Oma suvisel autoreisil sõitis Kaja Pino USAs kolme nädala jooksul läbi 4010 miili (6416 kilomeetrit) ning külastas kuut osariiki (Washington, Montana, Wyoming, Utah, Arizona, California). Selle igas mõttes meeleoluka reisi üheks osaks saigi teelolek, mille tähelepanekuid ta siinkohal jagabki.
Tahad suurt autot? Eesti mõistes suur džiip on USA mõistes keskmine või isegi väiksepoolne, mootorite võimsusest parem ei räägigi. Mõtteviis „F*** the fuel economy“ on küll ka USAs möödanikuks saamas, aga arusaam autodest on siiski hoopis teine.
Teistmoodi kütusekuluarvestus.
Kui Eestis mõõdetakse auto kütusekulu liitrites saja kilomeetri kohta ja ökonoomsust näitab võimalikult väike suhtarv, siis USAs on vastupidi. Mõõdetakse seda, mitu miili sõidab auto ühe galloni bensiiniga, ning auto ökonoomsust näitab suhtarvu suurus. Autorendifirmade lehel ringi surfates on algul sellega raske harjuda.
Läbisõidupiirang? Autot rentides jälgi, kas renditingimustes on sees läbisõidupiirang või mitte. Läbisõidupiiranguga auto võib olla soodsam, kuid ainult juhul, kui plaanitav teekond selle piiresse mahub.
Kohane mõõtühikutega! Lepi gallonite ja miilide maailmaga ning loobu nende pidevast teisendamisest Eesti mõõdustikku. Muidu on juhe koos, kui üritad arvutada, et kui plaanitav päevateekond on 400 miili, siis kui palju kilomeetreid see nüüd on ja kui mitu tundi selle läbimine võtab, kui sõidan 100 km/h, uups, mitu miili tunnis see nüüd siis teeb… See on täiesti mõttetu. Kiirusepiirang maanteedel on 65-70 miili tunnis, nii et lihtne arvutus ütleb, et 400 miili sõidad umbes kuue tunniga.
Enne maksa, pärast tangi. Tanklates kehtib enamasti meile vastupidine süsteem: enne tankimist tuleb soovitud gallonite eest ette maksta. Kui sul pole alguses aimugi, kui suur on su rendiauto paak ja seda pealegi gallonites, on abiks eelnev läbirääkimine tanklatöötajaga. Tavaliselt on nad nõus broneerima krediitkaardilt suurema summa või hoidma enda käes suuremat hulka sinu sularaha. Kui tangid harjunud moel niipalju, kui paaki mahub, vabastatakse liigne broneering ja saad ülejääva raha tagasi.
Varu piisavalt kütust! Maanteede ääres on juhendavad märgid, mitme miili pärast tuleb järgmine bensiinijaam või puhkeala. Arvesta nendega, eriti kui sõidad läbi hiiglasliku kõnnumaa või kõrbe, kus ei ole inimasustust võib-olla sadade miilide jooksul. Selliste teede ääres on küll abikutsumise telefonid, aga parem siiski ette arvestada kui hakata kõrbesse bensiini kohale tellima.
ZIP-kood? Mitmes osariigis üllatab automaattankla krediitkaardiga makstes uue turvanõudega – viiekohalise ZIP-koodi küsimisega. Isegi Swedbanki klienditugi ei osanud öelda, mis see on ja kas ka meie kaartidel. ZIPist saab mööda teenindaja juures kaardiga makstes, kus on vaja ainult tuttavat neljakohalist PINi või allkirja. Või siis lihtsalt sularaha. Mõnikord küsib koodi ka sularahaautomaat ja korra aktsepteeris masin isegi Eesti postiindeksit.
Lendavad radarid. Kui tee ääres on märk, et kiirust mõõdetakse lennukitelt, siis usu, et see nii ongi. Arizona kõrbe läbival maanteel toimib süsteem igatahes suurepäraselt: niipea kui mõni auto kiiresti mööda uhab, on politsei ta kümmekonna miili pärast rajalt maha võtnud. Hämmastav, kust need politseiautod sinna igale poole keset kõrbe saavad, aga seal nad on ja lennukitelt peetakse nendega sidet.
