Põnevaid leide Austriast ja lähiümbrusest

Mis assotsieerub Austriaga? Kindlasti Alpid ja suusatamine, „Helisev muusika“, Mozart, Viin ja ooper. Palju muudki. Gerda ja Raimo Matvere elasid Austrias mitu kuud, tehes selle jooksul mitmeid põnevaid väljasõite. Kõigi tuntud vaatamisväärsuste kõrval külastasid nad ka mõningaid põnevaid, kuid vähem tuntud paiku.

Austriast rääkides ei saa mööda vaadata Viinist. See on suursugune, täis väga muljetavaldavat arhitektuuri ning ajalugu. Kahtlemata käib Viinis palju turiste, kuid vaatamata sellele on linna atmosfäär lõõgastunud ja vaikselt kulgev.

Kindlasti kuulub „peab nägema“ nimekirja Belvedere loss, mille kunstikogu on väärt vaatamist, eesotsas Gustav Klimti maalidega. Viini vanalinn on suurepärane koht ka niisama jalutamiseks ja kohvikutes istumiseks.

Viin kui muusikapealinn

Viin ja kogu Austria on paljude klassikalise muusika suurkujude kodumaa. Üle maailma on kuulus Viini poistekoor, mille kallid kontserdid on enamasti välja müüdud. Hofburgi kabelis õnnestus ühel meist kuulsat Viini poistekoori vähendatud koosseisus tasuta esinemas näha. Toimus tavapärane pühapäevahommikune missa. Koori täielikku võimsust sealt kätte ei saanud, kuid üldmulje küll.

Mõneti ootamatult kujunes meie meeldejäävaimaks elamuseks Staatsoperi tuur. Viinis on kaks suurt ja tuntud ooperiteatrit – Staatsoper ja Volksoper. Esimeses neist töötab Ain Anger ja teises Anneli Peebo. 45minutilise ringkäigu ajal saime ülevaate teatri ja teatrimaja ajaloost ning šarmantne giid tõi meieni päris ootamatuid fakte.

Mastaabid on Staatsoperis võimsad – kogu ettevõtmise aasta eelarve on ligi 95 miljonit eurot. Sealjuures oli 2007. aastal oli täituvus üle 98%. Piletite hinnad algavad vaid 2,5 eurost, kuid siis on tegemist kohaga, kust midagi ei näe, ainult kuuleb.

Repertuaaris on üks etendus, millega üldjuhul asendatakse kõik ootamatult ärajäävad ooperid, ja selleks on „Tosca“, mille mõnda rolli oskavad kõik teatri näitlejad mängida. „Tosca“ sobib „avariietenduseks“, kuna seal ei kasutata palju suuri rekvisiite, mistõttu on neid võimalik hoida ooperimajas. Ülejäänud etenduste lavakujundus tuuakse etenduse päeval kohale eraldi laost, tavaliselt mitme suure rekkaga.

Ooperiga on seotud ka mõningad omapärased juhtumid: rekordilisel etendusel plaksutati näitlejaid tagasi tervelt 84 korda. Omapärane vahejuhtum oli leidnud aset 1986. aastal „Tosca“ etendusel. Laulja, kes pidi lossimüürilt alla hüppama ja surema, põrkus kogemata lavale tagasi, sest pehmendusalus, kuhu ta hüppas, et mitte viga saada, oli liiga pingule tõmmatud.

Veidi varjus kultuuripärl Graz

Austria suuruselt teine linn Graz oma u 250 000 elanikuga jääb tuntuselt ja külastatavuselt Viinile ja Salzburgile alla, kuid on tõeline pärl. Linna kohal olev loss ja vanalinn rõõmustavad silma ning jalutamist jätkub. Graz oli 2003. aastal Euroopa kultuuripealinn ja see on jätnud sügava positiivse jälje.

Esimese üllatuse pakub juba rongijaam huvitava ja modernse arhitektuuri ning omapärase laemaalinguga. Põnev, vahelduv ja vana ning uut ühendav arhitektuur ongi Grazi tugevus. Vanalinn näeb välja väärikas ning on täis nikerduste ja seinamaalingutega villasid. Näiteks leidsime vanalinnast Austria vanima tegutseva pagaritöökoja.

