Millises riigis on kõige rohkem mälestisi ühe ruutkilomeetri kohta? Loomulikult Peruus. Jüri Liiv rändas jalgsi, rongiga ja lennukiga mööda ajalooraamatutest tuntud radu.
Tavakujutluse raamidesse ei mahu fakt, et inka impeerium kestis kokku vaid sada aastat. Täpsemalt 1430 kuni 1532 – seega ajal, kui siin Maarjamaal toimusid meie jaoks peaaegu käegakatsutavad sündmused, kasvõi reformatsioon ning suur katk Tallinnas. Nagu ka teadmine, et inkasid oli hispaanlaste tuleku ajal kokku vaid 518 hinge. Aga nii see oli.
Alustada tuleks natuke kaugemalt – Peruu geograafiast, kus võib eristada kolme täiesti erinevat piirkonda: rannikumadalik, Andid ja vihmametsad mägedest idas.
Kõik, mis jääb Andide ja Vaikse ookeani vahele Ecuadorist Tulemaani, on kõrb – ja maailma kõige kuivem kõrb. Antarktika poolt toob lõunamaist jäisust Humboldti hoovus.
Tänu sellele on vesi nii külm, et neljateistkümnendal lõunalaiusel Ballestase saartel (Etioopia või Lõuna-India asupaik põhjapoolkeral) tunnevad end ülihästi pingviinid ja merilõvid.
Kõrbes on hommikud alati udused. Tihtipeale ka päevad, kuid vihma ei saja iialgi. Erinevalt enamikust maailma kõrbetest on siinne täiesti taimestikuvaba: ei ühtegi kaktust, saksauuli ega kaamelirohu puhmast.
Pilku püüavad vaid liivaluited, mille kõrgust võib mõõta sadades meetrites. Ja selles kõrbes asuvad ühed kõige enam kõmu tekitanud maailma muististe seas – Nazca kõrbejoonised.
Cessnaga madalalt lennates seletab silm esialgu tuhandeid, ilmselt juba aastatuhandeid veeta olnud jõesänge. Mõne aja pärast asenduvad looked fantastiliselt sirgete joonte, trapetsite, ristkülikute ja kolmnurkadega.
Pikimad neist jätkuvad kümneid kilomeetreid – kaugemale, kui silm kõrbevinus seletab, kuid sihist kriipsugi kõrvale kaldumata.
Kingitus kosmilistelt külalistelt?
Kõrb koosneb siin laudsiledast lubjakivitasandikust, mis on mõne vaksa paksuselt kaetud paakunud, punaka, rauda sisaldava liivaga. Liiva ärakraapimisel ongi saadud kosmosestki hästinähtav joonis.
Geomeetriliste kujundite vahel leiab hulgaliselt samas tehnikas realiseeritud linnu- ja loomapilte: ämmalahv, koolibri, kondor, ämblik jne. Kõik hämmastavalt kunstipärased, loomutruud ja joonistatud üheainsa mittelõikuva joonega.
Keegi ei tea, kes need tegi, mismoodi ja milleks. Pole ju maa tasapinnalt võimalik silmaga haarata murdosagi neist joontest, rääkimata kujundite ära tundmisest. Välja on pakutud erinevaid hüpoteese alates hiiglamõõdulisest kalendrist ja arvutusvahendist à la Stonehenge.
Samuti ufonautide maandumisplatsist või mõistetamatu otstarbega religioossest ehitisest. Viimast pooldab tänapäeval suurem enamus arheolooge, ja kahjuks ei vasta joonte suunad ühegi olulise astronoomilise punkti omadele. Ning nagu igal pool Lõuna-Ameerikas, ei tea keegi, kes need inimesed olid ja mis neist edasi sai.
Esimesed kindlad tõendid siinsest inimasustusest pärinevad umbes ajast 14 000 aastat tagasi. Kolme tuhande aasta eest ilmusid Andidest allavoolavate jõgede orge ümbritsevatesse oaasidesse (neid on viiekümne ringis) äkitselt kõrgkultuurid ja sealjuures väga erinevad. Suurem osa neist on kadunud sama salapäraselt, kui nad omal ajal tekkisid.
