Malaisia: džunglid kõrghoonete varjus
Malaisiast tagasi tulles hakkas Toomas H. Liiv kirja panema maa plusse ja miinuseid turisti seisukohalt, kes viibib võõras riigis nädala kuni paar ja kelle kogemused konkreetsest paigast ja inimesest jäävad paratamatult pealiskaudseks.
Plussid tulid meelde iseenesest, miinustega läks aega. Igatahes on Malaisia, aga ka naabrid Brunei ja Singapur maailmajao ühed arenenumad, puhtamad ja parema infrastruktuuriga riigid. Turvalisemad ka, mis lisab neile veelgi turismiväärtust.
Malaisia juures võlub kõige rohkem võimalus näha ühe reisi jooksul erinevaid asju maailma ühest kõrgemast hoonest kuni valgete liivarandade, džunglite ja pärdikute ning Borneo põliselanike primitiivse elulaadini.
Olles maandunud Kuala Lumpuri (kohalike seas eelkõige tuntud kui KL) uuel lennuväljal, viib ülikiire rong teid 28 minutiga 75 km kaugusel asuvasse keskusse. Hopsti maa kohal tiirlevasse monorelss-rongi ja oletegi oma hotelli juures.
Kui mõned päevad pealinna vaadatud, siis võite sellesama rongiga taas lennujaama kulgeda ning Malaysia Airlinesi lennuga hüpata kas Penangi saarele, hoopis kaugemale Kota Kinabalusse (mmm, milline kõla sel nimel), soovi korral koguni Singapuri või Bruneisse.
Malaisia pealinn Kuala Lumpur: linn nagu New York
Lennuplaan on tihe ja hinnad mõõdukad. Näiteks KL-Penang-KL pilet maksab Eestist ette ära ostes koos maksudega umbes 1300 krooni. Erinevaid sihtpunkte kombineerides võibki kümne päeva jooksul saada põgusa ülevaate enam-vähem kõigest, mida Malaisia pakub.
Aga jah, tagasi KLi. Mõtlesin tükk aega, mida see linn mulle meenutab. Siis süttis lambike: KL on justnagu New York, mis on kolitud mägede vahele ja mille Central Parkis kasvavad palmid. Millegipärast tundub, et selline sarnasus on linnaplaneerijate poolt taotluslik olnud.
KLis asub 2004. aasta lõpuni maailma kõrgeima hoone tiitlit kandnud kaksiktorn Petronas Towers. Petronas ise on suur Malaisia naftakontsern, eks seetõttu saavadki nad endale taolist kontorihoonet lubada.
Petronase tornid on nägemist väärt küll. Uhkes üksinduses keset suurt tükki tühja maad on nad igalt poolt hästi vaadeldavad. Kes soovib, võib sõita kahekorruselise liftiga hooneid ühendavale platvormile ning julgust kokku võttes kõrgel maa kohal jalutada.
Üles sõitmiseks peab hommikul varakult kohale tulema: igaks päevaks väljastatakse vaid 800 (tasuta) piletit ning hilisemad saabujad peavad piirduma maja imetlemisega väljastpoolt, või siis kontserdi kuulamisega Petronase saalis, või külastama samas asuvat kaubanduskeskust.
Malaisia on segu paljudest rahvustest ja kultuuridest: malailased, hiinlased, hindud, lisaks neile 5% põliselanikke, kes seal juba aegade algusest asunud. See paistab hästi ka Kuala Lumpuri linnapildis – nii inimestele näkku vaadates kui ehitusstiilis.
Kui isu täis kõrghoonetest ja samuti ülimodernsetest fusion-restoranidest ning ööklubidest, siis tasuks kulgeda KLi vanasse ossa, kus leiab ühe maailma autentsematest hiinalinnadest.
Peatänav Jalan Petaling säilitab oma kunagist õhustikku – vahetunud on vaid kaubad, mida müüakse. Ööpäevaringselt võib siit osta kõike alates 30kroonistest Rolexitest ja lõpetades 20krooniste original, original DVDde ja arvutimängudega.
Müügi juurde käib rõõmus hiinakeelne kädistamine, millest püüad vaid üksikuid ingliskeelseid sõnu – seda, et sulle palju õnne, palju aastaid ja kõike muud head soovitakse. Ning ühel hetkel avastad end seismas, käes hulk pakke, millega pole sul eriti midagi peale hakata.