Ootamatu ja väga huvitav oli „Friendly Alien”, kohalik kunstimuuseum. Mulje on selline, nagu UFO oleks vanalinna maandunud. Moodne, kirju ja ootamatu on maja nii väljast kui seest. Hoonest leiab valdavalt kaasaegse kunsti näitusi.

Teine selgelt eristuv moodne ehitis Grazis on Murinsel ehk tehissaar keset jõge. Külaline saab sinna jalutada ja leiab kohviku, vabaõhulava ning laste mänguväljaku. Edasi pääseb saarelt ka jõe teisele kaldale. Eriti efektne paistab Murinsel pimedas.

Grazi mõnusale atmosfäärile annab oma osa ka see, et tegemist on trammilinnaga. Vaikne ja mugav tramm on peamine ühistransport, kusjuures pühapäeviti saab tasuta sõita.

Hitleri „Kotkapesa“

Võttes suuna Viinist Salzburgi, tegime enne kohalejõudmist ühe põike Saksamaa nurgakesse, et külastada Hitleri „Kotkapesa“ (Kehlsteinhaus), mis asub enam kui 1800 m kõrgusel. See on Hitlerile 50. sünnipäevaks kingitud alpimaja, mis ehitati natside Obersalzbergi-nimelise kompleksi lähedale.

Autoga pääses poolele teele, edasi viisid meid üles mäkke spetsiaalsed bussid. Viimased 150 m tuleb sõita liftiga, mis on ehitatud otse kalju sisse.

Kotkapesast ja selle ümbrusest laiub avar vaade ümbritsevatele mäetippudele, Salzburgile ning mägedevahelistele järvedele eesotsas Königsseega. See järv asub vaid mõne kilomeetri kaugusel ning väärib uudistamist. Rohkelt silmailu, võimalus toita parte, teha laevasõit järvel või nautida õhtusööki järve kaldal asuvas külakeses Schönau am Königssees.

Veel Kotkapesast rääkides võib mainida, et hoones on nüüd restoran ja lugeda saab ka mõningast infot hoone ajaloo kohta. II maailmasõjas jäi see hoone purustustest puutumata, küll aga peeti selle vallutamist liitlasvägede poolt emotsionaalselt tähtsaks võiduks. Liitlasvägede sõdurid olevat muuseas massiliselt trofeena kaasa võtnud tükke hoone põrandatel olnud vaipadest.

Salzburgi märksõnaks on Mozart ning loomulikult tasub seda linna külastada ja maailmakuulsaid paiku vaadata. Meie valikusse kuulusid muuhulgas Hochensalzburgi kindlus, Hellbrunni loss, samuti linna peatänav Getreidestrasse.

Keerutav alpitänav

Mõnikümmend kilomeetrit sõitu Salzburgist lõunasse ning leiame end nautimas tõelist maiuspala autoga või mootorrattaga rändajale. Just viimaseid leiab sellelt teelt sadu. Läbisime põneva tee, mille nimeks Grossglockner Hochalpenstrasse. Nime on tee saanud lähedalasuva Grossglockneri mäetipu järgi, mis on Austria kõrgeim (3798 m). Tee on tasuline, kuid hinda väärt. See 48kilomeetrine looduskaunis kümnete serpentiinidega mägiteeviis meid teekonna jooksul 800 m kõrguselt enam kui 2500 meetrile ning lõpuks taas 1300 meetrini.

Tee ääres on mitmeid infopunkte, Alpi looduse muuseum jne, kuid põhilised on vaateplatvormid, mis ilusa ilmaga annavad võimaluse nautida mägede ilu ja võimsust ning teha suurepäraseid fotosid. Mägede ilm on aga teadagi heitlik. Meil õnnestus asuda teele täitsa korraliku ilmaga, kuid enamik ajast tuli sõita pilve sees, mistõttu paljugi jäi nägemata. Sõidu lõpu poole ilmutasid meile end siiski ka päike ja mäetipud. Kel plaanis minna, peaks enne teele asumist mõtlema, kas auto pidurid on töökorras ning sõiduoskused tee läbimiseks, eriti allatulekuks, on piisavad.

Ajalooline ja kulinaarne Kufstein

Meie kodulinnaks Austrias veedetud ajal oli Kufstein, mis asub Tiroolides, kohe Saksa piiri lähedal. Linn on väike, kuid peidab endas kolme põnevat paika. Linna uhkuseks on kindlus linna keskel mäe otsas, seda on näha kilomeetrite tagant ning efekti lisamiseks on kindlus ka kenasti valgustatud.

