Teekond mööda Ameerika parimat maanteed
Mitte keegi ei saa kuulutada, et on näinud Californiat, kui pole sõitnud läbi maanteed number 1 Vaikse ookeani rannikul. See on parim, mida USA-l on autoturistile pakkuda.
Räägitakse, et ainuõige auto selle maantee läbimiseks on kabriolett, ja ilmtingimata punane. Sest üksnes pealt lahtises ja pilkupüüdvas masinas pidi ookeani avarus ja mägede võimsus inimtunnetuse kõige sügavamatesse soppidesse pääsema. Kui kõrvus vuhisevale tuulele lisaks valida muusika, olevat ainuõige Beach Boys.
San Franciscost Los Angelesse viiv Highway 1, maantee number 1, läbib California kogu selle parimas kehastuses. Paremat kätt laiub Vaikne ookean, vasakul kõrguvad mitmesajameetrised mäed. Rannikul vahelduvad kaljused ääred liivaste rannaribadega. Mäed on kaetud kord rohelise vaibaga, siis jälle paksu metsaga. Tee äärde jääb nii tagasihoidlikke külakesi, kus Metsikule Läänele tüüpiliselt leiab vaid väikse motelli ning baari või restorani, aga ka uhkemaid asulaid, kus rikkus on kõike muud kui häbiasi.
Iga mõõdupuu järgi – kui vaid sõidukiirus välja arvata – on California maantee number 1 oma esimest numbrit igati väärt. Mitte kellegi väidet, et ta on näinud Californiat, ei saa võtta tõsiselt, kui ta ei ole toda maanteed läbi sõitnud.
Vaenulikud rannad
Otsemaid pärast seda, kui San Francisco äärelinnad selja taha jäävad, algab kaherealisel kitsal maanteel mäeharjade vahele raiutud kurviline tõus. Aga enne, kui jõuad värskelt suurlinnast väljununa mägiste oludega kohaneda, langeb tee otse ookeani kaldale.
Järgmised 75 km Half Moon Bay’st Santa Cruzini järgneb mägede ja ookeani vahele surutuna üks rannariba teisele. „Mõned on kõrvalised ja peidetud,“ on plaaže kirjeldanud Chicago Tribune’i reporter. „Mõnel pole rannariietus kohustuslik. Mõned jäävad teistest nii eraldi, et igaüks võib seal oma reeglid kehtestada. Mõnel on nimi. Mõnel pole.“
Tribune’i ajakirjanik, nagu ka New York Timesi reporter, kelle ülevaadetega enne teele asumist tutvusin, kulutasid mõlemad maantee number 1 läbimiseks viis päeva. Olen seda maanteed sõitnud kaks korda, nii põhjast lõunasse kui vastupidi, ja tulnud mõlemal korral toime kahe päevaga. Vähemaga pole võimalik, kui ei taha kiiruse ületamise eest trahvi saada, riskida kurvides kuristikku kukkuda ning loobuda ümbruskonna ilu imetlemisest, mille pärast seda teekonda üldse ette võtta tasubki.
Kuid isegi soojade suveilmadega ei ole San Franciscost lõunasse jäävad rannad ujujasõbralikud. Vesi on isegi põhjamaise kliimaga harjunule jahe. Lisaks on lainetus niivõrd tugev, et võib tirida avaookeanile või paisata vastu kaldakive ja kaljusid. Kuid just lained meelitavad kohale arvukalt surfajaid, kes passivad külma eest mustadesse kalüpsodesse riietatuna kannatlikult kaelani vees või lainelaual istudes sobivat liuglemisvõimalust.
Esimene pikem peatus tasub teha Pärnu-suuruses Santa Cruzis. Linna peaatraktsioon on lai kaldamuul, millel tegutseb tänaseni California vanim, 20. sajandi alguses rajatud lõbustuspark. Selle tõmbenumbriks on Giant Dipper, 1924. aastal puidust ehitatud Ameerika mäed, kus kiirus küünib ligi 90 km/h-ni.
Snooblikud eeskirjad
Santa Cruzist edasi sõites keerab maantee ookeani äärest pisut sisemaale ning läheb laiemaks, lubades tempot märgatavalt tõsta, et jõuda kiiremini Monterey poolsaarele, mis on maantee number 1 äärsetest looduskaunitest paikadest üks kuulsamaid. Poolsaare äärt mööda kulgeb tasuline 17 miili tee (17-Mile Drive), mis teenib pakutavate vaadetega ligi 8dollarilise kulutuse igati tasa.
