Mitte miski ei ole kindel ning enamik asju ei lähe nii, nagu plaanitud. India puhul ei saa oodata, et reis tuleb lihtsalt ilus ja huvitav – reis tuleb täpselt selline, milliseks sa selle endale ise mõtled.
Kogu elu Euroopas elanud hindu läks esimest korda oma kodumaad külastama. Reisile võttis ta kaasa pooltühja kohvri ning asus teele, põnevus hinges. Kohale jõudes kohtus ta nii lähedaste kui kaugemate sugulastega ning reisis mitme nädala jooksul erinevais India paigus.
Kuu möödudes oli aeg tagasi pöörduda. Pakid koos, veetis hindu viimaseid tunde sugulaste seltsis. Näinud kalli külalise pooltühja kohvrit, küsib tädi: “Sa oled esimest korda Indias, oled reisinud paljudes kohtades, kuid ometi ei vii sa oma perekonnale ühtegi suveniiri? Sul on kaasa võetud vaid üks jumalakujuke, ometi tean, et sa Jumalat ei usu?”.
Selle peale vastab noor hindu: “Tädi, ma olen reisinud Lõuna- ja Põhja-Indias, läänes ja idas. Olen käinud pühades linnades, sõitnud bussiga, autoga, elevandiga, rikšaga, shikaraga ja lennukiga. Olen näinud vaeseid ja rikkaid, aristokraate ja kodutuid. Pärast kõiki neid elamusi oma India reisil hakkasin ma uskuma Jumalasse, sest keegi teine peale tema ei suudaks sellist riiki juhtida!”
Minu reis Indiasse oli juhuslik, ootamatu ja seetõttu ka totaalne jackpot. Õnneks või õnnetuseks olen rikkumata reisikogemustest teistesse Aasia riikidesse ning seetõttu ei olegi mul nähtut millegagi võrrelda.
Rohkem näinud inimeste kogemustest lähtudes võin järeldada, et India on Tai või isegi Nepaliga võrreldes reisimiseks hoopis raskem maa. Sest ainus, mida India puhul tasub oodata, on ootamatused.
21. aprilli südaööl maandun India pealinnas New Delhis. Ajavahe tõttu saabuvadki paljud lennud öösel. Meeldiv võimalus kogeda veel ühte öötuledes miljonilinna, mõtlen ise. Kogunud pagasi, suundun lennujaama välisukse poole, kus mind peaks ootama autojuht.
Mitmekümne turiste ootava sildi seast valin endale sobivaima: “Mr Kati Nabi”. Tükk tegu on autojuhi veenmisega, et ta mind ikkagi sõidutaks, vaatamata sellele, et ma Mister Nabi ei ole.
Suurlinnast on asi kaugel. Delhi uulitsad mõjuvad nii päevavalges kui ööpimeduses pigem külatänavatena, millel kulgeb kaootiline liiklus ning elu kihab nagu sipelgapesas.
Kulgeme mööda pikki tänavaid veoautode vahel nõeludes kesklinna poole. Tuledesära Delhis tõesti ei ole – madalad ja kummaliselt kandilise arhitektuuriga ehitised oleks justkui maha jäetud või lõpuni ehitamata. See iseloomustab hästi India pealinna – justkui välja surnud – ja vaid inimesed teevad linna elavaks.
Neid jagub ka öösel kõikjale: on mööda kihutavate veoautode koormate peal magajaid, on rikšade sadulatel pikutajaid, on teepervel tukkujaid. Sellise kuumusega ei ole tõepoolest vaja pikemalt mõelda, kuhu pikali heita.
Mitu elanikku on Delhis?
Delhis elab umbes 13 miljonit inimest ja seda on tunda igal sammul. Tegelikult ei tea täpselt keegi, kui palju inimesi selles metropolis pesitseb – paljud vaesemate ühiskonnakihtide esindajad tulevad ja lähevad, jätmata mingitki ametlikku jälge.