Neid teame vaid leiukohtade, tavaliselt jõgede nimede järgi. Nii tuntakse lisaks Nazca kõrbejoonistele samadel motiividel põhinevat Nazca keraamikat; kõrvalasuv Ica org on kuulus oma lugematutele muumiatele ümbermässitud ülikeeruliste mustritega kangaste poolest.
Vaatamata oma paari tuhande aastasele elueale säravad need siiani sama košenillkirkalt kui ümberkaudsetel turgudel müüdav kaasaegne sünteesvärviline “rahvuslik käsitöö”.
Paljud teadlased on seisukohal, et Ica kordumatud mustrid kujutavad endast kirja ja viimasel ajal on tulnud ka teateid (küll mitte eriti usaldusväärseid) selle dešifreerimisest.
Muide, üks paremaid kollektsioone Nazca keraamikast ja Ica kangastest asub mitte kuskil pealinna suures ja vägevas teadusvaramus, vaid siinsamas Ica koduloomuuseumis – väikeses mittemidagiütlevas majas, mille hindamatute kollektsioonide eest hoolitseb üksainus naisterahvas.
Temagi põhimureks paistab olevat piletiraha kogumine vähestelt huvilistelt, keda mingi veider tuju siiakanti toob. Nii ongi peaaegu kõigi muumiatekstiilide asemel vitriinides vaid foto ja kiri: “Varastatud”.
Iseenesest hämmastav hoolimatus – arvestades, et hinnanguliselt 95 protsenti matmiskohtadest on rüüstatud hauaröövlite poolt.
Lisaks kangastele (mis mustal turul maksavad kümneid tuhandeid dollareid) on röövleid juba varasematel aegadel huvitanud kuld.
Nimelt oli Ica indiaanlaste, nagu paljude teistegi, meditsiin nii kõrgelt arenenud, et juba tuhandeid aastaid tagasi tehti väga hea ellujäämisprotsendiga (üle poole) koljutrepanatsioone. Augud kolbas kaeti kullast plaadiga – igati mõistlik kasutus kollasele metallile.
Hispaanlaste esimene kokkupuude inka impeeriumi elanikega (see hõlmas tolleks ajaks juba kogu praeguse Peruu ning osa Boliivia, Ecuadori ja Tšiili territooriumist) oli väidetavasti merel.
See toimus siis, kui inkad suundusid kullaga lastitud balsaparvedel Ecuadori rannikuindiaanlastega kaupa tegema – ostma kindlat liiki merikarpe merejumala riituse tarbeks.
Templite kohale kloostrid ja katedraalid
Konkistadoorid tegid omad järeldused faktist, et kulda vahetatakse samas kaalus tühjade ja mitte eriti kaunite karbipoolmete vastu. Kohe peale baasi rajamist Rimaci (Lima) jõe suudmesse vallutati rannikuala tähtsaim kultuskeskus Pachacamac.
Röövlite nördimus oli aga suur, sest paraku ei leitud sealt sõna otseses mõttes ühtegi kuldeset. Nii ei jäänudki raevunud vallutajatel muud üle kui purustada puujumalad ja tappa preestrid.
Paremini läks konkistadooridel inkade riigi pealinnas Cuzcos, mis asub juba hoopis teistes looduslikes tingimustes – kahe Andide aheliku vahelisel kiltmaal.
Ehkki kullal puudus inkade jaoks vahetusväärtus, kasutati seda materjali ohtralt muul otstarbel. Nii oli Cuzcos asuv Coricancha (päikesetempel) seest ja väljast vooderdatud kuldplaatidega. Ka igakevadise külvi alustamisel istutas Inka ise esimesed maisitaimed – aga need olid kullast.
Igatahes kulus hispaanlastel kogu inkade kulla kokku tassimiseks kaks nädalat ja legendide järgi olevat suur osa sellest siiani leidmata. Asukohti on pakutud erinevaid, kuid õnneks pole otsingud seni vilja kandnud.
