Märtsis oli õnnelik päev paljude Eesti reisihuviliste elus: Lufthansa Eesti esindus kinkis oma 10. sünnipäeva puhul võimaluse ühe päeva jooksul osta eriti soodsa hinnaga lennupileteid paljudesse sihtkohtadesse üle maailma. Eesti Turismifirmade Liidu tegevdirektor Kersti Kont meenutab käesolevas loos oma ootamatut eksootilist reisi Tshiilisse.
Vein kallutas vaekausi
Polnudki katki midagi, et unistuste reisisihtidena esmalt pähe tulnud paikadesse piletit osta ei õnnestunud. Reisikonsultandi ettepanek lennata Tshiili pealinna Santiagosse tegi siiski esialgu nõutuks. Seostus ju Tshiili minu jaoks eelkõige sõjaväelise pöördega, turismimaana oli see riik täiesti valge leht. Järgmisena meenusid aga suurepärased Tshiili veinid, mis asetas kõik hoopis teise valgusesse. Lisaks veel reisikonsultandi kinnitus, et Tshiili on viisavaba ja et kõik vähesed sealkäinud eestlased on olnud maast vaimustuses -ja otsus oligi langenud.
Aega oli meil reisimiseks ainult 10 päeva, aga näha tahtsime võimalikult palju ja puhata samuti. Vennanaine Helen “kammis” internetti, mina üritasin leida iga reisija-matkaja asendamatut abimeest Lonely Planetit. Viimane õnnestus siiski osta alles Frankfurdi lennujaama rikkaliku reisikirjanduse valikuga raamatupoest.
Vähe on vist reise, mis nõuavad sellist vastupidavust nagu lend Euroopast Tshiilisse, sellesse “maailma kaugeimasse nurka”. Frankfurdis istusime 17 tunniks tohutusse airbussi. Esimese ja ainsa vahemaandumise tegime Buenos Aireses. Viimaseks pooleteiseks tunniks ärkas ka kõrvaltoolis maganud kogukas härrasmees, ärireisilt Hamburgisse naasev Tshiili reeder, kelle näpunäited osutusid vägagi kasulikeks.
Santiago: linn nagu linn ikka
Santiago võttis meid vastu kaasaegse lennujaama ja asjalike piirivalvuritega. Väike värin hinges, esitas vend oma uue Eesti passi, aga probleeme ei tekkinud. Autot rentides sai suure kergendusega selgeks, et ka krediitkaarditehingud sujuvad. Mis siis muud kui suund Santiago poole!
Päike säras ja taamal paistsid läbi kerge vine Kordiljeeride lumised tipud. Pärast pikka reisi ei saanud me kultuuri- ega kliimashokki, pigem ootas meid omapärane Vana Maailma peegelpilt. Peegelpilt seepärast, et lõunapoolkeral asuvas Tshiilis on meie suvel talv ja meie kevadel sügis, keskpäeval paistab päike põhjast ja öösel on kuusirp kummuli. Ja kella tuli kõvasti tagasi keerata. Väga võõrapärastena ei tundunud ka inimesed – samasuguseid nägusid võinuks kohata kus iganes Euroopas.
Jõudnud kesklinna, peatusime Plaza de Armase, linna suure “salongi” lähedal, mis oma tänavakohvikute, tänavamuusikute ja ilusat ilma nautima tulnud peredega oli pühapäevaselt rahvarohke. Siin sai lõplikult selgeks, et olime jõudnud Lõuna-Ameerikasse, kuigi selle väga euroopalikku “tsiviliseeritud” osasse.
