Aafrika südames Sambias elab ka vähemalt üks eestlane – Kristine Neuman koos oma Sambias töötava abikaasaga. Estravelleri palvel esitleb Kristine seda põnevat maad meile lähemalt.
Alates 1964. aastast on Sambia iseseisev riik, kuid Briti impeeriumi jälgi on veel näha igal sammul. Ametlikuks riigikeeleks on Sambias inglise keel, mis teeb turistide elu lihtsamaks. Liiklus on siin britilikult vasakpoolne ja aafrikalikult kaootiline. Tihti võib näha suurt veoautot pargituna näiteks kurvi või vahetult enne ristmikku, kuid kohalike arvates ei ole sellisel parkimisel viga midagi. Midagi ju ei juhtu, arvavad kohalikud.
Sõbralikud ja rõõmsameelsed inimesed
Üldiselt on sambialased väga sõbralikud, rõõmsameelsed ja naeruhimulised. Nendega on lihtne kontakti saavutada. Sambialasel on alati piisavalt aega selleks, et üksteist pikalt ja põhjalikult tervitada.
Sambialased on enamasti suhteliselt saledad, eestlastega umbes ühte kasvu ja kenade näojoontega. Linnas käiakse riides väga euroopalikult, ainult pidulikel juhtudel pannakse selga rahvuslikud riided. Külades kasutatakse riietuses rohkem erksavärvilisi kangaid. Polegi päris õige rääkida sambialastest kui ühest rahvusest, sest riigis on seitse suurt hõimu, kellel igaühel oma keel ja traditsioonid. Enamus inimesi peabki ennast pigem mingi hõimu liikmeks kui sambialaseks.
Perekonnasidemed olulised
Ei ole mingi ime, kui sambia perekonnas on 8-10 last, kuigi tänapäeval haritud inimesed enam nii suurt perekonda ei loo. Üldse on perekonnasidemed Sambias väga olulised, alati aidatakse neid pereliikmeid, kes ise ei suuda enda eest seista, kõike jagatakse perekonnaga ja perekonda kuulub tavaliselt väga palju inimesi. Lisaks oma lastele ka vennad-õed, nende lapsed, tädid, onud ning loomulikult vanemad ja vanavanemad. Tihti elab ühe töölkäiva inimese palgast ära 10-15 inimest. Selline suurperede süsteem on siiani vältinud ka selliste asutuste nagu lastekodude ja vanadekodude teket. Kuna aga seoses AIDSi jõudsa levikuga ei suuda perekonnad viimasel ajal enam kõiki orbe üleval pidada, on eriti linnades ilmunud palju tänavalapsi. Ametlikel andmetel on Sambias AIDSi nakatunud 25% elanikkonnast. Kahjuks pole riik siiani midagi radikaalset AIDSi leviku tõkestamiseks ette võtnud ja haigusest endastki rääkimine on endiselt tabu.
Kuigi seadus seda ei luba, on paljudel jõukamatel meestel enam kui üks naine ja ega üldjuhul neid mingi karistus ei ootagi. Traditsiooniliselt maksab mees naist võttes pruudi isale pruudimaksu kas rahas või kariloomades. Üldiselt pole Sambia ühiskonnas naistel siiani olnud mingit sõnaõigust, kuid viimasel ajal hakkab olukord pisut muutuma.
Sambialasel pole kunagi kiire
Igasuguste väikeste toimingute peale kulub tohutult aega – näiteks poes müüja poolt kviitungi kirjutamine võib oma tubli 10-15 minutit aega võtta. Igal juhul õpivad ka välismaalased siin kannatlikkust. Sambialased tahavad elu nautida ja ei viitsi muretseda, et mingi asi on natuke kõver – näiteks seinad, segamini – näiteks kontor või auklik – näiteks tööriided.
Kui pidutsemisest rääkida, siis selles on sambialased küll meistrid. Sambialased joovad heameelega õlut. Müüakse ka kohalikku õlut, mis väga meenutab Saku heledat, samuti pruulitakse kodudes midagi õllesarnast. Pärast mõne õlle joomist on sambialased kohe varmad tantsu lööma, oleks ainult meelepärast muusikat. Ja tantsuoskus on neil küll kõigil olemas. Eriti osavalt oskavad naised oma vööst allapoole jäävat kehaosa liigutada.