Paik, mis kunagi ei maga
Ilus ja värvikas on samal tänaval toimuv ööturg, kus kauplemine käib hilistest tundidest hoolimata hoogsalt. Ja kel julge süda sees, võiks kindlasti proovida mõnd ümbruskonnas asuvat traditsioonilist hiina söögikohta – reeglina ei juhtu teiega midagi, kuigi toidu välimus võib esmapilgul olla pelutav.
Veidi eemal asub teine traditsiooniline rajoon ehk Little India. Väiksem kui Chinatown, annab see siiski ülevaate hindude töödest-tegemistest Malaisias. Tandoorikana, papadi, naani, raitat ja muid traditsioonilisi india toite saate proovida igal juhul.
Isegi kui te Kuala Lumpurist rongiga kuhugi sõita ei plaani (Singapuri saab näiteks kuue tunniga, mugavalt ja konditsioneeritult), tasuks ikkagi pilk heita kohalikule raudteejaamale. Esmapilgul meenutab see 1910. aastal mauri stiilis püstitatud ehitis mošeed, tegelik otstarve selgub lähemal vaatlemisel.
Arhitektuurigurmaanidel tasuks pilk peale heita ka Keskturule. Kohal, kus 50 aastat tagasi asus tõepoolest turg, seisab nüüd 1953. aastal püstitatud art deco stiilis ehitis väljapanekuga Malaisia kultuurist, kunstist ja käsitööst. Näitused ja etendused peale selle.
13 km Kuala Lumpurist väljas asub loomaaed. Kohustuslik vaatamisväärsus neile, kes ei viitsi saapaid jalga tõmmata ja džunglisse kondama minna. Näeb loomi ahvidest alligaatoriteni, linnud ja kalad muidugi ka.
Lõbupaiku nii suurtele kui väikestele
Kui teie eesmärgiks on Kuala Lumpuris tšillida, siis võib soovitada mõnd kohalikest ööklubidest ja karaokebaaridest. Hinnad ei hammusta – ainus, mis hammustada võib, on ülikõva hiina- või malaikeelne muusika. Ingliskeelsest rääkimata. Enne minekut mõelge, kas karaoke on ikka teie lemmikajaviide.
Jõnglastega Kuala Lumpuri sattudes ei pääse te Petronase tornides asuvast laste teaduskeskusest Petrosains. Tegemist pikaks ajaks. 10 km kaugusel KLst asuvad Desa ning veel veidi kaugemal Sunway Lagooni veepargid. Nii suudate end ehk laste ees välja vabandada, miks te ookeanilainete asemel kõrghoonete vahel olete.
Ja loomulikult tuleb keskturult kaasa osta mõni traditsiooniline malaisia tuulelohe. Üldse on Malaisiast suveniiride-kingituste hankimine lihtne: kiigates mõnda tillukesse hiina või india poodi leiate igas hinnaklassis suveniire kõigile, kes teid kodus ootavad.
Juba enne Malaisiasse jõudmist tasuks otsustada, mida peale KLi veel näha tahate. Kuigi riigisisesed lennud pole ka tipphooajal välja müüdud, võib raskusi tekkida hotelli leidmisega, eriti turistide lemmikkohtades Penangis, Kota Kinabalus või Pulau Langkawil.
Penang on sobiv koht saamaks ülevaadet nii Malaisia ajaloost, kultuurist kui ka loodusest ning ühtlasi puhkamiseks saare randadel, eriti põhjakaldal Batu Feringgis. Kui saar ise teie uuringutele väikseks jääb, saate väikse tasu eest kaheksakilomeetrist silda pidi mandrile. Saaremaa silla ehitajad võiks sinna asjaga tutvuma minna.
Nauding Malaisia vasakpoolsest liiklusest
Neil, kes ei pelga vasakpoolsed liiklust, tasuks saarel liiklemiseks võtta rendiauto.
Selle loogikaga, kes kuhu pöörab ja mida ise pead tegema, harjub juba esimese veerandtunni jooksul. Hoopis problemaatilisem on gabariiditunnetus: kui ikka oled harjunud, et auto lõpeb 30 cm kaugusel sinu vasakust õlast, siis võtab tükk aega, et meelde jätta – seal on veel kaks meetrit autot ja natuke ülegi! Kindlasti tuleb rentida automaatkastiga auto, sest vasaku käega käike vahetada oleks tõeline piin.
