Atlandi ookeanis laiuvatele Assooridele pole kerge pääseda. Omal käel lendamine läheb kulukaks, aga pakette pole eriti valida. Mart Kipper ja Jüri Laast-Laas koos abikaasadega valisid lõpuks Rootsi operaatori Solresor reisipaketi ja nautisid seda põhjalikult.
Samal ajal kui kohalik giid imestas, nähes grand touri viieteistkümne liikme seas nelja eestlast, teadsid kohalikud mehed hästi, et Eesti mängib juba mitmendat korda Portugaliga samas MM-valikturniiri alagrupis. Nad arvasid meie jalgpallist isegi päris hästi.
Muidu on kohalikud lõunamaalaslikult vabad. Lapsi on palju, mandri-Portugalist tullakse koha-likku ülikooli õppima ja kohapeal tehakse palju selle nimel, et inimesed saartele elama jääksid. Assoori naised on väheke ümmargused, aga neid endid see muretsema ei pane.
Enamasti ei teatagi, kus Assoorid on. Ütleme siis, et keset Atlandi ookeani – 1400 kilomeetrit Lissabonist ja 4000 kilomeetrit Ameerikast; Kanaarid jäävad paar tuhat kilomeetrit otse lõuna poole. Saarestik ise jaguneb Ameerika ja Euroopa geoloogiliste laamade vahel.
Olgugi, et Portugali osa, on Assooridel siiski autonoomia – oma parlament ja valitsus – kuigi käibel euroraha. Just nemad on kuulutanud ühe oma kaljunuki Euroopa läänepoolseimaks punktiks ja ka “Portugali kõrgeim tipp” kuulub neile.
Assoorid ei sobi rannas vedelejatele ega ka ööelu huvilistele. Küll aga neile, kes tahavad näha eraldatust ja suhteliselt vaikset, aga samas kohalike jaoks küllalt rasket elu. Eestiga võrreldes ei pruugi see muidugi nii väga raske olla, aga assoorlased jälle ei kujuta ettegi, et inimesed võiksid nii kaugel põhjas elada nagu meie.
Suvel on Assooride õhus ja vees sooja 22-24, talvel 15 kraadi, aga põhjatuuled on väga tugevad, kuni 40 m/s. Võimas värk. Kuni tänaseni ehitasid assoorlased oma majad seljaga mere poole ja sellest võrdlemisi kaugele. Alles viimasel ajal on merevaade hinda läinud ja uued majad pööratakse näoga vastu merd.
Keerulisest ajaloost ja erinevate riikide vallutustest räägiti kohapeal palju, aga kellele see ikka meelde jääb. Kohalikele endile on aga asjad selged, sest näiteks hispaanlased ei käi seal üldse. Vist ei saada siiani vallutajatega läbi.
Meil oli plaanis külastada üheksast saarest viit. Tagantjärgi vaadates erines iga saar teistest veidike ja nende tutvustamisel oli näha reisibüroo poolset head mõttetööd. Turism on kohapeal piisavalt arenenud, siiski pole külalisi liiga palju.
Igal saarel piisab poolest päevast
Poolepäevane tuur igal saarel oli täiesti piisav. Saared on ka väikesed – suurimal, São Miguelil, elab 140 000 inimest. Kõik saared on vulkaanilist päritolu ja 1950ndatel, pärast hävitavat maavärinat, emigreeris palju rahvast president Kennedy kutsel USAsse ja Kanadasse.
Assooride põhiliseks vaatamisväärsuseks ongi kraatrid ja järved nende põhjas, vulkaanilised kaljud ja lõputult kaunis ookean. São Miguelil oli põllumajandusest tulev lämmastik kahe algselt erivärvilise järvega küll oma töö teinud ja sinava peegelduse ühelt järvelt kaotanud.
Apelsinikasvatuse ja -ekspordi lõpetas omal ajal Brasiiliast tulnud viirus, muud taimestikku matab võilillena vohav “meelill” ja kõikjal on sinised hortensiad. Tänaseks on lõpetatud ka vaalade küttimine, nende vaatlusretked tunduvadki parema ärina.
Metsik Flores
São Miguelist sõitsime kõige läänepoolsemale, 4000 elanikuga saarele Floresele. Suhteliselt väikene ja metsik paik – vähese rahva, aga oma jalgpalliväljakuga! Toredad olid seal jalgsikäigurajad, millel tegime ka neljatunnise päris huvitava rännaku.