Lisaks inimestele kubiseb linn autodest, velo- ja motorikšadest, jalgratastest, lehmadest ja koertest.
Delhit iseloomustab täielik kaos – indialased ise nimetavad Delhit suurepäraseks näiteks sellest, et tegemist on maailma suurima demokraatiaga (rahvaarvu poolest).
Turistide jaoks on Delhi pigem reisi alguspunkt või vahepeatus, mitte ainus sihtpunkt. Minugi järgmiseks peatuspaigaks saab Rajasthani pealinn Jaipur, tuntud kui pink city.
Roosa linn sellepärast, et kui brittide valitsusajal saabus Jaipuri prints Albert, värviti kõik tolleaegse linnakeskuse majad roosaks. Võib-olla nõustute tolle aja hindudega, et roosat peeti sobivaks värviks, iseloomustamaks külalislahkust?
Jaipuris naudin sõitu elevandi seljas, värvikat elu tänavatel ning ajaloo lõhnu kuulsas Ameri kindluses. Tänapäeval on linn küll palju laienenud, kuid ajaloolises vanalinnas on siiski kõik majad mahedat tumeroosat värvi.
Kuna Jaipur on Delhist tunduvalt väiksem, võib siin näha tänavatel palju rohkem lehmi, kaamleid ja elevante.
Kuna lehm on püha loom, kelle vigastamise eest on ette nähtud range karistus, võib lehma väga edukalt pidada ka linnaliikluse korravalvuriks. Just lehmade tõttu sõidavad autod selles kaoses aeglaselt ja palju ettevaatlikumalt.
Tahavaatepeegleid tavaliselt siiski ei kasutata, kuna piisavalt tegemist on ka ees toimuva jälgimisega. Indias ei kehti liiklusmärgid, teemärgistus ega valgusfoorid – need on loomulikult mõeldud vaid linnade kaunistuseks!
Rajasthanis ringi reisides märkan, et nii inimesed kui kogu ümbruskond on tunduvad värvilisemad kui mujal Indias. Päris tavaline vaatepilt on vana mees neoonroosa turbaniga. Oma isale jätsin vahva riideeseme seekord kingituseks ostmata.
Jaipurist edasi liigume kaheksanda maailmaime Taj Mahali asupaika Agrasse. Armastuse monumendina tuntud Taji lasi India valitseja Shah Jehan ehitada oma naise Mumtaz Mahali soovil Yamuna jõe kaldale.
Hauakambrit, mis oleks nii kaunis ja vaatamist väärt, et inimesed üle kogu maailma seda vaatama tuleksid, ehitas üle 20 tuhande töölise 22 aastat. Taj Mahali võimsuse, ilu ja suursugususe nautimist segab vaid meeletu rahvamass.
Tegelikult on üks pisiasi veel, kuid see on pigem positiivselt naljakas vahejuhtum. Nimelt on pikal ja heledanahalisel naisel Indias täiesti võimatu märkamatuks jääda. Nii ka Taj Mahalis. Kohati tundus, et olin India siseturistide jaoks suurem vaatamisväärsus kui Taj ise.
Kui olen endal mõnda aega tundnud uudishimulikke hindude pilke, läheneb mulle üks india perekond ning pereisa uurib, kas ma ei sooviks nendega pildile tulla.
Selleks ajaks olen juba Delhis ettevaatlikuks muutunud vaeste tõttu, kes pidevalt käsi pikal raha küsisid ning esialgu arvan, et seegi pere pakub mulle rahakulutamisvõimalust.
Üsna pea selgub, et seekord peaksin hoopis mina olema rahaküsija, sest mõni hetk pärast esimest fotot on minu ümber viis erinevat seltskonda ning teised viis uudistavad veel kaugemalt.
Varuge konkreetsust!
Kõik soovivad koos minuga oma Taj Mahali külastust jäädvustada. Vähe sellest: kui seltskond on näiteks seitsmeliikmeline, tehakse sama pilti seitse korda, vaid pildistaja vahetub.
