Lapimaa on üks Euroopa hajusama asustusega paiku, kus kohalike jutu järgi valitseb sarnaselt esimeste ülemerekolooniatega suur puudus naistest ning kohalikud mehed käivad neid väidetavalt üle piiri Venemaalt ja viimastel aastatel isegi Taist juurde toomas. Margus Ots käis seal koos sõbraga aga kalu lantimas.
Maailmas ei ole palju selliseid inimtühje hiiglaslikke ja puutumata loodusega maa-alasid järele jäänud ning seepärast otsustasime kalaretke plaanimisel just Põhja-Soome kasuks. Vürtsi lisas reisile asjaolu, et 3000 km pikkuse retke teostamiseks oli meil lilla ja lagunev 1995. aasta Nissan Micra, mille süütelukk rallipealinnas Jyväskyläs üles ütles ja mistõttu ülejäänud tee autot juhtmete ühendamisega käivitasime.
Lapimaa metsloomad on julged
Tundub, et inimeste vähesuse tõttu on ka kõik metsloomad erakordselt julged, ning näiteks Inarijärvi supermarketi ees kõndivad porod paistsid kohalike elanikega hästi kokku sulavat. Kui turistid Rovaniemist põhja poole sõites algul pea iga tee ääres liikuva rebase, põhjapõdra või poro pildistamiseks peatuse teevad, siis juba Sodankylässe jõudes hoitakse fotoaparaadi nupu asemel all autosignaali. Loomad on avastanud ülihead Soome teed – ei pea kanarbiku vahel sumpama ning tõenäoliselt hoiavad mürisevad autod ka röövloomad eemale.
Eraldi vaatamisväärsuseks võib pidada hulljulgeid pisinärilisi lemminguid, kes inimesi nähes ära ei jookse, vaid tagajalgadele tõusevad ja tigedalt piiksuvad. Tee ääres oli näha mitut rännuseltskonda, kes julgeid pisiimetajaid õlekõrtega torkisid ja videokaameraga filmisid.
Teekond põhja
Pärast ligi 24-tunnist autosõitu (kordamööda roolis olles) jõudsime Inarijärve äärde samanimelisse asulasse, kus loodushuvilistele on pandud püsti suur infokeskus.
Olgu öeldud, et Soomes propageeritakse catch and release (püüa ja vabasta) stiilis kalapüüki, mis eeldab, et kala tullakse püüdma sportlikel, mitte koriluse eesmärkidel. Kuuldes, et oleme Eestist, selgitas teenindaja reegleid ülipõhjalikult, rõhutades korduvalt ning kirjutades pastakaga suurelt meie 30 eurot maksva nädalase püügiloa peale, et ööpäevaseks püügilimiidiks on üks jõeforell ning kolm harjust. Ju siis on tema kõrvu jõudnud lood Baltikumi saagimeestest, kelle autod on täis soola ja tühje moosipurke … Ka vääriskala forelli alammõõt on Eesti omast rangem – 45 cm meie 32 cm vastu.
Tuhinat võttis kõvasti vähemaks suur silt keskuse ukse ees, „YOU ARE NOT GUARANTEED TO GET FISH IN LAPLAND“. Igaks juhuks ostsin suveniiripoest poroloonist meeneforelli. Midagi peab ikka kodustele vaatamiseks viima.
Lapimaast võib jääda mulje kui kõikide loodusnautijate nirvaanast, kus loodus on oma ilus täiuslik ning kus ka vähesed ringiliikuvad inimesed on sõbralikud ning loodust austavad. Suures pildis on kõik väga kena – silmapiirini laiuv võrumaalikult künklik maastik koos kuusemetsade ning nende vahel olevate järvesilmadega.
Kalapüük algab
Esimeseks sihtmärgiks sai Menesjoki, mis vookles paralleelselt autoteega ning mida ka lahke müüja soovitas. Ärevusest värisevate kätega võtsime pagasiruumist püügiriistad, et need päeva lõpuks saagita sinna tagasi panna. Ütlus „Kui ei saa kala Lapimaal, siis ei saa kala kusagil“ kõditas kahe eestlase eneseusku kibedalt. Nagu paljud enne meid panime priimuse tulele ning hakkasime mõtlema, mis võis valesti minna ja mida edasi teha.
Jõe ääres oli üllatavalt palju haagissuvilaid ning inimtegevuse jälgi, eriti riivasid silma kanarbiku vahel vedelevad tühjad Lapin Kulta purgid. Otsustasime tassist kohvist targemaks saanutena, et suured jurakad on ikka seal, kus on võimalikult vähe tsivilisatsiooni, ning hakkasime otsima kaardilt veekogu, kuhu Micraga vaevu-vaevu ligi pääseksime.