Tegemist on juba 13. sajandil mainitud, kirju ajalooga kindlusega, mida hiljem korduvalt ümber ja suuremaks ehitatud. Aktiivset rolli mängis see kindlus isegi veel II maailmasõjas, kui seal hoiti vangis ja piinati peamiselt ungarlasi. Ülevaate hoonetekompleksi ajaloost saab seal asuvast muuseumist.

Kõige paremaid kulinaarseid elamusi saime nautida restoranis Auracher Löchl, mis on tuntuim selles Austria piirkonnas. Traditsioonilisi Austria toite pakkuva restorani söögiportsud võivad käia üle jõu ka suurematel meestel.

Riedeli kuulsad pokaalid

Kufsteini kolmandaks uhkuseks on Riedeli klaasivabrik, kus toodetakse maailmakuulsaid pokaale, vaase ja teisi klaasesemeid. Vabrikut saab külastada mõne euro eest. Esmalt vaatasime teemakohast multimeediasõud ning siis tegime jalutuskäigu tehase kohal, et näha, kuidas klaasimeistrid käsitööna kõik algusest lõpuni valmis teevad.

Sõu keskendus inimeste meeltele, kusjuures pikalt kirjeldati, kuidas Riedeli klaaside abil kasutada parimal moel kõiki oma meeli veinist maksimaalse naudingu saamiseks. Ettevõttes on tööl eraldi testijad, kelle ülesandeks on leida erinevate veinide tarbimiseks kõige sobivamad pokaalikujud. Klaasivabrik töökeskkonnana võib olla küllaltki ebamugav, sest sooja oli seal hinnanguliselt umbes 40 kraadi. On ju sulaklaasi töötlemistemperatuuriks ahjudes 1100 kraadi. Igaühe otsustada jääb see, kui kaua on vaja harjutada, et suuta tööriistu osavalt kasutades silma järgi iga päev ühesuguse kuju, suuruse ja läbimõõduga pokaale teha. Tegijad on tõepoolest meistrid.

Swarowski kristallid

Teiseks suurtööstusega seotud kohaks, mida külastasime, oli Swarowski kristallivabriku näitus-vabrikupood Innsbrucki lähedal. Nimeks tal Kristallwelten Swarowski. See on suuresti multimeedialahendustele ja efektidele üles ehitatud keskus, kus ringi jalutades saab näha kõikvõimalikke erinevaid kristallist valmistatud esemeid, aga ka mõningaid populaarteaduslikke väljapanekuid.

Ringkäigu lõpus sattusime nagu võluväel Swarowski firmapoodi, kust vähesed daamid ilma sisseostuta lahkuvad. Hinnaklass on küll kõrge, kuid seda on ka kauba kvaliteet ja välimus.

Välja võiks tuua ühe põneva paiga ka Lõuna-Saksamaalt. Nimeks on Bad Tölz ning see asub Baierimaal, Kufsteinist umbes 90 kilomeetri kaugusel. Külastades Viini, Salzburgi või Grazi, on veidi raske uskuda, et mõni vanalinn võiks veel üllatada. Kuid Bad Tölzi oma suutis.

Trumbiks on ülimalt terviklik ilme, kus enamik hooneid on kaetud detailsete fassaadimaalingutega, mis valdavalt inspireeritud piiblist. Eriti muljetavaldav on peatänav koos väljakuga. Lisaks sellele on linn üsna kuulus oma spaade poolest, kuid meie eelistasime nende asemel veekeskust, kus saab proovida surfisimulaatorit.

Enimpildistatud loss

Umbes 90 kilomeetrit lääne poole liikudes jõudsime Baierimaa ühte kuulsaimasse paika – Neuschwansteini lossi. See on tõeline turismimagnet, mistõttu olime arvestanud suurte rahvahulkadega. Suvel on see seal paratamatu, kuid väljakannatatav.

19. sajandist pärit loss on suursugune ja lustakalt mitmekesine nii seest kui väljast. Loss on ehitatud Baierimaa valitseja Ludwig II tellimusel, inspiratsiooniallikaks olevat olnud helilooja Richard Wagner ja tema looming.

