Piraadisaared: rikkumata paradiis Kariibi merel

Reisijuht Lonely Planet hoiatab: Briti Neitsisaartel on nii ilusaid paiku, et oled sinna igaveseks jäämiseks nõus abielluma kasvõi lähima iguaaniga.

Paradiisile kohaselt vajate ka Neitsisaartel väheseid asju. Pikki pükse, jopet ja tekki ei lähe kunagi vaja ning jahedas magajatel võib isegi mere ääres palmide vahele riputatud võrkkiiges liiga soe olla – eriti kui magada kahekesi.

Neitsisaared asuvad umbes 1800 kilomeetrit Miamist lõunas ja kümnekonna vulkaanilise päritoluga mägise saare kõrval on ka sadakond peamiselt asustamata väikesaart ning kaljut.

Kariibi merel valitseb aastaringselt paradiisilik subtroopika, kus temperatuur ei kõigu tänu ookeanile ja saarte väiksusele üle viie-kuue kraadi, sõltumata kellast või aastaajast. Peaaegu kunagi ei lange õhutemperatuur alla 25 kraadi ja merevesi püsib aastaringselt samuti 25-30 kraadisena.

Vesi on selge ja vähem soolane kui Punane meri või Atlandi ookean Kanaari saarte ümbruses. Seetõttu ei teki peale ujumist kohe vajadust ennast mageda veega üle loputada. Ujuda ja snorgeldada on ka vähese ujumisoskusega inimesel siiski kerge.

Vihma sajab seal üle päeva, hood on soojad ja lühikesed, väldates harva üle paari minuti. Pikemale jalutuskäigule minnes võib märjaks saada, aga see on pigem mõnus ning vihmasajule järgnev troopiline päike kuivatab riided väga ruttu.

Samas on õhk saartel kogu aeg väga niiske – toidukraam läheb hallitama imekiiresti ja paar päeva kotis olnud riided vajavad kindlasti kuivatamist ja tuulutamist.

Kuigi Neitsisaari kutsutakse purjetajate ja igat sorti paadiinimeste paradiisiks, tuleb tähelepanelikult ilmateadet jälgida ja olla äärmiselt ettevaatlik. Isegi paarikümneminutisel sõidul ühelt saarelt teisele võib ilm mitu korda muutuda.

Kes nägi kinos filmi “Kariibi mere piraadid”, omab väikeste mööndustega juba päris head ettekujutust Neitsisaarte ajaloost. Praegu USA-le ja Inglismaale kuuluva saarestiku nimetas Kolumbus 1493. aastal uskumatu ilu ja puutumatuse tõttu “Santa Ursula y las Once Mil Virgines” – “Püha Ursula ja 11 000 neitsit”.

Eurooplased suretasid aga sõltumatud ja vabad indiaanlased välja, asendades need Aafrikast sisse ostetud neegerorjadega. Charlotte Amaliest sai üks tuntumaid orjaturge ja Kariibi saared kattusid istandustega, kus orjade kohtlemise tingimused olid ühed julmemad maailmas.

Neitsisaari ümbritsevad alati legendid kuulsatest piraatidest, millest suurel osal on üllatuslikult ka ajalooline tagapõhi.

Merepõhjas lebab hulgaliselt kaaperdatud ja põhja lastud kaubalaevade vrakke – sukeldujate maiuspalu.

Hulk uppunud aardeid on leitud just Neitsisaarte ümbruses ja Charlotte Amalie antiigiärist saab osta merepõhjast toodud ehtsaid 17. sajandi hispaania dubloone.

Kui USA osal Neitsisaartest elab ligi 110 000 elanikku ja St. Croix ning St. Thomas on kohati suhteliselt tihedalt asustatud, siis arvukatel Briti valduses olevatel maatükkidel elab kokku vaid 22 000 inimest, kellest omakorda 18 000 suurimal saarel – Tortolal.

Suur osa Briti Neitsisaarte mustanahalisest elanikkonnast said orjapõlve lõpu järel ise maaomanikeks ja seda maailma ühes kaunimas (ja kallimas) paigas, kusjuures osa perekondade maavaldused on märkimisväärselt suured.

