Mittemägironijate unelm – Annapurna ring

Himaalaja Nepali osas kõrguvad mägironijate lemmikud. Need, kes päris Dzomolungmat vallutada ei suuda või taha, saavad elu suurima elamuse ikkagi. Geograafist matkaja Helle-Mai Pedastsaar jagab vahetuid muljeid Annapurna ringist.

Ühelgi teisel maal pole kõrged mäed nii lähedal ja igaühele käegakatsutavad kui maailma katusel – Nepalis. Vaatan murelikult kuhjakest enda ees: üks õhuke fliis, üks kilekas, paar t-särki, pikad püksid ja Poola supermarketist ostetud matkasaapad.

Kas see tõesti on kogu varustus, millega ma kavatsen ronida 5416 meetri kõrgusele? Lisan oma päevinäinud magamiskoti, villased sokid ja mütsi, natuke arstirohte, rosinaid ja lutsukomme, aga ikka on koos vaid väike kotitäis kraami.

Mõeldes sellele, et kraam tuleb kolme nädala jooksul lugematuid meetreid üles- ja allamäge tassida, murran kammi pooleks, kahandan kosmeetika ühele seebitükile ja lõikan kaardi tugevad kaaned maha. Enda arvates olen ma nüüd retkeks valmis.

Kavatsen kõndida ümber Annapurna mäemassiivi. Korralikult sisse tallatud 300kilomeetrine rada viib ümber kaunite Annapurna tippude (kõrgeim neist 8091 m) – Gangapurna, Nilgiri ja Macchapucchre (Kalasabamäe) Nepali keskosas.

Matkamine tihedalt asustatud Nepalis pole niivõrd retk puutumatus looduses, kui rännak külast külla, kohalike igapäevaelu- ja tegevuste keskel. Inimesed elavad siin paikselt veel 4000 m kõrguselgi. Seetõttu pole peamiste radade läbimiseks tarvis ei toitu ega telki kaasas kanda.

Tõsised mägedes käijad peavad populaarset Annapurna ringi turistlikuks. Seda narritakse “õunakoogi rajaks”, põhjuseks iga paari tunni tagant teele jäävad mugavad teemajad, kus ootab soe voodi ja söök. Ka õunakoogid.

Minusuguse algaja jaoks tähendab Annapurna ring aga ligipääsu tõeliselt suurtele ja kaunitele mägedele ilma spetsiaalse treeninguta, matkagrupita, külma telgi ja katelokita, ja – ilma kiviraske seljakotita.

Ja matk ümber Annapurna algab

Samas on mäed kõrged, ilm muutlik ja hõreda õhu mõjusid ette ei tea. Ning ka kõndida tuleb lõppude lõpuks ikka ise. Tõotan endale, et kui miski tundub kahtlane, siis pööran otsa ringi ja tulen tuldud teed tagasi, vältimaks asjatuid riske.

Matk ümber Annapurna algab Besisaharis. Linna pääseb hõlpsasti bussiga nii Katmandust kui ka Pokharast Nepalis. Kohalik buss, mille katusel me end sisse oleme seadnud, peatub poolel teel väikeses külakeses tungleva rahvasumma tõttu ja jääbki paigale – neljaks tunniks.

Kilomeeter edasi on väike tüdruk veoauto rataste alla jooksnud. Vaatame valge linaga kaetud pisikest kogu ja sügavas leinas perekonda. Tundub kuidagi halb enne.

Enne pimedust jõuame siiski Besisaharisse, registreerime oma ACAPi (Annapurna Conservation Area Project) passid ja jääme hommikut ootama. Hommikul ladistab vihma – teine halb enne. Lohutame end sellega, et peagi kõnnime me pilvedest kõrgemal…

Esimesed matkapäevad on suhteliselt kerged: nauditav jalutuskäik külast külla, ümberringi terrasspõllud ja saatjaks koormaeeslite kellad. Lumised mäetipud on veel kaugel ja vilksatavad vaid aeg-ajalt läbi pilvede.

Sammu kergendamiseks ostan ühelt külalapselt jalutuskepi, mille päis on laululinnu kujuliseks vormitud. Hea mudaste paikade ja ojakeste ületuseks ja ka selleks puhuks, kui mööduvad eeslid kitsal rajal liiga peremehetsema kipuvad.