Pärast vallutamist ei jäänud Cuzcost järele suurt midagi peale alusmüüride. Konkistadooride kombe kohaselt ehitati neile klooster ja katedraal, kasutades ehitusmaterjalina inka ehitiste lammutamisel saadud kiviplokke.
Inkade kummalise kujuga kivid taoti neljakandiliseks ja laoti sirgetesse ridadesse. Paraku ei osanud kolonisaatorid arvestada, et Andide piirkond on üks maavärinarohkemaid kogu maailmas.
Loomulikult seisid ehitised vaid esimese maavärinani. Katedraalid jäid enam-vähem püsima alles siis, kui hispaanlased hakkasid neid ehitama ümber palksõrestiku.
Inkad olid aga juba ammu-ammu välja töötanud meetodi kiviseinte ladumiseks: iga kivi moodustas oma naabritega tappühenduse ja maavärina lõppedes vajus müür ise täpselt õigesse paika.
Keerulisematel kividel on loendatud 44 tahku, millest igaüks sobib millimeetri murdosa pealt kõigi naaberkividega. Ja kõik need kivid tahuti välja kiviriistadega!
Esimesed dateeringud inkadest ja ühtlasi esimesest Inkast Manco Capacist pärinevad 10.-11. sajandist, kui nende valdus hõlmas vaid Cuzcot ja selle lähimat ümbrust.
Impeeriumi alguseks loetakse aastat 1430. Siis asus kiltmaa inkade väike, kuid hästi organiseeritud sõjavägi kahe suurema hõimugrupi – tšankade ja ketšuate – omavahelises võitluses viimaste poolele. Ühtlasi haarati enda kätte mõlema valdused ja ketšuatelt varastatud, lihtsasti õpitav ja võimalusterohke keel kuulutati impeeriumi ametlikuks keeleks.
Inkade endi keel läks hauda koos nendega. Arvatakse, et nad võisid rääkida mingit aimaraa dialekti, kuid täpselt ei tea seda keegi.
Üldiselt kulgesid inkade vallutused väga rahumeelselt – põhiliselt läbirääkimiste, intriigide ja kohalike pisivalitsejate äraostmise teel. Uude provintsi komandeeriti kompetentne ametnikkond juba inka võimuga harjunud alalt.
Kommunism koos pensionikindlustusega
Ärksamad kohalikud said aga töölähetuse Cuzcosse, mis tõlkes tähendabki “maailma naba”. Üle võeti kõik, mis kohalikus kultuuris väärtuslikku. Põhiliselt küll pragmaatilisest seisukohast.
Inka riik oli üsnagi kommunistlik. Igale kodanikule anti harida tema maaosa, iga poja sündimisega perekonda lisandus veel üks ja tütre sünniga pool osa.
Kolmandik saagist läks Päikesele (ehk templite, preestrite ja õpetlaste ülalpidamiseks), kolmandik Inkale, millega toideti sõjavägi ja rajati tohutud laod ikalduste ajaks, ning kolmandik jäi maaharijale.
Naiste kohustus oli kedrata, kududa ja lapsi kasvatada. Samas garanteeris riik igaühele peatoiduse ja ka isikliku õnne: mehed 25 ja naised 18 aasta vanuses, kes polnud ise sobivat partnerit leidnud, koguti kord aastas keskväljakule ja pandi preestrite äranägemisel omavahel paari.
Korra aastas võis inka kutsuda mehed kuni kuuks ajaks mitale – hoogtööle terrasside, templite vms rajamiseks. Viiekümneaastane inimene sai poolpensioni, kuuekümneselt ei pidanud enam üldse töötama. Pärilikud valitsejad olid ainult inka suguvõsast, ja need tohtisid abielluda ainult omavahel.