Üks tähelepanuväärsemaid ja tänuväärsemaid “kohalikke” oli miljardärist filantroop Laurence Rockefeller, kes ostis 50 aasta eest üle poole St. Johnist ning omandas märkimisväärseid maavaldusi ka teistel saartel.

Tsivilisatsioonipahedest puutumata

Rockefeller soovis säilitada need imeilusad saared nii puutumatuna kui võimalik ja tänaseks ongi temale kuulunu muudetud peamiselt looduskaitsealadeks ja rahvusparkideks.

Kui mulle antaks võimalus maailma luua, siis oleks ta just selline. Neitsisaarte loodus on täiuslik – äkiline Kariibi meri, kaljuste neemenukkide ja korallriffidega kaitstud tasased lahed.

Samuti lõpmatult helevalgeid palmidega ääristatud liivarandu, troopiline lehtmets mägede põhjakülgedel ja kaktustega pikitud läbimatu tihnik lõunakülgedel, või hingetuks võtvad vaated mäetippudelt. Hetkel kui mõtled, et enam kaunimaks minna ei saa, avastad järgmise maalilise lahesopi või silmapiiril uue saarekese.

Mägede põhjakülgi katvates lopsakates troopilistes metsades kohtab metsikut kaneelipuud, mangopuud ja nn “rummipuud”.

Nende lehtedest saadavat õli kasutatakse rummile lõhna ning maitse andjana. Rannikule lähemal ja eriti madalamates ning laugemates kohtades kasvab kookospalm.

Linde-loomi näeb saartel üllatuslikult vähe. Matkarajal kohtab sisalikke, liblikaid ja koolibrisid. Iguaani ja mangusti nägemiseks peab aga kõvasti õnne olema.

Ja muidugi kitsed mägedes – neid trehvab kõikvõimalikes paikades ja tekib petlik mulje, et nad ei kuulu kellelegi.

Snorgeldamiseks ja sukeldumiseks on paremaid ning halvemaid kohti, kuid ka erilise osavuse ja vilumuseta saab suure elamuse ning vähegi parema õnne korral näeb nii raid, kaheksajalga, hiiglaslikku merivähki kui merikilpkonna.

Papagoikaladest ja meresiilikutest rääkimata. Ja koralliriffidest kõrval rohusel põhjal võib leida hiiglaslikku karpi Strombus Gigas, mille sisu pakutakse kohalikes restoranides gurmaanidele.

Kuigi nii asustatud kui asustamata saartel on imeilusad liivarannad ja mäed, on igal asustatud saarel oma aura. USA saared St. Croix ja St. Thomas oma hotellide, kuurortide ja kruiisilaevadega on jänkide populaarsed puhkusekohad.

Vapustavalt kaunis ja valdavalt rahvuspargiks muudetud St. John mõtleb aga rahuarmastavale ja keskmisest jõukamale turistile.

Kui St. Thomase keskuses Charlotte Amalies käib mitu kruiisilaeva päevas, külastavad väiksemad kruiisilaevad Briti saartest ainsana Tortolat, maabudes Road Townis.

Virgin Gorda on suuruselt kolmas ja tähtsuselt teine Briti saarte hulgas – oma 1500 elanikuga rahuliku, privaatse ja rikka äraolemise paik.

Saarele pääsevad ainult väiksemad laevad ja paadid, majutust pakutakse ühes kuurordis ja renditavates villades.

Peter Islandi jahtklubid on samuti luksuse sümboliks. Kogu saarest kuulub jahtklubile 95%, ülejäänu ühele mustanahalisele kalurinaisele, kellel puudub igasugune soov oma osa saarest mistahes hinna eest loovutada.

Üheksa elanikuga Cooper Islandil on lugu vastupidine – lõviosa Aegna suurusest saarest kuulub mustanahalisele kaluriperekonnale, kes müüs kuus krunti pisikese kuurordi ja paari suvila ehitamiseks ning rohkem müüa ei kavatse.

