Eesti Filmi sihtasutuse välissuhete nõunik Hanna Miller puhkas Korful ja sattus sellest imelisest saarest sügavasse vaimustusse. Allpool jagab ta oma vaimustust ka Estravelleri lugejatega.
Kaunis Vahemere saar
Kerkyra ehk Korfu – üks põhjapoolsemaid Kreeka saari – asub Joonia mere põhjaosas, vastu Kreeka läänekallast, osalt silmside kaugusel Albaaniast, hoopis eraldi Kreeka arvukatest lõuna- ja idapoolsetest suurtest saarterühmadest.
Küllap teatakse Korfut Gerald Durrelli lustliku raamatu “Minu pere ja muud loomad” järgi, kuigi Korfu ilu on kiitnud nii kunstnikud kui kirjanikud juba alates Homerosest. Saar ise pole kuigi suur, kõigest 60 km pikk ja kuni 30 km lai. Kitsaim koht saare lõunaosas näitab läbimõõduks vaid 4 km. Kliima on Korful tüüpiliselt vahemereline – talv on pehme ja suvi, eriti juulis-augustis kuni tulikuum. Lohutuseks olgu öeldud, et kus meri lähedal, seal liigub õhk piisavalt ja kuumus ei anna end nii karmilt tunda.
Pealinn kannab saare nime
Kui kogu saarel elanikke umbes 100 000, siis pealinnas Korfus elab neist ligi kolmandik. Saarega sama nime kandva pealinna Korfu ehk Kerkyra müüride vahel on heaks värskenduseks, kui astuda kütva päikese eest sisse mõnda jahedasse kirikusse, puhata jalgu ja vaadata, kuidas korfulannast vanaproua uhkel ja iseteadval ilmel tema hoolde usaldatud kirikuhõbedat läikima nühib. Aga ega ta nii hirmusinalt tööd teha saagi, sest ikka ja jälle astub uksest sisse mõni naabrinaine, et turult tulles uudiseid vahetada ja muidu elu-olu arutada. Turistid ei paistnud prouade rahulikke igapäevategevusi vähemalgi määral häirivat.
Mobiil seeliku hõlma all
Tõelise üllatuse osaliseks saime kohalikus bussijaamas, kus pealtnäha muldvana eideke, traditsiooniliselt üleni musta riietatud, oma papiga bussi ootas, et linnaskäigult ilmselt tagasi kodukülla sõita. Vahetasime just mõtteid eeldatavalt arhailiste ja karmide elamistingimuste üle kusagil kuumade-kuivade mägede vahel, mõeldes, kuidas nad küll seal ilmast äralõigatuna oma kitsede-kanadega toime tulevad, kui mammi võttis seelikuhõlma alt tirisema hakanud mobiili… Suutsime vaevu tagasi hoida kiusatust fotoaparaadi nupule vajutada.
Nagu Veneetsias või Pariisis
Korfu vanalinn öeldakse meenutavat Veneetsiat. Vastab tõele – oli ju saar oma kirju ajaloo jooksul nii Bütsantsi, Veneetsia, Prantsuse kui Briti võimu all ja mõistagi jätsid nad kõik siia oma jälje. Suured linnapaleed Korfu kunagise sadamakindluse vastas, kauni lõunamaise taimestikuga linnapargi Spianada ääres, mõjuvad tõesti veneetsialikult. Listonil, kohvikutest-restoranidest täidetud arkaadidega ääristatud bulvaril, võib tunda end aga nagu Pariisis. Maalilised vaated avanevad ka jalutuskäikudel vanasse kindlusesse Fortetsasse või linna kaitsnud vallikraavi Contrafossat ääristavates parkides. Fortetsa kindlus on jäädvustatud koguni filmilukku – just siin toimusid osaliselt James Bondi filmi “For Your Eyes Only” võtted.
