Küllap on paljud meist unistanud sattumisest ajamasinasse, millega reisid ajas oleksid võimalikud. Reis Kuubasse võib selle unistuse tõepoolest teoks teha. Oma reisimuljeid nn. Vabaduse saarele jagab meie lugejatega Estraveli klient Veigo Kell.
Huvi Kuuba vastu tõusmas
Sotsialism ja jätkuv Ameerika kaubandusblokaad on Kuubast teinud maa, kus aeg on tõeliselt seiskunud. Omamoodi armsalt tuttavana tulevad ette nii Lada ja Moskvitš, VEF-raadiod, lõunavaheajad ja inventuurid poodides, kui ka järjekorrad, valuutapoed ja sotsialistlik teenindus.
Huvitaval kombel on Kuuba omandamas lausa kultussihtkoha mainet. Selles on oma osa kindlasti ka Wim Wendersi üllatavalt edukal filmil “Buena Vista Social Club”, mis on kasvatanud huvi Kuuba muusika ja Kuuba vastu. Õige aeg Kuuba külastamiseks ongi nüüd, kui suured turismivood pole saarele veel saabunud ja kohalikud on võõraste vastu avatud. Kõigele lisaks pole vähetähtis ka asjaolu, et Kuuba on turvaline sihtpunkt.
Riiki sisenemiseks on vajalik turistikaart, passikontroll võib huvi tunda majutuskoha broneeringu vastu.
Kolm valuutat ja mitu ajastut
Kuuba omapärad algavad juba rahaühikutest, mida on üheaegselt kasutusel kolm -Kuuba peeso ehk moneda nacional, konverteeritav peeso (võrdne USA dollariga) ning USA dollar. Segaduse teeb täiuslikuks see, et kõiki kolme, sealhulgas ka dollarit, kutsutakse peesoks. Välismaalasele on Kuuba rahvusvaluuta peaaegu kasutu, selle eest, et turist dollarit kasutaks, on hästi hoolt kantud. Peeso kulub ära eelkõige ühistranspordis ja tänavakaubanduses.
Kuuba teine võlu peitub selles, et sarnaselt rahaühikute paljususega toimub ka kogu tegevus paralleelselt mitmes erinevas ajastus. Nii möödub kaasaegne turismibuss põllust, mida küntakse härgadega. Kuuba vaesemas idaosas pakuvad äratundmisrõõmu traktorid, mis on pärit otsekui 1950-ndate aastate kinoringvaatest Nõukogude Eesti. Kuuba on arvatavasti viimane maa maailmas, kus tänavapildis on võimalus näha tõldasid ja sajandialguse autosid. Kuubas puuduvad muruniidukid, muruniitmiseks kasutatakse matšeetet.
Piltlik näide totalitaarsest riigist
Kuuba on vapustav näide sellest, kuhu võib riigi viia totaalne isolatsioon. Kuni aastani 1989 toetas Nõukogude Liit Kuuba majandust igal aastal umbes 5 miljardi dollariga, makstes Kuuba ekspordi eest maailmaturu hindadest kõrgemat hinda. Toetuse kadumine oli Kuubale katastroof, mis sundis Castrot välja kuulutama “eriperioodi” ja mõni aasta hiljem lubama dollari kasutamist.
Kui kohapeal toodetavad rumm ja sigarid välja arvata, on puudus kõigest. Bensiinipuudus piirab liiklemist, ajalehekioskid puuduvad, sest ka üleriigiline ajaleht, mis on samas formaadis meie omaaegse Sädemega, on defitsiitne. Tänu totaalsele paberipuudusele on enamik raamatupoode eesti mõistes antikvariaadid, kuna seal müüakse ainult kasutatud raamatuid. Tavaline on raamatupood, kus valik piirdub paarikümne eksemplariga. Palju pakutakse 80-ndate keskel Moskvas välja antud tõlkeraamatuid nagu Masinaehitaja käsiraamat ja Kapitalistliku süsteemi kokkuvarisemise paratamatus.
Kaubandus (kui jätta kõrvale valuutapoed) meile tuntud mõistes on sisuliselt olematu. Peesopoodide sortiment piirdub enamasti vaid tobenaljakate tarbekaupadega nagu plekk-kruusid ja pintslid.