Samas valiti kogu ametnikkond põhiliselt isikliku võimekuse alusel. Ning erinevalt Kesk-Ameerika verejanulistest tavadest olid inimohvrid ja füüsiline vägivald siin haruldased, erandiks vast ainult alistunud tšankade metsik piinamine.
Ehkki Cuzco ja teised inka metropolid rüüstati ja hävitati vallutajate poolt mõne aastakümnega, on üllatavalt palju säilinud. Ilmselt üks maailma suurima vapustavate muististe kontsentratsiooniga koht on inkade püha jõe Urubamba org, kus seljakotirändur võib vana inkade teed mööda käia nädalaga kümmekonnas vanas linnas.
Tõsi küll, tihti kulgeb tee rohkem kui nelja kilomeetri kõrgusel mööda mäekülgi ega vasta pehmelt öeldes euronormatiividele. Mugavam turist võib püüda hankida rongipileti ja läbida sada kilomeetrit Cuzcost viie väsitava tunniga. Erinevalt tavapärasest liigub rong vaheldumisi kumbki ots ees.
Tahad Machu Picchusse? Kõnni jala!
Aga tee lõpus on maailmaimedest üks vägevamaid – Machu Picchu, praktiliselt täielikult säilinud kivilinn kõrgel mäeküljel, mis maailma jaoks avastati poolkogemata alles vähem kui saja aasta eest.
Ning alles mõne aasta eest leiti sealtsamast, Lõuna-Ameerika massiturismi Mekast viie kilomeetri raadiuses veel kaks samalaadset linna.
Tõsi, massiturism hakkab seal õnneks läbi saama. Selge on see, et mitte ükski objekt ega maastik ei kannata välja hordide kaupa kohale toodavaid ignorantseid, ehkki rahakaid lõbureisijaid. Nii on Peruu valitsus piiranud praegu turistide arvu väga rangelt tuhande viiesajani päevas, hoolimata ostetud piletitest ja reserveeringutest.
Samas külastas Machu Picchut veel eelmisel aastal üle 10 000 inimese päevas. Lähiaastatel on plaanis külastajate arvu veelgi vähendada ning ühe kohapeal leviva (ja siinkirjutajale kõige südamelähedasema) versiooni kohaselt lõpetatakse üldse turistide rongi ja bussiga kohalevedamine.
Matkajad, kes nädalast jalgsiteekonda paljuks ei pea, on endiselt teretulnud. Elame-näeme. Igatahes oleks siis Huayna Picchu järsk nõlvak parem koht kui praegu – lihtsalt istumiseks ja mõtisklemiseks.
Ei tea ega saa kunagi teada
Pole mõtet küsida, kust tulid Kesk- ja Lõuna-Ameerika kõrgkultuuride alusepanijad – olmeegid ja Chavíni indiaanlased.
Oli see Muinas-Egiptus, nagu väidab Thor Heyerdahl? Kasutati ju seal samasuguseid kõrkjapaate, nagu seda praegu teevad urud Titicaca järvel (ehkki praegused paadid sisaldavad põhiliselt turistidest mahajäänud kaheliitriseid plastpudeleid), ja ehitati samasuguseid püramiide.
Või olid nad ufonautide järeltulijad, nagu sama tõsimeelselt väidavad teised, küll vähem tõsiseltvõetavad “teadlased”? Meile, eestlastele, on lähiminevikust hästi tuttav ajaloo ümberkirjutamine – meenutagem kasvõi nõukogude aja õpikuid või martlaarilikke sinimustroosamannalisi mullikesi.
Siingi on seda palju kordi tehtud ja nagu on selgunud, ei saa hispaanlaste väheseid üleskirjutusi kuigivõrd tõe pähe võtta. Ka inkad tegid ajaloo omasoodu ümber – ja ilmselt ka kõik teised, kes tulid enne neid.
Nii ongi Lõuna-Ameerika ajaloos rohkem küsimusi kui vastuseid – kuid kõige rohkem on seal erinevaid teooriaid.
– – –
Artikkel on ilmunud ajakirja ESTraveller numbris detsember 2005 – jaanuar 2006.
Teemad