Piisavalt koski, järsakuid, mägist loodust ja ei mingeid randu ega rahvahorde – kokku nägime kümmetkonda inimest. Eraldi ekskursioonile viidi seda “kõige läänepoolseimat” kivikest vaatama – turistil peab ju mingi eesmärk olema…
Suurte vahemaade tõttu liikusime saarte vahel lennates. Lennujaamad on pisikesed, aga hotellide lähedal, nii et transport ei raiska väga palju aega. Ka hotellid on väikesed, kuid korralikud. Inglise keelt räägitakse vähe – vaid hotellides ja taksodes.
Kõnelejadki on keelt õppinud Ameerikas, kas seal sündinuna või vahepeal USAs töötades.
Restorane on Floresi saarel kolm, üles leidsime neist kaks. Teenindus võib neis olla suhteliselt aeglane, alati ei saada su tahtmistest aru, aga see kõik tundub mõnes mõttes koduse ja puutumatu värgina: ei lasta end euroasjast väga segada.
Ujuda sai vanades sadamakohtades või looduslikes basseinides, kuhu laine toob üle serva värsket vett, mis läheb kusagilt jälle alla. Nendes ujumine oli väga mõnus, osas leiab isegi betoonist trepid. Kes tahtis, sai ka päikest võtta. Vesi ise oli ülipuhas, vähemalt silma järgi.
Faial ja Pico
Kolmandal saarel, 15 000 elanikuga Faiali meremeeste seas on mingil ajal tekkinud komme joonistada sadamakaile pilte, mis peaks kindlustama eduka kojunaasmise.
Vanimad, mida nägime, olid küll alles kaheksakümnendatest, kuna materjalist sõltuvalt hävivad maalingud kiiresti.
Faiali saarel purskaski 1950ndate lõpus aasta otsa vulkaan. Seega on maastik kohati täiesti taimestikuta. Ühepäevase reisi Faialilt tegime kõrvalasuvale, samuti 15 000 elaniku ja kõrge tipuga Pico saarele, mille nimi tähendabki tippu.
Just sealt on kõige parem sõita ka vaalu vaatlema, vajalik küll paar päeva ette registreerida. 70protsendilise tõenäosusega lubatakse, et midagi sa näed. Vähemalt delfiinegi.
Assooride loomariik on väga vaene – küülikud ja rotid, mõned hirved traataia sees. Merelinde tutvustati voldikutes vaid kolme sorti, maal veidi rohkem. Rikkalikum on mereelu – osa vaalu liigub saarestikust läbi põhja poole ja siis vastassuunas. Meie nägime kašelotte, kes kohapeal poegivad ja kolme-nelja eri sorti delfiini.
Alati tasub küsida kohaliku giidi arvamust, missugusest firmast vaalade vaatamine tellida, kuna neid on päris palju. Meie käisime väljas suhteliselt kõrge mootorjahiga, teine variant olnuks suurte kummipaatidega, mis sõitsid vaiksemalt ja pääsesid hiidimetajatele lähemale.
Samad mehed tegelevad ka vaalade uurimisega ning hoolega jälgitakse vaalavaatamise eetikat. Pärast anti isegi ankeet, kus küsiti meie arvamust nende tegevuse eetilisuse kohta loomade segamisel ja kas me üldse kuulundki oleme sellisest eetikast.
Kümneminutise loengu osaliseks meeskonnalt sai üks vaalavaatleja Belgiast, kes suitsukoni merre viskas. Sadamates samas tundus, et puhtust nii väga siiski ei peeta.
Picol kasvatatakse kiviaedade vahel põhiliselt valget viinamarja, muidugi käivad sellega kaasas veinimuuseumid. Saartel näeb veel liha- ja piimalehmi, muu toit tuuakse aga enamasti mandrilt. Üks Pico viinamarjapiirkondi on turismimagnetina ka UNESCO pärandikirjas. Aru küll ei saanud, miks.
Ise tehakse ja eksporditakse juustu, samuti veini. Õlu tuleb mandrilt, aga taarat tagasi vedada peetakse liiga kalliks. Isegi mulla vedamist nägime. Samas toodetakse mõnel saarel kohalikku energiat tuule ja termaalallikate abiga.
Terceira
Edasi läks sõit kõige lamedamale, Terceira saarele, mille lennuväli võimaldab vastu võtta ka sõjaväetransporti. Teistel saartel oli hea, kui lennuk enne raja lõppu pidamagi sai.
Terceirat kasutasid hispaanlased omal ajal hõbedalaevade varjamiseks, tehes seal vahepeatuse teel Ameerikast Hispaaniasse.
Et poolsaare kaks sadamat olid hästi kindlustatud ja hõlpsalt valvatavad, tagas see kaitse piraatide eest.
58 000 elanikuga saar on huvitav eelkõige külaelu ja traditsioonide poolest. Kui suurel areenil peetakse härjavõitlust vaid suurtel pühadel, siis külatänaval toimub see sageli.
