Muidu ju tabuteemal majandussurutisel on üks igavesti tore kõrvalmõju: lennupiletid on odavad. Jah, oleks vaid tööd ja raha, et sellest olukorrast kasu lõigata.
Tänu taskukohastele hindadele ja võõrsil elavale õele saigi tehtud kiirotsus: saabuvat kevadet tuleb tervitada Roomas. Ei pidanud pettuma – Roomas on kevad juba märtsi keskelgi täies jõus. Kõige soojem, 22 kraadi, oli päeval, mil väisasime Vatikani, ning seda tõestas varjulisel seinal asuv termomeeter. Vatikani aga naisterahvaid paljaste õlgadega ei lasta ja seetõttu tuli ikka kampsun ülle tõmmata.
Ilmselt on põhjamaalastel ja lõunaeurooplastel ikka täiesti erinev termoregulatsioon – ajal, mil meie kipume end lahti koorima iga võimaliku päikesekiire peale, käivad kohalikud veendunult märtsikuule kohaselt saabastes ja villastes jakkides.
Õde elab küll Dubais, aga kuna ta oli sobivalt tööasjus Euroopasse sattunud, siis saigi pisikeseks kevadiseks linnapuhkuseks Rooma valitud.
Meie idee oli kahekesi kvaliteetselt aega veeta ning Itaalia kultuuri ning söögi- ja veinielamusi nautida. Sestap sai peatuspaigaks Rooma kesklinnast veidike eemalolev Waldorf-Astoria Rome Cavalieri koos selle imetabase aiaga, rääkimata parimast teenindusest ja värskest ning kvaliteetsest toidust.
Valik osutus äärmiselt õigustatuks. Hotell asus mäe jalamil ning hotellitoa rõdult avanes hinge mattev vaade üle terve Rooma, krooniks kiviviske kaugusel asuv Vatikani Peetri kiriku kuppel. Kahjuks ei suuda selliseid vaateid enamasti tõetruult fotoaparaadiga jäädvustada, seetõttu on ikka elamus ja mälestus see, mis jääb. Linn oli ühtviisi kena nii hommikuvalguses, kui päike tõusis, kui ööpimeduses, mil särasid miljonid tuled.
Hangi pass
Roomas, nagu mitmes teiseski suurlinnas, saab väga hästi liikuda metroo abil. Liinid on loogilised ja peamised peatused kuluvad ka juba paari päevaga kenasti pähe. Liiklemiseks on otstarbekas muretseda Rooma pass või siis transpordikaart. Ise otsustasin esimese kasuks, kuna kohaloldud aeg piirdus nelja päevaga.
Kasutasime ise mitmel korral varianti, kus lihtsalt istusime bussi ja sõitsime sinna, kuhu buss meid otsustas viia. Nii sattusime põnevatesse ja üsnagi ootamatutesse kohtadesse (õnneks saime kaardi abil siiski asukoha üsna muretult tuvastatud). Liiklemisel ja info ammutamisel olid abiks Rooma passiga kaasasolevad materjalid ja Lonely Planet, mida sirvisime peamiselt õhtuti, kui käsil mõnus olesklemise aeg, kontides päeval mahatrambitud arvukate kilomeetrite surin ja käeulatuses veiniklaas.
Rooma kesklinna võib vabalt ka jalgsi läbi kolada. Vaatamist jätkub ja rohkemgi veel ning seetõttu ei pane tähelegi, kui märkamatult on juba mitu metroopeatusevahet läbi kõnnitud. Üks piazza ajab teist taga, neist kuulsamatest võiks nimetada kindlasti Piazza Navona’t, mille ääres leidis aset vahest kõige vahvam lõunasöök reisi jooksul.
Barokne idüll
Päike paistis kirkalt, rahvast oli palju, elu kees ja silmailu pakkusid väljakut ümbritsevad baroksed kirikud. Võtsime istet väljakuäärses tänavarestoranis ning joviaalne itaalia teenindaja tõi meile tellitud päris-pitsat-pastat koos külma valge veiniga. Pitsa ääred mõnusalt ahjukrõbedad ja pasta just parajalt al dente.
Restorani ees steppisid kaks tänavatantsijat ja üldse polnud kahju neile etteaste eest raha anda. Kõik muretuks elunautimiseks oli ju olemas ning seetõttu meeleolu laes.