Bensiin ei maksa naftariigis Malaisias peaaegu midagi. Tundub, et selle hind oli kolme krooni ringis liiter, aga igatahes ei jäänud see mulle olulise kulutusena meelde. Ja tanklaid on iga mõne kilomeetri järel.
Niisiis, olete kätte saanud oma Proton Wira ehk kohaliku Mitsubishi. Kuhu nüüd Penangis siirduda?
Kes vähegi kultuuri ja ajaloo vastu huvi tunneb, võiks külastada maotemplit. Ilmselt ainus maailmas – nii altaril kui ka taimede ümber ripuvad suured ja väikesed (elusad) maod. Väidetavasti muudab viirukisuits nad inimeste jaoks ohutuks.
Wat Chayamangakalarami templis aga võite vaadelda suuruselt kolmandat lamavat buddhat maailmas. “Suurimaid” asju on saarel veelgi. Näiteks Kek Lok Si, mis on suurim budistlik templikompleks Kagu-Aasias ja selle all suur kaubanduskeskus, kus saab osta kõike alates toidust ja lõpetades pühade ja vähem pühade kujukestega.
Kui vähegi aega, tasuks ette võtta matk Penangi mäele. Ülessõit iidse funikulööriga võtab pool tundi, ümberistumisega mäe keskel, allasõit teist samapalju. Mäe otsas saate nautida imelist vaadet saarele, istudes 1930ndate stiilis võõrastemaja terrassil ning nautides külma Carlsbergi Made in Malaysia.
No ja kui te funikulööri pelgate, võite üles ka kõndida. Räägitakse, et mõned julgurid on sellega ka hakkama saanud, kuigi retk võtvat umbes neli tundi ühel suunal. Džunglirada mäe tippu algab 300 meetri kaugusel mäe jalamil asuva botaanikaaia väravast.
Kui saare vaatamisest veel isu täis pole, võib külastada Fort Cornwallise kindlust. Praegune versioon on rajatud 1804. aastal sunnitööliste jõududega ja muuhulgas võib näha 1606. aastal hollandlaste poolt Johori sultanile kingitud kahurit. Aegade jooksul on relv käinud käest kätte ja mänginud olulist rolli saare ajaloos.
Malaisia, sõbralike naeratuste maa
Loomulikult jääb teil aega ka saare looduse nautimiseks. Parim viis selleks on hotellide korraldatavad jungle-walk’id, aga pole põhjust peljata ka ise metsa minekut. Ning lisaks hotelli basseinile tasuks ära proovida ka valge rannaliiv ja mõnus merevesi. Tõsi küll, jaanuaris osutus see üsna jahedaks, aga küllap oli siin süüdi segadusttekitanud tsunami.
Mida öelda kokkuvõtteks?
Malaisia on igati mõnus turismisihtkoht. Kindlasti tasuks seal viibimiseks arvestada vähemalt 10-12 päeva, sest lühemaks ajaks pole mõtet seda 15tunnist lennureisi ette võttagi.
Pettuda võivad aga need, kes ootavad Malaisiast rahvamasse ja mürataustu a la Pattaya: vabameelseid tütarlapsi siin ei kohta (või on nad hästi ära peidetud), taustamuusika ei tapa või pole kuuldavgi ning massiturismi ei paista kusagil.
Jah, Penangi saarele võib sattuda ka mõne Soome operaatori paketiga, ent kuna tegemist on sisuliselt ikkagi individuaalreisidega, ei ületa ühegi rahvuse kontsentratsioon hotellis või linnas sellist piiri, et tunneksid ennast nagu Helsingis või Moskvas.
Rõõm on ka sellest, et Malaisiasse reisimine on Eesti kodanikele viisavaba. Ning Malaisia piiriametnikud on just nii sõbralikud, kui ühelt turismimaalt oodata võikski – Welcome to Malaysia, tempel passi, naeratus tolliametnikult ja oletegi riigis sees.
– – –
Täispikk artikkel on ilmunud ajakirja ESTraveller numbris veebruar-märts 2005.
Teemad