Malaisia vete kroonijuveel – Sipadani saar

Kõikvõimalikesse edetabelitesse ja tippkümnetesse tuleks üldjuhul suhtuda teatavate reservatsioonidega. Tihti on esikohale seatud hoopis selliste pingeridade koostajate isiklikud huvid. Kui aga keegi või miski on läbivalt erinevates edetabelites, võib arvata, et tegemist on tõeliselt hea asjaga. Sukeldumismaailmas on selliseks näiteks Sipadani saar. Alates Jacques-Yves Cousteau’ aegadest on see paik olnud paljude  hindajate arvates maailma parimate sukeldumiskohtade hulgas. Ja õigustatult!

Sipadan on väike, 12 hektari suurune saar maailma suuruselt kolmanda saare Borneo (Kalimantani) kirderanniku lähistel. Kuuesaja meetri sügavuselt merest tõusva vulkaanilise koonuse tipus asuval tillukesel platool olev maalapike näeb õhust vaadates välja nagu härjasilm pannil. Kuiva maad ümbritseb kolmest küljest madal korallriff, mis paarisaja meetri pärast sügavikku kukub. Just see teebki sukeldumise Sipadanil eriliseks. Põhimõtteliselt võib kaldalt vette minnes teha niinimetatud seinasukeldumist, kusjuures seina kõrgus, nagu eespool juba mainitud, on 600 meetrit!

Kui varasematel aegadel olid sukeldumiskeskused otse Sipadani saare rannas, siis alates 2005. aastast toimetatakse sukeldujad sinna naabersaartelt. Peamiseks baasiks on pooletunnise paadisõidu kaugusel asuv Mabuli saar. Kuna Sipadani saar ja selle ümbrus on küllaltki keskkonnatundlikud, on Malaisia valitsus sisse seadnud piirangud ja lubab sinna sukelduma maksimaalselt 120 inimest päevas.

Arvestades, et see lubade hulk tuleb jagada 12 erineva operaatori vahel, ei ole Sipadanil vee alla minek sugugi alati garanteeritud. Tavaline sukeldumispäeva mudel on selline, kus hommiku poole sõidetakse paatidega Sipadani saarele ja tehakse seal tunniajase vahega kaks sukeldumist. Pärastlõunal võib veel sukelduda „kodusaare“ Mabuli või Kapalai vetes, vastavalt sellele, kus peatutakse. Valida on erinevate ööbimisvõimaluste vahel, alates endisest naftaplatvormist ja lõpetades tõeliselt luksusliku elamisega paradiislikul rannal, vastavalt igaühe soovidele ja rahakotile.

Taevas Sipadani kohal pole aga mitte alati pilvitu olnud. Territoriaalsed vaidlused Indoneesia ja Malaisia vahel said lõpliku punkti alles 2002. aastal, mil Rahvusvaheline Kohus otsustas saare Malaisiale anda.

2000. aasta aprillis röövisid filipiinlastest terroristid saarelt 10 turisti ja 11 kohalikku töötajat. Õnneks pääsesid kõik lõpuks eluga. Seda küll alles pärast aastapikkust vangistust ja miljonite dollarite maksmist.

Sukelduda võib saare ümbruses aasta ringi. Kõrghooaeg algab aprillis, tipneb juuli ja augustiga ning lõpeb detsembris. Aeg jaanuarist märtsini sobib nendele, kes peavad lugu väiksemast turistidehulgast ja rahulikumast meeleolust. Paraku tuleb siis vee all leppida ka veidi kehvema nähtavusega, aga see ei vähenda sugugi sügavikku langevate seinte võlu ja suurepäraste koralliaedade ilu. Korallidele ja tavapärastele rifikaladele lisaks võib Sipadani vetes luusimas kohata haisid, barrakuudaparvi ja lugematul hulgal kilpkonni, keda on suhteliselt lihtne pildile püüda.

Tugevama närvikava ja piisavalt suure kogemusega sukeldujatel tasuks kindlasti üritada pääsu kilpkonnade hauakambrisse. See on maailmas ainulaadne, kahest vee all asuvast ja omavahel kitsa käiguga ühendatud koopast moodustunud looduslik lõks. Sellesse sattunud suuremad kilpkonnad jäävad paraku sinna igaveseks, kuna tagasiteed leida on äärmiselt keeruline ja lisaks on tagumise koopa seinas „valemajakas“ – auk, millest läbi ei mahu.

Algajatel sukeldujatel ei soovitaks sinna minna, sest hädatõusu pole võimalik seal teha – koobas on täielikult vee all ja õhukotti laes ei ole. Loota saab ainult iseendale ja kogenud kohalikule giidile, kusjuures luba koopasse minna on ainult üksikutel instruktoritel. Seega tuleks koopasukeldumist piisavalt varakult planeerima hakata.

Põnevat tegevust jagub aga ka ohutumatesse kohtadesse. Kui teile ei meeldi instruktorite pakutav tavapärane pooletunnine sukeldumine (alustuseks kiiresti seina ääres 30 meetri sügavusele, kus võib mõnda üksikut hulkuvat haid kohata, siis veidi kõrgemale ja ruttu välja), on alternatiiviks haidega peitusemäng. Selleks tuleb otsida korallidest veidi lagedam koht astangu serval umbes 15–17 meetri sügavusel.

Sellistel siledamatel lappidel meeldib valgetipulistele rifihaidele (reef whitetip shark, Triaenodon obesus) päevasel ajal peesitada. Korallinuki taha varjudes õnnestub nendele vahel päris lähedale hiilida. Seda fotoaparaadiga tehes on närvidemängu poole rohkem – kas saab veel kümme sentimeetrit lähemale või teeb hai kiirelt uimed.

Üldjuhul nad endast välklambiga kahte järjestikust kaadrit teha ei lase. Õnneks ei viitsi nad väga kaugele ujuda ja mäng algab otsast peale. Kuna sügavus pole suur, on tunniajane emotsiooniderohke sukeldumine garanteeritud.

– – –

Artikkel on ilmunud ajakirja ESTraveller numbris veebruar-märts 2009.