Maiadest ja Kesk-Ameerikast

Maiadest said pärast tolteekide vallutusi spordifanaatikud. Korvpallimatši võitnud võistkond ohverdati jumalatele ja poolfinaalis kasutati pallidena ülejäänud päid. Erinevalt paljudest teistest indiaanihõimudest on maiad tänagi täiesti elus ja suhtuvad „lääne tsivilisatsiooni” varjamatu üleolekuga.

Päike ei ole veel tõusnud üle vulkaanide tippude, mis küla igast ilmakaarest ümbritsevad, kuid taevas muutub iga hetkega säravamalt lõheroosaks.

Chichicastenango katedraali treppidele seavad oma kõigis vikerkaarevärves kaupa lillemüüjad. Veelgi värvilisem on minu taga vooriv rahvarõivais inimsumm, kaubad pea peal ja lapsed seljas, näod otsekui kopeeritud tuhandeaastastelt bareljeefidelt.

Istun tänava äärde tõstetud lauast ja paarist toolist improviseeritud söögikohas, võtan üsnagi toekat hommikueinet: oad, tacod, liha, kõikvõimalikud ja -võimatud aedviljad. Rahvas voogab ja voogab, peaaegu eranditult indiaanlased, aga mida edasi hommiku poole, seda enam vilksatab rahvamassis ka üksikuid turiste.

Möödub Prantsuse televisiooni võttegrupp, kõik värskelt nõelasilmast tulnud matkariietuses. Kõnnib üksikuid määramata päritolu ja vanusega hipisid, üks neist jääb minu kõrvale seisma ja õgib silmadega toiduportsjonit.  Kui ta kuuleb, et kogu see luksus läks maksma peaaegu dollari, ohkab ta raskelt ja loovib teisele poole tänavat, kus kohalikud söövad banaanilehtede sees küpsetatud maisiputru.

Algamas on Kesk-Ameerika suurim turg. Olen Chichicastenangos, Guatemala kiltmaal. Miski ümberringi ei meenuta, et tegelikult pole üks verisemaid ja pikaajalisemaid (rohkem kui nelikümmend aastat) sõdu Ameerika ajaloos veel lõppenud – ehkki ametlikult kirjutati rahuleping alla juba pea kümme aastat tagasi.

Vaid turistile mõeldud infomaterjalides hoiatatakse röövlibandede eest, kes kimbutavad vulkaanidele ronivaid matkagruppe. See, ning ilmne ja rohkem kui põhjendatud vaen põhjaameeriklaste vastu annavad tunnistust rahuliku igapäevase elu pealispinna all juuri ajavatest kirgedest.

Viiekümne aasta jooksul peale CIA verist sissetungi ja rahva poolt valitud valitsuse kukutamist on maiade – kes moodustavad üle kuuekümne protsendi elanikkonnast – olukord aasta-aastalt veelgi halvenenud.

Suurmaaomanikud on haaranud enda kätte üha rohkem põliselanike maid ning need intensiivse monokultuuride (põhiliselt kohvi) viljelemisega viljatuks ja erodeerunud kõrbemaastikuks muutnud.

Kataklüsmissündinud järv

Atítlan, National Geographicu sõnul maailma ilusaim järv. Sügavsinise kaldeera põhjas laiuva veepinna kohal kõrguvad taeva poole kolm vulkaani. San Pedro, Toliman ja Atítlan.

Leppisime eelmisel õhtul kohaliku paadimehega kokku, et ta on terve päeva meie käsutuses. Kell pool viis hommikul kobistabki ta hotelli sepisrauast väravate taga. Traditsiooniline veerandtund läheb ööportjee äratamiseks ja peatselt olemegi sügavmustal järvel, ainsateks valgustäppideks eelmise lõikuse maisivartest lõkked kõrgel vulkaanide nõlvadel.

Ööõhk on külm: on ju Atítlan rohkem kui kaks kilomeetrit merepinnast kõrgemal. Kuid mäkkeronimine võtab varsti naha märjaks – kõigil peale teejuhi, kes häirimatu rahuga kiviklibust nõlva mööda ülespoole rühib. Veelgi kiiremini liiguvad ülevalpool asuvatesse kohviistandustesse tööle minevad indiaanlased, matšeeted seljas.

Ning kui oleme umbes kilomeetri võrra tõusnud ja jõuame suurematest puudest kõrgemale, tõuseb päike üle mäekuru ja sügavsinine järv naelutab ka paljunäinud reisimehed üksisilmi avaneva panoraami külge. Ümber järve laotuvad valgete kreemikuhjakestena külad: Panajachel, Solola, San Pedro, Santiago de Atítlan.

