sukeldumisteemalisi blogilugusid.
– – –
Artikkel on ilmunud ajakirja Estraveller numbris oktoober-november 2006.
Tekst Tõnis Mutt, pildid Kaido Haagen
Taustapilt: Shutterstock