Saabumispäeva veetsimegi Santiagot avastades, kohvikutes jalga puhates ja inimesi uudistades. Kõigepealt ring peale Plaza de Armasele, mida ääristavad 18.-19. sajandi imposantsed ehitised eesotsas Santiago katedraaliga. Mõned kvartalid eemal asub hiliskoloniaalstiilis hoones erakordselt huvitava ekspositsiooniga Tshiili Kolumbuse-eelse Kunsti Muuseum. Plaza de Armaselt saab alguse Paseo Ahumada, mis nagu enamus jalakäijate tänavaid kihises oma kauba otse tänavasillutisele maha laotanud tänavakaubitsejatest. Osta võinuks siit mida iganes – riideid, sigarette, mänguasju, CD plaate… Ja ostjaid leidus. Huvitaval kombel ei olnud tänavakaubitsejad pealetükkivad ja üksikuid kerjuseidki oli näha ainult kirikute ees.
Hotelli leidsime suurema vaevata otse jalakäijate tänavalt, tervet kvartalit hõlmava hiliskoloniaalstiilis Palacio de Moneda lähedalt, kus alates 19. sajandi keskpaigast kuni 1958. aastani resideerusid Tshiili presidendid. 1973. aasta sõjaväelises riigipöördes sai kaunis hoone tugevasti kannatada ja seisis kasutuseta 1981. aastani, mil restaureeritud majja paigutas oma kabinetid Pinochet ning seejärel ka valitud presidendid Patricio Aylwin ja Eduardo Frei.
Turismi infrastruktuur on hästi arenenud
Inkade kulda ja maiade püramiide Tshiilist otsida ei tasu, nagu ka eriti võimsaid koloniaalstiilis kirikuid. Tshiili jäi kõrvale nii Ameerika vana-aja suurtest kultuurikeskustest kui ka Hispaania vallutusretkedest, seepärast ei ole siin nendega seotud silmapaistvaid vaatamisväärsusi. Seda kõike korvab aga vapustav loodus. Pealegi on Tshiilis hästiarenenud turismi infrastruktuur, mida riigi vahenditega iga aastaga üha enam ja paremini välja ehitatakse. Tshiili võtab aastas vastu 1,5 miljonit turisti, seega lähevad massiturismi vood siit tegelikult mööda. Millel on oma eelised: üksikturistegi koheldakse siin kui kalleid külalisi. Minu lennukinaabri väitel ja minu suureks üllatuseks on suur osa turiste lõuna-ameeriklased, enamasti Argentiinast ja Brasiiliast. Selgub, et argentiinlased tulevad puhkama Tshiili supelrandadele – on ju lääne-argentiinlastele Tshiili Vaikse ookeani rannik Argentiina Atlandi rannikust palju lähemal. Aga brasiillased? Nemad tulevad mägede pärast. Lisaks kõigele meelitavad ka hea teenindus ja soodsad hinnad. Euroopa ja USA turistil, kes sageli hispaania keelt ei oska, on võimalik inglise ja saksa keelega hakkama saada, mis olevat praktiliselt võimatu enamikus teistes Lõuna-Ameerika riikides.
Santiago ei ole veel Tshiili: alles mõnikümmend kilomeetrit suurlinnast välja sõites oled “maal”. Teed on siin head ning kaugbussid armastatud ja turvalised sõiduvahendid. Ka siselennuliinid on hästi välja arendatud. Siiski on soovitav rentida auto, sest enamus huviväärsusi ei asu just maantee ääres. Ja kuigi ööbimiskoha leiab pea igal pool, “tärnihotelle” väljaspool suuremaid linnu otsida ei tasu.
Tshiili oma enam kui 750 tuhande ruutkilomeetriga on tublisti üle kümne korra Eestist suurem, siin elab 15 miljonit inimest. Samas on Tshiili täiesti erilise kujuga: see on tegelikult põhjast lõunasse ulatuv Vaikse ookeani ja Andideketi vahele pressitud 4300 km pikk, aga ainult kuni 140 km kitsas maariba. Kliimakontrastid on tohutud: põhja Atacama kivikõrbe ja lõuna liustike vahele mahuvad subtroopilised oaasid.
Andid, mis eraldavad Tshiilit muust mandrist, on “noored” mäed aktiivsete vulkaanide, geisrite ja kuumaveeallikatega. Rannikuäärsed Kordiljeerid on vanemad ja laugjamad ning moodustavad Vaikse ookeani rannikul tohutu hulga saarekesi.