Imetlemist ei vääri käänulise tee ääres üksnes rikaste moodsad häärberid ja laitmatu maniküüriga golfiväljakud. Näiteks kaljuse Point Joe äärest näeb haruldast pilti, kuidas ookeanilained risti jooksevad. Kaldast paarikümne meetri kaugusel kerkivad ookeanist teineteise kõrval tumedad Hülgekalju (Seal Rock) ja Linnukalju (Bird Rock), millel oskab vahet teha igaüks, kes tunneb ära, kummal neist on ülekaalus tiivulised ja kummal loivalised.
Monterey poolsaare firmamärgiks on kaheharuline küpress, mis seisab juba 250 aastat ihuüksinda väiksel kaljuneemel. Ameerikas, kus iga vähegi väljapaistva asja juurde peab käima liide „kõige“, on Üksik küpress (Lone Cypress) – just nii kõlab selle ametlik nimi – teatmike väitel maailmas kõige enam pildistatud puu. Turistid tohivad seda uudistada üksnes poolesaja meetri kauguselt kaldapealselt, ei lähemalt – ikka kartusest, et inimene võib loodusele rohkem kahju tekitada kui metsiku ookeani lained või tuuled.
Niipea kui poolsaarele on ring peale tehtud, keerab tee Carmelisse, mis on California maalilisemaid pisilinnu. Juba aastast 1929 kehtivad seal reeglid, et linna ristmikele ei tohi püsti panna ühtki valgusfoori ega tee äärtesse postkasti. Elamurajoonides ei tohi olla koguni kõnniteid. Nende snooblike eeskirjade tulemusena on Carmelist kujunenud linn, mille restoranide ja galeriide hinnatase on taskukohane vaid jõukaile.
Seega pole kaotada palju – peale mõttetult kallitele ostudele kuluva raha –, kui Carmelist joonelt läbi sõita. Liiati jääb sellest lõunasse maantee number 1 vaieldamatult kõige kaunim, kuid ka üksjagu pingeline ning ohtlikki lõik. Seda kinnitab tollele rannikualale juba 18. sajandil Hispaania kolonistide poolt antud nimi: El País Grande del Sur ehk ‘lõunasse jääv suur maa’. Nüüdisajal lihtsalt Big Sur. Kirjanik Robert Louis Stevenson kutsus seda 160 km pikkust rannikut maailma kõige võimsamaks vee ja maa kohtumispaigaks.
Haigutavad kuristikud
Stevensoni hinnanguga tuleb nõustuda. 1930. aastatel ehitatud mööda mäekülgi vooklev käänuline maantee, mis tõuseb ookeanist kohati rohkem kui kahesaja meetri kõrgusele, viib ka kõige kõndimisvaenulikuma turisti otse ninapidi vapustava looduse keskele. Tee serva rajatud kruusased vaateplatvormid pakuvad kümnete kilomeetrite pikkuses vaadet mööda siksakilist karmiilmelist rannikujoont. Kalda-äärsed kaljunukid ja kivimürakad murravad laineid vahule. Siin-seal on näha väikseid liivaseid kaldasoppe, kuhu laskuvad järsud rajad, mille alguspunkti on sageli raske leida. Igal juhul tasub üles otsida Julia Pfeiffer Burnsi parki viiv rada, mis läheb esmalt läbi maantee-aluse tunneli. Tumedate kaljude vahelist peenikest rannalõiku ilmestab 25 meetri kõrgune McWay jõe juga, mis kukub otse ookeani piirile.
Maanteel tuleb aga olla ekstra ettevaatlik. Paljudes kohtades ei puudu üksnes teeperv, vaid ka igasugused piirded. Seega pole ime, kui ümbrust vabalt uudistada saav kõrvalsõitja järsku ehmatab, nähes küljeaknast allpool haigutavaid kuristikke. Põhja suunas liiklejail on sellevõrra ohutum ja rahulikum, et nende sõidurada kulgeb mäepoolsel küljel.
Ööbimiseks leiab suurima valiku motelle San Simeonis, kust on hea hommikul vara jõuda bussile, mis viib veerand tunniga ligi poole kilomeetri kõrguse mäe otsa Hearsti lossi (Hearst Castle) juurde. Hoolimata soolasest, 24-dollarilisest lunast on Ameerika 20. sajandi esimese poole ühe jõukama meediamagnaadi William Randolph Hearsti suursugune palee turistide seas äärmiselt populaarne. Seetõttu tasub piletisappa seista juba enne kassa avamist.
