Suviti ummistavad turistide hordid enamiku Californiast, nii sealsed suurlinnad, rannad kui looduskaunid paigad. Priit Pullerits avastas aga koha, kust leiab rahu, vaikust ja suursugusust – Sequoia ja Kings Canyoni rahvuspargi.
Ameerika narkotöösturid näikse olevat kaotanud igasuguse aukartuse. Ettevõtlikumad neist on hakanud kanepit kasvatama koguni valitsusele kuuluvail maa-aladel. Näiteks neli aastat tagasi õnnestus võimudel seda oma valdustest välja juurida tervelt 176 miljoni dollari eest. Parim paik, kus kanep eriti lopsakalt lokkab, on Sequoia ehk hiidsekvoiade rahvuspark, mis jääb Sierra Nevada mägede lõunaserva keset Californiat.
Puru siiski ei leia
Tavakülastajal ei maksa kanepitaimi sealt siiski otsida. Hiidsekvoiade rahvuspark koos Kingsi kanjoniga (Sequoia and Kings Canyon National Parks) on lihtsalt sedavõrd metsik piirkond, et tavaturistile on sellest nähtav ja läbipääsetav vaid tühine osake. Mis paraku pakubki kanepikasvatajaile suurt ja enamjaolt varjatud tegevusruumi.
Autoturistid peavad pargis leppima vaid tillukese läänetüki läbimisega. Ometi võtab see vähemalt pool päeva. Või rohkemgi, kui sobitada maailma suurimate elusorganismidega tutvust lähemalt, mitte üksnes autoaknast.
Roheliste rulluvate mägede vahel sillerdava Kaweah’ järve kaldalt hakkab 198. maantee tasapisi kõrgust koguma. Läbinud viimase asula enne rahvusparki, Three Riversi külakese, tuleb kiirust 60 km/h tublisti vähemaks võtta. Tee muutub end mägede vahele surudes järjest käänulisemaks. Pärast pargi sissepääsu läbimist tuleb sõna „kiirus“ aga sootuks unustada. Tõus on katkematu, kollase topeltjoonega eraldatud sõidurajad nii kitsad, et vaevalt mahutavad ameerikalikult laiu sõidukeid.
Vanasti kulges üks teejupp läbi halli Tunnel Rock’i (Tunnelikivi) alt, mis lebab lapiti üle tee. Paraku kippusid paljud juhid oma auto gabariite alahindama ning jäid katusega kivi taha kinni. Just seepärast on Tunnelikivi-alune läbisõit nüüdseks suletud ning maantee kulgeb selle kõrvalt. Ent Ameerika puhkajate seas populaarsetel autosuvilatel, millest enamik ületab pikkuse ülempiiri 6,7 meetrit, on järskude kurvide tõttu ikkagi parki sissesõit keelatud. Liiati on need sõidukid mägedes aeglased ja kohmakad ning kipuks takistama ülejäänud liiklust, olgugi et möödasõiduks on siin-seal ehitatud väiksed taskud, kuhu taganttulijate eest saab kõrvale tõmmata.
Kalju, kus ronis Bush
Peaaegu kogu tõusutee ulatuses, mis viib pargi külaliskeskusest poolteist kilomeetrit kõrgemale mägedesse hiidsekvoiade sekka, paistab paremat kätt Moro Rock ehk Moro kalju. Ehkki eemalt silmitsedes ei näi hall ja lage kivimuhk teab mis kutsuv, ilmnevad selle tõelised võlud alles siis, kui otsa ronida. Garantiiks, et pingutus tasub end ära, on tõsiasi, et Moro kalju tippu tõusmiseks on leidnud oma ametisoleku ajal aega isegi president George W. Bush, kes teadupoolest ei ole just kuigi kirglik vaatamisväärsuste külastaja.