Veini kvaliteet on alati garanteeritud
Otsustasime kuulda võtta lennukinaabri soovitust ja loobuda sügisel vihmasest lõunast. Nii jäigi meie ainsaks väljasõiduks lõuna poole sõit Maipo orgu. Lisaks rahvuspargi külastusele oli meil ka teine põhjus. Kasvav Santiago on ajapikku tõrjunud linnast välja paljud viinamarjakasvandused ja veinimõisad, kuigi mõned neist on siiski jäänud ka linna piiridesse.
Cajon del Maipos, Maipo jõe orus, asub Tshiili suurim veinitehas Vi?a Concha y Toro. Viinamarju Concha y Toro tehase tarvis kasvatatakse ja töödeldakse paljudes Santiago ümbruse lähikülades. Kohapeal veine vaid laagerdatakse ja villitakse pudelitesse. Ühtviisi muljetavaldavad olid nii keldrid oma massiivsete veinivaatide ja kaasaegse tehnoloogiaga kui ka veinid ise. Siin veendusime üha enam, et Tshiilis lihtsalt ei tehta halbu veine. Kuna kliima on stabiilne ja tehnoloogia hea, on ka veini kvaliteet alati garanteeritud.
Cajon del Maipos asuv kümne tuhande hektariline Reserva National Rio Clarillo on santiaagolaste armastatud nädalalõpu veetmise paik. Mõlemalt poolt mägedega piiratud maalilistel Maipo jõe kallastel on kindlasti tore teha lõket ja pidada sõpradega piknikke, see on ka suurepärane koht telkimiseks, rattatuurideks, mägimatkadeks, raftinguks ja talvel suusatamiseks. Paraku oli minu tshiillasest lennukinaabril taas õigus – päeva teisel poolel hakkas sadama paduvihma, mis võttis ära igasuguse tahtmise edasi lõunasse sõita. Kolmanda päeva hommikul startisime edasi loode ja Kesk-Tshiili suunas, eesmärgiks avastada enda jaoks Valparaiso ja Vi?a del Mar.
Kesk-Tshiilis on vahemerekliima
Santiagost väljasõitmiseks kulus meil ligi 4 tundi, kuna korralikku kaarti polnud esialgu kuskilt saada ja suunaviidad puudusid praktiliselt täiesti. Peale lõputut tiirutamist ja umbes viiekordset teeküsimist jõudsime siiski teele, mis meid õiges suunas linnast välja viis. Nagu ikka, pole halba ilma heata: saime üsna hea ettekujutuse Santiago tegelikest mastaapidest. Kõlavate nimedega luksuslike villadega äärelinnade kõrval nagu Miami, California jne. näeb ka teistsuguseid eluasemeid, kus elab mitte “teine”, vaid pigem “kolmas” Tshiili. Aga ka siin on majadel numbrid ja tänavatel sildid, ja hurtsikute-vahelised tänavad on suhteliselt puhtad. Üks Lõuna-Ameerikas paljureisinud inimene tõstis ühes hilisemas vestluses Tshiilit kogu muust Lõuna-Ameerikast eristava joonena esile just seda, et siin on kõigil inimestel söök laual ja katus pea kohal.
Kesk-Tshiilile iseloomulik maastik on org. Viljakad mullad, meeldiv vahemerekliima ja kastmiseks kasutatav Andide sulavesi muudavad Kesk-Tshiili lausa ideaalseks aedadele, viinamarjaistandustele ja teraviljapõldudele. See on maa põhiline põllumajanduspiirkond, siin asub suurem osa riigi tööstusest ja siin elab 75% riigi elanikkonnast (ligi kolmandik sellest pealinnas).