Kui ilm on pilves ning kella pole kaasas, võib polaarjoone taga ööl ja päeval vahet teha olla üsna suur katsumus. Kui aga kuskile kiiret ei ole, paned mobiiltelefonile äratuse siis, kui vaja hakata laeva peale sõitma, ning muul ajal sööd-magad-rändad, millal ise heaks arvad.
Avastasime selle, kui Lapin Kulta purkide eest järgmisele jõele põgenedes märkasime, et päev on kole pikk olnud ning pimenemise asemel on hakanud uuesti valgeks minema. Kuna olime kahekesi, siis kumbki kellavaatamist oluliseks ei pidanud ja lõpuks kujuneski nii, et kala püüdsime öösiti ning magasime päeval. Vist.
Järgmisele jõele jõudmiseks olime liikunud mööda kruusateed sügavamale kuusemetsa sisse ning leidnud kärestikulise mäestikujõe nimega Ahvenjoki. See oli esimesest kõvasti heldem ning kinkis mitu ilusat mõõdus harjust (suurim ca 42 cm) ja ühe haugi. Mingil põhjusel sealt jõest ühtegi mõõdus tähnilist vääriskala forelli spinningu otsa ei tulnud. Harjus on lõhe ja forelli kaugelt sugulane ning tema iseloomulikuks tunnuseks on suur seljauim, mis kudemise ajal eriti värviliseks muutub.
Eestis on harjust nii vähe, et tema püük on aasta ringi keelatud ning teda käiakse püüdmas üle piiri Lätimaal. Harjuse liha on hinnatud, kuid nii õrn, et seda eriti sisse teha ei kannata, ning arvestades üliväikest arvukust, ei leia seda kala tõenäoliselt Eestis ka kunagi poelettidelt. Lapimaal on aga harjust enam kui küllaga ning nii kujuneski välja, et iga söögikorra üks komponent oli praetud harjuseliha.
Päivantupa metsaonnid
Iga hea asi tüütab aga lõpuks ikkagi ära ning seepärast hakkasime otsima uusi võimalusi, kuidas harjusedieeti veidi vaheldusrikkamaks teha. Kaardil oli üks suur ala ühegi tee ja isegi jalgrajata, samas paiknes seal suurem osa jõgedest-järvedest. Kuidas sinna saada? Ühe päevaga raskesti läbitava maastiku peal kaugele ei jõua ning laagrivarustust seljas tassides läinuks asi liiga matkamiseks.
Uurides kaarti lähemalt, nägime, et keset tundrat oli ühtlase pilvena majataolised leppemärgid, mis legendi järgi tähendas päivätupa. Tegemist on RMK metsaonnide analoogiga – koht, kus võid tasuta ööbida ja riideid kuivatada, kuid milleni jõuda nii lihtne ei olegi. Valisime välja paljutõotava Taimenjärve (soome keeles forellijärv) mökki, kuid marsruuti plaanides jäime hätta – tuleb välja, et sinna ei vii mitte ühtegi teed ning kohalejõudmine nõuaks otse üle rabade ja mägede minemist.
Viis kilomeetrit linnulennult ei tundunud kahele eesti mehele palju, kuid vahepeale jäävad rabad, mäed, vihmasadu (ja murakad) venitasid teekonna 4,5-tunniseks. Mökki asus mäenõlval, jõe ja järve kaldal ning olime tõsiselt õnnelikud, kui lõpuks seal küdeva ahju ääres jalgu puhkasime ja riideid kuivatasime. Eelmised külastajad olid jätnud meile kaks pirakat lihakonservi, kartuliputru ning Soome aiandusajakirja, mille esikaanel oli meie Anu Saagim.
Logiraamatu järgi olid nad seal olnud umbes kahe nädala eest. Seitsme magamiskohaga mökki tundus asukoha tõttu ebapopulaarne – kokku oli eelmise aasta jooksul seda külastanud ainult üheksa seltskonda! Igaljuhul kiitsid kõik sissekanded järve kalarikkust ning asusimegi järgmisel päeval entusiastlikult järve kammima.
Kristallselge veega rabajärved
Eestis on enamik rabajärvi süsimusta vee ning rohke hõljumiga, kuid Lapimaal üllatavad nad väga puhta ning kristallselge veega. Kaldapiirilt, kus lõpeb turbasammal, algab liivapõhi, mis vaheldub üksikute suurte kividega. Trotsisime jääkülma vett ning käisime paar korda isegi ujumas. Kuigi Taimenjärve rabastelt kallastelt kannatas ilusasti püüda, vajusid saapad mõnikord hirmuäratavalt sügavale sambla sisse. Rännukaaslane oli ostnud reisiks kalipso ning solgerdas rinnuni vees nagu Neptunus, nii et välja paistsid ainult peanupp ja käed, mis usinalt spinninguritva viibutasid.