Alkohoolikust jumal

Viimane on kuulus oma elava jumala, Maximoni tõttu. Folkloristid väidavad, et algselt on tegu vana maia jumaluse Maamiga, kes kristliku kultuuri mõjutusel on ühte sulanud Juudasega Iskariotist. Igatahes annab ta oma kummardajatele raha, varandust ja võimu – kõike, mille poolest kiltmaa nii vaene on.

Igal aastal valitakse kogukonnavanemate hulgast auväärseim, kelle juurde jumal aastaks tuuakse. Juba sadamasillal tormavad igale paadile vastu põnnid lootusega rikkale turistile, kes pühapaika juhatamise eest heldelt tasuks. Turiste on aga vähe.

Suures betoonangaaris, mis aastakümneid tagasi võis puuviljalao ülesandeid täita, lööb juba sisenedes vastu aromaatsete vaikude suits. Seina ääres seisavad üüratud tühjade rummi- ja õllepudelite kastide virnad.

Maximoni templis on suits veel kirbem. Jumala punase lipsu ja laiaäärelise kübaraga puukuju ees kummardab ja retsiteerib valjusti palvesõnu peremees. Teised kogukonnavanemad istuvad laudade taga ja valavad aegajalt Maximonile õlut ja rummi kurku, unustamata ka iseennast.

Iga klaasitäie järel süüdatakse jumalale ka sigaret. Taamal lebab kirstus muumia, ümbritsetuna tuhandetest peentest vahaküünaldest. Kogu ruum mõjub võika stseenina veel väntamata õudusfilmist – hoolimata sellest, et hooti tungivad tuulehoos lehviva kardina vahelt sisse särava kiltmaapäikese kiired.

Kõrgmaaindiaanlaste igapäevaelus on misjonäride külvatu võtnud kõige kummalisemaid (ja vägagi ebakristlikke) vorme. Lisaks mitmel pool austatavatele iidsetele jumalatele (kes on leidnud endale kristliku kehastuse) on ka suisa katoliiklikes kirikutes harrastatav jumalateenimine märkimisväärselt erinev sellest, mida meie kristlikuks peame.

Hoolimata sellest, et lääne inimesed on ära võtnud maiade linnad ja maiade maad, ei ole nad õnneks kuigivõrd suutnud mõjutada mõttemaailma.

Koloniaalarhitektuuri pärl

Guatemala ei ole veel massiturismi maa – ehkki selle pealetungi on igal pool märgata. Õnneks ei ole siia väga lihtne sattuda. Enamus välislennuliine maanduvad pealinnas Guatemalas, mis on sõna otseses mõttes mitmemiljoniline geto ja piisavalt kuritegelik, et “tsiviliseeritud maailmas” reisima harjunud turisti eemale peletada.

Kogenud rännumehed on seetõttu oma baasiks valinud vana pealinna Antigua Guatemala – sümpaatse  koloniaallinna, mis küll suuremas osas hävis maavärinas veerand tuhat aastat tagasi. Ometi on temas seda ladinaameerikalikkust, mida mujal Guatemalas üsna harva leida võib.

Reisimine on Guatemalas imeodav. Kui on piisavalt aega ja vähe raha, võib terve maa läbi sõita kohalike bussidega. Need on USA viiekümnendate koolibussid, kriiskavalt kirevaks värvitud ja kujutavad endast iga autojuhi õudusunenägu.

Miskipärast on kõigil bussijuhtidel kombeks serpentiinidest sajakilomeetrise tunnikiirusega läbi kihutada, hoolimata kõigist teistest, kes väiksema liiklusvahendiga võivad teel olla.

Teiselt poolt on see ka arusaadav: ohjeldamaks kaasasündinud kiirusetungi on kõik vähegi sirgemad teelõigud varustatud iga saja meetri tagant eriti kõrgete ja teravaservaliste “lamavate politseinikega”, nii et arusaadavatel põhjustel tõketeta mägiteed on ainsaks kohaks, kus oma liikumisvahendist viimane välja pressida.

On ka luksusbussid, kuid need on üsna palju kallimad – kilomeetri hind kõige kallimal magamiskoha ja toitlustamisega ööliinil võib ulatuda 50-60 Eesti sendini kilomeetri eest.

Autorent maksab umbes sama palju kui Eestis, hotellid on aga märkimisväärselt odavamad: kõigi mugavustega turistihotelli kahese toa eest tuleb välja käia pisut üle saja Eesti krooni.