Eesleid on rajal palju. Annapurna ringil on kaks lennujaama – Manangis ja Jomsonis – ent odavuse tõttu kantakse enamik vajalikust mägedesse eeslite ja inimeste seljas.

Imetlusega vaatame kohalikke kandjaid, kes oma kaelamusklite abil veetorusid, sillajuppe, plekk-katuseid ja muud tarvilikku külast külla veavad, õlg ees kitsukesi sildu ületades. Eriti vahvad on mehed kanapuuridega, igaühel mõnikümmend lindu kukil.

Peatuspaikades lasevad nad kanad murule kõndima ja pärast on tükk tegu neid jälle oma traatriiulitele tagasi saada. Muud kandamid on pakitud suurtesse punutud korvidesse, mille põhiraskus lasub jämeda rihma kaudu meeste laubal – see pidi mägedes kõige kergem kandmisviis olema.

Enamikul kandjatel on jalas vaid plastist varbavaheplätud, tempo aga selline, et enamasti näed vilksatamas vaid mööduja viimseni pingule tõmbunud säärelihaseid. Mõne minutiga kaovad nad silmapiirilt. Meie ähime ja puhime tasapisi ülesmäge.

Mõnevõrra võõristavam on vaadata välismaiste matkaagentuuride heaks töötavaid kandjaid. Nemad kannavad kõike kokkupandavatest laudadest dieetkoolani välja. Hotelliõuedel telkimine ja konservtoidu söömine, kui kõrvalasuvas restoranis värske riisiroog dal bhat valmis, pole päris see, mida retke Nepali mägedesse broneerides ette kujutati.

Kohalikud vaatavad selliseid gruppe üpris pettunult: kõik kraam ja töötajad on pärit Katmandust ning veelgi kaugemalt ning nemad ei teeni selliste rühmade pealt suurt midagi.

Mida kõrgemale jõuame, seda muutlikum on ilm. Säravselged jahedad hommikud muutuvad keskpäeval suviseks leitsakuks. Pärastlõunal tõuseb tuul ja hakkab vihma tibutama. Temperatuuri langedes sajab lund.

Hotellis asetatakse laudade alla hõõguvad söed, et retkelised saaksid oma külmetavaid varbaid soojendada. Varahommikul otsime tihti rada eredas päikeses sulavate lumehunnikute vahel. Pidevast ülesmäge kõndimisest on saanud harjumus ja jalg liigub kergemalt. Ka on seljakott kergenenud eelkõige igasuguse nosimiskraami arvelt.

Söögi üle rajaäärsetes külalistemajades kurta ei saa. Kõige kõhtutäitvamad ja kiiremini saabuvad road on praetud kartulid ja kiirnuudlid. Enamik menüüsid on aga nii pikad, et suu jääb ammuli: lasanje, pizza, burritod, pannkoogid… Annapurna ringi külalistemajade kokad on kõik käinud spetsiaalsetel kursustel.

ACAP reguleerib kõike. Toidu hinnad on fikseeritud ning nihkuvad koos kõrguse ja sõidetavalt teelt kaugenemisega järjekindlalt ülespoole. Nii tahetakse tagada kohalikele elanikele töö eest korralik tasu.

Kahjuks ei arvesta fikseeritud hinnad kohaliku õunahooaja ja kartulisaagiga. Nii võib Jharkoti kõrvaltänaval osta õunu 10 ruupiat kilo, pisikese õunakoogitüki eest peavad aga restoraniomanikud küsima 100 ruupiat. Nii need koogid seal vitriinis seisavad. Kohalik õunavein on aga ACAPi haardest välja jäänud ja nii saab hüva märjukest mitmel pool 60 ruupiaga liitri eest.

ACAPi muud tegemised on aga väga teretulnud. Paljud külalistemajad kasutavad vee soojendamiseks päikeseenergiat, suuremates külades on rajatud veepuhastusjaamad. Soolane veehind paneb aga enamuse matkajaist ise joodiga vett desinfitseerima. ACAP toetab sedagi, peaasi, et mägedesse plastpudeleid ei veeta.