Seetõttu keerleb kuubalaste elu ümber ratsiooniraamatute, mis võimaldavad iga kuu osta ettenähtud koguses toiduained ja tarbekaupu subsideeritud hinna eest. Näiteks on iga inimese kohta ette nähtud 2,5 kg riisi, 1 kg kala ja 14 muna kuus, liha kord-kaks aastas.
Ratsioonisüsteem ja peaaegu tasuta kommunaalteenused võimaldavadki saareelanikel toime tulla keskmiselt 10-12 dollarilise kuusissetulekuga. Parimad töökohad on seotud turismindusega ja sinna pääsevad tööle vaid süsteemi aktiivsed toetajad. Seetõttu võib isegi Havanna tipphotellide teenustelettides kohata endaga rahulolevaid tädisid, kellel puuduvad elementaarsedki tööoskused.
Puudus on kuubalased teinud leidlikuks. Ratsionaliseerimisimesid kohtab kõikjal – tühjast õllepurgist saab lillepoti, jalgrattale paigaldatud mootorisse jookseb kütus tühjast veepudelist, linnapildis hakkavad silma kuueukseliseks pikendatud kollased Lada taksod.
Patriootliku kasvatustöö huvitavamad tahud avalduvad demonstratsioonidel. Nii võib näha koolilapsi propageerimas vee ja elektri kokkuhoidu, dekoreerituna külmkappideks ja televiisoriteks, mis kõik kannavad Nike´i logo.
Omapead seiklemine Kuubas imelihtne
Kuigi Kuubat külastab aastas poolteist miljonit turisti, püsib enamik neist Varadero või Cayo Coco taolistes isoleeritud resortides, millele aitab kaasa valitsusele kuuluvate turismifirmade poolt pakutavad soodsad “all inclusive” paketid.
Hoopis elamusrikkaim on Kuubas seigelda omapead, sest seda, mida avastada, jätkub. Ja tegelikult on sõltumatu reisimine Kuubas isegi üllatavalt lihtne. Nagu ikka, tuleb lahendus leida kolmele põhilisele probleemile – peavari, transport ja söök.
Jättes kõrvale telkimise, on ööbimiskohtadest valida hotellide ja eramajutuse vahel. Hotellide tase pole just kiita ja pakutav on tihti ülehinnatud.
Tunduvalt huvitavam (ja odavam) on ööbida eramajutuses ehk casa particularis, mille leidmine võtab suvalises linnas aega paar minutit. Seljakotiga välismaalane on ju igale saareelanikule tõeline maiuspala (valuuta!), kindlasti leidub igaühel mitu tuttavat, kes proovivad rängale maksukoormale vaatamata õnne majutusäris. Olenevalt linnast, vahendajate arvust ja kauplemisoskusest maksab üks öö kahele inimesele 10-30 dollarit. Turismipiirkondades on eramajutus riigi valuutatulude suurendamiseks keelatud. Tegelikult pole ka näiteks Varaderos eramajutuse leidmisel probleeme, sest hoolimata suurtest trahvidest pakkujaid jätkub.
Lisaks ööbimisele pakutakse casas alati võimalust tellida hommiku- või õhtusöök. Seda tasub proovida, sest kodus valmistatud toit maitseb kindlasti paremini riigile kuuluvate restoranide omast. Neis pakutavat toitu on raske isegi keskpärasena iseloomustada, see lihtsalt ei maitse kuidagi. Ei tasu imestada, kui tellides menüüst samaaegselt kaks täiesti erinevat praadi, tuuakse lauda identsed toidud ja seejuures veel täpsustatakse, kes mida tellis.
Bussiga või hääletades
Kuubas ringi liikumiseks on valida kas rendiauto või bussi vahel. Kuigi ainsa Kariibi mere saarena on Kuubas ka raudtee, omab see rohkem lokaalset tähtsust.
Autorent on Kuubas suhteliselt kallis, ületades tihti isegi Euroopa hinnataseme. Samas on teed küllalt head ja autoliiklus hõre.
Bussiga reisides tuleb otsustada, kas sõita koos kohalikega igivanades Ikarus-bussides, mille toolidelt on ajahammas võtnud enamiku pehmendavat porolooni või uutes, välismaalastele mõeldud kaasaegsetes bussides, mis opereerivad Viazuli kaubamärgi all. Kuigi välismaalased peavad mõlemas maksma dollarites, on Viazuli eeliseks see, et bussi väljumine väljakuulutatud ajal on siiski enam-vähem kindel.
