Sandhamnis on iga päev parim päev
Stieg Larssoni kangelane Mikael Blomkvist sõitis sinna puhkama ja kirjutama, kuningas Carl Gustaf käis seal Army of Loversi laulja Camilla Henemarkiga pidutsemas ning prints Carl Philipit nähakse igal suvel mõned korrad sõpradega sadamarestoranis söömas – tilluke ja privaatsust hindav Sandhamn Stockholmi saarestikus on suvel nii päris- kui väljamõeldud superstaaride paradiis.
Kaneeli- ja kardemonisaiade lõhn hiilib üle esimestes päikesekiirtes Sandhamni küla ning paatide sadamas … aga paradiisis ei mõtlegi keegi selle peale ärgata.
Sadam pole juba aastakümneid näinud ühtegi kalalaeva, vaid ikka ainult uhkeid jahte ning ülbeid kiirkaatreid, isegi sadama laternapostide otsas on kajakate asemel valvel kohvikuvarblased. Tegelikult magab ka veel suurem osa väikese pagariäri töötajatest. Uks on lukus, selle kõrval laud kohvitermose, saiakestekorvi, hinnakirja ja rahapurgiga – kusagil maja sisemuses askeldab vaid mõned tunnid varem ärganud pagar.
“Muuseas, mis päev täna on?” uurib minuga ühel ajal pagariäri hoovi jõudnud noormees, kes ilmselgelt pole pärast pidu mõnel jahil veel magama jõudnudki ning on tulnud hommikukohvi asemel head-ööd-saiakest ostma.
“Kolmapäev. Mis sa tahad, et oleks?”
Ta jääb hetkeks mõttesse.
“Kolmapäev on väga hea päev,” ütleb ta siis rahulolevalt ja lisab, ise ka ilmselgelt üllatudes: “Jeerum, ma olen siin ju terve nädala olnud!”
Ta pistab raha purki, laob paberkoti saiakesi täis ja kaob jahisadama poole. Sandhamn, talvel vähem kui saja, suvistel nädalavahetustel paari tuhande inimesega küla, on olnud jõukate stockholmlaste suvituspaigaks juba 1865. aastast, mil pealinnast hakkas sinna käima aurulaev.
Saare nimi on tegelikult Sandön ehk Liivasaar, ent isegi kohalikud räägivad Sandhamnist, Liivasadamast, kuivõrd kogu elu on koondunud ühte külla.
Risti läbi mustikametsa saare teise serva jalutades leiab veel suvitusküla Trouville’i – üks Prantsusmaal käinud rootslane armus seal sama nimega kohta ja ristis oma suvituspaiga selle järgi – ning küla ümbruse kaunid liivarannad, mis septembri alguses aga inimtühjaks jäävad. Aasta ringi pole seal tegelikult kunagi väga palju rahvast elanud – kuigi sadakond aastat tagasi oli see oma 300 inimesega saarestiku suurima elanike arvuga koht.
Rootsi kaluriküla idüll
Merelt vaadates avaneb kkõige klassikalisem Rootsi kaluriküla idüll: punaste paadikuuride rivi kaljusel rannal, kaugemal rohetamas männisalu. Tegelikult on lootside, kaptenite ja suvitushotellide pidajate saarel mehed kalapaate kuurides hoinud alati rohkem ettekäändena kodust mõneks tunniks jalga lasta kui praktilisest vajadusest toidulaud katta. Suurem osa varbaidpidi vees seisvaid tagasihoidlikke paadikuure on seest valged ja mugavad suvekodud, mis vilksatanud Rootsi sisustusajakirjade lehekülgedel ning kuhu vanni, teleka, laia voodi ning baarikapi kõrvale ei ole sisearhitektid suutnud paati enam kuidagi ära mahutada.
Saarel sündinud ja nüüd sinna tagasi pensionipõlve veetma tulnud Per Hertz on üks vähestest, kelle kuurist pool on võrkude ja õngekonksude jaoks (teise poolde tegi ta päikeseloojanguvaatega sauna) ning kes veel kalal käia viitsib. Oma linnukoertega on ta tavaliselt esimene ärkaja, keda hommikuse küla tänavatel näha võib. Kaks elegantset elukat jalge ümber jooksmas, on ta alati teel kas kalale, linnujahile, poodi, postkontorisse või sadamasse väiksesse butiiki uurima, kuidas tema maalide müük edeneb. Finantsmaailmas karjääri teinud mees on andekas joonistaja ja maalija, kes nüüd lõpuks selleks aega on leinud.
Tal pole suurlinnast tillukesele saarele kolides pooleks päevakski igav hakanud. “Ma olen lihtne mees,” ütleb ta ise tagasihoidlikult. “Joonistan seda, mida oma maja kõrvalt suurelt kivilt näen: linde, paate, katuseid. Suvel pole mul selleks niikuinii aega.” Ta kaob, pundar peibutusparte kotist välja turritamas, randa oma koertest nooremat, poole aastast linnukoera Tärnat õpetama.
Kivi otsas istumist ja maalimist segas sel suvel tegelikult ka filmi võttegrupp, kes Peri naabri, saarel suvitava Rootsis ülimenuka krimikirjaniku Viveca Steni raamatu järgi juba teist filmi väntas ja igal pool jalus oli. Mis filmi pealkiri on, Per ei tea, eelmine oli “Sandhamni mõrvad”. Ja ehkki selle järgi võiks arvata, et Sandhamn on Rootsi oma väike Midsomer, pole seal väljaspool linnujahihooaega isegi mitte ükski part surnud.
Talvel saabub külla rahu
Sügisel, kui jahid, krimikirjanik oma kaaskonnaga ja lihtsalt logelejad lahkuvad, jääb saarele alla saja inimese ning see saab viimaks rahulikku külaelu elada: Per Hertzil on lõpuks aega maalida, lapsed jäävad lasteaiast alailma koju, sest hotelli- ja restoraniäris tegutsevatel vanematel on nende jaoks nüüd aega, paadisildade ümber jäätub detsembriks vesi ning ainus alus, mis peale mandri vahet sõitva laeva sadamasse jõuab, on saarestiku politseipatrulli kaater. Mitte siis Sandhamni mõrvade pärast, politseinikele meeldib lihtsalt ka nendes gurmeerestoranides söömas käia, kus kuningale ja printsilegi – ja talvel teevad need kohalike rõõmuks ülimalt mõistliku hinnaga päevapakkumisi.
Stockholmist Sandhamni
Sandhamn ei jää kättesaamatuks ka neile, kel oma paati pole. Aasta ringi sõidavad laevad iga päev Sandhamni Stavsnäsi sadamast (sinna pääseb Stockholmist Slussenist bussiga, sõit kestab umbes tunni, laevasõit kestab samuti tunni), suvel saab saarele otse kesklinnast väljuvate laevadega Cinderella ja Cinderella II (sõit kestab kaks tundi). Sõidugraafiku leiab leheküljelt www.sandhamn.com.
Suvel saab Stockholmist Sandhamni sõita ka päevasele kuiisile (kaheksa tundi), neid korraldab Strömma (www.stromma.ee). Reis algab Stockholmi kesklinnast ja Sandhamnil veedetakse mõned tunnid ning võimalus on minna giidiga ekskursionile. Sandhamnist käib naabersaarele Lökholmenile korra tunnis tasuta paat.
Lugu on ilmunud ajakirja Estraveller numbris 4/2012.
Loe lisaks 5 soovitust, mida suvel Stockholmis teha või 8 Läänemere saare tutvustust.