Tiibet läheneb

Mida ülespoole, seda tiibetihõngulisemad on külad, alates ja lõppedes järjest pikenevate palverataste reaga. Kohalikud on rõõmsalt punapõsksed ja püüavad meile igal sammul tiibeti suveniire müüa, millest suur osa olevat tehtud hoopis Tais.

Annapurna idakülje suurima küla Manangi elanikud on ammusest ajast ärisoone poolest kuulsad. Väikesest lennurajast saavad alguse kaubareisid Aasia suurlinnadesse, enamus inimesi kannab seetõttu moodsaid läänelikke rõivaid.

Manangis jõuavad lumised suurmäed järsku õige lähedale. Et küla ise asub 3500 meetri kandis, soovitatakse sel kõrgusel veeta vähemalt kaks ööd, et aklimatiseeruda ja vältida mägedehaigust. See nõuab Nepalis igal aastal asjatuid elusid.

Jätkame oma teed ülesmäge. Meie järgmine ööbimispaik Yak Kharka ehk “jakkide karjamaa” on oma nime auga välja teeninud. Mäeküljed sügava oru kohal on karjaradu täis ja siin-seal näsivad need lühijalgsed kogukad veised kuivetanud rohtu.

Iga natukese aja tagant tõmbame hinge. Ja sellel, et ümbritsev maastik on nii hingematvalt kaunis, pole siin väike osa. Taevas on sel kõrgusel nii ebamaiselt eresinine ja koos sätendavvalgete mäetippudega midagi harukordselt erilist. Hoolimata kloppivast südamest naudime iga sammu.

Enne Thorong Phedit on rada maalihetest räsitud. Klibune pind, kivid igal sammul lendamas, ajab hirmu nahka. Kärestikuline jõelint on kaugel all sügavas orus. Jalgade värisedes jõuame kohale.

4500 meetri kõrgusel asuv Thorong Phedi majutuskompleks on alustuspaik Thorong La ületamiseks. Omanik räägib meile igatsevalt, et kui halb ilm kuru ületamist segab, siis koguneb matkajaid nii palju, et osa tuleb suisa köögipõrandale majutada!

Nähes arvukaid tühje tube mitmes majas on seda raske ette kujutada. Nüüd on matkajaid Nepalis märksa vähem – mõne aasta tagused poliitilised sekeldused annavad ikka tunda, lisaks kirutakse 11. septembrit, maoiste, sarsi ja sõda Iraagis.

Peale lõunast nuudlisuppi seame sammud ülesmäge, High Campi poole. Teekond ülemisse laagrisse on raske, otse ülesmäge ja jõuetus valdab igal sammul. Poolteise tunniga oleme ülal ja suure kahjutundega mõtleme alla jäänud seljakottidele. Ööseks tuleme alla tagasi.

Veel 1000 m üles

Õhtuks koguneb majja paarkümmend retkelist, enamus juba teelt tuttavad. Ärevusega mõeldakse järgmisele päevale. Öö Thorong Phedis on külm, veepudelid jääs ja magamiskotist ei taha kuidagi välja ronida.

Varasemad matkajad teevad minekut juba kell neli – pilkases külmas pimeduses. Meie ootame, kuni kuue paiku koitma hakkab. Kui kõik hästi sujub, peaks päevast piisama, et õhtuks teisele poole kuru jõuda. Numbrites tähendab Thorong La ületamine nelja-viit tundi ülesmäge rühkimist ja kõrguse muutust ligi 1000 meetrit.

Esimene asula teisel pool on Muktinath – täiendavad kolm kuni kuus tundi allamäge 3800 m kõrgusele. Pidevad valetipud tekitavad asjatuid lootusi. Ikka ja jälle prantsatame mõnele kivile hinge tõmbama ja nii raske on end taas püsti vedada.

Kella kümne paiku Thorong La’le jõudes on igatahes rõõm suur. Vaatame täiesti uue pilguga ümbritsevaid majesteetlikke tippe, vaikus on lihtsalt kõrvulukustav. Või on see peavalu, mis vaikselt oma saabumisest teada annab?

Annapurna teine pool

Annapurna massiivi läänekülg on hoopis teist nägu. Mäed on kuivemad ja lumevaesemad, siin elustub tõesti piltidel nähtud Tiibet. Teistsugune tunne on ka selle pärast, et nüüd peaks retke raskeim osa möödas olema.