Valitseja oma uhkes lossis kaua elada ei saanud – vaid pool aastat –, sest ta kuulutati psüühiliselt haigeks ning leiti juba järgmisel päeval kahtlastel asjaoludel lähedalolevast järvest surnuna. Igatahes annab loss Ludwig II keerulisest ja kirevast sisemaailmast omajagu aimu. Suurematel lossigurmaanidel tasub külastada ka lähedalasuvat Hochenschwangau lossi.

Bodensee puhkemeka

Liikudes veelgi lääne poole, jõuab Bodensee järveni, kus saavad kokku Austria, Saksamaa ja Šveitsi piirid. Selle järve äärsed kuurodid on tuntud kui mõnusad ja küllaltki kallid ranna- ja veepuhkuse paigad. Lindau, kus pikemalt ringi jalutasime, on selgelt noorte suviseks puhkamis- ja pidutsemispaigaks, kus rohkem lärmi, melu ja enesenäitamist, nii võib seda mingil määral võrrelda Pärnuga.

Külastasime ka Austria piiridesse jäävat Bregenzit ning Saksamaal ka järve loodetipus olevat Konstanzi. Väga kardinaalseid erinevusi nende linnade vahel pole. Kõik need paigad kannavad endas vahemerelist puhkepiirkonna hõngu, pakuvad puhkust, vesilõbustusi ja lõõgastust.

Vapustav raamatukogu

Šveits on mitmekülgne sihtkoht. Meie tutvusime peamiselt riigi saksakeelse põhjaosaga. Suurimaks keskuseks on Zürich – iseenesest puhas ja noobel linn kena järve ääres, kuid vägevamaid emotsioone saab Šveitsis hoopis mujalt.

Üks huvitav leid oli Kirde-Šveitsis Bodensee lähedal asuv St. Galleni linn. Võimsaima mulje jättis UNESCO pärandi nimekirja kantud klooster, mille ühes osas asub rokokoointerjööridega keskaegne raamatukogu. Raamatuid laenutada sealt muidugi lihtsalt ei saa – vaid eriloa alusel ja teadustööks.

Põhjus lihtne – raamatud ja kirjutised ise on koha väärtuseks. Vanimad eksemplarid on pärit koguni 9. sajandist. Kokku hoitakse seal 160 000 raamatut, millest 2100 on käsitsi kirjutatud. Tänasel päeval on St. Gallen tuntud oma ülikoolide poolest, mida leidub linnas mitu ning millest kuulsamad keskenduvad majanduse ja juhtimise õpetamisele.

Šokolaadine Šveits

Magusasõpradena käisime St. Galleni lähedal asuvas Flawilis, kust leiab Maestrani šokolaadivabriku. Kuulata saime harivat loengut, kus kirjeldati šokolaadi ennast, selle omadusi ja koostisosi. Ei osanudki arvata, et šveitslased ise on ühed maailma suurimad šokolaadisööjad, manustades aastas keskmiselt tervelt 12 kilo.

Võrdluseks: jaapanlased söövad näiteks kolm kilo aastas. Šokolaadist olevat võimalik ennast ka pilve süüa, kuid selleks tuleb nahka pista 20 kilo maiustust järjest. Seega lootusetu üritus…

Tehase külastusgalerii on ehitatud vabriku kohale ja seal näidatakse šokolaaditahvlite tootmist, kommide vormidesse valamist, pakendamist jne. Vabriku uhkuseks peavad tootjad ühte pakkimismasinat, mis suudab tuvastada värve.

Kõik värvilised kommid (näiteks kummikarud) või siis värviliste paberitega kommid pakitakse selle masinaga. Seade suudab panna igasse pakki võrdse arvu komme igast värvist ja samal ajal peab silmas, et paki kogukaal õige saaks.

Külastusvõimalusega šokolaadi­vabrikuid on üle Šveitsi mitmeid, nagu ka juustuvabrikuid. Viimaste külastamine on kahe teraga mõõk – juustud ehk lõpptoodang maitsevad ju suurepäraselt ja põnev oleks teada, kuidas neid tehakse. Samas on juustuvabrikus leviv lõhn pea väljakannatamatult jube, mistõttu võib see juustuisu mõneks ajaks üldse ära võtta.

St. Gallenist põhja poole jääb veel kaks põnevat paika. Rheinfall Neuhauseni ehk Euroopa suurima kose vaated on võimsad, andes aimu, kui tugevat jõudu voolav vesi endast tegelikult kujutab. Julgemate jaoks korraldatakse ka paadiekskursioon üsna kose alla.