Elu kolib võitluspäevaks tänavale
Härjavõitluse korraldamiseks peab küla esiteks hulga nõudeid täitma. Ürituse päeval avatakse uksed sõpradele, tuttavatele, külalistele. Kui aga palud, lastakse sind ka rõdudele vaatama. Reklaamid lubasid, et kodudes pakutakse ka külalistele süüa, aga seda küll ei kohanud.
See-eest tehti süüa tänaval, muidugi härgade eest varjatult. Majadki kindlustatakse kättesaadava materjaliga, kasvõi euroalustega, külatänava otsa veetakse aga valge joon. Kui kõlab pauk, lastakse üks härg pika köie otsas lahti, teises otsas ja vahepeal hoiavad musta kaabuga vennikesed härga üle “valge joone” minemast.
Köis oli igavesti pikk, et ulatuda ümber majade, kus järgmised mehed kinni hoidsid ja juhtisid, et igal pool ikka härga nähtaks.
Neljast härjast üks loobus ise, teised pandi aeg-ajalt oma kasti tagasi, et uuesti võitlusväljale tulla. Võitlejad ise olid noored mehed, aga kuidas härgi vihaseks aeti, ma aru ei saanudki. Üritati näiteks vihmavarjudega ja üsna osavalt.
Võitluste vahepeal koguneb rahvas uuesti tänavale ja arutab asja. Naised istuvad tagapool rivis, posti otsas istub kaameramees. Neli tundi istub. Härgi ei vigastatud muide mingil moel – pigem saavad kannatada inimesed, kuigi looma sarved on vasest katetega nürimaks tehtud.
Pärast võitluse lõpuks korraldatud ilutulestikku selgus, et enam pole mingil moel võimalik kuue kilomeetri kaugusele hotelli tagasi saada. Võitlus polnudki mingi turismiatraktsioon, vaid puhtalt küla enda üritus. Marssisime siis jalgsi tagasi, naised saime õnneks ühe takso peale, mille juht oli ise härjavõitlust vaatama jäänud.
Terceiral viidi meid veel ühte huvitavasse kohta – 3000 aastat tagasi pursanud, Etna võimsusega vulkaani purskeavasse, mis polnud mingil põhjusel täiesti kinni mattunud. Koobas oli 90 meetrit sügav, alla sai mööda treppe, põhjas oli taas järv ning turiste on sinna viidud vaid viimased paarkümmend aastat.
Kuigi muuseumides eeldati tavaliselt, et sa sealt ka midagi ostad, siis ühe juustuvabriku peremees Terceiral ütles, et tema on nii väsinud ja ei viitsi. Juustu müüs siis meie giid. Muidu on turismiobjektid küll väga hästi ette valmistatud.
Viimaseks ekskursiooniks oli taas São Migueli saare teine ots Furnas – mulisevad ja mudased soojaveeallikad, vett pritsis ja auras. Lõunasöögidki valmistati ette maa sees küpsetatult.
Igaüks võis tellida 13 euro eest veine, tohutul hulgal liha, kartuleid, bataate, magustoitu ja kohvi. Muidu maksid Assooride restoranides toidud 8-15 euroni ja mida kaugemal külas olid, seda tõenäolisemalt piisas ühest portsust kahe peale.
São Miguelil leiab ka botaanikaaia tüüpi parke, mis pole meie jaoks ehk nii erilised, aga siiski lopsakad. Metsades on ühiskondlikult rajatud piknikualad – hästi korrastatud, olemas on nii grillimiskohad, korralikud lauad kui ka vesi. Muidu on saartel ikka karjamaad või kaljud.
Viimasel päeval toimus Itaalia pühaku Püha Klara auks rongkäik. Meie ei teadnud sellest vaeste naiste kaitsjast tühjagi, aga ilus oli: tänavad ehiti lilledega, liiklus pandi seisma ja iga pere poolt tehti oma maja juurde keset teed erinevate mustrite ja materjalidega värviline rada.
Protsessioon kulges mööda paljusid tänavaid ja oli nii pikk, et kõike ei näinudki. Miks seda rongkäiku korraldati? Ei tea. Millegipärast kuulutati Assisi Klara televisiooni kaitsepühakuks, kuna ta oli enne surma haigena kaugele näinud. Või midagi sellist.
Meie reisi kolm viimast päeva tegelikult juba sadas, sest kätte jõudis september. Vihm oli soe ja mõnus, õhus 24 kraadi sooja – Assooridel algas sügis.
– – –
Artikkel on ilmunud ajakirja ESTraveller numbris oktoober-november 2005.
Tekst Mart Kipper, fotod Jüri Laast-Laas, Mart Kipper