Bussiliiklus on viimastel aastatel oluliselt paranenud – liine on juurde tulnud ja enamik busse sõidab Kuuba kohta hämmastavalt tiheda graafiku alusel – üks kord päevas, Havanna ja Varadero vahel isegi kolm korda päevas.
Kuubalased ise kasutavad ühest punktist teise saamiseks peamiselt hääletamist. Sinise ja punase numbrimärgiga riigile kuuluvad sõidukid on vaba ruumi olemasolul kohustatud hääletajaid peale võtma ja kiiruse mõõtmise asemel kontrollib kohalik politsei hoopis autode täituvust.
Et busse ei jätku, kasutatakse inimeste vedamisel palju veoautosid, mille kaste on tublid keevitajad veidi reisijasõbralikumaks kohendanud. Hoolimata minimaalsetest mugavustest on veoauto lisaks odavusele ka huvitav sõiduvahend – kõige lahedamad spontaansed jämmid kohalike rütmide saatel said kuuldud just veoautokastis.
Havanna meenutab Hollywoodi filmi
Võrreldes 1960-ndatega on Havanna linnapilt vähe muutunud ja seetõttu tekib Havanna kesklinnas tunne, nagu kõnniksid ringi vanas Hollywoodi filmis. Koloniaalstiilis majad on küll mõnevõrra lagunenud, aga samas loovad nad sellise meeleolu, mida mujal ei kohta. Arhitektuuriga on sobivas kooskõlas 50-ndatest pärit Ameerika autod.
Havanna peamised vaatamisväärsused asuvad La Habana Viejas. Üks sõlmpunkte on El Capitolio, mis on täpne koopia Washingtoni Kapitooliumist. Selle taga leiab huviline Partagás sigarivabriku, kus pakutav 6-dollariline tuur tasuks kindlasti võtta. Tõsi, peale seda võib ka mittesuitsetajatel sigarivabriku poes ootamatult palju raha kuluda. Muidugi pakutakse kõigile välismaalastele sigareid hoopis odavama hinna eest osta ka tänaval, kuid nende kvaliteedis ei saa iialgi kindel olla. Lisaks võib Kuuba toll ilma ostu legaalsust tõendava tšekita need lennujaamas lihtsalt konfiskeerida.
Havannas osatakse ära kasutada Hemingway jätkuvat populaarsust. Kirjaniku üks lemmikkohti, baar El Floridita, mis on ka daiquiri sünnikoht, on legendi Hemingwayst muutnud tõeliseks kullaauguks. Kokteilide eest, mis mujal maksavad keskmiselt 2, kasseeritakse tänu kuulsale külalisele sisse tervelt 6 dollarit. Igal juhul tasub baari, mille seintel ripuvad Hemingway fotod koos Gary Cooperi ja Erroll Flynniga, külastada ka ilma drinki võtmata.
Teine Hamingway lemmikbaar, La Bodeguita, küsib Hemingway lemmikkokteili mojito eest 4 dollarit. La Bodeguita seintelt võib leida Fidel Castro, Harry Belafonte ja Nat King Cole´i autogrammid. Kolmas tähtsam Hemingwayga seotud paik on hotell Ambos Mundos, kus kirjanik kunagi peatus.
Malecón on Havanna kuulsamaid motiive
Enamik Havanna külalistest võtab ette jalutuskäigu Malecónil, kus Florida väina ääres promineerides saab suurepärase ülevaate päevinäinud koloniaalarhitektuurist. Malecón on Havanna kuulsamaid motiive ja seda kasutatakse paljudes Kuuba mängufilmides nii romantika kui revolutsioonilise südametunnistuse tärkamise kohana (neid filme näeb Viazuli bussides). Revolutsiooniga saab lähemalt tutvuda ka Revolutsioonimuuseumis, mis oli kunagi presidendipalee.
La Habana Viejast lääne poole jääb Vedado linnaosa, kuhu enne revolutsiooni kerkisid luksuslikud villad ning ameerika gangsterid rajasid hasartmänguparadiisi hotell Riviera. Vedados asub ka enamik casa particulare’sid.