Romantilised vallatused
Arhitekt Julia Morgani juhtimisel vältas Hearsti lossi ehitamine tervelt 28 aastat. See-eest sai tulemus muljetavaldav. Kahe torniga peahoones, Casa Grande’s, on 115 ruumi, kaks raamatukogu ja kinosaal. Peahoone ümber on kolm külalistemaja, kus igaühes on üle kümne toa. Neis ööbisid Hearsti arvukad külalised, kelle hulka kuulusid ka kõik Hollywoodi kuulsused. Ilmselt võlus paljusid filmistaare, nagu lummab ka nüüdseid külastajaid, suur klassitsistlike sammaste ja Antiik-Kreeka templi fassaadi imitatsiooniga ümbritsetud Neptuni välibassein (Neptune Pool). Värvikireva mosaiigiga Rooma sisebassein (Roman Pool) oli omal ajal paljudele nimekatele külastajatele romantiliste vallatuste tegemise paik. Kui lossi peremees veel elas ning lihtsurelikel sellesse asja polnud, kuulus valdustesse ka eraloomaaed lõvide, elevantide, kaelkirjakute, sebrade ja leopardidega.
San Simeonist sõitu Los Angelese suunas jätkates hakkab rannikul juba kaugelt silma 175 meetri kõrgune vulkaanilist päritolu Morro kalju (Morro Rock), millel pesitsevad rabapistrikud. Aegamööda muutub maantee sirgemaks ja laiemaks, viimaks koguni neljarealiseks, ning liiklusmärgid lubavad kiiruse tõsta 105 km/h-ni. Võrreldes eelmise sõidupäeva maaliliste vaatepiltidega hakkavad nüüd ümberringi laiuvad madalad mäed ja metsad tunduma üksjagu tüütuna. Lisaks muutub asustus järjest tihedamaks, jättes loodusele üha vähem vaba hingamisruumi.
Sealkandis, kus rannikuäär pöördub kagu suunas, jääb maanteelt 5-6 km kõrvale tükk Taanimaad. 5000 elanikuga Solvangi linna ajalugu algab 1911. aastast, kui taanlased ostsid 360 000 dollari eest 3650-hektarilise viljaka maalapi, millele rajasid oma koloonia. Üle euroopalike hoonete, kus asub arvukalt kauplusi ja restorane, kõrgub sibulkupliga tuulik.
Surma külvajad
Enne Los Angelesse jõudmist tasub põigata Santa Barbarasse, mille kesklinn on pärast 1925. aasta maavärinat ehitatud üles Vahemere-äärset Hispaaniat meenutavas stiilis. Peaaegu Tartu-suuruse linna kuulsaimaks ehitiseks on klooster, mille pikk võlvkäik on saanud üle ilma tuntuks tänu „Santa Barbara“ teleseriaali avakaadreile.
1820. aastal valminud Santa Barbara klooster on üks 21st kloostrist, mida frantsiskaani mungad hakkasid juba 18. sajandi lõpus rajama piki California rannikut, et kindlustada seal hispaanlaste võimu ja külvata pärismaalaste seas ristiusku. Tõsi, pigem külvasid hispaanlased surma, sest indiaanlastel puudus eurooplaste kaasatoodud haiguste vastu immuunsus.
Indiaanlastest töömeeste abiga piki omaaegset El Camino Reali ehk Kuninglikku teed ehitatud kloostrid asuvad üksteisest keskmiselt 50 km kaugusel. See oli toona vahemaa, mis oli läbitav ühe päevaga. Santa Barbarast lõuna suunas ülejärgmine ehk kahe päevateekonna kaugusele jääv klooster asub San Fernando orus, mis laiub Los Angelese põhjaserval. Nüüdisajal kulub Santa Barbarast mööda neljarealisest kuuerealiseks ning kuuerealisest kaheksarealiseks muutuvat kiirteed Los Angelesse jõudmiseks vaid kaks tundi. Kui hiidlinnale lähenedes just ummikuisse ei satu, mis tipptunniti on paraku tavaline.
Siis võib liiklus muutuda palju-palju aeglasemaks kui maantee number 1 kõige hirmuäratavamatel lõikudel.
– – –
Artikkel on ilmunuda ajakirja Estraveller numbri veebruar-märts 2009.
Teemad