Ei midagi. Allaminek on veel märksa raskem, kui üles ronimine. Algul pole paha lumel liugu lasta, järjest enam asendub lumi aga jää ning klibu seguga, millel on suhteliselt raske end püsti hoida. Tee allamäge Muktinathi on nii lõputult pikk.

Muktinathi Bob Marley hotellis on roosad pitskardinad ja suur vaatega katuserõdu. Laest ripub alla kuivatatud kanepikimp sildiga “Help Yourself”. Baaris on piljardilaud ja muusikakeskusest kõlab sobivalt Red Hot Chilli Peppersi “Otherside”.

Kogunevad kõik tolle päeva kuruületajad, sekka paar tegelast, kes kõndisid siia Jomsoni lennuväljalt ja imetlevad nüüd neid, kes Thorong La “ära tegid”. Tegelikult on küll uhke tunne: Thorong La oli kõigile siinviibijaist teatav eneseületus; kinnitus, et igaüks saab sellega hakkama, kui tahab.

Pärast sügavat und ja logelevat hommikupoolikut asutame end allamäge. Kagbeni küla on väravaks Ülemise Mustangi regiooni, mis oli vanade aegadel Nepali-Tiibeti kaubavahetuse tuiksooneks. Mustangi võlude nautimiseks tuleb tasuda 700 dollarit 10-päevase loa eest. Seinal rippuv nimekiri kinnitab, et viimase kümne aasta jooksul on Mustangis käinud ka üks eestlane.

Kagbenist edasi tee kulgeb mööda Kali Gandaki jõe massiivset orgu. Varasest hommikust peale puhuvad piki jõge tugevad tuuleiilid, keerutades üles liiva ja väiksemaid kive.

Tõestuseks sellest, et Himaalaja asus ammustel aegadel ookeani põhjas, võib jõepõhjas leida saligramme – musti ümaraid kivistisi, mis avanenult paljastavad fossiili. Meile vastutulevad kirevalt riietatud palverändurid otsivad neid hoolega. Hindu jumal Višnu olevat end saligrammis peitnud.

Palverändurid on teel Muktinathi templisse – nii budistide kui hinduistide pühapaika. Kümblemine templi kõrvalt väljuvates veejugades on uskujale nii ihaldusväärne, et paljud vanakesed, kes ise enam mägedes käia ei suuda, suunduvad õnnistust saama noorte tugevate meeste seljas.

Marpha on läänekülje kaunemaid ja huvitavamaid külasid. Tuule varjuks on majad tihedasti kokku ehitatud, sillutatud kitsad tänavad, tunnelid ja trepid tekitavad keskaegse tunde. Lamedad majakatused on lookas kokkuvarutud puuriitade all. Igapäevast tuult ja vihma aitavad trotsida magus kohalik õunasiider ja aprikoosibrändi.

Retke lõpupoole jõuame Annapurna enimkülastatud paikadesse. Piisab paarist päevast, et Pokharast kiire Tatopani-Ghorepani ring teha. Mõnuga soojendame oma krampis lihaseid Tatopani (tõlkes “kuum vesi”) allikates. Tihe külastajatevool on allikad küll kivibasseinidesse suunanud ja saadaval on nii õlu kui Coca-cola, ülimalt mõnus on seal nii või teisiti.

Ghorepani, taaskord ülesmäge rühkimist nõudev ettevõtmine, on Annapurna kaugelt koledaim küla. Hiiglasuured hotellid on üle löödud eresinise plekiga, üks inetum kui teine.

See oli “vastulöök Nepali moodi” turistide pealetungile 1990ndatel. Paljud hotellid seisavad nüüd tühjalt või on sootuks suletud. Aga sama siniselt kui enne. Varahommikune ronimine Pooni mäele pakub kauneid panoraamvaateid Dhaulagirile ja Annapurnadele.

Rododendronid on aprillis täies õies, varahommikuses valguses järjest välja joonistuvad roosakaspunased värvivarjundid võluvad meid hetkel enamgi kui mäevaated. Aga eks neid Annapurna mägesid on juba nähtud ka.

– – –

Artikkel on ilmunud ajakirja ESTraveller numbris aprill-mai 2005. 

Teemad