Arvutamine on lihtne: kroon vastab enam-vähem üks ühele kohalikule rahaühikule quetzalile. Viimane sai oma nime kirkalt punarohelise rahvuslinnu järgi, kes päris selle Sulismaolt – Quetzalcoátlilt või Kukulkanilt. Vanasti olid selle linnu suled kõrvuti kakaoubadega käibel rahana. Täna on kakao muutunud üheks tähtsamaks eksportkaubaks (ja needuseks maiadele), quetzal aga praktiliselt välja surnud kakaoistandike tarbeks raadatud vihmametsade kadumise tõttu.

Maiade linnad

Ning ongi aeg alustada tutvumist sellega, mille pärast tegelikult siia tulime – maiade iidsete linnadega. Alustame sealt, kust alustasid nemadki, ühest vanimast säilinud maia linnast Copánist Hondurases.

Piiriületamine võtab pisut aega, sest piirivalvuri andmetel Euroopas sellist riiki nagu Estonia pole. Veerand tunni pärast ja viis dollarit vaesemana on Hondurase viisa siiski passis ja meie mototaksoga teel Copáni poole.

Hiilgeaegadel elas siin kindlasti üle kahesaja tuhande inimese. Üksikud ehitised dzhunglipuude vahel on välja kaevatud ja restaureeritud, suurema osa asukohti tähistavad aga rohtunud künkad.

Esimesed asukad jõudsid siia ilmselt viiendal sajandil, püstitasid tohutu linna ja kadusid ühtäkki. Viimane daatum raidkirjadel pärineb aastast 801. Ja peale seda ainult ääretu dzhungel.

Väljasuremise põhjus oli lihtne: üha suurenev linlaste arv nõudis enam ja enam toitu ning küttepuid. Üha rohkem maad laastati, muld kaotas viljakuse ja erosioon tegi oma töö. Ning õitsev linn lõpetas lihtsalt oma eksistentsi.

Tollal oli veel õnneks kuhu minna. Maiad läksid suhteliselt väheasustatud Yucatánile. Kuhu on aga minna praegusaja inimestel, kui kogu planeedi pind on viljatuks linnaks muudetud?

Ometi ei surnud Copán täielikult, lahkujad võtsid kaasa teadmised ja kultuuri. Ning näiteks astronoomia vallas olid need kolossaalsed. Linnas on nüüdseks restaureeritud “Taevatrepp”, mis sisaldab üle 2000 hieroglüüfi astronoomilist teksti, sh informatsiooni ka pseudoteaduslikes ringkondades nii palju ekspluateeritud maia kalendri kohta.

Täpsem seletus läheks siinkohal pikale, aga maia kalender on ülimalt keeruline ja palju täpsem kui meil kasutuselolev. Käesolev, neljas maailm lõppeb selle järgi 21. detsembril 2012 – mis Lääne inimese enesetapjalikku käitumist arvestades ei pruugigi iseenesest ju vale olla.

Tikal, mille kohta võib igas mõttes kasutada sõna “kõige” – kõige uhkem, kõige suursugusem, kõige ligipääsmatum, kõige suurem, kõige kõrgem (kõrgeim teadaolev maia püramiid) asub Peténis. Ka praegusajal raskesti ligipääsetavas ürgmetsas Guatemala põhjaosas vastu läbimatuid Chiapase mägesid.

Kompleks koosneb viiest tohutusuurest linnast, mis on üllatavalt hästi säilinud. Püramiidid kõrguvad kaugelt üle silmapiirini laiuva dzhungli, ürgmetsa hääled muudavad ümbritseva ebareaalseks.

Puude otsas ronivad inimesi üldse mitte pelgavad ämmalahvid, lombis peesitab krokodill ja üle iidse maiade “valge tee” paterdavad kõikvõimalikes värvides ja suurustes sulisloomad.

Tikal ja ühes sellega ka maiade Vana riik hävis umbes samal ajal ja samal põhjusel kui Copán. Ning meiegi järgime maiade teekonda – Yucatánile.

See pole tänapäevalgi lihtne: ainus kõne alla tulev autotee läheb läbi Belize. Belize on Kesk-Ameerikas suhteliselt erandlik riik, mille põhiliselt negroidne rahvastik meenutab pigem Kariibi mere saari.

Et Belize on orienteeritud rikkale turistile surfamise, sukeldumise ja muude seesarnaste lõbude pakkumisele, oleme selle oma reisiplaanis välistanud. Pealegi nõutakse eestlaste käest piiril viisat, mis maksab üle saja dollari.