Valparaisot, Tshiili suuruselt teist linna ja tähtsaimat sadamat, nimetatakse ka “Vaikse ookeani pärliks”. Samas jätab Valparaiso pigem keskaegse Euroopa sadama kui 21. sajandi kaasaegse kaubasadama mulje. 19. sajandil oli Valparaiso kogu Vaikse ookeani ranniku üks tähtsamaid kaubanduskeskusi, kuid 1906. aasta maavärina laastamistöö ja Panama kanali avamine varsti pärast seda andsid linna majandusele tugeva hoobi, kuna Euroopa laevnikud hakkasid vältima üle Kap Hoorni viivat pikemat ja vaevalisemat mereteed.
Politsei annab turistile head nõu
Parkinud auto keset linna, jõuame linna keskväljakule Plaza Sotomayorile. Kohe astuvad meie juurde kaks sõjaväevormis meest, “löövad kulpi” ja teatavad, et on politseist. Noormehed uurivad naeratades, kust me tuleme ja küsivad, kas nad saavad meile abiks olla!!! Eesti kohta teavad nad üsna täpselt, kus see asub, ja on selge, et nad naudivad võimalust kaugelt tulnud turistidele teed näidata ja oma linna huvitavamaid paiku soovitada. Saame teada, et kindlasti tuleb ära käia ülalinnas, kuhu pääseb kõige hõlpsamini 15 erineva aastatel 1883-1916 ehitatud köisraudtee abil. Seda ei kasuta sugugi mitte ainult turistid linnaga tutvumiseks, vaid ka kohalikud kodunt tööle ja töölt koju sõitmiseks. Võtame nõuannet kuulda ja ei kahetse – see mäeterrassidele rajatud linn oma kontrastidega on tõepoolest unikaalne kogu Lõuna-Ameerikas. Erinevaid köisraudtee liine mööda üles sõites ja jalgsi mööda kitsaid vonklevaid tänavaid alla tulles võib veeta tunde, sest pidevalt avanevad silmale erinevad vaated ning tänavapilt on võrratult kirju ja huvitav – kõrvuti on siin miljoni-dollari-villad ja prügimäelt korjatud materjalist kokku klopsitud hurtsikud.
Siin komistab järgmist “arhitektuuri imet” uudistav vend Mart otsa keset teed lesivale koerale. Nimelt on Tshiilis absoluutselt igal pool tohutul hulgal kodutuid koeri, kes lebavad päevasel ajal sageli keset kõnniteed või pingil. Alguses tegi selline tavatult suur hulkuvate koerte hulk vägagi ettevaatlikuks, kuid nähes, et koerad ei ole agressiivsed ja kohalikud kohtlevad neid sõbralikult, haihtus seegi hirm.
Idülli jätkub nii silmale kui keelele
Edasi kulges meie reis Tshiili kuulsaimasse kuurorti Vina del Mari. Meid võttis vastu subtroopiline rohelus: palmialleed, hoolitsetud muruplatsidega pargid, õites aiad. Eelkõige ongi Vi?a del Mar kilomeetrite viisi kulgev valge liivaga supelrand. Lisaks suurele hulgale headele hotellidele, kõrgklassi restoranidele ja rahvarohketele kaubatänavatele elavad siin ka paljud jõukad tshiillased. Piirdusime väikese jalutuskäiguga rannas ja kerge brunch’iga kaldapealses restoranis. Keele alla viivad värsked krevetid, suurepärane vein ning selle juurde käiv Itaalia juurtega omaniku jutt oma perekonnast, kes juba üle 100 aasta Valparaisos ja Vi?a del Maris restorani pidanud – need jäävadki meie jaoks Vi?a del Marist saadud suurimateks elamusteks.