Populaarne on kriket ja ingveri õlu
Vanas kindluses meenutab Joonia saarte ühinemist Kreekaga aastal 1864 mälestustahvel. Joonia iseseisvuspüüdlused on aga Mandri-Kreekale ilmselt üksjagu tülikad olnud, sest samal aastal suleti ka Joonia Akadeemia. 1808. aastal asutatud Akadeemia oli esimeseks ülikooliks Kreeka aladel, mistõttu sai Korfust ka üks Kreeka toonaseid tähtsamaid teadus- ja kirjanduskeskusi. II maailmasõda käis üle ka Korfu saarest ja Joonia Akadeemia hoone hävis 1943. aasta pommirünnakutes.
Inglaste mõju on aga tunda Malta saarelt toodud kividest 19. sajandi alguses ehitatud palees, mis pidi saama ooberst Georg Whitmore´i residentsiks. Hiljem kasutati seda kauni sammaskäiguga ilmestatud paleed Joonia saarestiku senatihoonena ja Kreeka kuningakoja suveresidentsina. Kunagisest brittide ülemvõimust saarel andvat aga tänaseni tunnistust armastus kriketimängu ja ingveri õlu vastu.
Korfu linn pakub võimalusi nii shoppamiseks, jalutamiseks, söömiseks-joomiseks kui vaatamisväärsustega tutvumiseks – alates rikkalike interjööridega katedraalidest kuni põnevate muuseumideni.
Ajalugu algab antiikaegadest
Praeguse lennujaama lähistel asus antiikaja Korfu, millest paraku pole küll eriti palju säilinud. Sama kehtib ka 6. sajandil e.m.a. ehitatud Artemise templi kohta, mille 1812. aasta väljakaevamistel leitud detailid on eksponeeritud linna arheoloogiamuuseumis.
Vaevalt leidub turismiprospekti Korfust, mil poleks kujutatud kaht kloostrihoonet linna külje all keset vett. Nii Panaija tis Vlachernase klooster kui Pondikonisi asuvad tillukestel saartel, üks lumivalge, teine puudesalusse varjunud. Muinasjutuliselt kaunid on nad nii silmipimestavas päikesesäras kui õhtu-uduses päikeseloojangus või koguni ööpimeduses säravate märkidena.
Linna külje all kõrguval Analipsi künkal olevat asunud antiikse Korfu akropolis. Praegu on see ala tuntud Mon Repos´ nime all. Kunagi kuninglikule perekonnale kuulunud valdus koos villaga, kus muuseas olevat sündinud 1921. aastal ka Edingburghi hertsog, ei olnud aga turistidele avatud. Põhjuseks ebaselged omandiküsimused. See-eest asub villa vastas Korfu ainus säilinud bütsantsi kirik, mille ehitamisel 5. sajandil e.m.a. olevat kasutatud koguni veel vanemate antiiksete hoonete ehituskive. Kuna kirik on korduvate vallutusretkede ajal pea igakord purustatud ja seejärel jälle taas üles ehitatud, ei ole praegune ilme enam päris iidne. Seda enam, et viimase hoobi sai kirik 1940. aasta pommirünnakute ajal.
Turiste veetlevad türkiissinised lahesopid
Üks saare vaieldamatult kauneimaid paleesid on aga Austria keisrinna Elisabethile ehk rahva poolt armastatud Sissyle 19. sajandi lõpul ehitatud Achillion. Võluva palee nimetus viitab traagilise saatusega kauni keisrinna erilisele kiindumusele Homerose kangelasse. Oma Korfu paleesse põgenes Sissy Austria õukonna intriigide eest. Hiljem läks palee edasi Saksa keisri Wilhelm II valdusesse, kes kuni Esimese maailmasõja puhkemiseni seda korduvalt külastas.
Tänane Korfu elatub turismist. Tõelised “turismirannad” on Ipsos, Gouvia, Benitses, Dasia, Acharavi, Barbati, Moraitika ja mitmed teised. Ometi ei ole ükski neist silmapiirini lamamistoolidest ilmetuks küllastatud rannariba, vaid igal oma nägu ja veetlus. Ka ilmestavat rohelust jätkub küllaga. Ning igast paigast võib leida läheduses mõne ilmeka väikelinna või unise küla. Kõige võluvamad on aga mõistagi maalilised, kaljudest või väikestest sadamatest ääristatud lahesopid, mis samuti turismile avatud, kuid veidi privaatsemad. Muuseas, elu just ühes sellises kaunis lahesopis – Koulouras – kirjeldas Gerald Durrell.