Jalavaeva saab Havannas vähendada velo-, coco- (kolmerattaline kookospähklit meenutav mootorratas) või tavalise taksoga. Bussiliine on tänu kütusekriisile vähe, intervall harv ja peatusevahed pikad. Suurim võimalus bussi peale saada on alguspeatuses, kus eksisteerivad eraldi järjekorrad iste- ja seisukohtade soovijaile.
Bussi saabudes jaotatakse järjekorras seisjatele välja papitükid, mis tuleb ära anda meetri kaugusel seisvale teisele tähtsale ametnikule, kes lubab sind seepeale bussi. Samas ei garanteeri papitüki olemasolu veel bussisõitu, sest kohalikel bussijuhtidel on komme bussi täituvusest sõltumata mingil hetkel gaasi andes peatusest lihtsalt minema sõita. Bussipilet ise on odav, makstes pool peesot kuni peeso (40-80 senti).
Tegelik elu on väljaspool Havannat
Väljaspool Havannat käib elu oma rütmis. Aega on külluses, kiirustavat inimest naljalt ei näe. Kui Havanna ja Santiago de Cuba kõrvale jätta, on Kuuba linnad mõnusalt väikesed ja ka jalutades ei kulu ühest linna otsast teise jõudmiseks üle poole tunni. Kuigi enamikes linnades puuduvad suuremad turismimagnetid, saab just väiksemates linnades parema ettekujutuse Kuuba igapäevaelust.
Paljud välismaalased käivad ära Kuuba keskosas asuvas Trinidadi linnakeses, mis on kuulus oma hästisäilinud koloniaalarhitektuuri ja mõnusa õhkkonna poolest. Arhitektuur ja sukeldumiskohtade lähedus tõmbab Trinidadi seiklejaid üle kogu maailma. Et linn on väike, tunduvad varsti kõik nägupidi tuttavad. Üsna pea jäävad meelde ka kohalikud aja surnuks lööjad. Õhtusöögiks tasub Trinidadis kindlasti proovida tervet grillitud langusti, mida saab 5 dollari eest paladaris (erarestoranis). Reeglina pole ühelgi paladaril silti, aga iga kohalik võib teid sinna juhatada.
Vähem külastatakse selliseid vanu koloniaallinnu nagu Sancti Spiritus või Camagüey. Seal saabuvad kõige huvitavamad hetked umbes kella viie paiku õhtul, kui harjutama asuvad kohalikud salsabändid. Proovid toimuvad kas Casa de la Trovas (kultuurimaja) või kellegi juures kodus, kus on natuke rohkem ruumi. Võõramaalasest uudistaja kutsutakse lahkelt sisse ja pannakse istuma parimale kohale. Elamus on garanteeritud!
Rütmikas salsamuusika saadab sind Kuubas kõikjal, ka rannas, kus võib näha, kuidas kohalikud selle järgi spontaanselt tantsima hakkavad. Selliseid elamusi saab siiski vaid sissetöötatud turismimarsruutidest eemal.
Kuuba looduslikult kauneim piirkond asub saare lääneosas Pinar del Rio ümbruses. Seal kasvab ka Vabadusesaare parim tubakas, mida sigariteks rullitakse põhiliselt Havannas. Huvitaval kombel saadab Pinar del Rio elanikke ülejäänud saareelanike silmis samasuguste kuulsus nagu tšuktse Nõukogude Liidus ja nende lihtsameelsusest räägitakse anekdoote.
Kuubat külastades ei saa üle ega ümber rummist, mille valik on suur ja hinnad taskukohased. Rumm on ka kõikide kokteilide põhikomponent, 3-aastased ja vanemad rummid sobivad tarvitamiseks puhtalt.
Kuubalaste enda arvates on elu üldiselt paranemas. Näiteks meid lennujaama sõidutanud taksojuht rääkis, et viimase aasta jooksul on hinnad langenud. Nii maksis üks õun alles aasta tagasi valuutapoes dollari, tänaseks on hind langenud kolmveerand dollarini. “Elu on tõesti paranenud”, arvas ka meie casa peremees Havannas ja pakkus 7-aastast rummi.
Lugu on ilmunud ajakirja ESTraveller numbris mai/juuni 2001
Teemad