Tee viib meid mööda Vaikse ookeani rannikut põhjapoole, läbi vähem kuulsate, kuid mitte vähem idülliliste kuurortide. Ookeani kaldal vonklev tee on piltpostkaardilikult ilus: vasakul sillerdab sinine ookean, paremal roheliste aedade või metsaga kaetud mäeahelikud. Otsustame sisse sõita ka Zapallari, Tshiili “Malibu Beach’ile”. Pilt on igati mõjus: nii mitmekorruselised villad kui majade ees seisvad autod räägivad selget keelt nende omanike varalisest seisust. Maju-aedu imetledes jõuame randa, kaljudega ääristatud väikesesse laguuni, kus otsustame anda “autojuhile” väikese puhkepausi. Võtame restorani verandal istet ja tellime veini. Vesi on soe, ja nagu hiljem selgub, on see ka ainus koht, kus mitte ainult supelda, vaid ka ujuda saab, kõikides teistes kohtades teeb ookeanilainetus ujumise võimatuks. Märkamatult möödub kuus tundi täiuslikku puhkust päevitades, veini juues ja ujudes. Siia võiks jäädagi…
Panamericana viib kiirelt põhja poole
Aga nüüd ruttu edasi, sest meie järgmine siht La Serena on kaugel. Keerame Panamericanale, kogu Lõuna-Ameerikat põhjast lõunasse läbivale kiirteele.
Tshiilis on head teed. Eriti hea on aga Panamericana, mida mööda on isegi pimedas lust sõita. See on tõeline “Autobahn”, mis ei jää oma kvaliteedilt mitte milleski alla parimatele Saksa kiirteedele. Nii oligi meie “autojuhi” ainus probleem see, et meie väike Nissan Centra suutis arendada kõigest 190 km tunnis.
Hilisõhtuks jõudsime La Serenasse ja seega Norte Chicosse, e. Väiksesse Põhja. Kui me saaksime nimetada Tshiili parimat kuurorti, annaksime oma hääled kõhklematult La Serenale, mis lisaks suurepärastele randadele on oma koloniaalstiilis ehitistega ka linnana tõeline vaatamisväärsus. Ööbime kaasaegses 4-tärni hotellis, mille kahene tuba (koos buffet-hommikusöögiga) maksis 50 USD öö. Hotelli baarmen Carlose soovitusel külastame kohalikku käsitööturgu. Oleme talle selle eest väga tänulikud, sest Santiagos selliseid ehedaid suveniire ei leia, nagu ka linna parima mereandide restorani soovituse eest, sest linnas, kus rannas järgneb kilomeetrite viisi üks restoran teisele, on hea nõu kohalikult inimeselt eriti kallis.
Järgmisel päeval pidime tegema järgmise tähtsa valiku. Suur oli kiusatus sõita itta, kus Kõrg-Andides asuval kahel soolajärvel pesitsevad flamingod, kus asub väidetavalt Lõuna-Ameerika kõrgeim mäetipp Ojos del Salado (6900m) ja kus mägedes elavad laamad ja alpakad. Kuid see väljasõit tähendanuks sadu kilomeetreid kõrbe- ja mägiteid täiesti asustamata piirkondades ja meie muidu tubli väike Centra polnud tõepoolest mingi jeep…Pealegi ei pruukinud me ka flamingosid aprillis enam näha, on ju nende pesitsemisperiood põhiliselt detsembris-veebruaris.
El capitano saatel linnusaarele
Seega – edasi põhja. Pärast nõu küsimist kohalikust turismiinfopunktist otsustasime sõita Humboldti pingviinide reservaati. Sõit ise oli seiklusrikas. Kõigepealt tuli leida teeots, millelt mägedesse keerata, siis sõita 40 km mööda kõrbeteid ja lõpuks, jõudes ookeaniäärsesse Caleta de Chorose külla, kust kohalikud kalurid turiste saartel asuvasse reservaati vedama pidid, selgus, et hooaeg ammu läbi ja kõik turistide teenindamisega seotud punktid kinni. Ka taevas oli kahtlaselt hall ja ookean tormine. Siiski leidus kaks kohalikku kalurit, kes püüdsid meile agaralt abiks olla. Isegi meie vähese hispaania keele oskusega saime aru, et keegi tähtis “capitano” ei luba kaluritel merele sõita. Meie tungival nõudmisel (taas käte ja jalgadega) keerasid mehed lõpuks oma masina ringi ja viisid meid hurtsiku juurde, kust väljus neli Armada (mereväe) vormis noort meest. Üks neist osutuski “capitanoks”. Meile anti käsk nende maasturile järgneda, kuigi polnud päris selge, kuhu ja milleks. Õnneks selgus, et meie järjekindlus oli mõju avaldanud. Meid mitte ainult ei lubatud merele, vaid kõik neli sõjaväelast tuli meiega kaasa. Meie kaks kalurit ei suutnud rõõmu varjata – küllap oli meie sõidutamine lisaks ootamatult avanenud teenimisvõimalusele neile ka suureks vahelduseks.