Mõne aja pärast mõistan, et pean kasutama seda India ühiskonnas nii ebatavalist iseloomujoont nagu konkreetsus. Astun kõrvale, tänan kõiki pildistamise eest ning tulen kiirel sammul tulema.
Kogemust kohaliku giidiga jagades sain teada sündmuse tagamaad – pärast piltide ilmutamist saan ma tõenäoliselt nimeks näiteks Nicky, kes on pärit Inglismaalt ning kes sai pildil olnutega suurteks sõpradeks ning varsti kutsub kõiki Inglismaale külla.
Indialastel on väga hea fantaasia ning neile meeldib seda rakendada. Alati on kõigi asjade kohta väga huvitav lugu rääkida – ja see, kas kõik ka tõsi, ei ole üldsegi oluline.
India siseturism tõuseb taevasse
Siinkohal väike kõrvalepõige. India keskklass on viimastel aastatel enda jaoks avastanud siseturismi. Kohalikke rändureid leidub kõikjal ja palju rohkem kui Euroopast tulnuid – küll traditsioonilisi suuri perekondi, küll kaasaegseid moodsaid perekondi, noori mesinädalatel ning koguni terveid suguvõsasid koos reisimas. Riietuse ja olemise järgi saab hästi ära tunda, millisest India piirkonnast keegi pärit on.
Kõige põnevam ja erilisem kogemus kogu reisil oli sõit Kashmiri, 15 aastat peidus olnud piirkonda Põhja-Indias, Pakistani piiri lähedal. Just nii kaua pole Himaalaja ning Pir Panjali mäeaheliku vahel asuv Kashmir India ja Pakistani keeruliste suhete tõttu turiste näinud.
Hiljuti piir avati ning turistid on taas teretulnud ja kašmiirid pingutavad nende nimel väga. Neil ka on, mida näidata, sest Kashmir ei ole üldsegi tavaline India – seal ei ole kuumust, mustust ega rikutust.
Nahavärvilt on inimesed palju valgemad. Enamasti moslemid, aga elavad sõbralikult koos hindude ja kristlastega. Need on inimesed, kes on siirad, rikkumata, loodusesõbralikud ja erilised.
Kašmiirid teavad, et nad elavad maailma ühes ilusaimas paigas – nad on oma maa üle uhked, öeldes, et kui taevas maa peal on olemas, siis see on siin.
Minu maandumispaik Kashmiris on Srinagar – umbes 700 000 elanikuga “linnake”, mis on ehitatud Dal’i järve ümber. Elu käib võrdselt nii järvel kui tänavatelgi: laste koolitee kulgeb shikara paadiga mööda järve, meeste tööpäev möödub järvel juurvilju, lilleseemneid, karakulmütse või Kodaki filmirulle müües.
Huvitavaks kogemuseks sai iganädalane juurviljaturg, kus aednikud (moodustades enamuse Srinagari elanikkonnast) müüvad oma shikaradest pere kasvatatud aiasaadusi.
Naabrimehelt ostetakse aga neid kaupu, mida oma perel ei ole. Säärane valjuhäälne kauplemine kestab keset järve kindlaksmääratud kohas umbes poolteist tundi.
Kokkuvõtteks pean tunnistama, et India õpetas mulle palju. Lisaks tolerantsusele, mõistmisele ja oskusele aega maha võtta tuletas India mulle uuesti meelde, et miski ei sõltu meist.
Olenemata tehtud otsustest ja plaanidest liiguvad asjad Indias ikkagi omas suunas. Aega ja energiat tulekski kulutada vaid tõeliselt olulistele asjadele.