Suure kala otsingud jäid aga tulemusteta – järv oli täis julgelt endasuurust lanti haaravaid pisikesi forelle, mis tundus olevat seal ainuke kalaliik. Ja päikesest pleekinud Lapin Kulta purke vedeles ka seal. Kaugelt piidles meid järve tõeline valitseja – tohutu suur põder. Püüdsin talle grupipildi eesmärgil ligi hiilida, kuid too sarvekandja oli arem kui tema velled supermarketi ees.
Ehkki loogika järgi peaks suur kala olema seal, kus tal on palju ruumi ning palju süüa, st järves, otsustasin korra liikuda mööda järve suubuvat pisikest ja kärestikulist Taimenjoke ülesvoolu, et leida seal mõni koht spinningu viskamiseks. Ühes sellises käärus hakkas õnge otsa aga midagi tõsiselt suurt ning sain kaldale esimese mõõdukala – 46 cm ning silma järgi kõvasti üle kilo.
Forellipüük
Soolaforellist ja -marjast sai tore täiendus meie vähenevatele toiduvarudele ning lahkamisel selgus üllatav tõsiasi, et forelli viimaste päevades menüüs oli neli lemmingut! Mõistatuse, kuidas said närilised kala makku, lahendas rännukaaslane, kes kalipsoga vees ulpides neid tihti mööda ujumas nägi.
Taimenjokist saadud forell ning eelkõige forellisupist koosnev õhtusöök innustas meid veel sügavamale tundrasse liikuma. Kuna forelli püütakse enamasti ülesvoolu, matkasime öösel ca 6 km mööda mäenõlva paralleelselt jõega allavoolu Ivalojokke suubumise suunas, kuni keeluala piirini, et sealt mööda Taimenjoke ülesvoolu minnes mökki poole liikuma hakata.
Olin palju kuulnud legende Lapimaa kalarikkusest ning selles viimastel päevadel ka veidi pettunud, kuid mis mind seal ees ootas, ületas kõik. Pea iga viskega oli keegi otsas ning väikeste sekka eksis ka mitmeid kopsakaid mõõdukalasid, kellega ikka mitu minutit mässama pidi, enne kui kaldale sai. Lugesin naljapärast kokku, et paari tunniga käis õnge otsas ära koguni 44 forelli! Tuttuus hall vobler, millega püüdsin, oli pärast kalade hambajälgedest ära kriibitud. Püüdsime kuni hommikuni ning suurimad kalad kotis, asusime tagasiteele. Tõeline surmaretk, arvestades kurnatust ning jõeäärset väga raskesti läbitavat maastikku – teed pidi rajama tihedate põõsaste vahelt ning paar korda kukkusin rinnuni kraavi. Tagasi mökkisse jõudnud, suutsin kurnatusest enne voodisse kukkumist vaevu endale soolakala ja paar forellimarjasaia sisse pressida, ahju tule teha ja paberist Anu Saagimiga täidetud kummikud kuivama panna.
Tagasitee oli võrratult lihtsam
Järgmisel päeval puhkasime end korralikult välja ning tegime ülejäänud forelliliha sisse 1,5-liitristesse pudelitesse. Tagasitee oli võrratult lihtsam – ainult poolteist tundi kõndimist, kuna läksime ringiga mööda mäenõlva. Olime parkinud auto mobiilimasti alla, mis osutus suurepäraseks orientiiriks. Panime autosse jõudes juhtmete otsad kokku, peletasime Inarijärve hotelli fuajees Prantsuse turiste oma habetunud nägudega, ostsime hirmkalli hinnaga kaks suurt šokolaaditahvlit ning seadsime sihi tagasi Helsingi poole.
Tõenäoliselt on iga reisikirja kirjutaja tundnud frustratsiooni – on nii palju emotsioone, mida sooviks lugejaga jagada, kuid napib omadussõnu, millega end arusaadavaks teha. Olen mõni õhtu vaadanud turismiinfo keskusest ostetud kahe ruutmeetri suurust kaarti kogu Lapimaast koos jõgede, järvede, mökkidega jne. Meie retk oli katnud sellest murdosa.
Emotsiooni võiks võtta kokku rännukaaslase lausega peale seda, kui olime Ahvenjoki äärest lahkudes vaate jäädvustamiseks ühe mäe tippu roninud: „Kahju, et kõik kohad maailmas juba avastatud on.“ Aga meil on Lapimaa ja ükski rakk mu kehas ei kahtle, et me järgmisel aastal uuesti näeme.
Täispikk lugu on ilmunud ajakirja Estraveller numbris 4/2012.
Teemad