Kindlasti väärivad vaatamist Kassiopi linnake oma lahesopis, Sidari, Glifa ja paljud teised kaunid mereäärsed paigad. Lausa imelisi vaateid pakuvad Paleokastritsa, Alipa ja Aijos Spiridoni lahed. Paleokastritsa on tuntud oma 13. sajandil rajatud kloostri poolest. Päikselisse rahusse ja hõõguvpunastesse bougenvilledesse mattunud mungaklooster koos väikese kauni kirikuga kloostriaias tegutseb tänini. Kloostriaiast avanevad vaated rohelusega kaetud kaljudest ümbritsetud türkiissinisele või hoopis smaragdrohelisele lahesopile – sõltuvalt kellaajast ja päikesepaistest – lausa naelutavad paigale.
Korfu on sõbralik ja avatud
Uskumatuna tundub kunagise kindluse Angelokastro eksistents ligipääsmatul kaljunukil. Ja et lähedal asuv Bella vista tähendab kaunist vaadet rannikule, on ütlematagi selge. Omaette elamus on päikeseloojang Pelestas, Korfu läänerannikul. Et just see imekaunis looduse igaõhtune vaatemäng ka keiser Wilhelm II aina saarele tagasi meelitas, on koht rahvasuus tuntud ka “keisritroonina”.
Kõike seda ilu võib nautida nagu keegi eelistab, kas ühepäevasel suurel saare-ekskursioonil, mida pakuvad pea kõik reisifirmad, või iseseisvalt üüriautol või ülipopulaarsel mopeedil.
Kuigi enamus eelnimetatud paikadest asub saare keskosast põhja poole, ei tähenda see, et saare lõunaosa igavam oleks. Ehk on see lihtsalt mitte sedavõrd suurejoonelisi vaateid pakkuv, kuigi põnevaid leide on siingi. Eelkõige muidugi oliivisalud oma iseloomulikult “auguliste tüvedega” puudega kuivsavisel pinnal, päikesekuumad külavaheteed madonnakujudega ristmikel, rahulikult oma elu elavad külakesed, kanad siblimas õuedel ja papid-mammid istumas majade ees, vaadates segamatus rahus järele möödakihutavatele turistidele. Ja muidugi sidrunipuud, mille viljad lõhnavad hoopis teisiti kui supermarketi vitriinides!
Laev viib naabersaartele
Kuigi väikesaari on Korfu ümber teisigi, on kõige tuntumad ja väljasõitudeks kättesaadavamad Paxos ja Antipaxos. Sellest päevasest merereisist ei tohiks Korful olles küll loobuda. Juba ainuüksi sõit mööda Paxose kaljusest rannikust koos sissepõigetega mõnda põnevasse grotti on elamus omaette. Laevatekil saab mõistagi päevitada – ja end ka korralikult ära kõrvetada, sest ega tuule käes ju päikese tugevust tunn. Mõnusaks vahelduseks pakutakse võimalust värskendavaks supluseks mõnes kaunis lahesopis.
Teinud ringi ümber Antipaxose, teeb laev väikese peatuse Paxose “pealinnas”, Gaiose sadamas. Aega on just parasjagu niipalju, et juua mõne päikesevarju all korvtooli patjadesse vajudes üks ergutav jäätee või -kohv, klõpsutada mõned pildid lõunamaa ilust ning kiigata suveniiripoekestesse.
Väljasõit Gaiose sadamast on tõeliselt maaliline ja viib mööda sadamat tuulte eest kaitsvatest imepisikestest saartest Aijos Nikolaus ja Pangaia. Ka Paxose põhjatipus asuv Lakka sadam on kutsuvalt ilus oma türkiissinises lahesopis.
Kui aega ja võimalust, siis väärivad kindlasti vaatamist ka Korfu põhjatippu jäävad Erikousa, Mathraki, Othoni
Lugu on ilmunud ajakirja ESTraveller numbris aprill/juuni 2002
Teemad