Seejärel jõudsime märkamatult ja planeerimatult kuulsa Hispaania väljaku ja treppideni, kust avaneb kaunis vaade kogu Roomale. Ei kujuta ette, milline on sealne suvine melu, kui juba märtsis olid ennelõunasel ajal pea kõik astmed hõivatud ja istus seal sulelisi ja karvaseid. Ümber terve platsi kees vilgas elu, sest eks seal, kus turiste, on ka palju neid, kes soovivad turistide käest raha kätte saada. Sealt leiab tänavakunstnikke, kaubitsejaid, kastaniküpsetajaid (kastanid said ära proovitud – päris söödavad) ja kaarikusõidu pakkujaid.
Hispaania väljakult suundub Piazza de Popolo suunas mitu kitsast nooblit kaubatänavat, mis kõik palistatud arvukate brändikauplustega. Itaalia on just õige koht, kui sind paeluvad brändikaubad. Kõik tuntumad märgid on elegantsete butiikidega esindatud ning need ei ole sugugi tühjad ja kõledad, kuhu ehk sissegi ei julge astuda.
Küll ei tasu aga kõvahäälselt eesti keeles väljapanekut ja hindu kommenteerida, sest pole ime, kui teenindajaks satub võõrsil resideeruv kaasmaalane. Allakirjutanuga just selline piinlik lugu juhtuski, aga midagi pole paremat elavast õppetunnist ja edaspidi jätan kommentaarid enda teada.
Kaubatänavate rägastik kulmineerub Piazza de Popologa, mille ääres asetseb kaks peaaegu identset vaatamisväärset kirikut. Sealsamas Pincio künkal asuv Villa Medici on küll enamasti külalistele suletud, kuid silmailu pakub kaunilt kujundatud ja antiikskulptuuridega varustatud aed. Lähedusest leiab ka ühe maailma kuulsamatest purskkaevudest – Trevi oma nimelt.
Kord juba peatusin välikohvikute ja -restoranide teemal ja pean märkima, et hinnad on enamasti samas suurusjärgus, kümmekond eurot ja veidike alla või peale ahjus valmistatud pitsa või mahlase pasta eest. Veine saab tellida nii klaasi- kui pudelikaupa. Hinnad ei ole taas üldse üle mõistuse. Mida kaugemal kesklinnast, seda soodsama restorani aga leida võib. Tol imesoojal päeval, mil külastasime Vatikani, valisime lõunasöögiks restorani, kus olid söömas enamasti kohalikud – seal olid hinnad paari-kolme euro võrra madalamad, samas toiduelamus vahest aga kõige autentsem.
Vatikanist rääkides tuleb ära märkida, et kui Rooma kesklinnas on enamasti kitsukesed tänavad, mis kulmineeruvad suuremate või väiksemate väljakutega, siis Vatikan on avar ja suursugune (nagu ka Colosseum). Peetri kirikusse on sissepääs külastajatele tasuta. Kui reisitakse omapäi, siis suurema ajaloohuvi korral tasub võtta audiogiid, mis tutvustab väga põhjalikult Peetri kiriku seinte vahel asuvaid väärtuslikke kunstiteoseid. Vatikani jaoks soovitan ka paaripäevasel puhkusel reserveerida rohkem aega kui vaid paar tundi. Muuseumikompleks on hiigelsuur (sissepääs tasuline) ja seal on üks maailma tähtsamaid kunstikogusid.
Pisikesed poekesed
Kui liikuda kiiresti maisemate asjade suunas, siis Vatikani ümbruses on taas kord suured ostlemisvõimalused. Kuigi Rooma kesklinnas napib meie jaoks harjumuspäraseid kaubamaju (jumal tänatud, need on surutud enamasti äärelinna), siis pisikesed poekesed lisavad ostlemisele hoopiski uue emotsiooni. Tühjalt tarbima nad ei kutsu, aga tore on kas või tutvuda niisama Itaalia disainerite töödega ja vaadata kvaliteetseid kaupu vahelduseks kõikjal laiutavale kiirmoetööstuse toodangule.
Ja mis veel silma jäi – itaallased on oma väljanägemiselt ikka kuratlikult stiilsed, silm suisa puhkab peal. Kinnitust sai ka üks kuuldus: Roomast on tõesti raske leida vaba parkimiskohta või siis autot, millel puuduks pisema või suurema kokkupõrke tagajärjed.
– – –
Lugu on ilmunud ajakirja Estraveller numbris 2/2009.