Soovitusi Indiasse reisijaleKolm liitrit vett päevas peaks kindlustama organismi korraliku funktsioneerimise harjumatu kuumuse ja toidu juures. Ka restoranis tuleb vett osta vaid kinnises pudelis, kuna tihti üritatakse kasutatud pudelites müüa tavalist kraanivett. Selles elavad bakterid võivad tekitada korraliku kõhukriisi. Varuge kaasa seedimist lihtsustavaid või toitumisharjumuse muutumist leevendavaid tablette. Tegelikult on alati kasulik hoida kotis väike pudel tavalist eesti viina. Raske öelda, kas see ka tegelikult aitab organismi normaalsele toimimisele kaasa, kuid suure tõenäosusega ei tee lonks viina päevas ka kõhule miskit halba. Ilmselt tekivad vähemalt ühel seltskonnast probleemid seedimisega – selleks puhuks soovitan mõne päeva hoiduda vürtsisest toidust ja tarbida suurel hulgal vett. Meeletult maitsva toidu juures tuleb vürtsidega nagunii ettevaatlik olla. India on eurooplase mõistes suhteliselt räpane maa, sellepärast püüdke võimalikult tihti pesta käsi ning hoiduge füüsilisest kontaktist võõrastega linnatänavatel. Raha küsivad vaesed võivad olla väga masendav ja südant murdev vaatepilt, kuid tavaliselt ei ole meie võimuses aidata kerjuseid isegi nende hetkeolukorda mõnekümne ruupia loovutamisega parandades. Kerjavad lapsed on tavaliselt kellegi teise poolt raha küsima saadetud. Tahtes kohalike lastega suhelda, võib neile anda kommi või näiteks pastakaid, mis omakorda tähendab, et neid peab kaasas olema suuremas koguses. Niipea kui üks laps midagi saab, koguneb eikuskilt sinu ümber 20 last, kes kõik sama asja tahavad. Raha lõhn ajab kauplemaKindlasti kohtate tänaval väga pealetükkivaid müügimehi, kes kõik äärmiselt järeleandmatult oma kaupa pakuvad. Kui teil tegelikku ostusoovi ei ole, soovitan neid kõiki ignoreerida. Öeldes neile “no, thank you”, tähendab see india inimesele “yes, maybe” ehk siis et pakkujat on tähele pandud. Ja enamasti ta sind sel juhul lähema viie minuti jooksul rahule ei jäta. Eurooplastel on india kaubapakkujate jaoks raha lõhn juures – nad on alati rikkad, enamasti rumalad ja neile võib pakkuda ükskõik mida, ükskõik millise hinnaga.. Kui te ei taha poolt oma kaasavõetud taskuraha kulutada jootrahaks, siis ärge laske ennast aidata. Jootraha mõte Indias ei ole mitte hea teeninduse eest tänamine, vaid viis, kuidas üldse teenindust saada. Näiteks hotellis tuuakse pagas hea meelega tuppa, kuid kombeks on maksta iga koti eest 10 ruupiat (umbes kolm krooni) jootraha. Samuti ei ole kombeks lahkuda restoranist ega ühestki muust teenindusasutusest ilma jootraha jätmata. Suur kunst (vähemalt minu jaoks) oli õppida vahet tegema inimestel, kes peaksid jootraha saama õige asja eest ja neil, kes seda lihtsalt iga liigutuse eest küsivad. Näiteks Delhi lennujaamas: astud lennujaamahoonest oma pagasiga välja ja hakkad takso poole minema. Eikuskilt hüppab välja trobikond mehi, kes kõik on äärmiselt abivalmis, haaravad märkamatult sinu kohvrid ja hakkavad neid kiirel sammul edasi kandma või pagasikäru peale aitama. Siis on tükk tegemist, et ohjad uuesti enda kätte saada, kuna tegemist ei ole muu kui rahateenimisvõimalusega. Maksmata jätta ei ole lihtsalt võimalik. Kati Vabi-Vanaale |
– – –
Artikkel on ilmunud ajakirja ESTraveller numbris august-september 2005.
Tekst ja fotod KATI VABI-VANAALE