Kalju otsa viib 400astmeline trepp, mis mõnes kohas läheb nii kõrge serva pealt, et tekitab allavaatajas hirmujudinaid. Mõnes kohas puudub piire ning selle asemel on vaid kivid. Paaril puhul tuleb pugeda läbi kitsaste pragude. Tippu, 2050 meetri kõrgusele vantsimine võtab ka treenitud kopsud lõõtsutama. See-eest avaneb ülalt, kus julgestuse tagavad vöökõrgused käsipuud, segamatu vaade igasse ilmakaarde.
Kui tagasi jõuate, pingutage silmi ja vaadake, kas suudate Moro külgedel treppi näha. Vaevalt te midagi märkate. Sest ega ilmaaegu ole too 1931. aastal ehitatud trepp kantud tänu harmoonilisele sobitumisele loodusega rahvuslike ajalooliste rajatiste registrisse.
Moro kalju tähistab ühtlasi Hiiglaste metsa (Giant Forest) lõunaserva. See on maailma suuremaid hiidsekvoiade ehk mammutipuude kogumeid. Sealse 8400 sekvoia seas kasvab ka Ameerika kodusõja põhjavägede ühe juhi William Tecumseh Shermani järgi nime saanud General Sherman Tree (Kindral Shermani puu), millest maailmas suuremat ei ole olemas. Vähemasti selles sisalduva puidu hulga poolest.
Shermani sekvoia on 84 meetrit kõrge. Tüve läbimõõt on kõige laiemas kohas 11 meetrit ning ümbermõõt 31 meetrit. Jämedaima oksa läbimõõt on üle kahe meetri. Kuigi Shermani puu on eri andmetel 2300-2700 aasta vanune, jätkab ta endiselt sirgumist. Iga aasta pidi ta kasvama nii palju, et lisanduvast puidumassist saaks 18meetrise tavalise puu. Kaalu pidavat tal olema hinnanguliselt 1385 tonni.
Kuni 3200 aasta vanuseks elavad hiidsekvoiad kasvavad üksnes Sierra Nevada mägede läänenõlvadel enamasti 1500-2100 meetri kõrgusel. Ühtekokku on seal 75 mammutipuude salu, millest 34 jäävad Sequoia ja Kings Canyoni rahvuspargi territooriumile.
Autosõit läbi puu
Kuna sekvoiade juured tungivad maapinda vaid meetri-pooleteise sügavuseni, on hiidpuude kõige sagedasem huku põhjus tugeva tuule käes või paksu lumevaiba raskuse all ümberkukkumine. Moro kalju lähedal on ühe pikali prantsatanud mammutipuu peale rajatud koguni paarikümnemeetrine autotee, millele vanasti said turistid oma sõiduki ajada, et siis uhket pilti teha. Nüüd on Autorondi-nimelise puu (Auto Log) ette seatud silt „Tee suletud“, sest auklikuks vajunud pinnas pole enam sõidukõlblik. Küll saab sealsamas kõrval sõita läbi teise, 1937. aasta talvel pikali kukkunud hiidsekvoia alt, mille 83 meetri pikkusesse tüvesse on raiutud kahe ja poole meetri kõrgune tunnel.
Peale hiidpuude, nagu osundavad ka teeäärsed hoiatussildid, tasub hoida silmad lahti karude jaoks. Kui olin just sekvoia-alusest tunnelist läbi veerenud, sattusin ootamatult teosammul liikuvate autode kolonni. Peagi ilmnes ka seiskuda ähvardava liikluse põhjus: vaevalt kümne meetri kaugusel teest tatsas puude vahel suur emakaru, kes jälgis, kuidas kaks poega üle puude ja kivide saavad ronitud.