Kuigi enamik elanikkonnast on kristlased, ei takista see neil sügavalt nõidustesse ja maagiasse uskumast. Ka kõrgeltharitud inimene on surmani hirmunud, kui keegi lubab teda ära nõiduda – see on siinkandis kõige hirmsam ähvardus. Tihtipeale usaldatakse nõid-arste rohkem kui tohtreid haiglates, mistõttu ka paljud ei saa õigeaegset ravi .
Victoria juga: maailma suurim
Sambia uhkuseks on kindlasti Victoria juga, mis tegelikult asub Sambia ja Zimbabwe piiril. Victoria juga on maailma kõige laiem juga – joa laius 1,7 km ja langus u. 100 m. Igatahes on see kindlasti vaatamist väärt. Victoria juga nägi esimese eurooplasena möödunud sajandi keskel legendaarne dr. David Livingstone, kes kirjeldas seda kui kõige imetlusväärsemat vaatamisväärsust Aafrikas. Livingstone nimetas joa kuninganna Victoria auks Victoria joaks. Kohalikud kutsuvad juga aga teisiti – Mosi-O-Tunja – suits, mis müristab. See nimi iseloomustab hästi Victoria juga vihmaperioodil – u. 550 miljonit kuupmeetrit allvoolavat vett minutis, õhk täis veeauru, nii et näha on ainult joa ülemine osa. Kuival perioodil, kui jõgi on mitu korda väiksem, voolab vett alla ainult paarist kohast, kuid terve joa langus on paremini nähtav.
Victoria joa ümbrus on tuntud ka ekstreemspordi huviliste seas. Sambiat Zimbabvega ühendavalt sillalt on võimalik teha maailma pikimat benji-hüpet – 111 m. Ka on Zambezi kärestikel võimalik parvetada (White water rafting) ja uusima ekstreemsusena mööda jõekärestikke surfata (river boarding).
Safari: Aafrika peamine magnet
Sambia on väga atraktiivne oma rahvusparkide poolest. Kui siiani on safarimaadena tuntud eelkõige Keenia, Tansaania ja Lõuna-Aafrika Vabariik, siis Sambial on kindlasti pakkuda sama häid parke ühe eelisega – pargid on suhteliselt inimtühjad. Sambias võib nautida tõeliselt metsikut, inimtegevusest puutumata Aafrika loodust.
Üldjuhul pole ükski rahvuspark aiaga piiratud – loomad tulevad ja lähevad vabalt, kuid kõik loomad on pargi territooriumil kaitse all ja keelatud on igasugune inimtegevus, väljaarvatud safaride korraldamine. Enamasti paiknevad safarikämpingud rahvuspargi sees või vahetus läheduses, mistõttu tihti satuvad kämpingutesse ka mitmesugused metsikud loomad. Pole harv juhus näha oma onnikese verandalt elevanti või kaelkirjakuid lõunasööki nosimas. Kõige enam võib loomi kämpingutesse sattuda öösel, mistõttu pimedas ei lubata ilma saatjata teha ühtegi sammu. Üldiselt on safari kämpingud Sambias väga kenad, isegi luksuslikud. Ühena vähestest kohtades korraldatakse Sambias safarisid ka jalgsi ning samuti ka pimedas tugevate laternate valguses.
Parim hooaeg sügisel
Minu suurimaks üllatuseks on olnud kliima – siinne talv (mai-august) on märksa külmem kui ma seda eales uskunud oleksin. Päeval 15-18 kraadi, öösel aga ainult 6-10 kraadi. Majad on ehitatud ilma korraliku isolatsioonita, mis on hea siinses suves, aga äärmiselt ebameeldiv talvel. Soojal perioodil on temperatuur 25-30 kraadi ja kuna õhk on kuiv, on seda kerge taluda. Parim aeg Sambiasse tulekuks on augusti lõpp – novembri keskpaik. Siis on siin soe ja kuiv ning safaridel loomad kõige paremini jälgitavad, kuna rohi ja põõsad on ära kuivanud.
Lugu on ilmunud ajakirja ESTraveller numbris november/detsember 2000
Teemad