Isla Choros on kaljusaar, kus palja silmaga vaadates ei kasva midagi. Saarele lähenedes meie ärevus kasvas, pidime ju seal esimest korda vabas looduses oma silmaga nägema pingviine, kormorane, pelikane, merelõvisid ja delfiine. Ja seal nad olidki! Kaljudel lamaskles ja vees ujus kümneid merelõvisid. Ja väikesed liikuvad täpid osutusid lähemale jõudes pingviinideks. Ja siis veel pelikanid ja kormoranid ja hulk muid merelinde!
Capitano selgitas, et saartele inimjalg astuda ei tohi. Nii saime vastuse ka meid salamisi vaevanud küsimusele, mida merevägi seal kolkakülas tegi. Polnud usutav, et nad tõepoolest Tshiili merepiiri kaitsnud oleksid. On ju Tshiili rannajoon sedavõrd sopiline ja saarekesi täis, et seda valvata on suhteliselt võimatu. Armada ülesandeks oli korrapidamine reservaadis. Ja kolm capitanoga kaasas olevat noormeest olid mujalt Tshiilist pärit ajateenijad, kes meiega võrdselt entusiastlikult fotoaparaate klõpsutasid ja igati meie vaimustust jagasid.
Saarele ringi peale teinud, nägime lõpuks ka delfiine. Sadade kaupa, emad lastega, suured ja väikesed, hüppasid nad meie paadi ümber, mõned nii lähedal, et oleks võinud käega puudutada. Saadud elamust on raske kirjeldada. Vahetu suhtlemine metsiku loodusega on unustamatu kogemus.
Palju põnevat jäi järgmiseks reisiks
Jätkasime oma teekonda mööda Norte Chicot. Ööbima jõudsime Copiaposse, linna, mille minevik ja osaliselt ka olevik on seotud eelkõige vase- ja hõbedakaevandustega. Kui järgmisel päeval otsustasime külastada Copiapo kuulsat mineraalide muuseumi, pidime pettuma: eelmise päeva maavärin, mida meiegi La Serenas kogesime, oli teinud suurt laastamistööd ja muuseum seetõttu suletud.
Kogu tee La Serenast Copiaposse viis läbi mägede. Poleks uskunud, et sõit mägedes ja kõrbes võiks pakkuda sellist vaheldust. Vaheldusid vormid, värvid, taimkate. Kord oli akna taga liivakõrb, siis kivikõrb, kord polnud silmaga näha mingit elusat loodust, kord kasvas erinevaid liike kaktuseid, siis jälle puid…
Ja oligi aeg asuda tagasiteele. Santiagos jäi meil veel külastada kaubandust ja täita minu soov – käia ära Mercado Centralil (keskturg) asuvas kuulsas restoranis Donde Augusto, et maitsta väidetavalt Santiago värskemaid ja parimaid mereande.
Kõigil neil eestlasel, kes aprillis ja mais Tshiilit külastasid, on kindlasti oma Tshiili-lugu. See siin on minu lugu. Kahjuks jäi mul nägemata Lõuna-Tshiili, Patagoonia, liustikud, jäid nägemata ka Lihavõttesaared ja palju muud. Aga ma ei kahetse, sest tean kindlalt – Tshiilisse lähen ma tagasi.
Lugu on ilmunud ajakirja ESTraveller numbris juuli/september 2002
Teemad