Hiiglaste metsast viib põhja suunas välja Generals Highway (Kindralite maantee), mis lookleb kõrgete puude vahel aeglaselt üles-alla vähemalt kahe tunni jagu, enne kui jõuab Kings Canyoni rahvuspargis Grant Grove’i (Granti hiidsekvoiade hiis). Seal tasub jalgade sirutamiseks teha kilomeetrine matk, mis viib mööda näiteks 80 meetri kõrgusest General Grant Tree’st (Kindral Granti puust), maailma suuruselt kolmandast sekvoiast, ja kulgeb piki mahakukkunud mammutipuu õõnsat tüve, kus ammustel aegadel on peetud nii baari kui hoitud hobuseid. Osal puudel on näha tüve allosas suuri, ilmselt pikselöögi tekitatud põlengu jälgi. Ometi pole tuli suutnud suurtest puudest võitu saada, sest nende paksust, kohati rohkem kui poolemeetrisest koorest on raske läbi pureda.
Suurem jagu Kings Canyoni rahvuspargi külastajaid piirdubki Granti hiie uudistamisega. Ainus tee, mis viib lähemale pargi südamele, Kingsi jõe lõunaharu kanjonisse, paistab neile kaardilt vaadates liiga pikk ja käänuline.
Püstised mäenõlvad
Kuid just külastajate vähesus on see, mis teeb sõidu Kingsi kanjonisse topeltmeeldivaks, sest enamik California rahvusparke on suviti ülerahvastatud. Kitsal Kingsi kanjoni maanteel (Kings Canyon Highway) on aga liiklus niivõrd hõre, et puhuti ei näe mitu kilomeetrit ainsatki autot vastu sõitmas. Kui California populaarseimat, Yosemite’ rahvusparki külastab aastas umbes 3,5 miljonit inimest, siis Sequoia rahvuspargis käib miljon ja Kings Canyoni rahvuspargis pisut üle poole miljoni turisti. Kusjuures vaid iga kolmas Kings Canyoni rahvuspargi külastaja sõidab kanjoni lõppu Cedar Grove’i ehk Seedrisalu külla.
Ehkki Kingsi kanjon ei paista kaugeltki nii võimas nagu Suur kanjon Arizonas, kinnitavad faktid, et see on kohati sügavamgi. Paiguti tõusevad seda piiravad mäed rohkem kui kahe kilomeetri kõrgusele. Ent vastukaaluks Suurele kanjonile, kus paljastuvad maakoore kondid-kõõlused loovad üksjagu karmi meeleolu, õhkub Kingsi kanjonist tänu lopsakale taimestikule palju suuremat sõbralikkust.
Alguses, läänepoolses otsas, piiravad Kingsi kanjonit järsud, vaat et püstised mäenõlvad. Kuid piki kärestikulise Kingsi jõe sängi ülesvoolu sõites muutub vaade järjest laiemaks. Erinevus tuleneb sellest, et läänes on kitsa v-kujulise kanjoni uuristanud jõgi, kuid idas on u-kujulise avaruse loonud ammused hiidliustikud. Maantee lõpus laiub jõe ja 2596 meetri kõrguse Grand Sentineli mäe vahel imekaunis Zumwalti aas nagu alpimuinasjutus. Selle läheduses laskub kaljude vahelt väiksesse mägibasseini Roaring River Falls (Mühiseva Jõe juga), mis kutsub sisse hüppama, kui just silt seda ei keelaks.
Lakkamatute käänakute tõttu pidevat pingsat tähelepanu nõudev tagasitee kanjonist välja võib osutuda mõneti väsitavaks. Pealekauba on kõik, mis ees ootab, juba sissesõidul nähtud. Energia laadimiseks ja kõhu kinnitamiseks pole siis looduslikult kaunimat kohta kui ühelt kivikamakalt teisele põrklev Grizzly Falls (Grisli juga), mille all madalas tiigis on mõnus varbaid jahutada. Ja näiteks mõelda, kas seal umbes 20 meetri kõrguse kaljunuki taga, kust vesi alla langeb, võivad ka kusagil mägede vahel kasvada kanepitaimed.
Lugu on ilmunud ajakirja Estraveller numbris oktoober–november 2008.
Teemad