Rooli nagu jaksad. Päevateekonda plaanides võib arvestada, et USA teed on nii head, et seal jaksab kindlasti rohkem läbi sõita kui Euroopas. Euroopas on ka kiirteed siiski suhteliselt pingelised, pidevalt peab liiklust jälgima ja autosid on palju. USAs paned püsikiirushoidja peale ja kruiisid rahulikult mööda sirget lõputut teed.
GPS kaasa! USA suurlinnade liikluskorraldus on ühtpidi hullumeelne ja teistpidi loogiline. Salt Lake Citys läbisime viietasandilise (!!!) liiklussõlme, kus pidime tegema ka kiirtee vahetuse. Sõlmisime juba kihlvedusid, kas paagitäis bensiini ikka peab vastu sealsetes peale- ja mahasõitudes ekslemisele, aga tegelikult eksisime ainult korra ja sedagi enda süül, kui pidasime alumise tee silti enda tee juurde kuuluvaks. Saime sellest aru samal hetkel, kui valele teele keerasime, aga õigele teele tagasisaamine võttis muidugi omajagu aega. GPS on väga täpne ning linnade ja suurte liiklussõlmede läbimisel kindlasti abiks.
Nüüd sõidad sina! Tavalised ristmikud (need, kus kaks teed ristuvad ühel tasapinnal) ajavad algul segadusse sellega, et USAs ei kehti parema käe reegel, vaid sõidujärjekord: ristmiku läbib esimesena see, kes sinna esimesena jõudis. Süsteem toimib hämmastavalt hästi – kõik juhid peavad kenasti arvestust, kelle kord sõita on –, aga nõuab veidi harjumist. Eriti kui sa algul ei tea, mis värk on – meie näiteks ei teadnud ja õppisime kogemustest.
Mõistlikkus ruulib. USA liiklus on üles ehitatud mõistlikkuse põhimõttel. Igasuguste piirangute juures on sageli lisatahvlid „If…“. Näiteks stoppmärk kooli juures oleva vöötraja ees lisatahvliga „Kui lapsed on nähtaval“, kiirusepiirang „Kui tee on märg“, mingis suunas pöörde keeld „Kui kell on 16-18“ jne. See hoiab ära palju asjatuid seisakuid ja tagab liikluse sujuvuse. Ei tohi ainult unustada, et piirava asjaolu ilmnemisel tuleb märgist kinni pidada.
Kaks on kamp. Linnasiseste teede huvitav nähtus on meie ühissõidukiraja taoline carpool-rada. Sõltuvalt osariigist võivad seal sõita autod, milles on peale juhi veel 1-3 inimest – ehk siis ühistransport USA mõistes.
Nagu lõbustuspargis. Mõiste „Ameerika mäed“ saab Sierra mäestikus sõites hoopis teise mõõtme. Või õigemini tagasi oma algse mõõtme – tee siugleb järskudest tõusudest-langustest tõesti sama hoogsalt kui lõbustuspargi tuntud atraktsioonil. Enne pikemaid laskumisi on kohad, kus soovi korral saab kontrollida pidureid.
Pidurda mootoriga, kuid mitte asulas. Üldiselt soovitavad infotahvlid pikkadel laskumistel pidurdada mootoriga, et pidurid kärssama ei läheks. Erandiks on asulapiirkonnad, kus, vastupidi, valitseb mootoriga pidurdamise keeld. Mis on ka mõistetav, sest võimsate mootorite pidevad möiratused võtaksid kohalikelt ilmselt kõrvakuulmise.
Kui pidurid kaovad. Pikkadel järskudel laskumistel on kindlate vahemaade järel väljasõidu rambid – väliskurvist, kus tee pöördub mööda mäekülge alla, saab pidurid kaotanu kihutada lisateed pidi otse üles ning sel moel pidama saada. Eeskätt on see vajalik raskeveokitele, mis on siin tõesti lausa kujuteldamatult suured. „Runaway truck ramp 1 mile“ on laskumiste levinumaid infotahvleid. Vägisi kerkisid silme ette USA maanteekomöödiad, kus hullunud veok sõitjate kriiskamise saatel mäest alla tormab ning lõpuks teelt välja sõites tolmupilves pidama saab. Päriselus me midagi sellist õnneks ei näinud.
– – –
Artikkel on ilmunud ajakirja Estraveller numbris veebruar-märts 2009.