Meie nende hulka ei kuulunud, märjaks saime aga ilma selletagi. Rhein­fall on hea koht looduse võimsuse turvaliseks nautimiseks ja suurepäraste fotode tegemiseks.

Mitte kaugel Rheinfallist asub väikelinn Stein am Rhein, mis meenutab mõningal määral eespool kirjeldatud Bad Tölzi. Leidsime armsa keskaegse vanalinna, kus samuti hulgaliselt maalitud fassaadidega hooneid. Lisaks veel jõeäärne promenaad, kus mõnus jalutada. Linn ise on autovaba ja masin tuleb linnaväravate taha jätta.

Muide, Šveitsi piiril on tänasel päeval alles veel tõeline piirikontroll. Küsiti passe, juhilube ja autodokumente. Üle pika aja oli kontrolli sattumine isegi virgutav. Siin tuleb ette sedagi, et auto läbi otsitakse, sest teatud alkoholi, tubaka ja isegi toidukaupade sissetoomisel on ranged piirangud.

Lõpetuseks – Austriast rääkides ei saa mainimata jätta loodust ja mägesid. Talvel on Austria suusarõõmude nautimise Meka. Suusakeskusi leiab üle terve riigi – tuntuimad asuvad riigi lääne- ja keskosas. Lumevabal ajal on suur osa neist keskustest ideaalsed mägimatkamiseks. Saab sõita tõstukiga üles ja valida sobiva raskusastmega raja, et alla tagasi matkata.

Tänavu mine Linzi

Nädalavahetustel mägedesse minek ja seal matkamine on ka kohalike üks peamisi harrastusi. Võime kinnitada, et õhk mägedes on küll hõre, aga värske. Päikesepaistelisega ilmaga on lausa lust seal ringi jalutada, lehmakellade kõlinat kuulata ja alpitaimi uurida.

Austria ja naabermaad on mitmekesised, pakkudes väga virgutavat segu loodusest ja ajaloolistest sihtkohtadest. Hea on, kui jätkub julgust ja pealehakkamist tuntuimatest sihtkohtadest kõrvale pöörata ja otsida avastamata aardeid ja Alpide peidetud võlusid.

Kes reisiplaane teeb, siis olgu veel öeldud, et 2009. aastal on üheks Euroopa kultuuripealinnaks Linz. Kui meie seda külastasime, võis selgelt märgata, et ettevalmistused tähtsündmuseks olid täies hoos.

Kolm soovitust

• Liiklus on Austrias, Šveitsis, Saksamaal lihtne ja loogiline, kaasliiklejate käitumine viisakas. Reegleid tasub jälgida, sest maanteedel on üleval liikluskaamerad, mis rikkumised fikseerivad. Ka siinkirjutajad said seda oma nahal tunda – trahvikviitung saadeti lausa Tallinnasse koju kätte. Kindlasti tuleks autoga Šveitsi ja Austriasse minnes soetada kohe kiirteedemaksu tasumist tõestav kleebis, sest selle puudumise puhul võib ka kergesti trahvi saada.

• Kui pole just kindlat eesmärki Austria tuntumate linnade keskustes ööbida, soovitame leida kodumajutusi või külaliskortereid külakestes ja mägedes. Hinnad on soodsamad (külaliskorterid mägivillades viiele inimesele 60-80 eurot öö), loodus ja vaated aga öömaja ümbruses väga kenad ja võõrustajad sõbralikud.

• Austria köök on meie oma sarnane. Olulisel kohal on liha ja vorstid. Vaadates vorstikestest kaugemale, soovitame proovida küüslaugu püreesuppi, kindlasti kohalikku tuntuimat spetsialiteeti Viini šnitslit ning magustoitudest õunastruudlit. Jookide osas on Austria küll Red Bulli kodumaa, aga esmajärjekorras tasub proovida ürdilimonaadi Almdudler. Austria on samuti arvestatav õlle- ja veinimaa, ka leiab poelettidelt kümneid sorte erinevaid kohalikke likööre.

Tahaksid ka Austriasse minna?

– – –

Artikkel on ilmunud ajakirja Estraveller numbris veebruar-märts 2009.
Pildid: Shutterstock