Õnneks on ka teine võimalus: mõned tunnid loksumist ürgvana bussiga kohutavalt auklikul ja tolmaval kruusateel (peale mida ka bussis olnud neegrid meenutavad maia kivikujusid) piirijõeni, sealt paar tundi paadiga allavoolu – ja ongi Chiapas ja Mehhiko. Ka siin ei ole Eestit olemas – ja siingi oleme varsti edukalt üle piiri.

Chiapases asub maalilisimaks maia linnaks peetav Palenque – omalaadne selle poolest, et siit on leitud seni ainus püramiidi alla maetud maia muumia. Muumia koos hauakambriga asub küll tuhandete kilomeetrite kaugusel Mehhiko antropoloogiamuuseumis, nagu suur osa teisigi maia muistiseid.

Mässuliste maa-ala

Chiapase teeb omalaadseks see, et suurel osal provintsi territooriumist, kogu mägismaal, on reaalne võim revolutsionääride – zapatistide käes. Provintsi suurimas linnas San Cristóbalis on koguni pood, kus müüakse sisside laste näputöid.

See asjaolu on ka turismimagnetiks: igas suveniiriletis on müügil zapatistide juhi subcomandante Marcose balaklavas portreed. Ka ümberkaudsetes külades, kuhu minekut turistidele ei soovitata, võib näha ameerika pensionäridega täidetud luksusbusse.

Tõsi küll, hambuni relvastatud kaitsemeeskonna valve all. Teedel kohtab ohtralt sõjaväeposte, kes küll pärast tundmatu Eesti autojuhiloa põhjalikku uurimist au annavad ning head teed soovivad.

Maiade Uue riigi esimeseks suuremaks linnaks peetakse Uxmáli. Loomulikult võib selle arhitektuuriimede kirjeldamisega täita pakse raamatuid. Kuid turistide lemmikpaigaks on kindlasti Chichén Itzá.

Kui teistes (ka Yucatáni) maiade linnades on külastajaid tagasihoidlikult ja turismibussid suhteliselt haruldased, siis Chichén Itzá parklas loendame pea sada uhket bussi, täis kädistavaid USA pensionäre.

Chichén Itzá (taas)asustati aastal 987, kui maiade maa olid vallutanud sõjakad tolteegid. Nemad võtsid üle maia kultuuri, matemaatika, astronoomia, kuid tõid kaasa Sulismao, verejanulised vihmajumalad Chacid. Ja loomulikult inimohvrid.

Chichén Itzá tuntuimateks sümboliteks ongi suur Sulismao püramiid, Chac Mool, kelle kõhus olevasse auku pandi ohvri rinnast rebitud veel tuksuv süda ja kelle ümber ülempreester ohverdatu verises nahas seejärel vihmatantsu alustas. Ning loomulikul suur cenote – ohvrikaev, kuhu on heidetud tuhandeid ja tuhandeid neitseid.

Yucatán on tervenisti pragulisest liivakivist koosnev karstiala, mistõttu siin pinnavesi puudub ja paik polegi õnneks plantaatoreid eriti huvitanud. Nii ongi kogu maiade elu olnud seotud cenotedega (hispaaniakeelne väärtranskriptsioon sõnast chichèn) – karstilehtrite või koobastega, mis on ühenduses maa-aluste jõgedega ja tänu sellel poolsaare põuases kliimas elu võimalikuks tegid.

Kogu vihmaperioodil kogunenud vesi voolab välja üksikutes kohtades mere ääres, kus tänu sellele vohab ülikülluslik troopiline taimestik, vastandina ülejäänud poolsaare kuivale ja kõrbelisele üldmuljele; elavad hiiglaslikud flamingo- ja kormoraniparved, alligaatorid ja riimveekrabid.

Ka meie teekond jõuab lõpule poolsaare idarannikul, Kariibi mere ääres. Ja siia, Quintana Roo inimtühja kõrbe on püstitatud peyotliuima luupainaja, Mehhiko suurim turismiatrakstsioon Cancun.

Oma plastmasspalmide, disniländide ja lõbustusasutustega on ta lasvegaslikum kui Las Vegas, hollivuudilikum kui Hollywood. Iga päev maandub siin kümneid ja kümneid lennukeid ameerika turistidega.

Meie aga lahkume.

– – –

Lugu on ilmunud ajakirja Estraveller numbris juuni-juuli 2005 

Teemad