Saarel ei ole ühtki autot ega elektrit. Kuurordi villades annavad voolu akud, pliit ja külmik töötavad gaasiga. Villades puuduvad klaasaknad, televiisorid ja telefonid (neist pole ühtegi ka tarvis). Magedat vett saadakse vihmaveest või tuuakse tsisternidega.

190 elaniku ja paarikümne autoga Jost van Dyke kujutab endast boheemlaste, muusikute ja rantjeede paradiisi. Vähesed rändurid saabuvad sinna liinilaevaga, mis peab ühendust Tortolaga ja kümmetkonda toitlustuskohta kõige vajalikuga.

Pole kassat, pole teenindajat

Enamik rannabaaride (kuulsaim ja populaarseim on Foxy’s) külastajatest saabub teistelt saartelt kaatri või jahiga – mõnikord ainult paaritunnisele dringile, tihti aga jäädakse ööseks ankrusse.

Saarel on ööbimiskohad paarikümnele inimesele ja telkimisplats, mida peab koos ööpäevaringselt avatud rannabaariga kohalik muusik Ivan.

Ivanile kuulub pool saare kuulsaimast rannast White Bay ja tema sinna midagi rohkem ehitada ei kavatse – talle meeldib telklaager ja oma baar, mis pole kaugeltki tavaline.

Baari külastaja segab nimelt endale ise joogi. Selleks võtab ta leti tagant rummi, külmikust mahla ja jää, riiulilt klaasi.

Raha joogi eest pannakse leti peal asuvasse purki. Või tõmmatakse (peamiselt telklaagri elanike puhul) kaustikusse kriips reale rum punch.

Omanik saabub hommikul paadiga, istub baaris või toimetab ringi. Õhtul pakib muusikariistad välja ja mängib kitarri või trumme. Kui tema ei mängi, musitseerivad külastajad. Rahapurgi põhimõttel töötab ka suveniirikiosk.

Vaatamata kirevale ja tihti pikajuukselisele klientuurile maailma eri paigust võid päevaks matkama minnes rahakoti rahumeeli telki jätta.

Briti Neitsisaartel puudub igasugune kuritegevus: väiksematel saartel pole majutuskohadel vahel isegi ukselukke ega lukustata ka autosid (kohtades, kus neid muidugi üldse leidub).

Rahumeeli võib rannale või linnas pingile jätta rahakoti, kella või fotoaparaadi ning tulla sellele järgi näiteks järgmisel päeval.

Liiklus on kõikidel saartel vasakpoolne ja rentida tasub ainult väikseid neljarattaveolisi maastureid, kuna teed on saartel kitsad ja tihti väga järsud.

Eriti Briti saartel pole teede kvaliteet vähemkäidavates kohtades just parim. See-eest on liiklus viisakas ja teistega arvestav.

Lubatud sõidukiirus on üldiselt 50 km/h ja kiiremini pole tõepoolest ka põhjust ega vajadust sõita. Alternatiiviks on atraktiivsed lahtised taksod.

Mida veel teha?

• Sukeldumine – Lisaks korallidele peibutab turiste 1867. aastal uppunud aurulaev Rhone Salt Islandil. Vrakk on murdunud kaheks suureks tükiks, nii et põnevust jagub ka mitmeks päevaks.
• Korallid – Hobuseraua (Horseshoe) nime kandev korallriff on suuruselt kolmas maailmas, olles oma 18 kilomeetri pikkusega uputanud aastate jooksul sadu laevu. Jälle rõõm sukeldujatele!
• Regatid – Aprillis toimub Road Townis iga-aastane kevadregatt, millest võtab osa üle saja purjeka. Ja muidugi ei ole see ainus regatt sealkandis, kuna Neitsisaared on ju purjetajate paradiis.
• Surf – Suurele purjelaudurite võistlusele HIHO Races saabub juunis-juulis surfareid kogu maailmast. Nimi HIHO kõlas varem “Hook in and hang on” ehk umbes “Haara ja katsu kinni hoida”.

– – –Lugu on ilmunud ajakirja Estraveller numbris juuli-september 2004.

Teemad